Aasta teist Reaktori numbrit tuleb alustada kurva uudisega. Vabariigi aastapäeval lahkus meie seast ulmekirjanik Tiit Tarlap. Ärasaatmine toimub neljandal märtsil kell 13, Pärnus Sillutise 4 Viimse Tee suures saalis.

Veebruari Reaktorist endast rääkides, tuleb tõdeda, et head materjali on ohtralt. Intervjueerime ulmelisi teatritükke lavastavat Jaanika Juhansoni (kes jagab seal ka väärt nõuandeid algajale näitekirjanikule). Mairi kirjutab noortest, kosmosest, düstoopiast ja ka mõnest raamatust. Onu Kalver on lisaks tavapärasele õnnesoovi rubriigile kirjutanud ka ühe raamatuarvustuse ja teinud mini-intervjuu, Reidar arvustab Enn Vetemaa romaani, Leila Mairi uut teost ja Ratsanik Melchiori uustrükki. Raux aga on võtnud ette samizdat romaani, mis pole kordagi paberil ilmunud. Juttudest jätkub Rait Piiri “Pilvelinna bluus” ning samuti ei puudu ulmedebüüt, milleks Silver Türki “Kultuurirevolutsioon”.

Head lugemist.

Kaanepildi autor Tiivik. Kaanekirjad Jana Raidma.

Loe edasi...

24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval lahkus meie hulgast viljakas seiklusulme autor Tiit Tarlap. Eks tema surmakuupäevas ole mõningast sünget ja mõrudat irooniat, sest lisaks seikluslikkusele iseloomustas Tiit Tarlapi loomingut just ühiskonna ja olude kriitika.

Mõneti on Tiit Tarlapist päris raske kirjutada, surm surmaks, aga ega ta palju endast ei rääkinud, pigem ikkagi raamatutest, nii loetuist kui ka kirjutatuist. Ulmeväliselt on Tiit Tarlap tuntud eelkõige oma sundkäiguga Tšornobõli tuumaelektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisele ning seda eluperioodi kajastava raamatuga "Tšernobõl 1986" (1993). See umbes 100-leheküljeline raamat on ilmunud tõlgetena nii inglise kui jaapani keeles.

Tiit Tarlap oli eelkõige siiski ulmekirjanik, kes kuulub Eesti viljakamate hulka. Debüteeris ta 1988. aastal, mil ajakirja Noorus juuninumbris ilmus jutt "Tänav akna taga".

Loe edasi...

Jaanika Juhanson on lavastanud viimasel ajal mitu ulmeteemalist näidendit. Seega piilub Reaktor eesriide taha, et näha, kes selle tänuväärse töö ette on võtnud.


2017 Endlas. Foto Gabriela Liivamägi

1. Kes sa oled, Jaanika Juhanson?
Inimene, naissoost, eestlane. Ja pigem määratlen end selle läbi, mida ma teen, kui et mis või kes ma olen. Näiteks: et oma üsna mitmes suunas laotuvat elu korrastada, on mu arvutis viis suurt kausta, mille sisse kõik va argipäevategevus paigutub – Lavastaja jm, Õppejõud, Õppija, Kodanik ja hmm… Jaanika.
Lavastamine on kaustadest esikohal, nii et enamasti ütlen enda tutvustuseks – lavastaja, hetkel vabakutseline. Teinud olen praeguseks nii kolmekümne ringis suurema ja väiksema lavastuse, peamiselt Rakvere Teatris, aga ka Endlas, NUKUs, Ugalas, Kanuti Gildi SAALis, Vabal Laval jm projektides. Olen Eesti esimese pimedate ja vaegnägijate harrastusteatri – Terateatri asutaja ja kunstiline juht.

Loe edasi...

Tegevusaruanne 2016



Eesti Ulmeühing on asutatud 25. märtsil 1995. a. Tegevuse eesmärkideks on ulme tutvustamine ja propageerimine ning Eesti ulme arendamine. 31.12.2016 seisuga oli Eesti Ulmeühingul 61 liiget.

29.-31.04.2016 oli Eesti Ulmeühing Haapsalu Õudusfilmide Festivali ametlikuks koostööpartneriks. Juhatuse liige Jüri Kallas juhatas ettekandega sisse postuumselt elutöö preemia saaja Karel Zemani retrospektiivi, juhatuse liige Joel Jans osales lühijutuvõistluse „Horrorstör“ žüriis, juhatuse liige Jüri Kallas ja president Veiko Belials kirjutasid artiklid festivali ajakirja, ühing koordineeris oma liikmete ühiskülastuse festivalile.

06.05.2016 oli Eesti Ulmeühing kirjandusfestivali Prima Vista ametlikuks koostööpartneriks ja organiseeris vestlusringi „Müüt, reaalsus, ulme – ühe mündi kolm külge“, kus osalesid ühingu president Veiko Belialsi juhtimisel Valdur Mikita, Andrus Kivirähk ja Meelis Friedenthal.

Loe edasi...

Repliik on kirjutatud vastuseks Raul Sulbi artiklile Postimehes: “Raul Sulbi: miks kosmosehõlvamisest asja ei saa” ja ilmunud algselt Postimehe kommentaariumis. Autor andis meile loa see Reaktoris taasavaldada.

Wikipedia ütleb, et Raul Sulbi on ajalugu õppinud ajakirjanik. Olles 12 aastat füüsikat õppinud ja veerand sajandit atmosfäärifüüsikuna (peaaegu maateadlasena) töötanud, oskan sellest asjast arvata järgmist.

Päikesesüsteemi hõlvamist piirab eelkõige inimkonna energiapuudus (mis sotsiaalses kontekstis on tajutav rahapuudusena). Paari inimese kosmosesse viimiseks kulub tuhandeid tonne kütust. Mõne lähema planeedi koloniseerimiseks vajaliku inimhulga ja varustuse jaoks vajaliku "kosmosesilla" loomiseks kuluks kogu inimkonna kütusetoodang ja jääks puudu.

Loe edasi...

Seitsmeteistkümnendal veebruaril sai 63-aastaseks lavastaja ja stsenarist Don Coscarelli, kes eestkätt tuntud tänu ühe nüüdseks (vast) joone alla saanud filmiseeriale, aga kes žanri veel mitme märkimisväärt teosega rikastanud. Filmiseeria Phantasm (1979 - 2016) ja märkimisväärt filmid „The Beastmaster“ (1982), „Bubba Ho-Tep“ (2002) ja „John Dies at the End“ (2012).

Mehe tee žanrifilmideni oli tegelikult küllalt juhuslik. Olid tema esimesed kaks täispikka katsetust ju hoopiski noortefilmid/draamad, aga et erilist edu kumbki neist ei saavutanud ja siis tuligi Don mõttele, et kui prooviks õige õudusega. Sest seitsmekümendatel tuli head ja rahalises mõttes edukat õudust uksest ja aknast - Wes Craven, John Carpenter, Georg Romero, Dario Argento olid kõik aktiivsed, lisaks veel Exorcist, Jaws ja Carrie, kui nimetada ainult kõige kõlavamaid nimesid.

Nii et 1979.

Loe edasi...

Raamatud pole küll tõepoolest elu, nagu mu perekond mulle aastate eest meelde tuletada armastas, ning elu pole kindlasti raamat, olles ühe üksiku loo jaoks liiga laialivalguv ning haarmeid sirutav. Vahel aga saavad lugemiselamused ning raamatuvälisest maailmast tulevad signaalid üksteist täiendavateks osadeks ning nii ongi peotäis raamatuid koos nende vahele pikitud teiste lõngadega mu peas sõlme läinud. Eks ma püüan siin nüüd midagi neist lahti harutada ja kes viitsib, võib kaasa mõtiskleda.

Algatuseks mainin ära mõtte, mis paar päeva tagasi end ajus sõnastas: minu jaoks on kosmoselaev ainus loomuliku düstoopia tekkimise paik - selgelt eraldatud nii ajas kui ruumis ehk piisava distantsi juures pole normaalset ja kiiret side pidamise võimalust enam olemas - ning kuna laev on fikseeritud tehnilise seisu pealt teele läinud ja ajab läbi piiratud ressurssidega, siis on suured kõverdumised üsna kergestihoomatavalt tekkivad.

Loe edasi...

KUI‭ "‬TITANICUS‭" ‬MÄNGIKS PEAOSA‭ ‬...

Kui‭ "‬Titanicus‭" ‬mängiks peaosa Johnny Weissmüller,‭ ‬siis ujuks ta kaldale.
Kui‭ "‬Titanicus‭" ‬mängiks peaosa David Duchovny ja Gillian Anderson,‭ ‬siis avastaksid nad tulnukad ja valitsuse vandenõu laeva põhjalaskmiseks,‭ ‬aga ei saaks seda tõestada,‭ ‬sest oleksid ainsad inimesed,‭ ‬kes eluga pääsevad.
Kui‭ "‬Titanicus‭" ‬mängiks peaosa Charles Chaplin,‭ ‬siis satuks ta kokkupõrke tulemusena jäämäele.‭ ‬Näljaga sööks ta ära oma saapad ja püksirihma,‭ ‬aga triiviks lõpuks New Yorki.
Kui‭ "‬Titanicus‭" ‬mängiks peaosa Julie Andrews,‭ ‬siis asutaks ta laulukoori.‭ ‬Suurema osa ajast päästepaatides inimesed laulaksid.‭ ‬Ükski laulukoori liige ei saaks surma.

Loe edasi...

Täiesti juhuslikult on mu kirjutuslaual pragu kaks paberraamatut - „1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema“ ja „100 European Horror Films“ ning mitte nii juhuslikult e-luger, milles raamat „When Animals Attack: The 70 Best Horror Movies With Killer Animals“. Ma olen nad kõik kaanest kaaneni läbi lugenud. Nii et võib vist öelda, et sellist tüüpi raamatud on just täpselt minu jaoks mõeldud.

Loomulikult ei võta ma neid kohustusliku vaatamisnimekirjana, aga paberraamatut on väga mugav kätte võtta, suvalisest kohast lahti lüüa ja kulutada mõni minut lugemaks ettesattunud filmist ja selle põhjal otsustada, kas on üldse mõtet filmi ennast vaatama hakata.

Jah, siinkohal on lihtne vastu vaielda – maitsed on ju erinevad, see et mingile suvalisele tondile üks konkreetne film meeldis, ei pruugi tegelikult midagi tähendada. Aga kui me räägime žanrifilmist – loeb kirg. Reeglina ei ole ju üks keskmine õudukas klassikalises mõttes hea film. Kas lonkab stsenaarium või on näitelajööd puised.

Loe edasi...

Vanessa Morgan – Kinnisideedeks on õudusfilmid, kassid ning enda unistuste elluviimine. (Sedasi tutvustab kirjanik end oma Twitteri kontol)

Kuidas leidsid sa enda kire õuduse vastu? Oli see mõni raamat või film?
Ma vist sündisin sellisena. Ma ei mäleta, et ma EI oleks õudusest vaimustused olnud. Lapsena läksin ma filmipoe õuduse osakonda lihtsalt selleks, et võikaid kaanepilte vaadata, ning nende juurde sobivaid lugusid välja mõelda. Võis juhtuda, aga ei pruukinud, et ma piinasin enda Barbie nukkusid.

Kirjanikuna käsitled peamiselt inimhinge tumedamaid külgi. Kas üleloomulik õudus pole sinu jaoks?
Üleloomulik õudus on vastupidi just minu lemmik.

Loe edasi...

Enn Vetemaa, kes möödunud aastal tähistas oma 80. juubelit, on vaieldamatult juba praegu Eesti kirjandusloo virtuaalsetesse annaalidesse suurte kuldsete tähtedega üles märgit. Ta on kirjutanud arvukalt romaane, koostanud enda luulekogusid, tõlkinud ja isegi muusikat loonud. Väga mitmekülgne härrasmees, kelle looming on kas või kaas-stsenaristina läbi Sulev Nõmmiku lavastatud surematute filmide nagu “Siin me oleme”, “Mehed ei nuta” ja “Noor pensionär” alatiseks eestlaste kärgmällu kõrvetatud.

Ei ole ulmesõpradelegi Vetemaa nimi tundmatu. Üleloomulikke elemente või sümboolikat leiame mitmetes tema teostes nagu Nõukogude Liidu lõpuaastatel algselt Loomingu Raamatukogus ilmunud romaan “Tulnuk”, mis räägib ühest veidrast väljamõeldud ühiskonnast, või aastatuhande vahetusel “Neitsist sündinud“, milles käsitletakse juba moodsamaid bioteemasid. Viimati nimetatud raamatu väljaandjaks on samuti kirjastus Tänapäev.

Loe edasi...

Mairi Lauriku romaan „Novembriöö kirjad“ võitis 2016. aasta romaanivõistlusel teise koha. Nagu autoril tavaks, on tegemist ulmežanri kuuluva teosega, milles toimuvate sündmuste keskmeks on ühe inimese elukäik tulevikumaailmas.

Sarnaselt Mairi Lauriku debüütromaanile „Süsteem“ on käesoleva romaani peategelaseks naine, kelle saatus pole just kergemate killast. Keire elukohaks on düstoopiline Tamsalu – tänapäeval veel Eesti väikelinn, aga raamatus kirjeldatud tulevikus juba Maailmalinn. Tamsalu kespunktiks on nanoroboteid tootev tehas ning linna piirab kõrge betoonmüür. Kummalised õnnetused, mis linnaelanikega juhtuvad, on peaaegu igapäevased ning neil vähestel, kellel õnnestub eluga pääseda, tuleb jääda kogu ülejäänud Tamsaluga seotuks.

Raamat ise koosneb peatükkide asemel kirjadest, mida peategelane unetutel novembriöödel oma elukaaslasele kirjutab. Selle asemel, et mehega rääkida, jutustada oma elust, peab ta lihtsamaks panna kõik paberile.

Loe edasi...

Samizdatil on vene kultuuriruumis pikk ajalugu. Internetiajastu saabumisega saavutas ka samizdat uue, võiks lausa öelda, et vohava väljundi. Seda enam, et kord internetis avaldatud asjad kipuvad end aja jooksul kontrollimatult paljundama.

Dmitri Saveljevi romaanimahus tekst "Metš Kaleva" ei ole mitte kunagi paberil ilmunud. Ning hoolimata sellest, et avaldamise hetkest möödunud pooleteistkümne aasta jooksul on teine oma algsest asukohast autori vähimagi kaasabita klooninud kümnetesse allalaadimissaitidesse ja omandanud isegi midagi esikaane sarnast, ei ole ta lugejaid just ülemäära palju kogunud. Isegi hinnanguid on talle kõigis paigus kokku kirjutatud vaid käputäis. Ju siis Tallinnas toimuv võõras kultuurilis-mütoloogiline taustsüsteem lihtsalt ei ole venelasele huvitav. Küll võiks see seda olla aga eestlasele.

Nimelt ütleb autor eessõnas, et kirjutas loo oma kodulinnast. Täiesti usutav, sest mittetallinlasena ei tunne siinkirjutajagi vanalinna nurgataguseid nii hästi.

Loe edasi...

2009. aastal sai Ubisofti-nimeline mängustuudio valmis järjega mängule Assassin’s Creed, millele nad panid väga loomingulise nime Assassin’s Creed 2. Mäng osutus tohutult edukaks ning rahalehmast lüpsti välja nii palju kui vähegi andis. Praeguseks on kokku ilmunud 17+ mängu, üle 9 romaani, lugematul hulgal koomikseid ja üks film. Nüüd, kus lehmake on suht-koht surnuks lüpstud, on tema vaese korjuse kallale lastud Eesti pisikesed kirjastused. Eelmise aasta lõpus ilmus kirjastuselt Pegasus eesti keelde tõlgituna romaan “Assassin’s Creed: Taassünd” ning lootes parimat, aga aimates halvimat asusin seda lugema.

Mainiksin kohe alustuseks ära, et ma olen Assassin’s Creed 2’e, millel raamat põhineb, läbi mänginud ja mulle see meeldis. Tegu oli visuaalselt väga ilus mänguga, millel oli hea gameplay ning lugu, mis suutis need kõik omavahel kokku siduda ja asja piisavalt huvitavana hoida. Kõik osad töötasid omavahel moodustades kena terviku.

Loe edasi...

Esmakordselt 1991. aastal ilmunud ja kordustrükina 2016. aastal välja antud Rein Raua romaani „Ratsanik Melchior“ nimetatakse Apollo raamatupoe kodulehel eestimaise fantasy-kirjanduse tippteoseks. Sisututvustus kõlab nii: „Tipperdingeli noor krahv Melchior peab pärast tüli isaga kodunt lahkuma ning saab kaasa vaid kolm vanaisalt päranduseks jäänud asja: sadula, sule ja pasuna. Nende abil tuleb tal tagasi võita suguvõsa maavaldus, aga peagi selgub, et see ei ole sugugi lihtne ülesanne. Põnevat sündmustikku saadavad Melchiori sõprade, ketserist munga Balthasari ja alkeemiku Alexiuse, arutlused hea ja kurja olemusest.“

Tõepoolest, sellised sündmused leiavad raamatus aset, kuid pigem on tegemist „Pirita kloostri viimseid päevi“ meenutava seiklusjutuga kui fantasy-valdkonda kuuluva teosega. Üle kahe kolmandiku raamatu sisust on ilma igasuguste fantastiliste elementideta ja imepärased sündmused hakkavad juhtuma alles lõpus, kui lugu jõuab oodatud kulminatsioonini.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia




Viimane koloonia
John Scalzi
Tõlkinud Ats Miller
Kaanepilt John Harris
Sari: Sündmuste horisont
Kirjastus Fantaasia

"Vanamehe sõja" sarja kolmandas raamatus määratakse John Perry ja Jane Sagan juhtima koloonia asutamist Roanoke'i-nimelisele planeedile. Lisaks igasutustele probleemidele nii planeedi uute kui vanade asukatega satuvad nad tähtedevaheliste poliitiliste sündmuste keerisesse ja peavad kõikvõimalikke kavalusi kasutades üritama päästa nii ennast, koloniste kui inimsugu tervikuna.

Loe edasi...

Ulmestaar


Veebruarikuine ulmestaar Heli Illipe-Sootak ei tohiks ulmikutele kindlasti tundmatu olla, kuna ta on koos abikaasa Indrek Harglaga nii Tartu kui Tallinna üritustel sage külaline. Ta on biokeemik ja lastekirjanik, kellel on ilmunud seitse lasteraamatut. Lisaks teeb ta hobikorras ka bioloogiaõpetaja tööd. Oma südameasjaks peab ta Eesti ulmekirjanduse edendamist ja on kirjastuse Raudhammas tegevjuht.

1. Mida praegu loed?
Kui maailm oleks ideaalne, siis loeksin korraga vaid ühte raamatut ja teeksin seda ontlikult algusest lõpuni. Paraku pean leppima sellega, et mul on korraga käsil mitu teost: paar tükki öökapil, üks töökotis, et oleks, mida bussis lugeda, ja veel mõned teosed on vetsus riiulil – hea aega parajaks teha. Ma olen enda jaoks selgeks mõelnud, et pool lugemisvarast peaks olema ilu- ja teine pool aimekirjandus.

Loe edasi...

Ionization: 453” teatas John. Laeva „Synergy” kapten Xi vajutas nupule. Videokuvar suurendas pildi suuremaks. Seekord oli näha planeedi ööpool. „Oh, look at the aurorae!” hüüatas Xi. „Let’s try to contact the devices one more time,” ütles Jessica. Ta ei hakanud lisama, et ta pidas selle ettevõtmise tõenäosust tühiseks, see oli juba mitu korda läbi räägitud, et satelliidi oli tõenäoliselt tapnud aastakümnete pikkune ioniseeriv kiirgus. See oli proovimine proovimise pärast, puhas formaalsus. Maal vastuvõetud satelliidipildilt oli teada kakstuhat viissada aastat tagasi allakukkunud kosmoselaeva „Nui Peng” allakukkumiskoht. Teate saatnud satelliit „Guanxi” oli endiselt orbiidil, aga ei olnud aktiivne. Kosmoselaeva „Nui Peng” maandumiskohal olid musta liiva düünid – ei mingit jälge kosmoselaevast endast. „Ionization: 449,” teatas John ja küsis: „shall we launch the probes now?”.

Loe edasi...

"Reaktor jätkab kolmeosalise järjejutu "Pilvelinna Bluus" avaldamist.
Eelmine osa

Käega nina hoides sisenes Ellis hämarusse, kingad krõmpsumas kiirtoidukarpidel ja muul prügil. Ta üritas tulesid põlema panna, kuid lambid ei süttinud, andes märku sellest, et ruum polnud kaua ka elektriku näinud. Ellis kuvas neuroimplantaadiga silme ette saadaval olevate ühenduste menüü ning loomulikult leidus seal ka Sawamura kodu. Seda oli võimalik avada vaid spetsiaalse signaaliga surnud mehe enda implantaadist, kuid Ellisel ei kulunud kaua kohalikust süsteemist läbi söömiseks ning peatselt aktiveerusid tema käsu peale kõik majapidamisseadmed. Ta lülitas sisse arvuti, et tuua tuppa mingisugustki valgust.
Sinakas valgus heitis oma tuhmi kuma mädanevale prügile põrandal ning taaskasutusse viimata prügikottide virnadele seina ääres.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Peatoimetaja: 02/17
Tiit Tarlap (13.XI 1954 – 24.II 2017)
Intervjuu Jaanika Juhansoniga
Eesti ulmeühingu üldkoosolek 2017
Repliik: Miks kosmosehõlvamisest asja saab
Palju õnne, Don Coscarelli
Noortest, kosmosest, düstoopiast ja mõnest raamatust ka
Kõver kiirgus: Kui Titanicus mängiks peaosa...
Raamatuarvustus: When Animals Attack
Intervjuu: Vanessa Morganiga
Raamatuarvustus: Sõidavad Eelija tulisel vankril
Raamatuarvustus: Mairi Laurik „Novembriöö kirjad“
Raamatuarvustus: Metš Kaleva
Raamatuarvustus: Assassin’s Creed. Taassünd
Raamatuarvustus: Ratsanik Melchior
Uudiskirjandus 02/17
Ulmkonnakroonika 2/17
Jutt: Kultuurievolutsioon
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 2.
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0249)