Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
All-olev kirjatükk suutis nooremas vanusegrupis tulla auhinnalisele kolmandale kohale.

Ta ärkas üles ja vaatas ringi - kõik oli tundmatu. Ta püüdis käsi liigutada, kuid miski takistas teda. Ta märkas, et ta käed on kinni seotud. Suure vaevaga rabeles ta lahti ja astus laualt maha, mida ta arvas olevat midagi eriskummalist. Ta vaatas ringi ja püüdis aru saada, mis on juhtunud, püüdis mäletada, kuid ainuke asi, millest ta aru oli saanud, et ta on täiesti üksi. Ta oli kosmoselaevas XON 13, avakosmoses.
Äkki kuulis Madis häält. See oli väga ebamaine ja oli lähenemas. Hirmujudinad käisid üle ta selja. Ta tahtis põgeneda, kuid kuhu, kuhu ta jookseks? Tal tuli mõte ja ta hüppas ruttu lauale tagasi ja teeskles, nagu poleks ta ärganud. Sammud lähenesid ja kostus see sama hääl. Uks läks lahti, sisse astus tähtsa näoga inimene. Ta kõndis kiirel sammul laua juurde. Madisel oli väga raske liikumatult paigal püsida ja mitte silmi avada, et vaadata, kes tema kõrval seisab. Inimene kõndis eemale oma skafandrit ära võtma ja ütles: „Mulle pole mõtet midagi teeselda. Kui oled aus ja teed, mis vaja, saad siit varsti minema.“ Madis avas oma silmad ja tõusis istukile. Ta oli kergendatult ohanud, et uksest astus sisse naine mingi tulnuka asemel. Naine pööras ümber ja ütles: „Minu nimi on Xena.“ „Madis,“ vastas ikka veel natuke kohkunud mees. „Olgu, nüüd tule minuga.“ Xena hakkas ukse poole minema. „Kuhu? miks?“ küsis Madis. Xena vaikis hetke ja ütles: „Sul on kindlasti kõht tühi ja...“ Ärritunud Madis tõusis ja küsis häält tõstes: „Kas sa tõesti arvad, et suurim asi, mille pärast ma praegu muretsen, on toit? Ma tahan teada, mis siin toimub, ma tahan koju minna, mitte mingit sööki!“ „Lihtsalt tule minuga kaasa ja ma luban sulle, sa saad tagasi, aga sa pead tegema nii, nagu mina ütlen. Me ei ole praegu Maal, siin on teistsugused reeglid.“ „Olgu,“ rahunes Madis, „aga kuidas ma tean, et ma sind usaldada saan?“ „Ei teagi, sa lihtsalt pead proovima,“ vastas Xena, „aga tule nüüd, me peame minema.“ Madis ohkas ja läks kaasa. Nad kõndisid läbi tuledega valgustatud tunneli moodi käigu. Kõik oli vaikne ja hämar, ainult nende sammud kostusid. Tunnel lõppes ja Madist haaras hämming. Ta vaatas üle reelingupuu suurde musta auku. Siis ta nägi, et platvormi all, millel ta seisis, oli samasugune platvorm ja selle all veel üks samasugune. Ta vaatas üles ja tema peal oli samamoodi. See oli nagu korrusmaja. Ta vaatas imestunult seda auku, kuni Xena teda randmest haaras ja kaasa hakkas tõmbama: „Tule nüüd, me peame minema.“ „Mis see on, kus ma üldse olen?“ küsis Madis. Xena hakkas siis seletama, kui nad ikka kõndisid: „Sa oled ühes suurimas kosmoselaevas, mida on universum üldse näinud. See on poole sinu Maa suurune.“ Madis vaikis hetke ja ütles: „See on ju sinu Maa ka.“ „Ei,“ ütles Xena kurvalt, kuid kindlalt. „Kuidas?“ oli Madis segaduses. „Sa oled ka ju seal sündinud, seal on sinu kodu.“ „Ma võisin seal sündida, kuid mu kodu seal pole. Maal olemine on mulle ainult õnnetust kaela toonud... Me oleme kohal.“ Nad olid jõudnud mingisse valgesse saali. Xena lukustas ukse ja ütles: „Nüüd teeme nii, et sina lamad selle laua peale ja lased meil oma tööd teha.“ Madis oli kohkunud ja hirmul. „Sa ütlesid, et me läheme sööma. Miks sa mulle valetasid?“ Xena muigas ja ütles: „Ma tean sinusuguseid. Te usute kõike ja nii ei pidanud me sind tassides vaeva nägema. Aga nüüd jääme hüvasti. Ehk kunagi kohtume veel.“ Xena võttis puldi, vajutas sellele ja rääkis võõras keeles. Kohe ilmusid uksest tursked mehed. Äkki tundis Madis end väga uniselt ja järgmisel hetkel ta juba magas. Mis edasi toimus, seda võis Madis vaid arvata ja ette kujutada.
Kui Madis üles ärkas, tundis ta suurt peavalu ja kuulis tohutut müra. Ta jooksis akna juurde ja nägi põllult suurt kosmoselaeva õhku tõusmas. Kohe mõtles ta juhtunu ja Xena peale. Ta läks tagasi voodisse ja mõtles: „Nüüd on uni küll kuuks ajaks läinud.“