Kuigi Indrek Hargla ise võtab talle viimasel ajal osaks saanud meedia tähelepanu külma kõhuga, vähemalt ma loodan seda, räägitakse peamiselt ja ikka vaid Melchiorist. See Indreku imelike hoogudega ehk deemoniga (kasutades tolleaegset terminoloogiat) detektiivist apteeker on pälvinud üleüldise imetluse. Kuid värskeim raamat on siiski "Suudlevad vampiirid".

Kirjastus Fantaasia poolt üllitatud kogu "Suudlevad vampiirid" sisaldab peale uhkelt reklaamitud Melchiori-juttude ka teisi tekste: kogumiku nimilugu ehk romaani "Suudlevad vampiirid", lühiromaani "Jõgeva elavad surnud" ja jutustust "Raudhammas", samuti Liina-jutte ja "Kadunud hingede ajaraamatut".

Viimane on üpris eraldiseisev teos terves kirjaniku viimase aja loomes. Tõsi, kui veidi Hargla kirjutusloos tuhnida, tuleb välja, et ta on varemgi kirjutanud tulevikku vaatavat ulmet. Samuti kasutab ta loos ära oma alternatiivajalugudes lahti kirjutatud palverännakuid, tõstes nad kaugesse tulevikku. Sinna, kus jumal on defineeritud ja üles leitud, ning transendentaalset kogemust saab päris igapäevaselt kogeda. Muidugi see maksab. Samuti maksavad tabletid, mida manustades langeb kogu maailm su õlgadelt, jättes alles imelise õnnetunde. Aga... sellel kõigel on hind. Hingehind, sõna täht-tähelises mõttes.

Loo nimilugu sündis aga kirjaniku süütust lõõpimisest kirjastajaga: "Mis lugusid sa siis tahad? Kas kirjutan sulle jutu "Kissing Vampires"?" - "Muidugi kirjuta!". Tulemuseks terviklik ja kriminaalne fantasy-teos, mis defineerib vampiiri olemust teistmoodi kui kanooniline libasurnutega tegelev ilukirjandus või filmindus või ehk teismeliste naistekad.

Ajakiri Looming avaldas jutud "Raudhammas", "Kadunud hingede ajaraamat" kui ka "Minu päevad Liinaga". Kõigi kohta julgen väita, et kui Hargla poleks kunagi mitte midagi muud kirjutanud, saaks teda ka nende põhjal nimetada Suureks Kirjanikuks. Eriti tõstan esile Liina-loo, mille allteksti ja varjatud, ometi sirgjoonelist tegevust kirjeldab "ebausaldusväärse jutustaja" (täpne vormel selle kohta, et jutt pole päris adekvaatne). Kõik on unenäoline, samas kuidagi selge ja loogiline. Et just niimoodi pidigi see kõik minema...

Jutt on kui lihvitud teemant, seepärast jäi mulle arusaamatuks teine Liina-lugu, see, kus seletatakse, mis siis õieti toimus. Ärge valesti aru saage, jutustatud on hästi, teistmoodi Indrek enam vist ei oskagi, aga lugu ise on kuidagi tühi ja mõttetu.
Melchiori-juttude kohta võiks aga öelda seda, et kui oled lugenud romaane, siis need ei anna suurt miskit juurde. Vast ainult teadmise, et oled lugenud kõiki Melchioriga seotud tekste.
"Jõgeva elavad surnud" on ennekõike aga naljakas ja teravmeelne sissevaade kohalikku ulmeskeenesse (ulmeringkonda). Ulmekirjanikud ja -fännid ning nendega seonduvad inimesed nagu peo peal, mõned vägagi äratuntavad, teised natuke vähem.

Muidu on tegu üsna klassikalise paranoia-zombindusega, hästi loetav ka sellele, kelle jaoks ei üle Saskia ega Flash mitte midagi peale selle, kuidas neid kirjeldatud on. Ainult üks väike märkus. Kuigi loo jutustamise seisukohalt olid intervjuud stsenaristi ja lavastajaga vajalikud, võtsid need jutu tempo liiga alla. Loole oleks tulnud kasuks veidi napim kirjeldamine.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Peatoimetaja märtsiveerg
Filmiarvustus: Rändaja
Intervjuu: Rändaja tegijad
2012 aasta filmimaailmas
Mänguarvustus: Mass Effect 3
Teatriarvustus: Lilled Algernonile
Filmiarvustus: Pimeduses sosistaja
Raamatuarvustus: Suudlevad vampiirid
Gootika läbi aegade
Märtsi ulmkonnakroonika
Meisterda ise Cthulhu
Tõlkejutt: Dagon
Tõlkejutt: Festival
Jutt: Putuk
Jutt: Raudkull
Jutt: Varjud ja kutse
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0071)