2015. Issanda aasta 13.–15. veebruaril toimus Sauga Avatud Noortekeskuses sõjamängude laager, kus nagu nimigi ütleb, mängiti peamiselt sõjamänge. Korraldajate üllatuseks võttis üritusest osa planeeritust kaks korda rohkem mängijaid – täpselt 20. See on sõjamängude vähest populaarsust Eestis arvestades täiesti korralik number (võtame võrdluseks Brain Gamesi poolt korraldatud lauamängulaagri, kust võttis osa üle 100 inimese). Mänge oli igast mastist: ulmelisi, olmelisi, ajaloolisi ning vähem ajaloolisi. Mängijate kasutuses oli kaks suurt laudadega varustatud saali, saun ning mahukas sauna eesruum, mis samuti mängude eest ei pääsenud. Lava peal korraldaja teada ühtegi mängu ei mängitud.


Reedel võeti saabudes kohe ette mitu pikemat ning põhjalikku mängu. Kui siinkirjutaja istus juhtima galle mängus „Sword of Rome“, siis kõrvallauas pandi üles kosmosestrateegia „Space Empires 4X“. Võitlus Rooma pärast oli pikk ning karm – mäng lõpetati konsensusega, et kõik on väga väsinud ning soodad, umbes kahe-kolme paiku öösel. Kolmandas lauas tutvustas Aigar huvilistele COIN-seeria üht esindajat Cuba Libret ning neljandas lauas võtsid Martti ning Kristjan Wellingtoni ning Napoleoni nahas mõõtu Command & Colors: Napoleonics’i taga. Pärast tohutut võitlust Rooma pärast sobis saun justkui rusikas silmaauku. Sauna eesruumis aga olid kohad sisse võtnud Martti, Roland ning Liisa, kes mängisid „Heroes“’t. Sel ajal, kui leilitajad laval mõnulesid, võeti üleval ette ka Aleksander Suure päranduse jagamine mängus „Sucessors“.


Laupäev algas hilja. Seda muidugi suuresti olenevalt laagriliselt, kuid siinkirjutaja ei suutnud end küll enne lõunast kukke üles ajada. See tähendas, et käimas oli juba päris mitu mängu. Ühe laua taga lahendati usulisi teemasid mängus „Here I Stand“ ning teine oli pühendatud konfliktile Lõuna-Vietnamis mängu „Fire in the Lake“ näol. Pärast väikest kehakinnitust sai hakatud huvilistele juba High Frontier’i seletama. Seekord läks see eriti kiirelt – kõigest 45 minutit. Aga eks kogemust ole ka seletamisel juurde tulnud ning pooled asjad saab esialgu välja jätta. Juhtnöörid käes, asusid mängijad oma rakette koostama. Kuna osad mängijad olid varasemalt HFi mänginud, võis jätta nad sinna nokitsema ning ise mängida vahepeal „Quartermaster Generali“, kus õnne(s)tus mängima juhtuda Itaaliat. Mäng ei olnud ise küll suurem asi, kuid seltskond tegi selle tasa.


Kuna Joonas, kes „High Fronetier“-is Hiina taikonaute mängis, otsustas, et temal on siiber, sai tema koht üle võetud ning kuna suutsime kärmelt mängu sõjani viia, tuli teistel mängijatel kannatada kohutavalt ülbeid ning ahneid Hiina rahvarakette. See strateegia ei viinud küll võidule, kuid pakkus põnevust ning mängulusti kogu õhtuks. Vett sai ulitmaatumi korras nõutud NATOlt, väljapressimisi esitatud ÜROle ning paar korda sai pommitatud ka ettejäänud Jaapani autonoomset kosmoseliikurit. Hämmastaval kombel jõuti selles mängus kaugemale kui tavaliselt ning ÜRO raketid jõudsid ka Jupiteri juurde ja paljud kosmoseagentuurid rajasid tehaseid ning baase ka asteroidivöösse.


Sel ajal, kui raketiehitajad kosmost vallutasid, suutsid teised laagrist osavõtjad mängida läbi päris mitu mängu. Kuulduste kohaselt olid lauale jõudnud „Virgin Queen“, „Nexus Ops“, „Horus Heresy“ ja „Robotite kakelung“. Kuna siinkirjutaja silmad olid peamiselt hõivatud järgmise ohvri otsimisega mängulaualt, siis ise seda kõike näha ei õnnestunud.

Päev sai taas lõpetatud pika saunatamise ning vestlusega ulme- ning õuduskirjandusest Makkega sauna eesruumis. Vastu hommikut võtsid mõned vaprad ette ka „Sekigahara“, mida enne magamajõudmist veel vilksamisi näha sai. Unne sai taas kusagil kuue paiku.


Pühapäev algas jälle umbes lõunast, mil teised ammuilma mängisid. Üks laud oli kaetud „Omega Centauri“ kosmoselaastude ning -laevadega, teise taga jagati Britanniat ning kolmandas võtsid mõõtu roomlased ning keltid. Kuna enamus olid hõivatud, võtsime Kagega ette mängu „Black and White“, mida olin juba ammu mängima kibelenud, kuid polnud kuidagi jõudnud. Kiirelt reegleid uurinud, asusime armeesid koostama ning varsti pistsime juba täiel hool rinda nii kahuri-, ratsa- kui ka jalaväega. Hipiarmee võiduga lõppes ka seekordne lauamängude suursündmus. Hüvastijäturituaal läbitud, asusime tagasiteele.

Rahulolev korraldaja

Kogu laager oli puhas nauding. Rahule jäid nii osavõtjad kui ka korraldajad. 20 inimest on täiesti piisav, et pakkuda mitmele lauale terveks nädalavahetuseks mängulusti ning mängust ilma ei jää keegi. Magada sai vähe, kuid mida muud siit ikka oodata võis. Osad kasutasid ka võimalust voodis magada, kasutades selleks 100 m kaugusel asuvat külalistemaja, kuid enamus kukkus, kuhu juhtus. Isiklikult loodan, et sellist asja korraldatakse veelgi ning sellisel juhul on minu osavõtt suuresti garanteeritud.


Huvilised võivad lisa lugeda ka lauamänguajakirja VP värskest numbrist.