Pärast George A. Romero filmi „Elavate surnute öö“ („Night of the Living Dead“) esilinastust 1968. aastal, on zombid ehk taaselustatud laibad (ilmselt ei pea ma hakkama lugejatele defineerima läänelikku arusaama sellistest elukatest) püsivalt populaarsust kogunud, saades lausa omanimelise filmi˛anri – zombihorror. Seega ei ole imestada, et elavad surnud julgelt üle 100 mängu läbi ka arvutiekraanidele on jõudnud. Huvitav on kõigi nende zombi-teemaliste meelelahutusvormide juures asjaolu, et tugeva enamuse tegevus leiab aset vahetult pärast nn. zombi-apokalüpsist. Seekord mitte…


Die2Nite näol on tegemist internetipõhise mänguga, mida saab ilma igasugust sodi allalaadimata rahulikult oma veebilehitsejas toksida. Sealjuures on tegijad olnud mõistlikud ega ole lisanud mingeid mõttetuid „jaga mõnes suhtlusportaalis ja saad endale SELLE“ esemeid, vaid on hoidnud mängu sellisest jamast vabad. Loomulikult ei saa ka nemad servereid oma rahakoti peal ülal hoida ning seepärast on mängimise eest maksvatel mängijatel mõningad privileegid. Paljude teiste browseri-põhiste mängudega olen ma avastanud, et need tüütavad lõppeks kohutavalt ära – tegevused muutuvad suhteliselt motoorseks ning üheülbaliseks ning lõpuks ei viitsi lihtsalt enam sisse logida, kuna mängul ei ole sulle enam miskit uut pakkuda. Sedasi on juhtunud mul Utopia Online, Imperia Online, Runescape, Kuningriigi ning seni kõigi Facebooki mängude puhul. Die2Nite pakub vaheldust just peamiselt tänu sellele, et ükski eraldiseisev mäng ei veni väga pikale. Kõige kauem, mis seda järjest mängitud on, läheneb vist kuule, minu puhul natuke alla kahe nädala. Lõpuks surevad kõik… täiesti kindlalt. Mängu eesmärgiks ei olegi mitte võit vaid ellujäämine!

Die2Nite ei ole päris igapäevane zombimäng, kus sa kirve, mootorsae ja/või püstolkuulipildujaga lõbusalt vilet lastes kõndivaid laipu tükeldad ning blonde tütarlapsi päästad. Ellujäämise nimel tuleb selles mängus kõvasti rabeleda ning koostööd teha. Mängu tegevus toimub ehk sadakond aastat (keegi täpselt ei tea) pärast tsivilisatsiooni kokkuvarisemist kõrbeks muutunud tühermaal. Üksikutel asundustel, mis selles karmis olustikus peavad hakkama saama, puudub igasugune omavaheline side ning keskmine eluiga on lühem kui Aafrikas mitmeaastase põua ajal.

Iga mäng algab sellega, et mängija leiab end koos 39 teise saatusekaaslasega ühest sellisest keset tühermaad paiknevast linnast. Selles pisikeses neljakümne suvaliselt valitud (mängu eest maksvad tegelased saavad ise valida) kodanikuga asunduses peavad mängijad nii hästi-halvasti, kui nad suudavad, hakkama saama. Ressursid on piiratud ning enamus elanike võhma kulub tühermaalt sobilike ehitusmaterjalide ning muu kola otsimiseks, mida saaks linna kaitseks rakendada. Nimelt on linna ümbruses kolavatel zombidel ebameeldiv komme keskööl (meie aja järgi) kahtlasel kombel organiseeruda ning suure möriseva lihamassina linna kaitserajatisi rünnata. Igal järgneval ööl suudavad nad leida uusi sõpru (kaasa arvatud surmasaanud linnakodanikud), mistõttu tuleb olemasolevaid zombitõrjevahendeid pidevalt täiustada. Pakutav arsenal linna kaitsevõime parandamiseks on üpriski ulatuslik alustades tavapärasest okastraataiast ning lõpetades keerlevate hiiglaslike saeketastega, mis iga kutsumata külalise kotletimaterjaliks tükeldavad. Kokku on mängus ligi 150 erinevat ehitist. Lisaks annavad linna kaitsele lisa ka kodanike enda elamud, mida mängu käigus arendada saab. Iga mängija alustab oma isikliku (milline luksus) magamiskotiga, mille ümber saab mõninga pühendamisega telgi, hüti või lõpuks isegi tuumavarjendi ehitada.

Iga päev saab mängija 6 tegevuspunkti (AP), mille eest saab mängija kas tühermaal kolada, ehitustel kaasa aidata või omaenda kodu arendada (viimasele vaadatakse mängu algul pisut viltu, kuna see ei aita linna kaitsmisele väga palju kaasa ning linna püsimajäämine peaks iga kodaniku silmis olema siiski esmane). Loomulikult ei ole päevased tegevused piiratud vaid 6 APga – lisapunkte saab vett juues, süües või erinevaid narkootilisi või alkohoolseid aineid tarbides. Nagu ikka, kaasnevad viimastega ka riskid sõltuvusse jääda või järgmisel hommikul karmi pohmaka käes kannatada. APd täituvad igal keskööl peale rünnakut.

Keset laiuvat kõrbe on linn väheste eranditega ainuke paik, kust võib eluks nõnda vajalikku vett leida. Sellest hoolimata tuleb igapäevaselt paljudel kodanikel linnast välja ohte trotsima minna, et leida tühermaa tolmust vajalikke ehitusmaterjale, relvi, toitu ning sadu muid kasulikke või mitte nii kasulikke esemeid, mis postapokalüptilises zombidest piiratud linnas ära võivad kuluda. Üle linna piirava kõrbe on laiali pillutatud paljud edevamaid asju peitvaid kohti, mille hulka võivad kuuluda mahajäetud laohooned, lasteaiad, alkoholipoed, autopargid jne. Tihtipeale on need rajatised tolmkuiva kõrbeliiva alla maetud, mistõttu tuleb mängijail oma hinnalisi tegevuspunkte ehitiste väljakaevamisele kulutada.

Tühermaal leiduvatel ehitistel on veel üks hea omadus – selle juures öö veetes (mis loomulikult on üpriski ohtlik), võib mängija hommikul enda eest tolmust leida joonise, mille järgi saab linnas rajada tihtipeale üpriski kasulikke ehitisi. Väljas ööbimiseks tuleb aga ellujäämissoovi korral teha tõsiseid ettevalmistusi ning otsida endale sobiv urgas, kust näljased zombid mängijat kätte ei saaks. Üks väga tõhus meetod, mida kogenud kolakütid noorematele õpetavad, on väikese madala süvendi kaevamine, sinna sisse pugemine ning endale paksu madratsi pealetõmbamine, läbi mille norskamine kuulda ei oleks.

Väga geniaalselt ja lihtsalt on mängus lahendatud seljakoti süsteem. Kõrvale on jäätud nii paljudest mängudest (sh. Diablo) tuttav variant, kus mängija üritab paaniliselt paigutada oma varustust nõnda, et see võimalikult vähe ruumi võtaks. Selle asemel on kasutusele võetud lihtne 4-kohaline paun (selja- või matkakott mahutab rohkem), kus sa saad kanda ükskõik mida. Ainukeseks piiranguks on rasked esemed, mida saab tegelane korraga vaid üht kaasa tassida. Kahe pesumasina vedamine mitmeid kilomeetreid läbi muutumatu tühermaa oleks lihtsalt mõeldamatu, hoolimata sellest, et tegu on suurepäraste telgidekoratsioonidega.

Ümber linna laiuvas kõrbes ei paku üksikud ringikolavad zombid mängijale erilist ohtu. Nad on piisavalt aeglased ning ringikolav tegelane saab neist lihtsalt mööda põigata. Asi läheb keerulisemaks, kui sektoris juhtub koolnuid rohkem olema. Siis on mängijal võimalik kas võidelda või proovida põgeneda. Zombide tapmiseks pakub mäng üpriski eriskummalist arsenali – nimelt on huvitav fakt, et kõrbes ringikolavad laibad kardavad meeletult vett, hakates sellega kokkupuutudes sinist suitsu välja ajama ning vajuvad niiske lätsatuse saatel kuivale liivale. Sellest sõltuvalt on mängus mitmeid veel baseeruvaid relvi (veepüstolid, veepommid jne), mille kasutamise üks halb omadus on linna veevarude kiire kahandamine. Ülejäänud relvad ei ole vähem kummalised: patareipüstolid, taserid, muruniiduk, roostes kett, kruvikeeraja ning sealhulgas ka C4-ga varustatud mobiiltelefon. Ka käsitsi saab zombide vastu, kuid sellisel juhul on võimalus, et mõni koolnu tegelasele hambad kätte-jalga-kaela lööb ning teda nakatab. Ka põgenemisel on see oht olemas, mistõttu on tihtipeale kõige mõistlikum lihtsalt mõneks põõsaks maskeeruda ning abi oodata.

Paljud tühermaalt leitud asjad on kas osaliselt purunenud või puuduvate juppidega. Seega on mängus ka päris palju mässamist uhkemate vidinate jaoks materjalide kokkuajamisega. Seni kõige vahvamaks leluks on olnud ostukäru, mille esitelg tuleb teibi ja paari metallvardaga ära parandada. Pärast väikest remonti on aga ilgelt uhke hobo moodi mööda kõrbe kimada ning kärusse leitud risu kuhjata. Teisalt oli ka väga vahva vahetult enne linna hävingut leiduvatest juppidest suur diiselmootor kokku monteerida ning seda põhimõtte pärast mööda tühermaad kaasa vinnata.

Kuna igal öösel muutuvad zombide rünnakud linnale järjest raevukamaks, jõuab lõpuks pärale olukord, kui päeva jooksul ei suudeta püstitada piisavalt kaitserajatisi, et järgmisel ööl rünnak edukalt tagasi lüüa. Selleks ajaks on ilmselt linnakodanikke algsest 40-st jäänud alles vaid käputäis, kuna surm on siiski mängu oluline osa. Heal juhul leiavad need allesjäänud, et linna edasine kaitsmine on mõttetu ning üritavad veel näpata paari päeva, enne kui nad tolmkuivas kõrbes janusse surevad. Seega, nagu mängu juhtlause ütleb: „It’s just a game, everyone dies.“ Pärast oma õnnetut (või õnnelikku) lõppu on mängijal aga võimalus alustada oma uut karjääri järgmises linnas või võtta mängust pisike puhkus.

Kuigi Die2Nite on rollimängule niivõrd lähedal, kui vähegi olla saab, ei ole ometigi mängus ühtegi oskust, mida tegelane arendada saab. Selle asemel saab ta vastavalt oma ellujäämisajale punkte ning sõltuvalt oma lühikese elu jooksul teostatud tegevusest autasusid, mis annavad mängija isiksusest ning kogemusest üpriski hea ülevaate. Näiteks on võimalik tühermaalt leitud kahtlasevõitu lihatüki söömises saada kannibali tiitel. Samuti lubab teatud kogus punkte asuda elama hardcore linnadesse.

Linnasisese suhtlemise hõlbustamiseks on igal linnal omaette väike foorum, kus tavaliselt toimub suurem seletamine, kuid oma kaaskodanike telgiustele saab samuti sildikesi riputada. Ka on võimalikud mängijatevahelised koalitsioonid, mille tulemusena saavad kõik sinnakuuluvad mängijad samas linnas oma uut elu alustada.

Nagu lugeja võib aru saada, on mängus tohutu rõhk asetatud mängijatevahelisele koostööle ning tegevuste koordineerimisele. Sellegipoolest on võimalik teisi mängijad rünnata, nende äraolekul nende telk tühjaks varastata ning lõputul hulgal teisi sigadusi korraldada (sh. väravate avamine just enne rünnakut). Tavaliselt saab sellistele mängijatele osaks teiste kodanike hukkamõist, mille tõttu võidakse kas linnast välja visata või võllase olemasolul pisut kurvem saatus. Väljaviskamine avab mängijale hulga unikaalsete tegevuste arsenali, mida tavaolukorras teha ei saa ning mis lihtsustab tema ellujäämist vaenulikul tühermaal. Sellegipoolest ei kaasne reeglina linnast väljaviskamisega pikk ja õnnelik elu.

Pärast paljude teiste veebimängude katsetamist, on Die2Nite ainuke, mida olen pidanud vääriliseks pikemalt pidama jääda. Seda just silmale meeldiva kujunduse, mõnusa teema ning peamiselt lühikese kestvuse tõttu. Kuna ükski linn ei jää pikalt püsima (isiklik rekord 11 päeva), on võimalik iga hetk mängimises paus pidada ning tegeleda segamatult asjadega, mis parasjagu rohkem tähelepanu nõuavad. Kuigi tuleb tunnistada, et ei võta pikalt, kui igatsus taas kord veepüstoliga zombisid taga ajada hinge hakkab närima ning järjekordne linn taas kord uue ajutise kodaniku saab.

Mängu koduleht asub aadressil: www.die2nite.com
Selle kohta võib leida infot ka Facebookist ning D2N Heraldi kodulehelt.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Peatoimetaja juuniveerg
Estcon 15 aastane
Raamatuarvustus: Iseenda laps
Intervjuu: Airika Harrik
Võrgumäng Die2Nite
Metsiku Lääne õudusunenägu
Juuni ulmkonnakroonika
Juunikuu kirjastuste uudised
Jutt: Teene võlgu
Jutt: Aidanaine
Jutt: Piiririkkumine
Jutt: Elevant Pillega Elephandias
Jutt: Juhtum kosmoselaevas
Jutt: Ajamasinaga reisimas
Jutt: Galaktikasõjad
Tõlkejutt: Marsi odüsseia
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0815)