Zombid ehk elavad laibad on tänapäeva meelelahutusmaailma lahutamatu osa: tehakse zombi laua-, arvuti- ja rollimänge, igal aastal vändatakse lugematu hulk linateoseid ning HÕFFil võib näha juba traditsiooniks saanud zombie-walki. Ei ole täheldanud, kas Läänemaailmas hakkab see vaimustus vaikselt vaibuma, kuid igaljuhul on see lõpuks jõudnud ka Eesti mängutegijateni. Mis ja kuidas? Kohe uurime.

Indrek Vändrik on saanud hakkama enda sõnul (tsiteerin) „retro platvormmänguga, mille üks eesmärke on taaselustada kohalik multiplayer mängimine, kus mängivad sõbrad istuvad ühe diivani peal ja saavad koos mänguelamust nautida“. Graafiliselt kohmakas (kuid pikslilisus oli ilmselt täiesti taotluslik), kuid esimesel pilgul täiesti korralik mäng, mida eestlased on mitme aja jooksul välja andnud.


Mängus ZombieRun oled sina (koos sõpradega) üks mängutegelane, kes satub täiesti juhuslikult zombisid täis metsa ja alustab oma otsinguid sealt välja. Tegelasi on kokku 9 ning neil kõigil leidub kodulehel täiesti põnev ning hästi kirjutatud taustalugu…, mis aga mängus kusagilt välja ei paista. Tegelast valides on need vaid natuke teist värvi kujukesed, mis millegi muu poolest üksteisest ei erine.


Mäng ise on, nagu mainitud, platvormmäng, kus põhirõhk on hüppamisel ning zombide tulistamisel või nende vältimisel. Liikumine on sujuv ning tegelase hüpped hästi kontrollitavad – mängimise ajal ei täheldanud ma ühtegi surma, mis oleks olnud tingitud liikumismootori defektist ja mitte minu enda lollusest. Relvi on mängija arsenalis omajagu: tavapärane püstol, kohutavalt klišeelik pumppüss, kuulipilduja, granaadid jne. Kõigil neil on oma iseärasus ning ka tagasilöök. Kord kukkusin kuulipildujaga natuke hoogu minnes järjestikuste tagasilöökide tõttu täiesti tahtmatult kaljuservalt alla. Siunamist oli palju. Lisaks aukudele ja kollidele võivad mängijat tappa veel all olevad ogad, ülevalt kukkuvad ogad või siis taevast kukkuvad kildmeteoriidid.


Mängu käigus on tegelasel vaja eriomaduste kasutamiseks korjata õunu ning porgandeid. Mis värk sellega on, ei suutnud ma välja mõelda. Mitte, et mulle õunad-porgandid ei meeldiks, kuid sellises mängus?! Erinevaid eriomadusi on mängus viis ning need kuluvad pärast aktiveerimist paarikümne sekundiga maha. Iga mängija alustab mängu kahe omadusega, mida saab siis vastavalt kasutada alates kas 10 porgandi (kaksikhüpe) või 15 õuna (nähtamatus) korjamise hetkest. Huvitav on selle juures aga asjaolu, et rohkemate õunade-porgandite kogumisega ei saa eriomadusi juurde, vaid uued eriomadused vahetavad vanad välja. Kui sa kogud kokku 20 porgandit, ei saa sa kaksikhüpet kasutada kaks korda järjest, vaid selle asemel saad sa kõik zombid ära külmutada. Aga mis siis, kui seda kaksikhüpet on JUST NÜÜD vaja? Sitt lugu, siilike, öeldakse selle kohta.


Siinkohas aga ei saa ma kurtmist lõpetada, vaid liigun sujuvalt edasi kõigile teistele asjadele, mis selles mängus valesti on. Zombide arukus (ütleme siis AI, kuna mis arukusest sa laipade juures rääkida saad) on kohutavalt madal. Minu meelest on nende sees vaid väikese põrnika aju. Nimelt liiguvad zombid üpriski kärmelt sinust eemale, kuid sinu läheduses hakkavad nad mörinal tasakesi sinu poole loivama. Lisaks on neid mingisugune kalduvus koguneda vaikimisi platvormide parematele servadele gruppi. Ja siis öeldakse, et zombidel pole mingisuguseid inimlikke tundeid.


Mängus on ka peidetud platvorme – kuidas neid leida, jäi mulle täielikult arusaamatuks. Mängija ei astu ju ometi lõputult sügava augu kohale, lootes sealt leida nähtamatut alust. Samuti on mõned kohad tehtud ääretult keeruliseks ning tihtipeale ka ühekordselt katsetatavaks. Kui mängija seda kohta esimese korraga veatult ei läbi, jääb tal üle vaid otsida võimalus enesetapuks ning proovida seejärel uuesti. Loogika? Lihtsa soovitusena võiks relvad olla ka numbrite all, mis lihtsustaks tunduvalt nende vahetamist.


Ja nüüd siis suurima apsaka juurde, mille ma leida suutsin. Mängu reklaamitakse kui suurepärast võimalust sõpradega maha istuda ning koos natuke zombisid tappa. Ühe ekraani peal täiesti töötab. Neljakesi jäi proovimata, kuna kolme lisainimest ei ole võimalik minu kasvu arvestades mitte kuidagi võimalik üheaegselt sama klaviatuuri taha mahutada. Kui aga tahta istuda sõpradega mugavalt diivanil, igaühel ekraan ees, satume hämmastava takistuse ette – mängul nimelt puudub igasugune võrgutugi. Tänapäeva süsteemide ning mängijate eeldustega arvestades võiks olla vähemalt võimalus selleks. On küll võimalus mängimiseks kasutada samaaegselt mitut pulti, kuid kui paljudel Eesti PC-mängijatel sellised asjad kodus olemas on? Ja veel mitmele inimesele.


Vastastest rääkides saab aga öelda juba miskit positiivset. Kui zombid on nagunii loomult lollakad, siis pakub mäng tasemete tõustes neile põnevat lisa. Ilmuvad välja nii hüplevad kui ka lendavad peletised, kelle arukus on märksa kõrgem. Natuke vaeva on nendega siiski nähtud.

Kujundus on huvitavalt tehtud - osa teksti on täesti loetamatu


Mida siis selle mängu kohta kokkuvõttes öelda? Kindlasti toetan ma eesti autoreid, kes teevad mänge, kuid kas ZombieRun on piisavalt hea? Tal on omad hetked: ta on lühikeseks ajutapmiseks-lõdvestumiseks väga hea, suure relva- ning kollivalikuga, kuid sellega üldiselt tema headus piirdubki. Mina isiklikult otsin mängust natuke rohkemat, kuid kellele eelnevast loetelust piisab – eriti kui tekib mängule ka võrgutugi -, on see suurepärane meelelahutus. Põnevust lisab fakt, et Indrek töötab hetkel Androidi versiooni kallal, mis peaks kohe-kohe välja tulema ja olema huvilistele tasuta. Kui ta sinna suudab pigistada sisse mitmikmängu toe, siis oleks ma ilmselt isegi huviline.

ZombieRun on müügis lehtedel indiegamestand.com ja itch.io.



Mängu koduleht
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Peatoimetaja veerg 02/15
Intervjuu: Andreas Eschbach
Reaktori kirjutaja - Tea Lall
Ulmeühingu aastakoosolek, juubel ning Estcon 2015
Filmiarvustus: Arvestaja
Näitus: Küber- ja aurupunk
Connie Willis: Blackout ja All Clear
Kevadine sõjamängude laager Saugal
Mänguarvustus: ZombieRun
Ulmkonnakroonika 2/15
Kirjastuste uudised 02/15
Tõlkejutt: Lendav silm
Tõlkejutt: Miks päikesevarjutuse ajal peab alati sadama
Jutt: Taruaeg
Jutt: Koristajad
Jutt: Muumitroll
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.2085)