vampsKuigi Indrek Hargla ise võtab talle viimasel ajal osaks saanud meedia tähelepanu külma kõhuga, vähemalt ma loodan seda, räägitakse peamiselt ja ikka vaid Melchiorist. See Indreku imelike hoogudega ehk deemoniga (kasutades tolleaegset terminoloogiat) detektiivist apteeker on pälvinud üleüldise imetluse. Kuid värskeim raamat on siiski "Suudlevad vampiirid".

Kirjastus Fantaasia poolt üllitatud kogu "Suudlevad vampiirid" sisaldab peale uhkelt reklaamitud Melchiori-juttude ka teisi tekste: kogumiku nimilugu ehk romaani "Suudlevad vampiirid", lühiromaani "Jõgeva elavad surnud" ja jutustust "Raudhammas", samuti Liina-jutte ja "Kadunud hingede ajaraamatut".

Viimane on üpris eraldiseisev teos terves kirjaniku viimase aja loomes. Tõsi, kui veidi Hargla kirjutusloos tuhnida, tuleb välja, et ta on varemgi kirjutanud tulevikku vaatavat ulmet. Samuti kasutab ta loos ära oma alternatiivajalugudes lahti kirjutatud palverännakuid, tõstes nad kaugesse tulevikku. Sinna, kus jumal on defineeritud ja üles leitud, ning transendentaalset kogemust saab päris igapäevaselt kogeda. Muidugi see maksab. Samuti maksavad tabletid, mida manustades langeb kogu maailm su õlgadelt, jättes alles imelise õnnetunde. Aga... sellel kõigel on hind. Hingehind, sõna täht-tähelises mõttes.

Loo nimilugu sündis aga kirjaniku süütust lõõpimisest kirjastajaga: "Mis lugusid sa siis tahad? Kas kirjutan sulle jutu "Kissing Vampires"?" - "Muidugi kirjuta!". Tulemuseks terviklik ja kriminaalne fantasy-teos, mis defineerib vampiiri olemust teistmoodi kui kanooniline libasurnutega tegelev ilukirjandus või filmindus või ehk teismeliste naistekad.

Ajakiri Looming avaldas jutud "Raudhammas", "Kadunud hingede ajaraamat" kui ka "Minu päevad Liinaga". Kõigi kohta julgen väita, et kui Hargla poleks kunagi mitte midagi muud kirjutanud, saaks teda ka nende põhjal nimetada Suureks Kirjanikuks. Eriti tõstan esile Liina-loo, mille allteksti ja varjatud, ometi sirgjoonelist tegevust kirjeldab "ebausaldusväärse jutustaja" (täpne vormel selle kohta, et jutt pole päris adekvaatne). Kõik on unenäoline, samas kuidagi selge ja loogiline. Et just niimoodi pidigi see kõik minema...

Jutt on kui lihvitud teemant, seepärast jäi mulle arusaamatuks teine Liina-lugu, see, kus seletatakse, mis siis õieti toimus. Ärge valesti aru saage, jutustatud on hästi, teistmoodi Indrek enam vist ei oskagi, aga lugu ise on kuidagi tühi ja mõttetu.
Melchiori-juttude kohta võiks aga öelda seda, et kui oled lugenud romaane, siis need ei anna suurt miskit juurde. Vast ainult teadmise, et oled lugenud kõiki Melchioriga seotud tekste.
"Jõgeva elavad surnud" on ennekõike aga naljakas ja teravmeelne sissevaade kohalikku ulmeskeenesse (ulmeringkonda). Ulmekirjanikud ja -fännid ning nendega seonduvad inimesed nagu peo peal, mõned vägagi äratuntavad, teised natuke vähem.

Muidu on tegu üsna klassikalise paranoia-zombindusega, hästi loetav ka sellele, kelle jaoks ei üle Saskia ega Flash mitte midagi peale selle, kuidas neid kirjeldatud on. Ainult üks väike märkus. Kuigi loo jutustamise seisukohalt olid intervjuud stsenaristi ja lavastajaga vajalikud, võtsid need jutu tempo liiga alla. Loole oleks tulnud kasuks veidi napim kirjeldamine.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0585)