Kuna meie uus peatoimetaja on suur filmisõber, otsustasin seekord, et võtan ette mitte raamatu, vaid mõne Eesti ulmefilmi ja arvestades käesoleva numbri eripära – õudusfilmi.

„Rändaja“ - üks väheseid tõupuhtaid Eesti õudusfilme. Esimesel korral vaatasin seda koos seltskonnaga ja nüüd hiljuti nagu kord ja kohus üksi, pimedas toas ja ettetõmmatud kardinate taga. Teisel korral oli film parem. Neile, kes ei ole vaadanud, edasi lugege omal vastutusel – arvustus võib sisaldada loo sisu paljastavat teavet.
Film räägib sellest kuidas noor ja kaunis fotograaf Sandra (Carita Vaikjärv) saab oma salapärastel asjaoludel kaduma läinud tädilt päranduseks vana ja üksiku maja. Sandra plaanib maja maha müüa, kuid enne seda otsutab veeta kohapeal rahuliku nädalavahetuse. Raske on aga veeta rahulikku nädalavahetust majas, mille, nagu tundub, on endasse haaranud eelmiste elanike rahutud saladused, arvestamata rahutuid naabreid, kellest sugugi kõik ei ole siit ilmast.

Filmi õhustik on just sellise üksiku metsas oleva vana maja oma. Vaikne, aeg-ajalt mingi krips ja kraps kuskil seinte vahel, teises toas, akna taga. Üldjuhul ei midagi erilist, kuid segatuna Sandrat jälitavate nägemustega enesetapu sooritanud emast, kaduma läinud tädist ja ümber maja hiilivast kummalisest, veidi segasest naabrimehest (Lauri Nebel), ei tundu need krapsud ja kripsud enam sugugi nii loomulikud, kui nad peaksid olema. Meeleolu on filmil hea. Ähvardav, kogu aeg taustal pinget hoidev.



Siiski on mõned seigad, mis õõvaõhustikku veidi alla kisuvad. Üheks selliseks on naabrimehe tegelaskuju. Ma usun, et Lauri Nebelit oleks saanud veidi paremini ära kasutada. Praegu oli tema tegelane küll esiplaanil, kuid jäi nõrgaks ja motiivid segaseks. Veidi selgemalt oleks võinud välja tuua mis osa oli Albertil seoses metsa kurjusega, miks ta oli segane, mis oli tema eesmärk ümber Sandra maja hiilides? Veidi rohkemate vihjetega oleks võinud naabrimehe agenda välja joonistada. Oleks oodanud veel mõnda selgitavat hooletult pillatud lauset, mingit sündmust Alberti majas, selgemaid vihjeid tema töötoast, mis oleks vähemalt filmi lõpuks andnud vastuse küsimusele - miks? Mida ta luuras? Mida ta teadis? Naabrimehe elamine, hobi ja üldine olek olid äärmiselt intrigeerivad, kuid jäid lõpuks lähema seletuseta ja seepärast natuke lahjaks. Samamoodi oleks ehk võinud ka tädi ilmumised olla midagi sellist, et lõpus, vastuseisus kurjusega oleks takkajärgi selgemalt avanenud nende kaitsev olemus, tädi ainsa lausutud lausega oleks tekkinud toimunud sündmustele hoopis teine märgisüsteem, et peategelased olid mitte Albert ja Sandra, vaid nendeks olid kogu filmi varjus püsinud kurjus ja tädi, kelle mängus elavad olid vaid nuppudeks. Ka praegu oli see olemas, kuid veidi hägune.

Teine detail, mis oli filmis olemas, kuid tõusis esile nõrgalt, olid kõiksugu peegeldused, varjud, vilksatused. Just selline peenem kraam, mida esimesel korral ei märganud. Ei oleks ehk teiselgi korral osanud sellele piisavalt tähelepanu pöörata, kui ei oleks vahepeal sellel teemal tegijatega vestelnud ja mõned vihjed saanud. Näiteks peegeldus aknal, kui Sandra õhtul tugitooli istub, või siis hetk kui vari haarab auto tagaistmel istudes Sandral korraks käest. Väiksed asjad ja mõeldudki olema väiksed ja kiired, mida esmapilgul ei näe, kuid minu meelest oleks võinuks olla siiski kröömikese võrra rohkem esile toodud, et filmist täit naudingut saada. Sest kui sa ei pane neid tähele, siis pole neid selles filmis sinu jaoks ka olemas.



Kiidaks aga olulisel määral filmi muusikalist poolt. Täiesti süütute situatsioonide taustal kostma hakkav kriipiv hääl pani tegevuse igapäevasusest vägisi ootama midagi halba ja kui midagi otseselt ei juhtunudki, sundis otsima stseenist varjatud tähendust, sügavamaid allhoovusi. Heli toetas väga hästi tegevust ja meeleolu, ei olnud midagi liigset ega midagi puudu. Väga hea, et film vaid pool tundi pikk oli, sest muidu oleks pidanud lõpus vaatamise ajal teisest toast tule põlema panema, et vaigistada järjest enam kõhtu pugevat kõhedust.

Ka pildiliselt oli päris mitmeid detaile, mida annaks liigitada lausa suurepärasteks. Näiteks see hetk, kus Albert kuuleb väljast mingit kolksu, hakkab õue minema ja asetab hetkeks käe kirvevarrele ja üldse mitmed Alberti vastuolulise tegelasega seotud hetked.

Tahtes lõpetada positiivse noodiga, ei saa ma siiski märkimata jätta, et lõpus Sandra suust kostma hakanud „kuri“ naer oli veidi liiga klišee. Pigem las oleks sündinud kurjus avaldunud mingil ebatraditsioonilisemal moel. Ent välja toodud puudustest hoolimata pean kokkuvõtteks pean tegijaid siiski kiitma. Filmi plussid kaalusid miinused siiski üles. Tegemist on filmiga mida on hea vaadata ka mitu korda. Usun, et see hiljutine teine kord ei jää mul kindlasti mitte viimaseks.

Rež: Robi Uppin
Stsenaarium: Robi Uppin ja Maria Kivirand
Pikkus: 31′
Eesti, 2010
Žanr: Mängufilm

Film youtubes: http://www.youtube.com/watch?v=ZhQJlmhjNRA
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Peatoimetaja märtsiveerg
Filmiarvustus: Rändaja
Intervjuu: Rändaja tegijad
2012 aasta filmimaailmas
Mänguarvustus: Mass Effect 3
Teatriarvustus: Lilled Algernonile
Filmiarvustus: Pimeduses sosistaja
Raamatuarvustus: Suudlevad vampiirid
Gootika läbi aegade
Märtsi ulmkonnakroonika
Meisterda ise Cthulhu
Tõlkejutt: Dagon
Tõlkejutt: Festival
Jutt: Putuk
Jutt: Raudkull
Jutt: Varjud ja kutse
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0394)