Joosep astus tuppa, viskas koti nurka ja ohkas. Pikk tüütu tööpäev oli viimaks lõppenud. Nüüd võis mõnusalt und lasta. Joosep oli seda hetke oodanud terve päeva kannatamatult. Täna ei olnud ka tööl toolis tukkuda saanud. Ülesandeid oli asutuses olnud palju ja valvsa pilguga boss siiberdas pidevalt lähedal. Kus sa hing sellises olukorras põõnad?

Mees sikutas luitunud kardinad ette, tõmbas kortsus lina voodi peale sirgu ja viskas siis kogu riietega pikali. Tuba oli soe. Aknast tuli suvist värsket sooja tuulekest.. Joosep tõmbas päevateki rinnuni ning sulges silmad.

Äkitselt maandus pininaga tema näol mutukas. Joosep rehmas käega. Ju ta raip oli aknast sisse lennanud. Värske õhu miinus.

Putukas tõusis korra õhku. Tegi vastikult kõrge pinina saatel tiiru kuskil Joosepi pea kohal ja maandus mehe kõrvale.

“Ae! Hea peremees!” pirises mutuk enne, kui Joosep jõudis reageerida.
“Peremees ae... Osta uusi Mutumaki triblikuid, uueed topeltvõimsad triblikud on poodides müügil nüüd topelt suurema mälumahuga!”

Mida kuradit, mõtles Joosep ja üritas putukat ootamatu käelöögiga lömastada.
Aga putukas oli kiirem. Enne kui Joosepi käsi jõudis kõrva tabada, oli sumiseja juba uuesti õhus. Pinin tundus tooni võrra veelgi kimedam ja häirivam.

Joosep oli neist uutest reklaamputukatest kuulnud. Agressiivse turustamise uusim nipp. Ametlikult muidugi illegaalne, aga seda oli kunagi 21. sajandil olnud ka rämpspost. Kurb tõsiasi oli see, et sedasorti mutukaid toodeti üha kasvavas tempos. Mõned firmad pakkusid juba spetsiaalseid seadmeid, mis neid püüdsid ja hävitasid.

Joosep üritas veel paar korda tüütut uneröövlit ja segajat kinni püüda, aga tulutult. Mutuk oli ääretult väle. Joosep võttis appi kavaluse...

Ta jättis rapsimise ja lamas liikumatult kuni mutuk taas ta padjale maandus ja kõrva juurde hiilis.
“Ae peremees!” pinises vastik väike värdjas.
“Villased sokid Superluks, ostad kaks paari saad kolmanda tasuta! Hind vaid viisteist krediiti!”
“Kas tõesti?” tegi Joosep huvitatud häält.
„Viisteist... See on ju palju... Viiesteist tavaostjale, aga partnerkaardiga vaid 10 krediiti...“ vadistas putuk ärevalt.

“Oot ja kus neid müüakse?” jätkas Joosep ilmsüütul häälel usutlemist, ise samal ajal kätt tasakesi õigesse asendisse nihutades.

Laks! virutas Joosep viimaks käega ja seekord tal näkkas. Mees tundis, kuidas käsi tabas õhku tõusvat mutukit ja selle nurka paiskas. Õnnis vaikus laotas oma tiivad üle toa. Joosep sikutas teki mõnusalt lõua alla ja vajus sügavasse painajatega täidetud unne, kus teda ajasid taga suured karvased robotkärbsed.

Uudisemutuk kössitas samal ajal akna all tolmus. Mutuki protsessor jooksutas juba kolmas kord läbi vigastuste analüüsiprogrammi. Tulemus jäi samaks: purunenud lennumootor. Mutuk lülitas tiivamootori täiesti välja, läks üle varutoitele ja käivitas eksperimentaalse agressiivse turustamise mooduli.

Seejärel sirutas ta koibi. Need tundusid töötavad. Mutuk sibas kiirelt mööda tekki üles aeglaselt ja sügavalt nohiseva Joonase rinnale. Veelkord olukorda analüüsinud vudis ta seejärel mehe kõrva juurde ning sisenes aeglaselt ja ettevaatlikult magava mehe kõrva. Joosep niheles ja sügas läbi une kõrva.

Mutuk surus koivad kindlamalt vastu kõrva siseseina ning süstis kuulmekäiku keeruka valemiga kanget tuimestit. Joosep jättis kõrva kraapimise ja keeras teise külje. Samal ajal jõudis mutuk tema kõrvas kuulmekileni ja lõikas selle lõhki, süstis veel tuimestit ja hakkas sealt terasest väikeste lõugade abil edasi närima. Otse aju suunas. Jõudnud ajju, ühendas ta esimesena kiiruga kasutuks muutunud kõrva kuulmiskeskuse närvid ümber terve külge. Seejärel sünteesis ta kiiruga mõned vajalikud ensüümid, kleepis need hoolikalt spetsiifilistele ajusagaratele ning ühendas enda andurid vastavate sünapsidega. Seejärel alustas mutuk aju ümberseadistamist. Tema mälupangas oli selleks puhuks ette valmistatud hulga spetsiaalset infot, mida ta nüüd Joosepi ajusse ümber pumpas... See eeldas ühtlasi ka osa vana info ajust kustutamist, milleks ta pidi sagaraid taas analüüsima ja mõned kohad lõugu appi võttes puruks närima. Peale paari tundi tööd oli viimaks kõik tehtud. Mutuk lülitas enda op-süsteemi välja ja lülitas end välja. Jälgede kõrvaldamiseks oli kogu ta kest ehitatud biolagunevast materjalist. Mõne nädala pärast pole temast enam jälgegi.

Joosep ärkas järjekordsest painajst võpatusega. Ta lamas veel veidi aega suletud silmadega, aga und ei paistnud enam tulevat. Nii ajas ta end ohates üles ja suundus jalgu lohistades kööki kohvi keetma. Teel tundis ta ootamatult teravat soovi uute sokkide järgi - juba homme tuleb külastada kaubamaja. Ja ühtlasi peab vaatama ka Mutumaki kauplusse. Võiks väikese laenu ehk isegi võta ja endale ka kübermati soetada. Huvitav, miks ta varem seda teinud pole, imestas Joosep... Äkki jooks kohvi ära ja läheks isegi täna poest läbi...

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=80946
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0069)