Andreas Eschbachi näol on tegemist menukaima saksa keeleruumist pärit ulmeautoriga. Ta õppis Stuttgardi ülikoolis õhusõidukite inseneriks ja on hiljem töötanud tarkvarainsenerina. Eschbach on tegelenud kirjutamisega alates 12. eluaastast ning tema debüüdiks oli lühilugu „Dolls”, mis avaldati 1991. aastal Saksa arvutiajakirjas „C't” (esimene romaan ilmus aastal 1995). Seitse Eschbachi romaani on võitnud Kurd-Laßwitz ning neli Deutscher Science Fiction auhinda. 2002. aastal loodi tema romaani „Jesus Video” aintel Saksa televisioonis minisari. Inglise keelde on Eschbachilt tõlgitud küll vaid kaks romaani: „Die Haarteppichknüpfer” ja „Herr aller Dinge”. See-eest on teda aga avaldatud teistes keeltes (prantsuse, itaalia, vene, poola, türgi ning isegi jaapani). Eesti keeles on temalt seni ilmunud vaid läbilöögijutt "Juuksevaibakuduja" Arvi Nikkarevi koostatud kogumikus "Nekromanteion" (ja nüüd siis ka kaks lühijuttu Reaktoris).

1. On kirjanikke, kes kirjutavad romaane, on kirjanikke, kes eelistavad kirjutada lühijutte, on inimesi, kes panevad lühijuttudest terviklikke kogumikke kokku. Te olete kõike seda teinud. Mis teile endale neist kolmest südamelähedasem on?

Kindlasti romaanid. Muidugi on igal vormil oma olemisõigustus, aga kui ma peaksin otsustama, kas kogu oma ülejäänud elu ainult lühijutte või ainult romaane kirjutada, otsustaksin ma ilma igasuguse kahtluseta romaanide kasuks.

2. Mitte iga kirjanik ei saa öelda, et tema teose põhjal on valminud film. Mitte iga filmi kohta ei saa öelda, et see on romaanivääriline linastus. Kuidas Teile endale "Jesus Video" filmina meeldib?

See film on puhttehniliselt äärmiselt hästi tehtud, lausa hämmastavalt hästi, kui võtta arvesse, et eelarve oli väga piiratud. Aga lool, mida film kajastab, on minu romaaniga kahjuks väga vähe pistmist. Stsenaariumi autor võttis vaid põhilise idee – videokaamera kasutusjuhendi leidmine kahe tuhande aasta vanusest hauast Palestiinas – ja tegi sellest metsiku, üpriski ebaloogilise tagaajamise. Aga nendest, kes on lugenud nii raamatut kui näinud filmi, on siiani kõik öelnud, et raamat on palju parem. Minu rõõmuks!

3. Kas "Warum es während der Sonnenfinsternis..." on inspireeritud isiklikust (läbikukkunud?!) päikesevarjutuse vaatamise kogemusest?

Jah, Saksamaal oli 1999. aasta augustis täielik päiksevarjutus, mille nägemine oli äärmiselt muljetavaldav. Kuid paljudes piirkondades oli inimeste nördimuseks, kes päiksevarjutust vaadata tahtsid, just sel päeval pilvine ja vihmane ilm. Kui ma endalt küsisin, miks just täpselt sel päeval nii läks, tuli mulle selle jutu idee.

4. Milles peitub Perry Rhodani fenomen, et temast kirjutamine on Teile nii ihaldusväärne?

Seda on raske uskuda, kui ei ole Perry Rhodanist kunagi midagi kuulnud: Perry Rhodan on vihikutena ilmuv SF-järjejutt. See tähendab, et iga nädal ilmub järgmine käsikirjas umbes saja lehekülje pikkune osa loost – ja nii juba üle viiekümne aasta! Järgmine köide on 2800., mis tähendab, et kui keegi sooviks kõiki osi lugeda, oleks tegu superromaaniga, mis oleks sama mahukas kui Tolstoi oleks "Sõja ja rahu" kirjutanud 125-köiteliseks.

Kuid Perry Rhodan ei ole vaid romaanide grupp, vaid pidevalt jätkuv jutustus. Lugu algab esimese maandumisega Kuul aastal 1971, kui raketikomandör Rhodan satub kokku tulnukatega, kes on oma kosmoselaevaga, tegelikult kõrgeltarenenud tehnoloogiat täis, Kuule kinni jäänud. Perry aitab neid, saab nendega seeläbi sõbraks... ja nii algab inimkonna lahkumine kosmosesse. Vahepeal oleme seeriaga jõudnud umbes aastasse 5000 ja Perry Rhodanil (kes oma esimese seikluse käigus sai surematuks – sellise sarja jaoks ääretult praktiline!) on jälle tegemist tulnukatega, kes tahavad galaktikat valitsema asuda.

Loomulikult ei oleks üks inimene midagi seesugust iialgi suutnud, see on võimalik olnud ainult tänu sellele, et algusest peale on tegemist olnud autorite grupiga, kes on teinud väga tihedat koostööd. Algusaja autoritest ei ole enam keegi elus, praegu veab sarja kolmas või neljas autorite generatsioon, kes on ise Perry Rhodani lugudega üles kasvanud, nagu minagi. Ja aegajalt lubatakse ka minul koguteosesse külalisautorina pisike romaan lisada.

5. Kust Te inspiratsiooni ammutate?

Inspiratsioon ei ole kunagi probleemiks olnud. Ma ei pea seda otsima, inspiratsioon leiab mu ise üles! Pigem pean ma leidma piisavalt aega, et kõigest kirjutada, mis mulle pähe tuleb.

6. Kui palju on tehniline haridus aidanud teil ulmet kirjutada?

Kui aus olla, siis mitte eriti palju. Mis puutub romaanidesse, olid mu õpingud puhas ajaraisk.

7. Te koostasite mõned aastad tagasi antoloogia "Eine Trillion Euro", kuhu korjasite igast eurotsooniga liitunud riigist mõne jutu. Kuna eurotsooniga on vahepeal veel mitmed riigid liitunud, siis kas teil on plaanis seda täiendada?

Ei, selliseid plaane mul ei ole. Esimene põhjus on see, et ma avastasin, et kogumiku koostamine ei ole meeldiv töö, teiseks see, et antoloogia ei müünud piisavalt hästi õigustamaks teist väljaannet.

8. Kui palju te võõrkeeltes loete? Kas lugesite Prantsusmaal elades prantsuskeelset ulmet?
Ei, kuigi lugesin prantsuse ajalehti ja arvutiajakirju (neil on Apple Mac'i kohta ajakiri, mida ma pean maailma parimaks), siis mis puutub romaanidesse, loen ma samahästi kui ainult saksa keeles. Põhjus on väga lihtne: mu ei ole keelte peale annet.

9. Väheste eranditega on peaaegu iga Teie pikem kirjatükk mõne ulmeauhinna pälvinud. Milline neist auhindadest on teile endale kõige rohkem tähendanud? Kõige kuulsam või kõige esimene või hoopis mõni neist, mida te pole veel saanud? Kui selliseid muidugi üldse on.

Tegelikult on veel üks harva välja toodud auhind, mis on mulle kõige tähtsam. Ma nimetan seda „rahakotiauhinnaks”, ja kui selle peale hoolikalt mõelda, võib näha, et see on kirjandusmaailma kõige tähtsam auhind.
Nii et mis auhind see siis on? Kes seda välja annab ja kellele? No, iga kord, kui keegi raamatupoes raamatu kätte võtab ja selle osta otsustab, ja kõige tähtsam, kui see otsus tuleneb asjaolust, et ta on selle autori teoseid varemgi lugenud ja need on talle meeldinud, siis see lugeja annab autorile tegelikult oma isikliku „rahakotiauhinna.” Mis ütleb: Sina, autor, oled ära teeninud minu usalduse, piisavalt, et selle peale raha kulutada.
Rahakotiauhind. Kõik maailma kirjanikud sõltuvad sellest.

10. Kui palju osalete Saksamaa ulme-elus, kuidas seda iseloomustaksite?

See on miski, millest ma tean pigem vähe. Saksamaal muidugi eksisteerib väike, ent elav ulmekogukond, kuid ma puutusin nende inimestega kokku alles peale seda, kui ma olin oma esimesed romaanid avaldanud. Enne seda ma selle olemasolust ei teadnud. Nii, aga nüüd olen ma ilmselgelt autori rollis, keda aegajalt kutsutakse erinevatele konverentsidele jne, kuid ma ei saa neist enamasti osa võtta, sest ma elan Prantsusmaal, tuhande kilomeetri kaugusel, mis tähendab, et reisile kuluv vaev on märkimisväärne.

11. Ükskord, kui läksin Saksamaal olles kohalikku raamatupoodi ja küsisin Saksa ulme kohta, vastas müüja mulle küsimusega: „Saksa ulme? Mis see veel on?”. Kuipalju on Saksamaal üldse ulmefänne?

Ma rääkisin kord kellegagi Saksamaa suurimast ulmega tegelevast kirjastusest Heyne, ja ta ütles, et kui nad avaldavad ulmeromaani ja see müüb 5000 eksemplari, loetakse seda kordaminekuks. See võib Eesti mastaabis tunduda palju, kuid võrreldes Saksamaa 80-miljonilise elanike arvuga on see imevähe.

12. Kuidas mõjus saksa ulmele ühinemine Ida-Saksaga? Kui suur oli üldse enne ühinemist teadlikus sealsest ulmest, kas loeti ja kuidas sellesse suhtuti?

Enne taasühendamist lugesid Lääne-Saksamaa ulmefännid inglise ja ameerika ulmet, idasakslased vene oma. Ja kõik lugesid Stanislaw Lemi.

Tänaseks on õnneks kõik kõigile saadaval, kuid ameerika ja inglise ulmekirjanike mõju on ikka veel tuntavaim. Kui küsida saksa ulmefännilt tema kümne lemmikraamatu kohta, on need tõenäoliselt kümme ameerika või inglise autori raamatut. Mõnikord satub nende kümne sisse ka mõni Strugatski – auväärne mainimine, nii-öelda – kuid peaaegu mitte kunagi ühtegi saksa lugu. Millest on kahju.

Küsimused ning vastused tõlkis Mirjam Proos.