Aelin istus köögis akna all ja puhastas juurvilja. Väljast kostis naeru ja karjumist, Aelin pani noa käest ja vaatas aknast välja, töökodade poole. Hilissuvise päikese käes valendav betoonsein pimestas silmi, põõsaste taga puude all paistis liikumist. Aelin saatis pilguga kaht kaitsevärvi riideis kogu, kuni nad aknaraami varju kadusid. Q47 tüürimees ja radist, kes alatasa üksteist nokkisid ja teineteisele koerusi korraldasid. Poisid tegid jälle pulli, nagu kapten Mahn tavatses öelda. Aelin vangutas ohates pead ja vaatas juurviljakausse. Juurvilju oli palju. Lihapada, mida Aelin vaevu tõsta jõudis, podises juba pliidil. Siin valmis söök kogu isikkoosseisule, mitmekümnele mehele. Aelin teadis, et kui ta juurviljad keema paneb, siis jääb tal parasjagu aega köögi ja söögisaali põrandapesemiseks ja nõude laudadele viimiseks ja siis – kümnendal õhtutunnil, kui sõdurid söögisaali marsivad, on söök valmis ja söögisaal eeskujulikult korras.

Aelin sai oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Ta tegi süüa, koristas kasarmukompleksi, vahetas voodiriideid, pesi, kuivatas. Aega jätkus isegi lillepeenarde rohimiseks ja hekkide pügamiseks. Aga ikkagi – miks Perenaine ta siia saatis? Perenaine väitis, et selleks, et Aelin end rohkem liigutaks, kuna ta on modellimõõdust välja kasvanud ehk paksuks läinud. Aga miks ta siis viimasel talvel talle nii lahkelt kooke ja muud magusat lubas? Aelin tundis reie vastas märga. Ei, see ei olnud porine juurviljakoor, vaid sõrmenukilt tilkunud vesi. Nojah, juurviljakoore märga poleks Aelin niimoodi tundnud ka, kuna temal, kui kodukatil, oli lisaks kleidile ka õhuke karvkate, mida inimestel pole. Kleit oli puhas. Aga reie ümber pingul. Seegi oli kitsaks jäänud! Nii palju siis liigutamisest!

Ei, Aelinile meeldis siin sõjaväeosas. Mehed, eriti elukutselised sõjaväelased, olid lõbusad ja lahedad, heitsid nalja. Kõik suhtusid temasse hästi. Kohati tundis Aelin end lausa võrdsena, teda ei koheldud nagu alamat olendit. Perenaine ka ei kohelnud, aga need teised inimesed, kellega ta linnamelus kokku oli puutunud... Aelin oli siiski katt. Ori. Mis siis, et ta oli täpselt, nagu inimene, ainult õhukese karva, kikk-kõrvade ja terava koonuga. Aelin igatses vahest Perenaist, kes kutsus ta ateljeesse, andis vastse traageldatud riidehilbu ja käskis riietuda; siis pidi Aelin mitmesuguseid poose võtma, Perenaine käis ümber tema, sakutas, uuris, arutles, kust tuleb järgi anda, kust kitsamini õmmelda... Lõpuks oli tore vaadata, kuidas mõni uhke daam läks, Perenaise disainitud moekas kleit seljas. See oli südantsoojendav vaatepilt, Aelin tundis, et temagi on osa endast sellesse ilusse pannud. Aga ateljee ja kodu olid linnasüdames, seal olid vaid üksikud puud tänavaääres, tänav oli tolmune ja kärarikas. Südalinnas ei olnud sellist vaikust ja rohelust, nagu linnaääres sõjaväeosas. Ja ei olnud neid üleolevaid põlglikke pilke, mis meenutasid: sa oled katt, sa ei ole mitte keegi!

Kõik tundus olevat tore, aga Aelin tundis hinges seletamatut tühjust ja hirmu. Kas see tuli igapäevasest rutiinist? Ta ju tegi iga päev samasuguseid asju; samal kellaajal süüa, samal kellaajal koristas ja pesi. Ja niimoodi iga päev. Juba terve suve. Ei, teda see ei häirinud. Ta oli paljudelt inimestelt kuulnud, et katid taluvad igavaid töid paremini, kui inimesed, et katid ei tüdine nii kergesti. Aelinile tundus, et nii oli isegi kergem, kui ta ei pea igaks päevaks uusi asju välja mõtlema ja õppima, kui oli alati teada, mida ta homme tegema peab. Kõik oli tore, söök oli maitsev ja alati võis juurde tõsta, mehed silitasid ja patsutasid vahest, mitte keegi polnud tema peale häält tõstnud, mis siis, et tegu oli sõjaväeosaga, kus valitsevat kõva kord. Ent sellegipoolest nägi Aelin sünget olematust, kui mõtles tulevikust.

Õue, lõunaseina äärde, lillepeenrasse olid jäänud mõned umbrohulibled. Ajateenijad istusid laudade ümber, söögisaali akendest kostis jutukõma. Päike oli loojumas, põõsaalused ja peenrad olid hämarad, sealt õhkas juba jahedat öist rõskust. Aelin kummardus ja surus küünised mulda, umbrohujuurte järele. Muld oli veel soe, aga lillelehtedelt tilkus juba jahe kaste. Kellegi käsi laksatas vastu Aelini kannikat. Katitüdruk viskus sirgu ning nägi enda kõrval Edit, Q47 pardamehaanikut, kes mõõtis teda heatahtliku pilguga.

Aelin seisis kohmetult ega osanud midagi öelda, Edi naeris: “No kuidas sa jätad juhuse kasutamata, kui selline ümmargune tagumik lillede vahelt vastu vaatab!” ja istus seina äärde pingile. Aelin seisis veel hetke, raputas siis käsi ning istus mehe kõrvale, venitades samal ajal kleiti allapoole.

“Kisub üles, kitsaks on jäänud,” ütles Edi.

“Miskipärast jah,” lausus Aelin oma põlvi vaadates.

Edi pani suitsu põlema ning lasi pilgul üle Ge sügavsinise taeva libiseda. Aelingi vaatas puudelatvu ja laotust.

“Ma... Ma...” kokutas Aelin arglikult.

“On sul miskit muret? Räägi ära,” ütles Edi sõbralikult, vaadates kati sinkjaid silmi, mis ikka unistavalt taevasse vaatasid.

“Ma... Ma tahaksin... Aga ei saa kunagi!” kaebas Aelin koonu käte vahele peites.

“Mida sa tahaksid?” Küsis Edi kati turja silitades. “Miks sa nutad?”

“Ma ei tea...” sosistas Aelin silmi peites ja rohkem küüru tõmbudes. Edi sirutas end ja tõmbas järgmise mahvi. Kahju. Aelin ongi nüüd siis sellises eas. Eas, kus unistused ja igatsused hakkavad inimeste teenimist segama. Eas, kus... Edi vaatas Aelini vormikat keha ja raputas pead. Ta ei tahtnud sellest mõelda.

“Kas sulle enam ei meeldi meile süüa teha ja nende peenarde eest hoolitseda? Tead, kui ilusaks need veel enne sügist lähevad,” rääkis Edi.

“Meeldib... Aga... Ma ei ole näinud endast vanemaid katte. Ei linnas ega mujal,” pahvatas Aelin ja vaatas pardamehaanikule otsa.

“Eks sa pole kokku sattunud. Pole nägema juhtunud,” vastas Edi.

“Kas neid on siis?”

“Muidugi on! Mina olen küll näinud,” naeris Edi suitsukoni pingi kõrvale prügiurni visates.

“Neid ei ole. Kuhu nad kaovad?” sosistas Aelin Edi käest haarates, kui viimane püsti hakkas tõusma.

“Mis sa kardad?! Mis mõtted sa omale pähe oled võtnud? Mine maga rahulikult, homme on ilus päev!” naeris Edi Aelini juukseid silitades ja teda lohutavalt kallistades.

Läbi pitskardina paistev hommikupäike tekitas tapeedimustril omapärast varjudemängu. Kleit rippus toolileenil, lilled laua peal vaasis olid longu vajunud. Lillevaasi kõrval laudlinal vedeles nuga, millega Aelin tavaliselt juurvilju kooris. Äkki oli ikkagi Edil õigus – äkki ei olnud Aelin lihtsalt vanemaid katte nägema juhtunud? Kus meeskatid olid? Neid oli Aelin siiski näinud, talle meenus jalutuskäik linnas, mil ta nägi korra katte kaablikraavis töötamas. Aga ikkagi – kõik nad olid noored... Ja kaldusid priskusele. Aelin vaatas enda figuuri peeglist, ohkas, võttis vaasist ühe lille ja põimis selle omale pealaele, parema kikk-kõrva juurde juustesse. Kohendas kleiti, võttis noa ja lahkus oma toast.

Köögis ootas teda kapten Mahn kes küsis: “Jäid magama?”

Aelin lõi silmad maha, ta keha läbis värin.

“Ära nüüd muretse, ajateenijad läksid laagrisse, meeskonnad on treeninglennul. Tee meie meeskonnale söök valmis, pärast too 14 normi jagu juurvilja ja koori ära. Näed, konteinerid on siin, pane nende sisse,” kirjeldas kapten ülesannet.

“14 normi? Nii palju?” küsis Aelin arglikult.

“Jah. Võtame kaasa. Lähme lendama. Hakka pihta,” käskis kapten uksest välja astudes.

Liha oli vähevõitu, tõesti vaid viie portsjoni jagu, kapist olid veel välja tõstetud maitseained. Mehed tahtsid praadi. Ja 14 normi juurvilju? Aelin ohkas ja asus tööle. Lähme lendama? Meie lähme lendama? Kas Aelin võetakse kaasa? Erutusevärin läbis katitüdruku käsi, lendamine oli asi, millest ta seni unistanudki ei olnud! Edil oli õigus, tõotas tulla ilus päev!

Q47 meeskond marssis söögisaali just siis, kui Aelin lihapanni ahjust välja võttis.

“Jäta praeguseks need juurikad, tule söö ka,” ütles kapten Mahn. “Kust sa tead, et täna selline päev on, et tasub kohe lillekest juustesse panna?”

“Ma ei tea... Tundsin, nagu jääks lilleke üksi,” vastas Aelin istet võttes. Nõud klõbisesid, mehed heitsid nalja ja rääkisid “Voomeri” juhtimise iseärasustest ja riketest, intsidentidest ja lahinguist. Aelin oli lennukeid seni vaid taevas lendamas näinud, mõned korrad ka päris madalalt. Väeosa, kus ta teenis, oli üks linna radarijaamadest. Sideväeosa. Ja siia oli mahutatud ka väike grupp väiksemaid paigaltstardiga transpordilennukeid, vanad ja kehvakesed, iganenud ründelennukeist ümber ehitatud. Tagalavarustusüksus. Rahuajal leidis rakendust peamiselt päästejõudude teenistuses: metsatulekahjude tõrjumises, kadunud inimeste otsingutel, kiirabi asemel raskesti ligipääsetavates kohtades...

“Söö veel, kuni saad, varsti enam ei saa,” naeris radist Aelini käsivart patsutades. Aelin vaatas ehmunult, Edi lõi radistile vastu õlga ja vastas: “Sind ja sinu lolle nalju!”

“Poisid, lõpetagem julmad naljad,” ütles kapten Mahn silmi tõstmata. “Aelin, kui juurikatega valmis saad, siis tule klassiruumi.”
Aelin vaatas juurviljahunnikut ja kummalisi kaste, mida kapten konteineriteks nimetas. Koorimist jagus veel tükiks ajaks. Mis mõttes julmad naljad? Mis et... Varsti enam ei saa? Süüa? Aelini käed hakkasid värisema. Ta pani noa käest, tõusis akna äärde ja vaatas tükk aega enda rohitud peenraid. Ilm oli ilus. Päev oli ilus. Poiste lollid naljad. Aelin ohkas, istus pingile ja jätkas tööd.

“Mis katt siin teeb?” küsis väeosa komandör, kui Aelin klassiruumi uksele ilmus.

“Tuleb kaasa,” vastas kapten Mahn. Edi noogutas sõbralikult Aelinile, katitüdruk istus Edi kõrvale, peitis käed häbelikult põlvede vahele.

“Lugu on lihtne. Kotli aheliku all on teadupärast nikli- ja koobaltimaagi lademed. Riik hakkab kaevandusi rajama. Ja meie viime sinna Voki oja kaldale mehed, kes võtavad maha nii palju metsa, et sinna saaks juba ehitustehnika kohale tuua,” tutvustas komandör ülesannet, vedades kaardikepiga mööda ekraani ja suurendades-vähendades ekraanile ilmuvaid maakaarte.

Komandör jätkas: “Teie olete laagris, hooldate lennukit. Metsamehed teevad oma tööd ja nende õlul on ka söögitegemine. Toiduained on meie poolt. Nüüd aga ohtudest. Nagu te teate, oleme meie hetkel hiidkärpidest sõjaliselt nõrgemad ja tehnoloogiliselt maas. See ei ole argus, vaid tõe konstateerimine. Ja kärbiriik on juba Voki oja teisel kaldal. Ehkki hiidkärpidel ei paista mingeid agressioone plaanis olevat, siiski – vältigem intsidente. Erinevalt meist nemad pikka juttu ei räägi ja vange ei võta. Ja veel: relvad peavad valmis olema, sest piirkonnas elab laanekatte...”

Tüürimees ohkas hirmunult.

“Ärge kartke, tavaliselt nad väldivad inimesi. Reeglina nad ei ründa, kui aru saavad, et neid ei kavatseta küttida. Seega ärge üritage neid küttida. Küsimusi on?”

“Lennuülesanded on siis pardaarvutis?” küsis kapten Mahn.

“Nagu ikka,” vastas komandör.

“Mis siis ikka,” ütles kapten tõustes ja meeskonnale noogutusega märku andes.

Käru juurviljakonteineritega oli raske, tee kiviklibune ja konarlik ja käru rattad väiksed. Edi pani oma õlakoti konteinerite otsa ja aitas Aelinil lükata. Taamal maandumisplatsil seisis Q47 – igivana “Voomer” seeria jalaväe tuletoetuslennuk, kole ja robustne, kahe kerega ja ebasümmeetriline. Parempoolsel kerel olid sabastabilisaatorid ja meeskonnakabiin, vasak, lühem ja ilma tagatiibadeta kere oli olnud relvablokk, millest tulistati rakette ja heideti pomme. Neid ülesandeid polnud see kere enam kaua täitnud, see oli relvasüsteemidest tühjaks lõhutud, seina äärde olid pikad pingid ehitatud. Praegu oli eesmine kausjas luuk kõrvale keeratud ja metsamehed tassisid oma mootorsaage ja varustusekotte lennukisse.

Aelin kohtas habetunud nägudest paari põlastavat pilku ja peatus.

“Toidukonteinerid tulevad meie poole peale, tule ma näitan,” juhatas kapten käru lennukile lähemale sikutades. “Kohe laseb Edi mootorid käima, siis sa ei kuule, kui nad sulle halvasti öelda tahavad.”

Aelin juhatati endisesse sihturi kajutisse, kus oli väike pink ja aken ning riiulid seintes. Just parasjagu nii suured, et nendele kõik toidukonteinerid laduda. Aelin tassis konteinereid, mehed ronisid lennuki peal ja all, avasid luuke, kontrollisid, keerasid kraane, tõmbasid lüliteid. Ühel hetkel hakkas reaktor urisema, peatselt vilisesid ka mootorite turbiinid. Tolm lendles, ärritades Aelini vurre, metsamehed hoidsid kätt silme ees, hambad vastikusgrimassis irevil ja tõmbasid luugi kinni. Kapten Mahn lükkas tühja käru eemale platsiäärde, juhtis Aelini tagumikule patsutades redeli juurde ning ronis kati järel lennukisse ning tõmbas luugi kinni.

“Kurjam, me kaotame ju õhku!” hädaldas tüürimees, kui oli tõusnud 2000 meetri peale.

“Selle kokpit pole juba kaks aastat pidanud,” vastas kapten Mahn rahulikult.

“Mis me hakkame nüüd siin puhangutes kolmandiku helikiirusega tantsima või?!”

“Mis sa siis mõtlesid, et jõuad pärastlõunaks kohale või?”

“Kuidas siis muidu, ikka stratosfääri piiril helikiirusega,” hädaldas tüürimees, otsides navigatsiooniekraanilt piirkonna lennujuhi antud kõrgust, trajektoori ja kurssi. “1500 meetrit! Uu...” hädaldas tüürimees.

“Ja kuidas sa nõnda skafandrita metsamehed kohale mõtlesid toimetada? Relvablokis pole isegi hapnikumaske ega balloone, hermeetilisusest rääkimata,” rääkis kapten rahulikult, ent ärritunud ilmel. Radist naeris, mehaanik ütles: “Mahn, jäta joomine maha, äkki saame siis kunagi korralikumasse kohta teenima!”

“Ma sulle joon siin, lähed pärast lendu Aelini asemele köögitoimkonda, kui palju virised. Lennutunde on vaja!” urises kapten. “Olge rahul, praegu jälle saate neid tublisti!”

“Kuhu mina lähen, kui Edi kööki tuleb?” küsis Aelin, kes oli meeste juttu kokpiti ukselt pealt kuulanud.

“Sina mine parem sinna kajutisse, kus ma sul kohta näitasin, näed, siin pole sul kuskil istuda ja puhangud raputavad lennukit,” vastas Mahn üle õla.

“Aga seal on nii tilluke aken...” järjekordne puhang, millele tüürimees ilmselt juhistega veidike lisa andis, niitis katitüdruku jalust, nii et viimane õlaga vastu kaitsmepaneeli kukkus.

“Kurjam, ma ütlesin, et istu seal, kus näitasin! Hea on, et nupud kaitsevarraste vahel on, mine tea, mis sa praegu välja oleks tõmmand!” Aelin ajas end vaguralt püsti ja läks, kuuldes selja tagant kapteni häält “...äkki oleksime alla kukkunud!”

Kokpitis valitses mitu tundi vaikus, Aelin istus tagapool sihturi kajutis, vaatas läbi tillukese akna mööduvaid maastikke ning lasi end lennukil kiigutada. Esialgne hirm ja ebalus olid üle läinud.

“Ta on kõhnavõitu,” ütles Edi viimaks.

“Nagu niru jah, kuidagi vaevaliselt kosub,” nentis kapten Mahn.

“See on sellest, et ta armastab peenarde vahel ringi sahmerdada, on selline ergas ja liikuv, mitte selline uimarull, nagu meie eelmine katt... Nagu kõik katid tavaliselt on,” ütles tüürimees.

“Ta on natuke peenemast seltskonnast...” alustas Edi.

“Mida? Katt ja peenemast seltkonnast!” naeris tüürimees. “Seltskonnakatt!”

“Mis selles siis erilist on, keskajal peeti neid kohati ka seltskonnas, et juua täis sõjasulased nendega müraksid, mitte ei kipuks teenijatüdrukute ja daamide kallale, et ei oleks vallaslapsi ja asjatuid tülisid-intriige,” rääkis kapten. “See ei tähenda muidugi, et keegi neid tänapäeval magataks, ehkki jah, inimesi on igasuguseid.”

“Ta oli Mona Klarki oma enne, kui siia osteti, ta oli Klarkile mannekeeniks ja toateenijaks,” ütles Edi.

“Kust sa tead?” imestas radist.

“Ise rääkis. Eks sealtpoolt talle rühti ja käitumist ole õpetatud, seepärast ta nii kena ongi. Mina küll ei tahaks...”

“Mitte keegi meist ei tahaks seda teha, aga paraku... jah,” ohkas kapten.

“Kas ainult mulle tundub, et Edil on temaga mingine kahtlane läbisaamine?” naeris tüürimees. “Ja kui daamid teaksid, et Klarki seelikud on vormitud kati perse ümber.”

Edi vaatas solvunult maha.

“Võibolla teavad kah. Aga kui sa ise oleks moekunstnik ja sul oleks paksu persega mannekeen, kes võtab selle asendi, mis käsed, siis oleks sul teiste ees mõningane edumaa. Eriti just selles osas, kui üritad luua riideid, mis paksu perset kõhnemana näitavad. Teate küll, kui tähtis see daamidele on. Palju tähtsam, kui see, et millise puki otsas lõiked modelleeritud on,” urises kapten.

“Ikkagi – mis me temaga teeme?” küsis Edi nukralt.

“Tõmbame liisku, et kes teeb?” pakkus tüürimees. “Ma võin ise ära teha, kui te kõik siin nii hädad olete. Ise veel sõjaväelased!”

“Meil on kari metsamehi relvasektsioonis, mõni sellise näoga, et pimedal tänaval kohtuda ei julgeks. Äkki leiab nende hulgast kedagi,” ütles radist.
“Hiidkärbid röövivad Idatasandikult rohtlakatte. Tulevad kosmose kaudu, püüavad kinni ja viivad minema,” hakkas kapten Mahn rääkima.

“Sellest siis see rohtlakati liha hinnatõus, enne oli nii kallis, et vaid rikkurid said enesele lubada, nüüd ainult kallimaks läheb,” nõustus tüürimees.

“Kui nemad meilt röövivad, võime meie neilt ka mõne võtta. Ehk et me ei tee katitüdrukuga midagi. Kurss 281!” ütles kapten.

“Me ületame Kärbiriigi piiri niimoodi,” kaebas tüürimees radariekraani vaadates.

“Edi, tead isegi – kaitse A28 – tõmbad välja, kui ütlen, siis jäävad radarid, transponder ja raadiojaam vooluta. Siis jätkame silma järgi,” tutvustas kapten järgnevat.

Kotli aheliku kaljused mäetipud möödusid “Voomeri” alt, nähtavale ilmusid kiviprahti täis kuristikud, mis allpool tihenevas taimestikus hajusid. Taamal laiusid laaned, mida lõhestasid laiad taevaläikelised jõed.

“Laskuda kurusse, kuru põhja kohal 500 meetri peale... Ah puhka ka, ma sõidan nüüd väheke ise,” rääkis kapten ja võttis juhtimise üle.

“Ilus maa. Kuramuse ilus maa,” lausus tüürimees, pilk silmapiiri varjavas päikesekollases hämus.

“Ilus, aga hiidkärpide oma,” nentis radist.

“Aga neil ainult see ongi, Kotlist igijää piirini, ainult Meeria org. Meil on aga kogu ülejäänud Ge,” vastas Edi vaadet nautides. Tüürimees turtsatas.

“Pealegi ei looju neil sel aastaajal päike, polaarjoon jäi meist kaugele selja taha. Sellist maad meil siiski ei ole, see on põhjapoolseim piirkond, kus veel elada kannatab,” jätkas Mahn metsaste küngaste vahele jõudes.

“Lõunapoolkeral ehk leiab sellise koha,” ütles Edi.

“Jäta targutamine, me jõuame kohe Voki orgu, lendame laagripaigast üle, on aeg kaitse välja tõmmata,” käskis kapten madalale puulatvade kohale laskudes.

Edi tõmbas kaitsme välja ja rääkis: “Rohtlakattidega on kahtlane lugu. Ma tean, kui raske on neid küttida, ometi röövivat kärbid neid kümnete kaupa...”

“Mis sellest? Ju siis on osavad püüdjad, kasutavad infrapuna, gaasimürske...” naeris radist, Edi jätkas: “Siis oleks sellised vahendid võimude poolt leitud ja tuvastatud. Nad kutsuvad neid kokku, sellel on tõsi taga, et põhja põlluharijad suhtlevad nendega..”

“Äkki loeksid vähem lasteraamatuid?” küsis radist, Edi vaatas solvunult maha.

“Jah, see põhjarahvaste värk on müüt. Rohtlakatid võivad kavalad ja osavad olla, aga see on teadlaste poolt selgeks tehtud, et sellist mõistust, nagu inimestel, ei saa neil olla, ajumaht ja ehitus ei vea lihtsalt välja,” rääkis Mahn juhtides.

“Miks nad üldse katid on? Neil pole mõistust nagu laane- kodu- ja džunglikatil, kehaehitus täiesti teine, jooksevad neljal jalal nagu antiloobid,” arutles tüürimees hämmeldunult.

“Mina ka ei tea. Koolitunnis öeldi ja raamatutes on kirjas, et on ikka katlased,” kehitas Mahn õlgu.

Lennuk õõtsus, akende tagant ja alt möödus puutumatu rohelus. Aelinil oli igav hakanud, ta ilmus jälle kokpiti uksepiida najale, hoidis nüüd hoolsamalt uksepiidast kinni. Kaugemal lennuki ees aimus suur lagendik – rohtla.

“Mina soovitaks otsida antiloope, rohtlakatid on nii kõhetud...” rääkis Edi, tüürimees käratas: “Lollakas oled või? Sul avaneb ainus võimalus rohtlakati liha proovida ja sa ajad mingit kägu, mingit luulu põhjarahvaste muistendist!”

“Kõhetud on nad küll, ega nad muidu üle 100 joosta saaks, seda küll,” nõustus kapten kuulipildujate kaitseriive avades. “Radist! Kaamera välja ja infrapunaga otsima.”

“Voomeri” põhja alt laskus välja kaamera, radist uuris ekraani, seadis infrapunasensorite parameetreid ja luges: “Neid on palju. Neid on kari. Tihedam grupp 167 joonel... Ongi rohtlakatid! Liduvad laiali, 400 meetrit...”

“Näen jah!” hüüdis kapten tuules lainetavas heinas liikuvaid tumedamaid kogusid nähes. Lennuk rappus ja kõikus, kuulipildujad tärisesid, kapten karjusus: “Kust nad raisad teavad, kuhu ma kallutan ja tulistan! Kurat kuku või alla! No tõsimeeli, ma jõuan ainult mõelda, et tõmban sinnapoole, nemad aga panevad juba vastaspoole ja veel diametraalselt laiali!”

“Kaks on kindlalt maas,” kiitis radist kiiruga infrapunaradarilt liikumatuid objekte otsides ja kaameraga zoomides. Aelin üritas kätt silme ette panna, aga kaotas pidepunkti ja kukkus kokpiti põrandale.

“Kurat 3400 padrunit läks ka, kuidas ma pärast seletan, et tegime mägedes pulli või? Ja sina ka, paksperse, ütlesin, et istu oma koha peal, et saad haiget, kui ringi kondad liikuvas lennukis!” hädaldas kapten.

Aelin vedas enese häbelikult püsti.

“Q47, vastake Kotli4 postile!” kostis raadiokõlarist.

“Misasi see veel on?!” röögatas kapten Edi poole pöördudes. Edi näitas väljalülitatud kaitset ja laiutas käsi.

“Vastuvõtja saab kuskilt voolu, midagi on otseks ühendatud,” arvas radist.

“Kuramuse tiibadega kirstud, igaüks nagu sitahäda, igaühega mingit keemiat tehtud, üle varre kuidagi parandatud!” sajatas kapten mägede poole tagasi keerates.

“Q47, vastake Kotli4 postile,” kordas valjuhääldi.

“Saatja jällegi ei tööta,” naeris radist, kapten lausus Edile: “Et sa praegu kaitset tagasi ei paneks, ma ei tea, mis meiega tehakse, kui me Kärbiriigi territooriumilt mingigi signaali edastame! Alles peale maandumist!”

“Aga rohtlakatid!?” hüüdis tüürimees, nähes, et kapten ei kavatse maanduda, vaid lisab kiirust.
“Tühja neist, teeme kähku et oleksime oma õhuruumis tagasi! Lootkem, et me millegiga vahele ei jää ja asi suuremate kellade külge ei lähe. Muidu mässame “Voomeritega” pensionini välja! Mida kuradit see neljas post meist tahab!”

“Q47, miks te ei vasta?” kostis valjuhääldist. Edi vaatas korra Aelinile silma ja suunas pilgu maha. Aelin läks koridori.

Voki oja välgatas “Voomeri” alt läbi, Edi lülitas raadiosüsteemide voolu tagasi ja kapten haaras kohe mikrofoni.

“Kuulge meil oli siin mingine voolukatkestus, mehaanik uurib praegu asja, teate isegi neid vanu “Voomereid,” nendega kogu aeg üks häda teise taga, hea, et alla ei kukkunud,” rääkis kapten, tüürimees käivitas püstmootorid. Ees paistis väike lagendik Voki oja kaldal – tulevane laagripaik.

“Me vaatasime, et kuidagi suur oli teie viimane kiirus me radaril, siis kadusite äkki täiesti ära, meil tekkis kahtlus jah,” kostis kõlarist. “Tore, et teiega korras on.”

“Voomeri” suusad vajusid pehmesse pinnasesse, kapten seiskas reaktori, tõusis püsti ja lõi vihaselt rusikaga vastu kaitsmepaneeli. Sülitas maha.

Edi avas luugi, kõndis lennuki varjust välja ja sirutas end. Tundus, nagu maapind õõtsunuks. Lennutunnid!

Aelin ruttas Edist mööda ja põlvitas ühe lille juurde, uuris ja nuusutas, ruttas siis järgmist uudistama. Neid oli palju. Palju värve ja liike! Liblikad lendasid, linnud laulsid, altpoolt metsaäärest õhkus jahedat niiskust ja kostis ojavulinat.

Relvabloki koonus avanes, rohule astus paar habetunud meest, üks kärkis: “Sõda pidasite või, kurat, üks kuulipilduja oli otse meie perse all! Esmalt loksutate oksele ja siis veel panete kõrvad ka pilli lööma!”

“Lootsime teid rohtlakatilihaga kostitada, aga läks vähe nihu. Ärge sellest ainult väga rääkige,” rahustas kapten põuest pudelit näidates. “Poisid! Varustus välja ja telk püsti, sina ka, Aelin, käed külge!”

Loodushääled jäid nüüd tundideks meeste jutuvada, telgivaiade, konteinerite ja kastide kolina varju. Metsamehed panid saed vinguma. Ilm oli palav, päike ei tahtnud kuidagi loojuda, Aelin lõõtsutas, komistas ja kukkus oma kastide otsa. Edi pühkis higi ja viskas relvavöö telgi eesruumi. Isegi tüürimees ja radist ei tüüdanud teineteist oma roppude naljadega. Vaid kapten nõjatus korra lennuki najale, vaatas mornil pilgul põhja poole ja tõmbas suitsu.

Edi oli surmväsinud, ta komberdas jalgu järel lohistades saabastega läbi oja ja istus oja kaldale ühe suure puu juurele ning vaatas laagripaika. Ehkki õhtu oli ammu käes, oli ilm vaid hämardunud, hämarus tõi aasalillede ilu ja kontrasti veel eriti esile. Puud lennuki taga olid suured ja võimsad, lennuk tundus nende taustal väike, peaaegu nagu mingi lasteaia või lõbustuspargi atraktsioon. Aelin astus nõtkel sammul, koon püsti, nina vedamas looduse lõhnu, alla oja poole.

“Kui ilus siin on. Mis kell on? Miks siin nii valge on? Ikka veel?” õhkas Aelin läbi oja astudes.
“Siin on tõesti ilus. Suvel siin päike ei looju, kogu öö on hämar,” vastas Edi Aelini piha poole sirutades ja teda enda põlvele istuma vedades.

“Miks sa nii teed?” küsis Aelin. Edi embas teda korra ja silitas puusa.

“Sa oled kuidagi kurb? Kas minu pärast?” küsis Aelin. Edi ei vastanud, vaid vaatas kurvalt maha.

“Kõht on tühi... aga ma kardan paksemaks minna...” sosistas Aelin ülespoole vaadates. “Kui suured puud. Kui võimsad. Ma pole kunagi midagi säärast näinud.”

“Kõht on tühi, Aelin, meil on süüa vaja!” kostis telgi poolt kapten Mahni hääl. Katitüdruk hüppas nõtkelt püsti ja ruttas kleidi lehvides telgi poole. Edi ei tahtnud seda näha. Veel vähem kuulda.

“Vett ma tõin,” hingeldas Aelin, kui oli telgi eeskotta jõudnud. “Kauss on jalus, miks ta siin on,” imestas Aelin eeskojas vedelevast kausist mööda tippides. “Liha. Meil ei ole liha, me unustasime liha maha!”

Mehed seisid ümber katitüdruku, vaatasid teda pika pilguga.

“Ei, me ei unustanud sind maha. Paras matakas, üle 80 kilo kindlasti,” vastas kapten ette astudes. Aelin vaatas vaheldumisi kõigile otsa, ta keha läbis värin, hirm naelutas ta paigale. Ta vingatas haledalt, kui kapten ta koonu pihku võttis ja pea kuklasse, veidi küljele väänas. Käed küll tõusid natuke, aga jäid õhku värisema – šokk oli Aelini täiesti abituks ja tegutsemisvõimetuks muutnud. Radist kohendas kausi katitüdruku jalge ette, kapten lükkas juuksed Aelini kõri pealt kõrvale ja sirutas käe püksisääre, noatupe poole.

Edi loivas tusaselt telgi poole, kartes kuulda Aelini valukarjatust ja veresolinat. Ta ei tahtnud midagi kuulata, ta oleks hea meelega kõrvad kinni katnud! Ta ei oleks tohtinud katitüdrukuga nii lähedalt suhelda ja talle ei-tea-mida kokku rääkida! Mis siis, et ta on kõigest katt! Ilus päev jah! Aga õhtusse jõudis!

Kõrvu kriipis kauge õõvastav ulg. Ioonmootor. Kosmoseaparaadid on liikvel! Kärbid? Mis nad teevad, kus nad lendavad? Edi jooksis lagendiku teise otsa, mis oli kõrgem, jälgis taevast ja kuulatas. Ainult linnulaul. See oli muutunud, osa liike oli ilmselt magama jäänud, tooni andsid öölindude süngemad huiked. Jälle kostis vilinat. See kostis katkendlikult... ja lähedalt. Madalal lendavad raisad... Edi hoidis hinge kinni, teda häiris isegi omaenese verekohin kõrvus. Ioonmootorid möiratasid äkki õige kõvasti ja madalalt, otse puulatvade kohalt sööstsid üle laagri kaks tumedat kogu.

Edi jooksis üle lageda, lõõtsutades: “Kaks kosmosehävitajat! Kuulsite!”

Telgi eesruumis nägi ta Aelini ja kaussi ta jalge ees. Aelini taga seisis kapten, kes hoidis nuga katitüdruku kõril. Kapten langetas noa ja küsis: “Xi-d?”

“Ei näinud, kiiresti lendasid... Xi-d kindlasti mitte, midagi väiksemat! Kuuled, jälle! Annavad gaasi, tõusevad!” hädaldas Edi.
“Tõusevad kurat jah,” urises kapten kuulatades, radist hüüdis tagantpoolt: “Lõika katt maha, ta saab šokist üle ja hakkab siplema!”

Kapten raputas pead ja otsis sõrmenukiga tuikavat kohta Aelini kaelal, Edi keeras selja ja jooksis telgist välja. Ehataevas paistis liikumist, väiksed lennukid tõusid kõrgemale ja võtsid suuna otse laagrikohale. Edi tormas telki tagasi.

“Jookseme, meid rünnatakse!” hüüdis Edi ja rabas Aelini käest. Nuga kukkus, Aelin kukkus ja kapten kukkus, Edi pingutas, katitüdruk järel lohisemas, teadmata, kas viimane enam eluski on. Mida kamraadid mõtlesid, seda Edi ei teadnud, keegi temast mööda igatahes ei jooksnud. Päästev ojakaldatagune oli siinsamas, aga lähenes nii aeglaselt, lilled kaldapervel sinetasid omaette ega tahtnud midagi tsivilisatsiooniinimeste hädadest teada. Puudelt peegeldusid sinakad sähvatused, Edi viskus külili, rabades Aelini enese vastu ja veeretas end üle kaldajärsaku vette. Maapind vappus, sisikonda väristas plahvatuste müra, lendasid muld ja mättad, puulehtedelt peegeldus tulekahju kollane kuma.

Aelin oli siiski elus ja terve, ent šokis ja teovõimetu, hoidis kägarasse ja halises arusaamatult. Laagri poolt kostis röökimist ja oigeid. Telk oli osaliselt maas ja põles, “Voomeri” kere oli lääbakil ja ajas musta tossu välja. Edi hakkas telgi poole jooksma, et sõpru välja aidata, vaatas taevasse ja nägi, et lennukid tulevad tagasi. Jälle jooksis ta oja poole, ent seekord ei jõudnud ta pikali visata, lööklaine lajatas ta täies pikkuses vette. Õnneks oli seal ojakäärus sügav koht. Midagi suurt ja rasket lartsatas ta kõrvale. See oli üks metsameestest. Ilma peata.

Edi lebas pikalt külmas vees, pea täis ebamääraseid mõttekatkeid. Miks kärbid neid ründasid? Ta ajas end sirgu ja vaatas üle kaldajärsaku. Laagri asemel oli tulemeri, lennuki kere juba hõõgus punakalt. Kuulipildujate laskemoon plahvatas. Kuumus kõrvetas Edi nägu, mis siis, et ta oli tulekahjust kaugel ja läbimärg. Neil ei olnud kaasas midagi sellist, mis nii valusalt põleda võinuks! Kärbid pommitasid siis neid veel mingite süütepommidega! Mille eest?!

Edi kahlas jälle läbi oja ja vaatas Aelini. Katitüdruk oli täiesti terve, ainult põlved olid kriimustatud ja kleit kohati katki. Kapten ei jõudnud talle midagi teha. Ent šokist polnud ta seniajani üle saanud, ta halises, hoidis kägarasse ega võtnud jalgu alla. Edi võttis ta sülle, tassis teisele poole, kaugemale metsa alla, tulekahju lõõmast eemale. Vaatamata, et ta oli kati kohta kaunis nõtke ja graatsiline, oli Aelin päris raske ja matsakas. Kaugele Edi ei jõudnud, ta varises ühe hiiglasliku põlispuu juurte vahele, seadis enese mugavamalt istuma ja tiris Aelini omale sülle, silitas ja püüdis lohutada. Aelin küll rahunes aegamisi, aga ei rääkinud midagi, ainult luristas, nuuksus ja halises.

Külmavärinad äratasid Edi. Aelin oli kadunud. Kommunikaator, kell ja relv olid jäänud koos vööga tulle. Noatupp oli ka tühi. Laas mehaaniku ümber elas oma elu ega tahtnud temast midagi teada. Päike oli kuskil mägede taga, Edi oli täielikult minetanud ajataju. Ta ei teadnud, kas oli kesköö või koit, ainult Aelin oli kadunud. Ta uitas mööda laant ja hüüdis katitüdrukut, aga keegi ei vastanud. Siiski ta kuulis korra justkui katitüdruku nuttu ja kiirendas sammu. Midagi teraskõva haakus ümber ta käsivarre, maapind kadus jalge alt ja õlaliiges peaaegu et naksatas välja. “Laanekatt,” mõtles Edi, kui punakaspruuni karmi karva nägi ja äkki kaaluta olekut tundis. Jälle pandi proovile ta õlaliiges, kui ta vangistaja hüppelt järgmisele puule raksatas. Jälle hüpe, kaaluta olek ja raksaki vastu järgmist tüve. Seekord vaatas Edi ülespoole ja nägi hetke, kuidas eluka võimsad küünised puukoorde tungisid. Ta ei vibutanud end käte abil oksalt oksale, vaid hüppas tüvelt tüvele nagu orav! Nüüd krabistas ta uskumatult kiiresti, pea ees mööda tüve allapoole, hoides oma veerandtonnist keret vaid küüntega puukoore küljes kinni! Ja nende kuldsete silmade külm pilk... Jälle kaaluta olek ja vali raksatus. Seekord käis ka Edi lapiti vastu tüve, õlg sikutada ei saanud. Küll aga kadus meelemärkus.

“Läheb-läheb, kohe!” kuulis Edi häält. See ei olnud inimene. Ta selja vastas oli kõva betoonpind ja näo kohale kummardus hallikaspruun hiidkärp, kes talle külma vett näkku kallas.

“Ja saingi selle tsivilisatsioonlase käima!” kiitles kärp, kui Edi end istuli venitas.

“Jah, pisut räsitud ta ju on, aga täiesti töökorras,” naeris teine kuskilt selja tagant.

Edi masseeris kukalt ja vaatas ringi. Ta istus laial betoonrajal, mille ääres paistis blindaaže, hargnemisi, kaitsevalle. Voki oja. Oletatavalt tõi ta siia laanekatt. Järelikult pidi see olema Gadila kosmodroom, laagrile lähim suurem hiidkärpide asula. Ühe kaitsevalli tagant paistsid tähelaeva püststabilisaatorid, sealt kostis hääli ja kolinat. Väike lahtise kabiiniga vedur sikutas tähelaeva alt tühje maagivaguneid, küljega sõidusuunas istuv kärbist juht karjus üle kolina ja juhatas käega, teine jooksis veduri tagant mööda, betoonraja äärde pöörangukangide kallale.

“Limu võinuks temaga hellem olla,” kostis jälle lähenalt selja tagant.

“Milleks peaks tsivilisatsioonlasega hell olema, on nad kunagi meiega hellalt käitunud?” kortsutas hallikaspruun hiidkärp kulmu.

“Tahad teada, mis nad siin tegid või ei taha?” kostis selja tagant. Edi keeras valutavat kaela ja nägi raja ääres kössitavat priskemat musta hiidkärpi.

“Tulid rohtlakatte jahtima! Nagu ikka – maastikuvärvi riided, iganenud, relvastusest maas lennukiront, kuhugi piiri äärde laagrisse! Ogarad rohtlakati liha järgi!” vandus hallikaspruun.

“Ei, tõsijutt, maaki tulime kaevama,” alustas Edi, hallikaspruun kärp kõverdus naerukrampides.

“Meie vedasime, metsamehed pidid puid hakkama saagima, et tehnikale ruumi teha...” Edi vakatas, kuna selja taha ilmus midagi suurt, mis varjas päikese. See oli katt, suur ja paks, vähemalt kahe Aelini suurune, kolmnurksed päikeseprillid koonul, kollane kleit seljas. Reite tagant paistis egajalt kollane kohev saba... See oli hoopis väheldast kasvu laanekatt! Ta käsi ja sääri kattis tuttavlik punakaspruun karm karv, samm oli suurkiskjale omaselt nõtke. Edi taganes istuli kakerdades, hallikaspruun kärp naeris: “Jäta, Kariine, ehmatad tal veel kõhu lahti!”

“Kui ta on sõjaväelane, siis ei tohiks ta seda teha, teab niisamagi, et üks korralik käpahoop ja verine nupp veereb betoonil,” vastas Kariine mahedal häälel ja võttis prillid eest.

Edit üllatas kati kollaste silmade arukas daamipilk, kus paistis vaid etteheide, ei mingit verejanu ega tapahimu, mis siis, et tegu oli planeedi ohtlikuima kiskjaga, kes inimeste hirmujuttude põhjal vaid selleks elaski, et tappa, murda ja lõhki kiskuda.

“Maaki kaevama! Kuulipildujatega!” turtsatas Kariine nõtkelt pöördudes. “Räägi sa seda Li-le ja Milkile, kui nad tagasi jõuavad! Aga hoiatan: nad näevad läbi hirmu ja ebasiirust ja neil on väledad kihvad.”

Kõige tagumise kaitsevalli tagant ilmus üks must ja saledam emakärp, kes hüüdis heledal häälel: “Katitüdrukul on juba parem, ta rääkis minuga!”

“Mida?!” hüüdis Kariine kärbi poole joostes.

“Täiesti uskumatut juttu ajas,” vastas must kärp valli taha kadudes.

“Noh, aja püsti, lähme vaatame, mis su saak räägib!” käskis hallikaspruun kärp Edit sikutades.

“Saak? Mis saak?” pomises Edi otsaesist muljudes. “Kas Aelin? Kas ta on elus, on temaga kõik korras?”

Valli tagant ilmus nähtavale kitsam betoontee, mis viis ühe väsinud välimusega hooneni, mis võis olla mingine staap. Väike must kärp kadus parasjagu uksest sisse.

“Mida te siis tegite? Mis juhtus? Tõsimeeli te ei tulnudki rohtlakattide järele?” naeris pruunikashall kärp.

“Ma ütlesin, et tulime tegema laagrit, kuhu mäetehnika tuua. Katt oli meil lihaks kaasas. Ja tema oli ainus, keda õnnestus mul teie tule alt ära tirida. Ja tegelikult ei tahtnud me teda veristada, seepärast lootsime muud liha leida. Aga kapten läks hulluks, kui rohtlakatid avastas. Ma ei tundnud end hästi nende rohtlakattide pärast, ma soovitasin neil antiloope otsida, nad naersid minu üle, et kuidas ma võin loobuda võimalusest süüa liha, mida vaid rikkad omale lubada saavad,” jutustas Edi kätega vehkides. “Kas te tõsimeeli ründasite meid paari rohtlakati pärast?”

Kärp vaatas Edit kavalal pilgul ja naeris: “Ega hiidkärbid rünnanudki!”

“Kes... Siis?” kortsutas Edi kulmu. Üle raudtee müra ja tähelaeva poolt kostvate hõigete kandus tuttav kume ulg.

“Kohe saad teada. Meil on ikka veel blindaaž uppunud, oleme kaks robotit kuhugi torustikku ära kaotanud ega ole äravoolu lahti saanud, seepärast käivad nad üleval emalaeva varustusšahtis...”

“Kes – nad?”

“Gadila lahingugrupp muidugi. See on mehitatud kohalike...” hiidkärp ja Edi tõmbusid küüru, kuna kaks hävitajat tuiskasid otse valliharjade kõrgusel üle nende peade.

“Kurat nad ei karda midagi, nad ei tea, misasi on napikas! Ainult kaks varianti – kas mahub või ei mahu – on neil meeles! Aga ei arvesta, et nad mürisevad vastikult!” sõimles kärp. Müra lähenes taas, seekord aeglasemalt, midagi laskus otse kõrvaloleva valli taha. Reaktorid seiskusid, turbiinide tuurid hakkasid raugema.

“Nüüd kuuleme, mis nad räägivad. Mina tean vaid, et tuli teade mäealuselt tasandikult, et tsivilisatsiooni jahimehed on tapnud kaks rohtlakatti. Kohalik komandant – tema vist ongi ainus hiidkärp, kes operatsioonis osales – andis loa õhkutõusuks. Emalaev minuteada ei osalenud, ei andnud vist jälitusandmeidki,” rääkis hiidkärp Edile ust avades. “Täiesti tavaline salaküttide juhtum, tegelikult kahju jah, et asi laipadeni läks, reeglina oleme nad niisama kodumaa poole tagasi ehmatanud, enamasti nad paha peale välja ei jõua.”

Uks ei jõudnud Edi taga sulgudagi, kuna jala oli vahele pistnud... Rohtlakatt! Teine, priske ja tume sinakashall, ootas kaugemal.

“Tule, sul pole midagi karta, kui sa pole midagi teinud,” sikutas kärp Edit käest. Edi komberdas edasi, lummatud pilk üle õla. Ta ei olnud kunagi elusat rohtlakatti näinud. Ta ei olnud kunagi kedagi nii ilusat näinud.

Nad jõudsid suuremasse akendeta tuppa, mis ilmselt oli küljega järgmise kaitsevalli vastas. Siin oli toole ja laudu, mõned juhuslikult, mõned korrapäraselt. Edi ei mõelnud välja, mis ruum see olla võis. Kariine lösutas seinaääres pingil, küünarnukk kõrvalolevale lauale toetatud, teise seina ääres toolil halises küürus Aelin, saledam must kärp silitas ja lohutas teda. Ruumi keskpõrand oli lagedam, sinna astus nõtkel sammul paks rohtlakatt, see tume sinakashall. Kui ilus ta oli! Mis siis, et vähemalt kolme saleda rohtlakati jämedune, prullakas nagu lihaantiloop... Siiski mitte liialt pekkis; sile küll, aga lopsaka lihastikuga. Ja see õhkkerge, kohev, kollane lakk ja saba...

“Kas tõesti oleme me nii ihaldusväärsed, et tasub kaugelt lõunast meid tapma lennata, endal aasad lihaantiloopidest kirjud?” kostis hele hääl. Rohtlakatt vaatas Edile otsa. Neis silmis lõõmas midagi. Ehkki nad tundusid kurvad, igatsevad. Edi vaikis, surus end kõvemini vastu seina.

“Kas sa tahaksid mind tappa?” küsis rohtlakatt, koolutades kaela ja sirutades jalga, et ta kumerused rohkem välja paistaks.

“Ei. Ei tahaks. Sa oled liiga ilus... Ilusaim loom, keda näind olen,” tunnistas Edi väriseval häälel.

“Kas mitte parajalt priske?”

“Jaa, kapten Mahn annaks sulle kõhklemata nuga...” rohtlakatt oli välkkiirelt Edi ees, ninaots Edi lõua all. Soe, niiske hingeõhk käis vastu kõrisõlme.

“Aga meil on väledad kihvad! Ja lennukid ka!” sisises rohtlakatt ja tõmbus aeglaselt tagasi. Edi teadis, et rohtlakatid söövad valdavalt taimset toitu. Aga talvel, kui rohtu ei leidu ja noori võrseid vähe, püüdsid rohtlakatid teisi loomi, kombineerides keerulisi pettemanöövreid, ise kummaliste heledate häälitsustega üksteisega sidet pidades. Ja nad ei rüselenud ega võidelnud oma saakloomadega, vaid napsasid mööda joostes kõri läbi. Selleks olid neil väga teravad hambad, sale, painduv kael ja pikk koon. Jalad olid neil vaid jooksmiseks; nad küll haarasid, nagu inimkäed, ent küünised olid tömbid ja sõrgade moodi, nendega sai ainult lüüa, leopardi kombel saaklooma külge klammerduda nad ei suutnud.

“Ma pole kunagi rohtlakatti lähedalt näinud... Ma pole üldse elavat rohtlakatti näinud,” kogeles Edi.

“Tsivilisatsioonlane ei näegi meid lähedalt. Vähemalt mitte elavana,” vastas rohtlakatt pead uhkelt ära keerates.

“Mis su nimi on, rohtlakatt?” küsis Edi areldi.

“Maje Li,” vastas rohtlakatt. “Maje, mitte rohtlakatt.”

“Miks te võimalust ei andnud, miks te ründasite uuesti? Ja veel napalmiga?”

“Sest me ei ole sadistid, nagu teie, kes te jätsite Maje Ehje ülemöödund suvel kolmeks ööks ja päevaks piinlema, kui teie nanotraadist püünis tal jalad alt lõikas,” lausus Li Aelini ja väikse musta kärbi suunas astudes.

Pole sadistid. Ja kasutavad napalmi. Teisalt oli see tõesti täpse tulistamise korral kindel moodus kõik vigastatud tappa. Komandant ütles, et kärbid vange ei võta. Rohtlakatid siis samuti mitte. Ja salakütid olid vedanud rohu sisse pingutatud nanotraate, et loomad nende vastas jalad alt lõikaks. Selline sadism oli lõunapool jahti pidades seadusega keelatud.

“Vähemalt mina ei usu, et su liha nii maitsev on, et tasuks selle eest mitmekümnekordset hinda maksta või siia, kaugel põhja, sind tapma tulla,” hüüatas Edi.

“Sa tõesti ei käitu päris nii, nagu tavaline tsivilistatsioonlane,” vastas Li peatudes ja ripsmeid langetades. Väga kummaline. See priske ja nukravõitu olend ei meenutanud ühestki kandist lahingulendurit. Kuidas ta kokpitis istub, kuhu oma pika kaela paneb? Kuidas juhiseid käsitseb? Kas kärbid ja rohtlakatid teevad temaga nalja või? Milleks?

“Mis ta siis räägib?” küsis Kariine Aelini ja väikse kärbi poole küünitades.

“Jaa, ta on peaaegu rahunenud. Usud sa või mitte, see tsivilisatsioonlane tiris ta ise tule alt ära, jättes teised mehed maha! Nii ta räägib,” naeris väike kärp.

“Ja sina ei üritanudki teda tappa?” kortsutas hallikaspruun kärp kulmu, vaadates Edile otsa.

“Mis? Miks mina?” imestas Edi vaatama küünitades. Aelini kleidi vahelt paistsid ümber rinna veetud sidemed. “Jumala eest, ta oli terve, kui ma teda viimati nägin!”

“Sinu nuga?” küsis Kariine pussi lauale pannes.

“Küllap vist, teiste omad jäid ju tulle, minu oma kadus metsas ära,” vastas Edi. “Või võttis see katt selle ära, kes mu kinni võttis... Ei, nuga oli juba siis läinud, kui ärkasin varahommikul, Aelin oli ka läinud...”

“Sirj leidis selle kodukati juurest, Limu ütles, et tsivilisatsioonlane, kelle tema tõi, oli relvadeta,” ütles must kärp.

“Kes siis teda torkimas käis?” imestas hall kärp.

“Ma ise... Ma ei taha enam elada!” halas Aelin nüüd valjemalt, nii et teised ka kuulsid.

“Taha ikka, kuni saad,” naeris hallikaspruun kärp. “Näe, tsivilisatsioonlane veel päästis su elu ja sina hakkad ennast surkima! Miks sa sellega lõpuni ei läinud?”

“Valus oli!” karjatas Aelin küüru tõmbudes.

Laanekatt mängis noaga, haaras seda küüniste vahele, lasi lauale kukkuda, keeras ringi ja keerutas.

“Tsivilisatsioonlased tulevad Voki oja äärde laagrisse. Väidavad, et maaki kaevama,” arutles ta. “Siis tapavad paar rohtlakatti, aga jätavad need maha ja kui rohtlakatid ründavad, siis üks sõjaväelastest päästab mõne kamraadi asemel hoopis matsaka kodukati. Võta nüüd kinni.”

Hallikaspruun kärp lõi käega.

“Ma rääkisin, et ainult metsa tulime maha võtma, et tehnika ja suurema laagri jaoks ruumi teha,” alustas Edi uuesti.

“Mäetehnika? Kaevandustehnika? Kuidas te maagi sealt minema oleks saanud? Ühel pool on meie piir, kust edasi te tulla ei tohi, teisel pool mäestik ja kaljud, ei raudteed ega midagi!” vastas kärp tüdinult.

“Äkki neile öeldi tõesti nii, aga nemad seal suures linnas, kes asja organiseerivad, plaanisid sinna midagi muud paigutada?” pakkus Maje Li, vaadates Edile otsa, pea viltu. “Ta ei elaks enam, kui ta valetaks.”

Kärbid ja laanekatt vahetasid küsivaid pilke, hallikaspruun leidis: “Siis peaks tõesti nende tegevust hoolsamalt jälgima hakkama. Gadila baasile nii lähedal ka...”

Katid ja kärbid jäid kahtlustaval pilgul tsivilisatsiooniinimest vaatama.

“Mis me nendega peale hakkame?” küsis must kärbike.

“Koju tagasi?” pakkus Edi tasa.

“Koju tagasi?” hüüatas Kariine. “Läheksid ja räägiksid, et laagrit ründasid rohtlakatid, kes teie teada pole isegi mitte mõistusega liik. Millega seletaksid seda, et trisid tule alt sõprade asemel hoopis paksu kodukati ära?”

“Ta oli kõige lähemal...” kokutas Edi, hallikaspruun kärp katekstas: “Ei-ei, see ei tule kõne alla, samahästi võib ta juba siin maha lasta.”

“Pandaks hullumajja, kui läheb jutuga, et rohtlakatid räägivad ja lendavad hävitajatega,” ütles Kariine.

“Ei pandaks sinna ka, üsna kindlalt löödaks maha, et kellelgi ei tekkiks kiusatust teda ajuskänneriga uurida. Tsivilisatsioonlaste hulgas leidub gruppe, kes usuvad niinimetatud põhja muinasjutte ja nõuavad jahipidamise täielikku keeldu. Aga teatud ringkonna jaoks on rohtlakatt mõistuseta jahiloom ja jutul lõpp!” rääkis hallikaspruun kärp. “Teate ju hästi, kuidas tsivilisatsioonis asjad käivad ja mis teinekord juhtub nendega, kes on teatud ringkondade arvates liiga palju näinud.”

“Meie õnneks pole nad näinud, kes “Fuuriaid” juhivad. Ega tea sellest midagi,” lausus Li mõtlikult. “Või peame ennast neile esitlema. Nii jahiisu jahutamiseks või miskit. Huvitav, mis nad teeksid – kas jätaksid rahule või üritaksid meid kõiki tappa?”

“Patrull-lennud tuleb taastada, see on kõige lihtsam,” vastas hallikaspruun kärp. “Mida vähem nad meist teavad, seda parem. Kohe kindlasti parem.”

“Aga ikkagi – mis nendega peale hakata?” sosistas must kärbike.

“Katt Meeria kosmosebaasi? Sööklasse näiteks? Reeglina on nad tublid ja töökad,” arutles hallikaspruun vurre siludes. “Tsivilisatsioonlane? Kah Meeriasse?

“Meerias elas kunagi üks katt, aga inimesed röövisid ja sõid ta ära,” meenutas must kärp.

“Siis me olime alles tulnud, seadsime end sisse, linnas oli siis täielik anarhia, kõik tegid, mis tahtsid, retsid ja politsei olid omavahel segunenud, õnnetu perifeeria kolgas,” meenutas hallikaspruun kärp. “Praegu kosmosebaas üles ehitatud, linnas kord majas, hullemad grupeeringud ja tsivilisatsiooni politsei minema kupatatud. Eeslinnades ja ülejõel on kahtlasem aga jah – mõte on hea, tsivilisatsioonlase võib tõesti sinna viia, las teostab end ja äkki saab koju tagasigi, kui ajad paremaks pööravad. Hakka nüüd teda lõunasse vedama ja tõesti, mis temaga tehakse, kui juba kärbid ta ära toovad. Lihtsam on ta siinsamas maha lasta. Nii et ma hakkan admiralile raportit koostama, äkki see Meeria variant läheb läbi.”
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Peatoimetaja juuniveerg
Estcon 15 aastane
Raamatuarvustus: Iseenda laps
Intervjuu: Airika Harrik
Võrgumäng Die2Nite
Metsiku Lääne õudusunenägu
Juuni ulmkonnakroonika
Juunikuu kirjastuste uudised
Jutt: Teene võlgu
Jutt: Aidanaine
Jutt: Piiririkkumine
Jutt: Elevant Pillega Elephandias
Jutt: Juhtum kosmoselaevas
Jutt: Ajamasinaga reisimas
Jutt: Galaktikasõjad
Tõlkejutt: Marsi odüsseia
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0106)