Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
All-olev kirjatükk suutis nooremas vanusegrupis tulla auhinnalisele kolmandale kohale.


Ta ärkas üles ja vaatas ringi - kõik oli tundmatu. Ta püüdis käsi liigutada, kuid miski takistas teda. Ta märkas, et ta käed on kinni seotud. Suure vaevaga rabeles ta lahti ja astus laualt maha, mida ta arvas olevat midagi eriskummalist. Ta vaatas ringi ja püüdis aru saada, mis on juhtunud, püüdis mäletada, kuid ainuke asi, millest ta aru oli saanud, et ta on täiesti üksi. Ta oli kosmoselaevas XON 13, avakosmoses.
Äkki kuulis Madis häält. See oli väga ebamaine ja oli lähenemas. Hirmujudinad käisid üle ta selja. Ta tahtis põgeneda, kuid kuhu, kuhu ta jookseks? Tal tuli mõte ja ta hüppas ruttu lauale tagasi ja teeskles, nagu poleks ta ärganud. Sammud lähenesid ja kostus see sama hääl. Uks läks lahti, sisse astus tähtsa näoga inimene. Ta kõndis kiirel sammul laua juurde. Madisel oli väga raske liikumatult paigal püsida ja mitte silmi avada, et vaadata, kes tema kõrval seisab. Inimene kõndis eemale oma skafandrit ära võtma ja ütles: „Mulle pole mõtet midagi teeselda. Kui oled aus ja teed, mis vaja, saad siit varsti minema.“ Madis avas oma silmad ja tõusis istukile. Ta oli kergendatult ohanud, et uksest astus sisse naine mingi tulnuka asemel. Naine pööras ümber ja ütles: „Minu nimi on Xena.“ „Madis,“ vastas ikka veel natuke kohkunud mees. „Olgu, nüüd tule minuga.“ Xena hakkas ukse poole minema. „Kuhu? miks?“ küsis Madis. Xena vaikis hetke ja ütles: „Sul on kindlasti kõht tühi ja...“ Ärritunud Madis tõusis ja küsis häält tõstes: „Kas sa tõesti arvad, et suurim asi, mille pärast ma praegu muretsen, on toit? Ma tahan teada, mis siin toimub, ma tahan koju minna, mitte mingit sööki!“ „Lihtsalt tule minuga kaasa ja ma luban sulle, sa saad tagasi, aga sa pead tegema nii, nagu mina ütlen. Me ei ole praegu Maal, siin on teistsugused reeglid.“ „Olgu,“ rahunes Madis, „aga kuidas ma tean, et ma sind usaldada saan?“ „Ei teagi, sa lihtsalt pead proovima,“ vastas Xena, „aga tule nüüd, me peame minema.“ Madis ohkas ja läks kaasa. Nad kõndisid läbi tuledega valgustatud tunneli moodi käigu. Kõik oli vaikne ja hämar, ainult nende sammud kostusid. Tunnel lõppes ja Madist haaras hämming. Ta vaatas üle reelingupuu suurde musta auku. Siis ta nägi, et platvormi all, millel ta seisis, oli samasugune platvorm ja selle all veel üks samasugune. Ta vaatas üles ja tema peal oli samamoodi. See oli nagu korrusmaja. Ta vaatas imestunult seda auku, kuni Xena teda randmest haaras ja kaasa hakkas tõmbama: „Tule nüüd, me peame minema.“ „Mis see on, kus ma üldse olen?“ küsis Madis. Xena hakkas siis seletama, kui nad ikka kõndisid: „Sa oled ühes suurimas kosmoselaevas, mida on universum üldse näinud. See on poole sinu Maa suurune.“ Madis vaikis hetke ja ütles: „See on ju sinu Maa ka.“ „Ei,“ ütles Xena kurvalt, kuid kindlalt. „Kuidas?“ oli Madis segaduses. „Sa oled ka ju seal sündinud, seal on sinu kodu.“ „Ma võisin seal sündida, kuid mu kodu seal pole. Maal olemine on mulle ainult õnnetust kaela toonud... Me oleme kohal.“ Nad olid jõudnud mingisse valgesse saali. Xena lukustas ukse ja ütles: „Nüüd teeme nii, et sina lamad selle laua peale ja lased meil oma tööd teha.“ Madis oli kohkunud ja hirmul. „Sa ütlesid, et me läheme sööma. Miks sa mulle valetasid?“ Xena muigas ja ütles: „Ma tean sinusuguseid. Te usute kõike ja nii ei pidanud me sind tassides vaeva nägema. Aga nüüd jääme hüvasti. Ehk kunagi kohtume veel.“ Xena võttis puldi, vajutas sellele ja rääkis võõras keeles. Kohe ilmusid uksest tursked mehed. Äkki tundis Madis end väga uniselt ja järgmisel hetkel ta juba magas. Mis edasi toimus, seda võis Madis vaid arvata ja ette kujutada.
Kui Madis üles ärkas, tundis ta suurt peavalu ja kuulis tohutut müra. Ta jooksis akna juurde ja nägi põllult suurt kosmoselaeva õhku tõusmas. Kohe mõtles ta juhtunu ja Xena peale. Ta läks tagasi voodisse ja mõtles: „Nüüd on uni küll kuuks ajaks läinud.“
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Peatoimetaja juuniveerg
Estcon 15 aastane
Raamatuarvustus: Iseenda laps
Intervjuu: Airika Harrik
Võrgumäng Die2Nite
Metsiku Lääne õudusunenägu
Juuni ulmkonnakroonika
Juunikuu kirjastuste uudised
Jutt: Teene võlgu
Jutt: Aidanaine
Jutt: Piiririkkumine
Jutt: Elevant Pillega Elephandias
Jutt: Juhtum kosmoselaevas
Jutt: Ajamasinaga reisimas
Jutt: Galaktikasõjad
Tõlkejutt: Marsi odüsseia
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0084)