Kuna meie uus peatoimetaja on suur filmisõber, otsustasin seekord, et võtan ette mitte raamatu, vaid mõne Eesti ulmefilmi ja arvestades käesoleva numbri eripära – õudusfilmi.

„Rändaja“ - üks väheseid tõupuhtaid Eesti õudusfilme. Esimesel korral vaatasin seda koos seltskonnaga ja nüüd hiljuti nagu kord ja kohus üksi, pimedas toas ja ettetõmmatud kardinate taga. Teisel korral oli film parem. Neile, kes ei ole vaadanud, edasi lugege omal vastutusel – arvustus võib sisaldada loo sisu paljastavat teavet.
Film räägib sellest kuidas noor ja kaunis fotograaf Sandra (Carita Vaikjärv) saab oma salapärastel asjaoludel kaduma läinud tädilt päranduseks vana ja üksiku maja. Sandra plaanib maja maha müüa, kuid enne seda otsutab veeta kohapeal rahuliku nädalavahetuse. Raske on aga veeta rahulikku nädalavahetust majas, mille, nagu tundub, on endasse haaranud eelmiste elanike rahutud saladused, arvestamata rahutuid naabreid, kellest sugugi kõik ei ole siit ilmast.

Filmi õhustik on just sellise üksiku metsas oleva vana maja oma. Vaikne, aeg-ajalt mingi krips ja kraps kuskil seinte vahel, teises toas, akna taga. Üldjuhul ei midagi erilist, kuid segatuna Sandrat jälitavate nägemustega enesetapu sooritanud emast, kaduma läinud tädist ja ümber maja hiilivast kummalisest, veidi segasest naabrimehest (Lauri Nebel), ei tundu need krapsud ja kripsud enam sugugi nii loomulikud, kui nad peaksid olema. Meeleolu on filmil hea. Ähvardav, kogu aeg taustal pinget hoidev.



Siiski on mõned seigad, mis õõvaõhustikku veidi alla kisuvad. Üheks selliseks on naabrimehe tegelaskuju. Ma usun, et Lauri Nebelit oleks saanud veidi paremini ära kasutada. Praegu oli tema tegelane küll esiplaanil, kuid jäi nõrgaks ja motiivid segaseks. Veidi selgemalt oleks võinud välja tuua mis osa oli Albertil seoses metsa kurjusega, miks ta oli segane, mis oli tema eesmärk ümber Sandra maja hiilides? Veidi rohkemate vihjetega oleks võinud naabrimehe agenda välja joonistada. Oleks oodanud veel mõnda selgitavat hooletult pillatud lauset, mingit sündmust Alberti majas, selgemaid vihjeid tema töötoast, mis oleks vähemalt filmi lõpuks andnud vastuse küsimusele - miks? Mida ta luuras? Mida ta teadis? Naabrimehe elamine, hobi ja üldine olek olid äärmiselt intrigeerivad, kuid jäid lõpuks lähema seletuseta ja seepärast natuke lahjaks. Samamoodi oleks ehk võinud ka tädi ilmumised olla midagi sellist, et lõpus, vastuseisus kurjusega oleks takkajärgi selgemalt avanenud nende kaitsev olemus, tädi ainsa lausutud lausega oleks tekkinud toimunud sündmustele hoopis teine märgisüsteem, et peategelased olid mitte Albert ja Sandra, vaid nendeks olid kogu filmi varjus püsinud kurjus ja tädi, kelle mängus elavad olid vaid nuppudeks. Ka praegu oli see olemas, kuid veidi hägune.

Teine detail, mis oli filmis olemas, kuid tõusis esile nõrgalt, olid kõiksugu peegeldused, varjud, vilksatused. Just selline peenem kraam, mida esimesel korral ei märganud. Ei oleks ehk teiselgi korral osanud sellele piisavalt tähelepanu pöörata, kui ei oleks vahepeal sellel teemal tegijatega vestelnud ja mõned vihjed saanud. Näiteks peegeldus aknal, kui Sandra õhtul tugitooli istub, või siis hetk kui vari haarab auto tagaistmel istudes Sandral korraks käest. Väiksed asjad ja mõeldudki olema väiksed ja kiired, mida esmapilgul ei näe, kuid minu meelest oleks võinuks olla siiski kröömikese võrra rohkem esile toodud, et filmist täit naudingut saada. Sest kui sa ei pane neid tähele, siis pole neid selles filmis sinu jaoks ka olemas.



Kiidaks aga olulisel määral filmi muusikalist poolt. Täiesti süütute situatsioonide taustal kostma hakkav kriipiv hääl pani tegevuse igapäevasusest vägisi ootama midagi halba ja kui midagi otseselt ei juhtunudki, sundis otsima stseenist varjatud tähendust, sügavamaid allhoovusi. Heli toetas väga hästi tegevust ja meeleolu, ei olnud midagi liigset ega midagi puudu. Väga hea, et film vaid pool tundi pikk oli, sest muidu oleks pidanud lõpus vaatamise ajal teisest toast tule põlema panema, et vaigistada järjest enam kõhtu pugevat kõhedust.

Ka pildiliselt oli päris mitmeid detaile, mida annaks liigitada lausa suurepärasteks. Näiteks see hetk, kus Albert kuuleb väljast mingit kolksu, hakkab õue minema ja asetab hetkeks käe kirvevarrele ja üldse mitmed Alberti vastuolulise tegelasega seotud hetked.

Tahtes lõpetada positiivse noodiga, ei saa ma siiski märkimata jätta, et lõpus Sandra suust kostma hakanud „kuri“ naer oli veidi liiga klišee. Pigem las oleks sündinud kurjus avaldunud mingil ebatraditsioonilisemal moel. Ent välja toodud puudustest hoolimata pean kokkuvõtteks pean tegijaid siiski kiitma. Filmi plussid kaalusid miinused siiski üles. Tegemist on filmiga mida on hea vaadata ka mitu korda. Usun, et see hiljutine teine kord ei jää mul kindlasti mitte viimaseks.

Rež: Robi Uppin
Stsenaarium: Robi Uppin ja Maria Kivirand
Pikkus: 31′
Eesti, 2010
Žanr: Mängufilm

Film youtubes: http://www.youtube.com/watch?v=ZhQJlmhjNRA