Vastlad möödas, munapühad tulemas... Reaktoril on aeg anda oma lugejatele uus annus ulmest läbikiiritatud energiat. Hoolimata veebruarikuu vaid 28-st päevast, ei jää see number millegi poolest alla oma eelkäijatele - leidub nii asjalikke artikleid kui lugemist väärt jutte ulmeringkondades juba mõnevõrra tuntud kirjutajailt. Ka koomiksilugejaid ei ole unustatud - "Cold drink" pakub nii silmailu kui mõtlemisainet. Eriti meelepärase leiavad selle numbri aga luulesõbrad, kes võivad nautida värsiridu kolmelt eri autorilt.

Artiklite seas lahkab Tõnis Mehis Heinsaare loomingut ja Ralf uurib Stephen Kingi teoseid, ei puudu ka mänguarvustus ning kirsiks tordil on Aguri ülevaade (vähemalt lastevanematele) tuntud teatritükist.

Kiiritavat lugemisrõõmu ja ärge unustage Stalkeri hääletust.

Loe edasi...

Tartu Linnaraamatukogus oli kord intervjuu Mihkel Mutiga. Küsiti kirjaniku hinnangut teiste suleseppade kohta. Ta arvas, et kaks kirjanikku, kes on üle arvestuse andekad, on Andrus Kivirähk ja Mehis Heinsaar. Nende nimede selline kõrvutamine on omamoodi huvitav, sest kui Kivirähk on praeguse Eesti rahvakirjanik, siis Heinsaart on pigem käsitletud perifeerse kirjanduse kontekstis. Näiteks Janek Kraavi on näinud tema ühes esimeses teoses "Härra Pauli kroonikad" kultusraamatu potentsiaali (aga kultuskirjandus on teatavas mõttes vastand populaarkirjandusele - kultuskirjanik ei saa olla päris meinstriim. Kui ta saab nii kuulsaks ja üldtunnustatuks, pole ta enam kultuskirjanik, vaid lihtsalt populaarne).

Heinsaare perifeersuse küsimus on ulmekirjanduse kontekstis veel omaette teema.

Loe edasi...

Veiko Belials on eesti ulmekirjanik, luuletaja ja tõlkija, kes
kindlasti kohalikule ulmelugejatele pikemat tutvustamist ei vaja. Kirjutamist alustas ta 90ndatel kõige esimeste seas ning on sellest ajast peale välja andnud (Baasi alusel) 79 lühijuttu, 2 kogumikku, 5 lühiromaani ja kolm romaani. Lisaks on tegemist kõige rohkem Eesti ulmes erinevaid koostööprojekte teinud autoriga ning praegusel ajal on Veiko võtnud enda õlule ka Eesti ulmeaasta tippsündmuse Estconi korraldamise.

1. Oled üks enim arvustusi ja ka kriitikat saanud ulmekirjanik Eestis. Mida arvad ulmekriitika tasemest üleüldiselt ja Baasis?

Üldiselt on paremaks läinud. Baasigi on hakanud tekkima pikemad ja põhjalikumad arvustused, varasemat lahmimist on vähemaks jäänud. Kohati on küll tunda mingi oma asja ajamist, mis küll alati päris hea maitse piiresse ei jää, aga üldiselt on talutav. Ja ajakirjandusse on ikka ka ulmearvustused tasapisi tagasi imbunud.

Loe edasi...

Kui ma artiklisarja peale mõtlema hakkasin, siis oli just see ajakiri üks põhjuseid. Keegi kunagi kusagil ütles mingi jutu kohta, et ajakirjast "Analog" taolist lugu ei oleks oodanud. Ja siis keegi teine ei saanud aru, et mida sellega mõeldi. Ja mina olin hämmingus...

Aga on ka teisi põhjusi, miks alustada just ajakirjast "Analog". Isiklik põhjus oleks, et just üks ajakirja 1981. aasta number oli esimene ulmeajakiri, mida ma käes hoidsin, ja ka esimene, mille ma ostsin. Üldisem põhjus oleks vast, et antud väljaandega on seotud ka see, mida nimetatakse ulmekirjanduse kuldajaks, ehk siis see, mille tõttu ulme on just see, mida ta on. Või siis põhjus, et see ajakiri on peaaegu alati olnud üks kolmest suurest.

Tulevase suure tegija algus oli enam kui tagasihoidlik – 1930. aasta jaanuaris ilmus ajakirja "Astounding Stories of Super-Science" esimene number. Toimetajaks oli Harry Bates ning suund sai võetud seikluslugudele.

Loe edasi...

Eksisteerib laialtlevinud arvamus, et kõigist tegutsevatest kirjanikest teatakse kõige enam Stephen Kingi ja J.K. Rowlingu nimesid. King ei ole võõras ka neile, kellele kirjandusmaailm kaugeks jääb, sest tema lugematute bestsellerite põhjal on tehtud väga populaarseid filme, kusjuures Stanley Kubricku “The Shiningut“ nimetatakse sageli parimaks õudusfilmiks, mis eales tehtud, ja “The Shawshank Redemption“ seisab hetkel IMDb TOP 250 edetabelis enam kui auväärsel esimesel kohal. Eesti keelde tõlgitud ei ole Kingi raamatuid just väga palju, kuid eestlastelegi ei paista tema nimi võõras olevat. Olukord on viimastel aastatel siiski märgatavalt paranenud, näiteks ilmus 2006 maakeelsena tema äärmiselt mahuka magnum opuse - “Tumeda torni“ (“The Dark Tower“) saaga - esimene raamat „Laskur“ ning järgnevatel aastatel ka selle kuus järge.


Terve oma elu vaikses Maine'i osariigis resideerunud King on praegu 65 aastane ning loomingulist indu on temas jätkuvalt küllaga.

Loe edasi...

Laupäeva pärastlõunal murdsid Kuressaare ametikooli uues ja modernses õppehoones tosinkond õpihimulist noort ja noorte juhendajat eesotsas Maila Juns-Veldrega pead lae ja põranda seoste üle, ning püüdsid poole tunni jooksul valmis kirjutada alguse ja lõpuga ulmelise loo.

Mis toimus? Tartu ulmekirjutajate seltskond eesotsas Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavanaga andsid ametikooli noortele õppetunni sellest, et tühipalja väikese jutu kirjutamine polegi nii kerge kui see esiotsa paistab. Eriti siis, kui tegu on ulmelise looga. Tingimuseks olidki need kaks piirjoont: poole tunni jooksul valmis saada terviklik, aga ulmeline lugu.


Tunni läbiviija Maniakkide Tänav jäi laupäevase "meelelahutusega" rahule. Ta tunnistas, et vaatas järgmisel hommikul kriitilise pilguga üle mõned oma viimistlemisjärgus lood.

Loe edasi...

„Lotte ärkab hommikul oma kodus ning õhtuks on ta jõudnud juba Kuu peal ära käia! Tegusa Lotte jaoks on see tavaline tore seiklus ning nagu ikka, on tal päeva lõpuks jälle mõni uus sõber ja hulk uusi teadmisi. Kuu peal käib ära ka jänes Adalbert – mida tema seal teeb, saate teada, kui tulete teatrisse!“

Nõndaviisi kuulutab „Vanemuise“ teater oma kodulehel ning nõnda see üldjoontes ka läheb, nagu sai oma silmaga kaemas käidud. Nii suur mu ulmehuvi ei ole, et oleksin Lotte-preili seiklusi üksi vaatama läinud, eestvedajateks olid ikka kaks hakkajat järeltulijat, tüdrukutirts ja poisipõnn, kel suur huvi näha mida koer kosmoses teeb. Varasemalt oleme ära vaadanud ka kõik muud Lotte-teemalised joonisfilmid ja teatritükid, ning mis seal salata, üsna kabe kraam, julgen lastele soovitada küll ja endalgi on lõbus. Seepärast läksime kõik kolmekesi koerakese uuele seiklusele üpris entusiastlikult kaasa elama.

Loe edasi...

Maa, inimkonna häll, hakkab meile tasapisi väikeseks jääma – pilgud on suunatud üles, kosmoseavaruste poole, kuid riikidel (ja riikide ühendustel) napib soovi finantseerida nõnda kulukat ning riskantset projekti, nagu seda on kosmosekoloonia rajamine. Külm sõda on läbi, suuremat asteroidi ei ole Maa poole tulemas ning kuna kosmosekoloonia pealt tuluteenimise võimalused on kahtluse all, on orbitaaljaamadega mässamine jäetud ekstsentrikutest teadlaste ning entusiastide hooleks. Loomulikult on probleemiks ka inimkoosseisu ning tehnika üles saatmine - 1 kg massi orbiidilesaamine maksis 10 aastat tagasi reeglina tublisti üle 10 000 $. Nüüdseks on see hind tänu SpaceX Falcon 9 raketi tõhusale tehnoloogiale langenud 5 167 $-le (hetkel prototüübi-faasis olev Falcon Heavy peaks seda langetama veel omakorda üle kahe korra), kuid ühe normaalkaalus keskmise mehe kohta läheks see siiski maksma peaaegu pool miljonit dollarit.

Loe edasi...

„The Tiny Bang Story“ on seiklus- ning mõistatusmäng väikeselt arvutimängutootjalt Colibri Games. Tegu on ühe tõsise maiuspalaga kõigile, kellele vähegi ajuderagistamine meeldib. Võrrelda seda mängu mõne teise mänguga, oleks võrdlemisi kohatu, kuna tavalistes seiklusmängudes on vähemalt tegelane, kellele mängija saab anda suunavaid hiireliigutusi, et vajaminevaid tegevusi teha. Selles mängus aga ühtegi sellist ei ole. Seda lihtsaks liigitada mõistatusmänguks liigitada oleks aga ilmselge ülekohus, kuna sellel on siiski mingi edasiliikuv narratiiv, olgu see nõnda segane nagu see on.


Mängus „The Tiny Bang Story“ toimub tegevus tibatillukesel planeedil, mis on saanud tabamuse mööduvalt komeedilt. Selle tulemusena on taevakeha löödud paljudeks pusletükkideks ning sina pead hakkama neid taga ajama, alustades ainsana terveks jäänud väikeselt maatükilt, millel seisab ilmselt maailma kõrgeim raudteedepoo.

Loe edasi...

Veebruarikuu pildimäng on eriline maiuspala animehuvilistele.


Sel korral on pildid elemendid kolmest animest. Tahame teada, millistest need pärit on - elemendi-objekti nime ei ole tarvis. Õiged vastused saata taas kord teele toimetuse pildimängumeilile (pilt@ulmeajakiri.ee). Ühe animefilmi äraarvamise eest saab 1 punkti - kokku võimalik saada seega 3 punkti. Vastata saab kuni 25. märtsini.

Iga vähemalt ühe õige vastuse saatnute vahel läheb loosi eestikeelse dubleeringuga "Tuulte oru Nausikaa" DVD. Karp on avatud ning tegu on kasutatud, kuid töökorras plaadiga.


Jaanuarikuu pildimängust võttis osa rekordiliselt 7 inimest. Kasutades random.org nimekirjasegajat võitis oma raamaturiiulisse J.R.R. Tolkieni "Silmarillioni" Martin A.

Loe edasi...

Eesti Ulmetähed


Tarts on ulmeseltskondades tuttav tänu oma lõbusatele jutustustele ning meeldejäävatele ning austustäratavatele vuntsidele. Lisaks on ta suur filmi- ning raamatusõber ning üldse väga tore kuju.

1. Mida praegu loed?
Loen mitut asja (nagu ikka), millest ainult mõned on ulmekad. Nimetagem siis neid. Esiteks sain just ühele poole Wilbur Smith'i "The Quest" ja oli alles paras läbinärimine. Ei julge soovitada. Teiseks asusin Bujoldi Vorkosigani saaga kallale, alustades Barrayar'ist. Sain selle läbi ning läksin poodi uute järele. Olen kunagi hiidammu Bujoldi lugenud (ei mäleta, mis keeles), aga siis ta millegipärast erilist muljet ei jätnud. Vanuselised eripärad? Lisaks veel Stephen King/Peter Straub "The Talisman" (minu puhul "Der Talisman", sest tegu on alemanni keelse raamatuga, nii keele meenutamise mõttes). Ja last, ent teps mitte least - George R.R. Martini kogumik "Dreamsongs".

Loe edasi...

Kirjastus Varrak


Varjude tuisk Siala kroonikad
Aleksei Pehhov
Tõlkija: Veronika Einberg

Majesteetlikud Zagraba laaned peidavad kuldlehiste võrade all kadunud rasside hüljatud linnu, sõjakate orkide külasid, legendaarset Labürinti ja Kondilosside hauakoopaid. Maa-aluste katakombide sünged sügavikud hoiavad kiivalt pimeduse ajastu saladusi. Hirmus mõeldagi, mis ootab ees uljaspead, kel jätkub rumalust häirida selle paiga rahu. Meistervaras Garret on küll õppinud varjudega tantsima, kuid kas tal õnnestub Vikerkaare sarv Hrad Speinist kätte saada ja Zagrabast eluga välja tulla?
„Siala kroonikate“ triloogia viimases osas astuvad mängu uued põnevad olendid nagu kiilsikk ja flinn, hiiglased ja mullipugu, ning ka paharet osutub mitte päris selleks, kellena ta on esinenud.

Loe edasi...

zombi kojutulek: armulaud

zombi tuleb koju
hämaras
loomade jooksuajal
siis kui lapsed õhtuse
innuga huilgavad
paneelmajade
najal

Loe edasi...

Baarid kõik käidud ja viimane ootab,
millest võib alati head tuju loota.
Vaevalt, et imestust kelleski loob,
sellest, et jutuks me kallis Zavood!
„Tere õhtust...“

Alati teistes ma heameelt ei süüta...
Aus olles, tihti ma kõiki vaid tüütan...
Seegi päev mindi mind vältides sisse.
Üksi jäin, silma lõi valgus ent! "Mis see
võiks olla!?"

Valguse tagant kui ilmus hall peletis,
mõistsin, et tulnuk – kas teeb minust salati?
Üks hetk ma aiman ent: ehk vaid deliirium...?
Hingasin sügavalt, ütlesin: "Jeerum -
rahu, poiss!"

Polnudki muud seal kui hirm-sale veli...
Läheks ta’ga jooma - oleks see alles nali!
Vaevalt saaks head õllekaaslast nii kõhnast.
Ta umbejootmiseks piisaks vaid lõhnast...
No eks näis!

Tuleks ta muidugi, siin tekkis aga -
maandus loll kujutelm värava taga...

Loe edasi...

Hüljatud tüdruk

Öö tuleb nagu põder, huntide poolt aetu
ning võtab kinni minu, raiutu ja saetu,
kuivand verest kriimulise,
rapitu ja kõdu,
võtab kinni
võtab sülle,
suudleb silmist lõbu.

Päeval võin veel terve näida,
kinnitada, et ma
haavad kinni kasvatasin,
ööd ei saa kuid petta:
tuleb öö kui järveudu, rõske, külm ning aus,
paljastab mu vigastused,
mõrad luus ja laus.

Kui mind peletasid sängist
tookord välja hange
põlgasid mu ära nagu eilse pudrupära,
läksin, tallad verised, ning süda valust kange
Soo peal soendeid kohtasin,
ja veidrat valget mära.

Mis nad ravisid või murdsid, kes see enam hoolis,
soo ja külm mind omatahtsi sute sõtseks voolis.
Soele sõtseks, soole seltsiks, surm ei võtnud tulla,
süda ikka kiskus mind taas
sinu juurde
külla.

Loe edasi...

Et kuidas ma seda kohe esimesel korral ei märganud, võite ju küsida.
Seepärast mitte, et seina varjas must riidekangas, mille voldid põrandani jõudes nagu läiketa tiigivesi laiali valgusid, varjavalt ja vaikselt. Seepärast, et selle riidelaama taustal pidin mina oma peaaegu katmata ihu võlud peagi kõige sündsamal-kunstilisemal moel laiali laotama ning seepärast, et mu sisemuses kees kihisev elevus ja ma ei tundnud mingit huvi selle vastu, mis kanga taga peitub.
Minu kui modelli esimene modellitöö kahekesi kunstnikuga, lõpuks. Natuke intiimsem, kui harjumuspärane.
Kunstnikul olid õlad nagu skulptuuril ja rõõmsad sõbralikud silmad. Mulle näis, et selliste silmade all ei ole üldse väga raske ka kahekesi viibides hommikumantlit seljast libistada ja poseerima hakata, eriti kui tulemuseks on kõrge kunst ja mitte pildiseeria naisteajakirja moeveergu.
Ega see mul esimene kord temaga tööd teha olnud ka. Need õlad ja silmad olid juba tuttavad.

Loe edasi...

“Tere hommikust, Mamma!”
Kitsukesse kööki tormanud poiss hüppas hoogu vähendamata poolsõõrikujulisele lauale põlvili ning kallistas Mammat. Mamma oli nii pehme, nii soe ja lõhnas NII hästi. Mamma järele.
“Tere hommikust, kullake!”
Mamma kallistus oli samuti pehme ja soe. See kestis ainult viivu ning hetk hiljem ronis poiss kuulekalt laua pealt maha, et taburetile istuda. Mammale ei meeldinud, kui laua peale roniti. Hommikune tervitus tohtis olla ainus erand muidu kaljukindlast reeglist, et laud on ainult söömise jaoks.
“Magasid sa hästi?”
Lauale ilmus suur kausitäis kuldkollast ja auravat putru. Poiss napsas Mamma käest lusika ning kaevus sellega nii sügavale kui võimalik. Hommikune puder maitses iga kord pisut isemoodi – vahel magusamalt, vahel soolakamalt –, aga alati täpselt sedamoodi, nagu poisile meeldis. Eriti esimene suutäis. Esimene suutäis oli alati kõige parem ning seetõttu püüdis poiss võtta selle ampsu nii suure kuhjaga kui lusikale vähegi peale jäi.

Loe edasi...

“Kuule, Traat, kas sa teed ka ükskord selle kuradi antigravitatsiooni kontrollpuldi korda või ei!”

“No küll ma teen," kostus mikrofonist Traadi ärritunud hääl, “mis sa virised, ette jääb või?”

“Jääb jah, või õigemini jäävad lambid ette.”

“Lambid? Mis pagana lambid?”

“No ikka laelambid, needsamad, mis nüüd põrandast välja ulatuvad. Kurat, lõin enne jala nii ära, et silmist lendas tuld välja!”

“Äkki lülitaks selle jama üldse välja?” sekkus vestlusse seni teises nurgas kükitanud Isake.

“Eile tahtsin pellarisse minna, ja mis ma näen — pott laes!“

“Laes-laes,” porises Traat pahuralt. “No ja mis sa siis teed, kui raskusjõudu üldse pole – lödistad meil kõik kohad täis. Niisama nurka lasta muide ka ei või – mis siis saab, kui gravi õigesse suunda keerame? Kukub jälle kogu see pask alla. Ja kes siis seda seal laes pesema ulatub. Sa lase õige pudelisse.

Loe edasi...

Olen kohutavalt üllatunud, et veebruarikuu numbrisse jõudis nii palju materjali koguneda, nii artiklite kui ka ilukirjanduse poole pealt. Sest mõni võib arvata, et 28 päeva või 31, mis seal vahet - aga tegemist on kuu viimaste päevadega! 3 päevaga kuu lõpus teeb kaks korda rohkem kui kahe nädalaga kuu alguses.

Ja pakkuda oleks nii mõndagi - esiteks kolm novelli, millest esimene on vaieldamatult ühelt parimalt Eesti ulmekirjanikult Triinu Mereselt, teine ulmejutuvõistlusele laekunud tekst Bix Pokupojalt ja kolmas meie oma toimetajalt, märtsist alates jälle peatoimetajalt J. J. Metsavanalt.

Lisaks sellele avaldab Reaktor esimest korda oma ajaloos luuleloomingut, autoriteks Krafinna, Triinu Meres ja mõned vemmalvärsid on ka siinkirjutajalt. Järgnevalt ka mõned sõnad lähemalt igaühe kohta.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Peatoimetaja veebruariveerg 2013
Väike Mehis Heinsaare loomingu tutvustus
Intervjuu: Veiko Belials
Kõige olulisem ulmeajakiri!?
Stephen King - Magnum opus ja dollar baby
Põrand laes ehk loovkirjutamise õpituba Kuressaares
Teatriarvustus: Kosmonaut Lotte
Kosmoseprojekt Island 3
Mänguarvustus: The Tiny Bang Story
Veebruarikuu pildimäng
Veebruari ulmkonnakroonika 2013
Veebruari kirjastuste uudised 2013
Koomiks: Cold drink
Luuletusi: Zombi kojutulek jt
Luuletus: Tulnuk Zavoodis
Luuletusi: Kus hundist räägid...
Jutt: Nahk
Jutt: Mamma
Jutt: Põrand laes
Kommentaare veebruarikuu ilukirjandusele
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.2117)