Enamik teist, kes seda ajakirja sirvima on sattunud, teavad tõenäoliselt 20. sajandi esimesel poolel elanud Ameerika õuduskirjaniku Howard Phillips Lovecrafti nime, kui mitte loomingut. Tema juttudega tuttavad isikud oskavad öelda ka seda, et autori teosed ei ole üldjuhul sobilikuks materjaliks, millest filme vändata. Ometi on Lovecrafti looming üheks põhiliseks allikaks, millest toitub B-kategooria-õudusfilmitööstus – kõik te olete õudukaid vaadates kohanud viiteid „Necronomicon“'ile, võib-olla „Cthulhu“'le ja teistele võõrapärase kõlaga terminitele, mille algallikas on just nimelt selle kirjaniku teostes.
Ent nii filmidel, mis kasutavad vaid mõningaid elemente lovecraftiaana varamust, kui ka neil, mis tõsimeeli üritavad mõnd autori juttu ekraanile tuua, on üks ühine läbiv joon – peaaegu alati osutuvad nad täielikuks saastaks. On küll üksikuid linateoseid, mille kohta aeg-ajalt positiivsemaid arvamusi kuuleb – mainiks nimesid „Re-Animator“ (1985), „Dagon“ (2001) ja telesarja „Masters of Horror“ kavas näidatud „Dreams in the Witch-House“ (2005) – aga allakirjutanu arvates ei ole needki säärane kultuur, mida tingimata kogema peaks. Üleüldse on allakirjutanu arvamusel, et režissöörid, kes labastavad Lovecrafti algmaterjali sinna absoluutselt mittesobivate tänapäevase horrori stampvahenditega nagu gore, seks ja tongue-in-cheek-huumor, tuleks seina äärde panna ja maha lasta.
Siiski on olemas erand H. P. Lovecraft Historical Society (HPLHS) näol, mis on kunagisest rollimängurite klikist välja kasvanud organisatsioon, kes juba üle kahekümne aasta „Lovecrafti asja ajab“. Igasugustest asjaajamistest enim huvitab meid sel korral nende tegevus kinokunsti vallas; ning on, millest rääkida. HPLHSi nimi jõudis minu kui filmisõbra kõrvu seoses nende esimese arvestatava teosega „The Call of Cthulhu“ (2005), mis on samanimelisel jutul baseeruv mustvalge tummfilm. Seda filmi ei tehtud suure eelarvega, küll aga tehti seda armastusega ning tulemuseks oli esimene tõeliselt originaalitruu lovecraftiaana-aineline linateos; seda mitte ainult loo, vaid ka atmosfääri mõttes – elasid ju Lovecraft ja tema tegelased mustvalge kinokunsti ajastul. Igal juhul on „The Call of Cthulhu“ senini üks mu lemmikfilme.
Pärast pikka sissejuhatust jõuan ma lõpuks siiski ka tänase arvustusobjekti juurde, milleks on HPLHS'i teine teos „The Whisperer in Darkness“ („Pimeduses sosistaja“, eesti keeles ilmunud samanimelises Öölase sarja kogumikus aastal 1996) , järjekordne interpretatsioon ühest Lovecrafti tuntumast jutust, ilmunud möödunud aasta lõpul. Ütlen kohe ära, et eelmise filmi väntamise ajast saadik on toimunud selgeid muutusi, põhiliselt nähtavasti organisatsiooni rahakassas – uus üllitis on täispikk (kestusega umbes tund ja kolmveerand) ning sisaldab kõike (inimesi, lavakujundust) palju suuremas koguses.
„Pimeduses sosistaja“ peategelast Albert Wilmarth'i mängib sama näitleja, kes ka Cthulhu-filmi peategelast kehastas ning jah, talle on peale plätserdatud seesama aneemilise välimusega grimm, mis stoori arenedes üha enam meelemõistluses kahtlema hakkavale tegelasele äärmiselt pasliku näoilme annab. No ja hulluks minemiseks on tal põhjust ju küllalt, sest nagu me loost mäletame, astub skeptikust teadusemees Wilmarth kirjavahetusse Vermontis paikneva eraku Henry Akeley'ga, kes teadlast osariigi mägedes väidetavalt elutseva kummaliste tulnukolendite rassi olemasolus veenda üritab ja selles ka edu saavutab.
HPLHS'ile tuleb au anda, et järjekordselt on nad suutnud ühe Lovecrafti jutu optimaalse originaalitruudusega linale tuua. Loomulikult on filmiloojad pidanud kasutama kõvasti loomingulist vabadust – nagu algul mainitud, on lovecraftiaanat pagana raske filmiks muuta – aga seda on tehtud maitsekalt ning täie austusega algmaterjali suhtes. Siin on aga üks suur konks, sest algmaterjalist jätkus vaid umbes tunniks; "The Whisperer in Darkness" on aga täispikk film. Niisiis on teose teine pool tegijate omalooming.
Jah, lugesite õigesti, algne "Pimeduses sosistaja" on täiesti olemas, ent kestab vaid tunni; selle lõpus aga ei satu Wilmarth mitte paanikasse ega keera otsa kodu poole nagu raamatus, vaid otsustab Vermonti mägedes toimuvate kahtlaste sündmuste saladuse lahendada. Peab ütlema, et see lisamaterjal ei olegi nõnda halb, kui paberil paista võiks. Filmi lõpuosa on küll suhteliselt tempokas ja märulirohke, aga säilitab vanaaegse kinokunsti väärikuse ning lovecraftiliku atmosfääri. Vastus ilmsele küsimusele on "JAH" – Mi-Go'sid saab ekraanil näha küll ning tegelikult on neid üsna hästi kujutatud (niivõrd, kuivõrd Mythose kolle üldse visuaalselt näitama peaks). Efektid on igatahes lahedalt tehtud.
Rohkem ma sisu reetma ei hakka. Ütlen lihtsalt, et julgen seda filmi soovitada küll, isegi niisugustele paadunud fännidele nagu ma ise. "The Call of Cthulhu"'t jään ma küll paremaks teoseks pidama, ent "The Whisperer in Darkness" võtab omale auväärse teise koha Lovecrafti-aineliste filmide edetabelis. Kõik need B-õudukad jäävad kaugele maha. Soovitan soojalt nii kirjaniku fännidele, ulmesõpradele kui muidu intelligentsetele inimestele. Ise jään HPLHS'i järgmist ettevõtmist ootama.
8/10jaag
