Maailma kõige kuulsam ja ühtlasi kõige koledam Lõunaosariikide sõdur, kes visalt keeldub oma hallist mundrist loobumast ja kes seetõttu pidevalt mingitesse konfliktidesse satub, on muidugi Jonah Hex. Hex tegelikult ei sündinud koledana: oma võika, moonutatud, kohati justkui Harvey Two-Face’i Bätmännist meenutava irvitava näopoole tekitas hõõguvpunane tomahook, mis talle sinna alusetult alatu käitumise eest vajutati. Tekkinud Jonah Hex’i nägu – vasak pool normaalne, parem pool kõrbenud liha ja huultega, irves hambad läbi põse ja kinnisulanud huultejäänuste paistmas, surnud silma valge kalapilk jõllitamas vastast – võtab junni jahedaks kõvemalgi vastasel. Eriti kui Hexist ees käib tema maine – halastamatu palgamõrvar, täpsemast täpsema käega pearahakütt, kes eelistab oma saagi kohale toimetada surnult ja kes saadud raha tavaliselt sealsamas šerifi kontori kõrval saloonis laiaks lööb.


Hex tõi oma kurjakuulutava lõusta maailma palge ette USA westernikoomiksis All-Star Western nr. 10, mis ilmus veebruaris 1972. 5 aastat ilmus ta selle ajakirja veergudel, kuni 1977. aastal omaette sarja sai. Sarja jätkus 92 numbri võrra. 1985. aastal hakkas ilmuma 18 numbriline minisari, kus Hex oli omadega juba tulevikku jõudnud. 1990-ndatel ilmus 3 minisarja, kus stsenaristiks oli tuntud Texase horrorkirjanik Joe R. Lansdale: Two-Gun Mojo, Riders of the Worm and Such ja Shadows West. Neist on trade paperback’ina välja antud ainult esimene ja tuleb tunnistada, et tegu on ühe vägevama Hexi seiklusega üldse.

2006. aastal käivitas DC Comics Jonah Hex’i “kolmanda” tulemise, mis jõudis enne peatamist 2011. aastal 70. numbri ehk siis 11 köite trade paperback’ini. Lisaks on välja antud omalaadne “best of” köide “klassikalise” Hexi “parematest paladest” ja Hexi filmi esilinastumisega samaaegselt ilmuma sätitud originaalne graafiline romaan. Seoses ümberkorraldustega DC Comicsi hiigelkirjastuses on Hexi seikluste ilmumine sellisel kujul vähemalt praegu peatatud. Või no mitte otseselt - Hexi viimane inkarnatsioon tegutseb (DC Comicsi bosside pehmelt öeldes veidra, tavainimese jaoks täiesti arusaamatu ümberkorralduse käigus) 1880-ndatel Gotham Citys, kahtlemata satub ta kokku Bätmäni esivanematega. Kuid Metsiku Lääne võikaim ja jubedaim pearahakütt sellisel kujul on küll läinud sinna kust tagasi ei tulda. Äärmiselt kahju, kuid olgu siinkohal saldo poole peale kantud vähemalt seni ilmunud lood, mis kõik kokku on samuti üsna tubli tükk.

Hollywood poleks Hollywood kui ta koomiksimaailmas ühe coolima antikangelase menu peale oma võikaid kombitsaid välja ei sirutaks. Nagu tavaliselt, proovitakse sealjuures kõigile meeldida ja rikutakse selle käigus ära asjad, mis just nimelt tollest tegelasest tegid selle, kes ta oli. Mina pole toda 2010. aastal linastunud ja üle maailma totaalselt läbikukkunud käkki loomulikult näinud ja luban, et ei vaata kunagi ka. Miks? Mulle on koomiksitest jäänud ülimõnus mulje, karm ja räigelt vägivaldne maailm ja jõhker-küünilised unhappy ending’ud liiga tähtsad, et seda kõike mingi üldrahvaliku käkiga ära rikkuda. Lisaks muidugi pisuke asjaolu et olgu Josh Brolini muude näitlemistega nagu on, selles suhtes ma seisukohta ei võta, kuid Jonah Hex ta küll pole. Hexiks oleks sobinud ainult noored Clint Eastwood, Paul Newman või Robert Redford.

Jonah Hexi seikluste näol on tegu karmi revisionistliku westerniga koomiksikuues. Sünge ja kõle, lausa ugri-doomilikult depressiivne ja masendav maailm pole ehk päris selline western noir nagu näiteks “Scalped” (millest ehk siinsamas veergudel kunagi edaspidi juttu tuleb), kuid võrdlemisi vastik paik sellest hoolimata. Tuleb ära märkida, et “klassikaline” 70-ndate Hex ja Hex Vol. III nullindatel on täiesti üleloomuliku elemendita, või noh, seda on aga tõesti mikroskoopiliselt. Mida aga ei saa öelda Joe R. Lansdale’i minisarjade kohta. “Two-Gun Mojo’s” näiteks tuleb Hexil ringi pista zombide ja ringirändava nõidtohtriga ning tulevahetusse asuda zombistunud Wild Bill Hickok’i enesega. Uusimates, sellel sajandil ilmunud Hexi seiklustes – mis kasutavad üldjoontes osaliselt samu tegelasi ja järgivad sama joont, mis klassikaline Hexki – puudub üleloomulik element täiesti, selle asemel on aga ajastule ja revisionistlikule žanrile omaselt vaikselt sisse imbuma hakanud igasugu seksuaalperverssusi, pedofiiliat ja kannibalismi, ultraräigest vägivallast rääkimata. Uue Hexi iseloomustuseks võib veel öelda, et praktiliselt iga number on joonistatud eri kunstniku poolt, võimaldades niiviisi näha ja tutvuda päris suure arvu eri pliiatsijoonistuse stiilidega. Tõsi küll, mõned kunstnikud käivad läbi tihedamini kui teised, näiteks Jordi Benet’i selget, puhast ja detailset joont näeb (nägi tegelikult) üle numbri.

Ameerika westernite ja muidu metsiku lääne teema huvilistele on Hexi köited enam kui tänuväärne materjal. Kuigi see periood kestis tegelikult imelühikest aega ja kinolinal, raamatutes ja koomiksites on iga kunagi reaalselt lennanud kuul või nool võimendatud ja ületatud juba sadu tuhandeid kordi ning püstolikangelased, saluunilibud, šerifid ja pangaröövlid on saanud täiesti teenimatu ja suuresti liialdatud maine jne. on see kõik tegelikult tähtsusetu, kuna sellest on ikka ja jälle ülilahe lugeda–vaadata. Jonah Hexi seiklused ei ole Metsiku Lääne teemalises loomingus just need kõige viletsamad. Julgen soovitada.