Alustaksin seda arvustust tegelikult Jürkalt pärit mõtteteraga, mis tal tekkis „Jodorowsky Dune'i” vaadates, hetkel mil ekstaatiline filmimees Alejandro Jodorowsky seletas, kuidas ta Frank Herberti suurromaani vägistas ja vägistas... kuid vägistas armastusega..., mispeale läks Jüri mõte uitama. Ta leidis, et tänapäeva lavastajad isegi ei vägista, pigem näpitakse niisama või käiakse tuimalt üle ning mingit armastust ei paista kusagilt. Seda mõtet edasi arendades on see, mida filmis Gromovi „Arvestajaga” tehti üks kuiv, raha nimel ette võetud pilastamine.

Mis on Gromovi „Arvestaja”? See on lugu ühest alati kainelt ja küüniliselt kõiki olukordi läbi mõtlevast mehest, kes külmalt ja masinlikult kalkuleerides end igast sitast ja porist läbi lohistab, kuid end viimaks siiski nurka kinni mängib. Seejuures muudavad loo pikkus ja kirjelduste ning ohtude „visuaalsus” selle igati sobivaks filmistamise objektiks. Loo headust näitab ilmselt kasvõi tõsiasi, et Eesti ulmelugejad valisid selle 2007. aastal Stalkeri vääriliseks.

Millegipärast on aga filmi lavastaja-stsenarist leidnud, et olemasolevast ei jätku. Lugu pole piisavalt suur ja peategelane ei sobi ilmselt vaatajale samastumiseks. Seetõttu on filmis peategelase Ervini loomus täielikult ümber tehtud ning küünilise arvestaja asemel on meil midagi, mis meenutab filmi arenedes üha rohkem leebet armastajat või pühakut, kes on võtnud ette ristiretke ebainimliku jälgimisühiskonna vastu. Ning kui on üks asi, mida ei ole võimalik kergelt andestada, siis on selleks tegelaste iseloomu ümberkujundamine. Ma võiksin vaatajana alla neelata kõik muud rumalused ja muudatused. Näiteks sõdurite liini sisse toomise, jutustavaks kujuks oleva naise või suuresti kannibalismist elatuva viimase inimasunduse. Need on tegelikult vaid loo ümber ehitatud kulissid ning taustad, aga kui juba tuum on mäda, siis pole enam vahet, kas peal asuv koor narmendab või läigib. Ühtviisi ebameeldiv on sellise produkti tarbimine igal juhul. Omamoodi nõutuks teeb mind see, et olen sellist tendentsi näinud lisaks käesolevale Hollywoodi matkida üritavale meelelahutusele veel ka kõrgeks kunstiks pürgida püüdvate filmide juures. „Raske on olla jumala” puhul olid Don Rumata keerukad dilemmad ja vastuolud samuti ära labastatud ning kurat-teab-millega asendatud.

Kui nüüd süzee kõrvale jätta ja hakata filmist ka midagi head otsima, siis Vinnie „OI” Jones isegi sobis siia. Kuigi ma olen kindel, et vajadusel oleks ka kohalikult staariturult leitud sama veenva pätilõustaga tegelaskuju, sest olgem ausad, tähtis pole Vinnie Jonesi juures ju see, kuidas ta näitleb, vaid pigem see, kuidas ta välja näeb ning röökida mõistab. Ka visuaalile ning atribuutikale nagu relvad, vormid, arvutite kasutajaliidesed, öönägemisseadmed jms pole midagi ette heita. Need olid tehtud korralikult ning oma üleüldises stilistikas meenutas nähtu vägagi „Asustatud saart”. See on ilmselt filmi produtsendi teene, kes oli viimatinimetatud filmi lavastajaks. Mis puutub Ervini näitlejasse, siis pole ka temale midagi ette heita. Pole ju näitleja süü, et lavastaja on loo ära labastanud. Ma olen kindel, et tegelikult oleks antud näitleja suutnud vajadusel ka palju keerukamat Ervinit välja mängida.

Mis siis kokkuvõtteks öelda? Raamatusõpradele ei julge kindlasti soovitada (aga ilmselt vaatavad nad selle nii või naa mingi hetk ära). Niisama märulisõpradele pakub see samas aga liiga vähe madinat. Ilmselt on antud linateos suunatud rohkem keskmisele filmivaatajale ning mitte niiväga ulmesõpradele. Ise annaks teosele ehk hindeks kolme pika miinusega, sest hoolimata algmaterjali hoolikast pilastamisest päris vihast vabisema ei pannud, pigem tekitas kerge pettumuse.