Maailma kõige kuulsam ja ühtlasi kõige koledam Lõunaosariikide sõdur, kes visalt keeldub oma hallist mundrist loobumast ja kes seetõttu pidevalt mingitesse konfliktidesse satub, on muidugi Jonah Hex. Hex tegelikult ei sündinud koledana: oma võika, moonutatud, kohati justkui Harvey Two-Face’i Bätmännist meenutava irvitava näopoole tekitas hõõguvpunane tomahook, mis talle sinna alusetult alatu käitumise eest vajutati. Tekkinud Jonah Hex’i nägu – vasak pool normaalne, parem pool kõrbenud liha ja huultega, irves hambad läbi põse ja kinnisulanud huultejäänuste paistmas, surnud silma valge kalapilk jõllitamas vastast – võtab junni jahedaks kõvemalgi vastasel. Eriti kui Hexist ees käib tema maine – halastamatu palgamõrvar, täpsemast täpsema käega pearahakütt, kes eelistab oma saagi kohale toimetada surnult ja kes saadud raha tavaliselt sealsamas šerifi kontori kõrval saloonis laiaks lööb.


Hex tõi oma kurjakuulutava lõusta maailma palge ette USA westernikoomiksis All-Star Western nr. 10, mis ilmus veebruaris 1972. 5 aastat ilmus ta selle ajakirja veergudel, kuni 1977. aastal omaette sarja sai. Sarja jätkus 92 numbri võrra. 1985. aastal hakkas ilmuma 18 numbriline minisari, kus Hex oli omadega juba tulevikku jõudnud. 1990-ndatel ilmus 3 minisarja, kus stsenaristiks oli tuntud Texase horrorkirjanik Joe R. Lansdale: Two-Gun Mojo, Riders of the Worm and Such ja Shadows West. Neist on trade paperback’ina välja antud ainult esimene ja tuleb tunnistada, et tegu on ühe vägevama Hexi seiklusega üldse.

2006. aastal käivitas DC Comics Jonah Hex’i “kolmanda” tulemise, mis jõudis enne peatamist 2011. aastal 70. numbri ehk siis 11 köite trade paperback’ini. Lisaks on välja antud omalaadne “best of” köide “klassikalise” Hexi “parematest paladest” ja Hexi filmi esilinastumisega samaaegselt ilmuma sätitud originaalne graafiline romaan. Seoses ümberkorraldustega DC Comicsi hiigelkirjastuses on Hexi seikluste ilmumine sellisel kujul vähemalt praegu peatatud. Või no mitte otseselt - Hexi viimane inkarnatsioon tegutseb (DC Comicsi bosside pehmelt öeldes veidra, tavainimese jaoks täiesti arusaamatu ümberkorralduse käigus) 1880-ndatel Gotham Citys, kahtlemata satub ta kokku Bätmäni esivanematega. Kuid Metsiku Lääne võikaim ja jubedaim pearahakütt sellisel kujul on küll läinud sinna kust tagasi ei tulda. Äärmiselt kahju, kuid olgu siinkohal saldo poole peale kantud vähemalt seni ilmunud lood, mis kõik kokku on samuti üsna tubli tükk.

Hollywood poleks Hollywood kui ta koomiksimaailmas ühe coolima antikangelase menu peale oma võikaid kombitsaid välja ei sirutaks. Nagu tavaliselt, proovitakse sealjuures kõigile meeldida ja rikutakse selle käigus ära asjad, mis just nimelt tollest tegelasest tegid selle, kes ta oli. Mina pole toda 2010. aastal linastunud ja üle maailma totaalselt läbikukkunud käkki loomulikult näinud ja luban, et ei vaata kunagi ka. Miks? Mulle on koomiksitest jäänud ülimõnus mulje, karm ja räigelt vägivaldne maailm ja jõhker-küünilised unhappy ending’ud liiga tähtsad, et seda kõike mingi üldrahvaliku käkiga ära rikkuda. Lisaks muidugi pisuke asjaolu et olgu Josh Brolini muude näitlemistega nagu on, selles suhtes ma seisukohta ei võta, kuid Jonah Hex ta küll pole. Hexiks oleks sobinud ainult noored Clint Eastwood, Paul Newman või Robert Redford.

Jonah Hexi seikluste näol on tegu karmi revisionistliku westerniga koomiksikuues. Sünge ja kõle, lausa ugri-doomilikult depressiivne ja masendav maailm pole ehk päris selline western noir nagu näiteks “Scalped” (millest ehk siinsamas veergudel kunagi edaspidi juttu tuleb), kuid võrdlemisi vastik paik sellest hoolimata. Tuleb ära märkida, et “klassikaline” 70-ndate Hex ja Hex Vol. III nullindatel on täiesti üleloomuliku elemendita, või noh, seda on aga tõesti mikroskoopiliselt. Mida aga ei saa öelda Joe R. Lansdale’i minisarjade kohta. “Two-Gun Mojo’s” näiteks tuleb Hexil ringi pista zombide ja ringirändava nõidtohtriga ning tulevahetusse asuda zombistunud Wild Bill Hickok’i enesega. Uusimates, sellel sajandil ilmunud Hexi seiklustes – mis kasutavad üldjoontes osaliselt samu tegelasi ja järgivad sama joont, mis klassikaline Hexki – puudub üleloomulik element täiesti, selle asemel on aga ajastule ja revisionistlikule žanrile omaselt vaikselt sisse imbuma hakanud igasugu seksuaalperverssusi, pedofiiliat ja kannibalismi, ultraräigest vägivallast rääkimata. Uue Hexi iseloomustuseks võib veel öelda, et praktiliselt iga number on joonistatud eri kunstniku poolt, võimaldades niiviisi näha ja tutvuda päris suure arvu eri pliiatsijoonistuse stiilidega. Tõsi küll, mõned kunstnikud käivad läbi tihedamini kui teised, näiteks Jordi Benet’i selget, puhast ja detailset joont näeb (nägi tegelikult) üle numbri.

Ameerika westernite ja muidu metsiku lääne teema huvilistele on Hexi köited enam kui tänuväärne materjal. Kuigi see periood kestis tegelikult imelühikest aega ja kinolinal, raamatutes ja koomiksites on iga kunagi reaalselt lennanud kuul või nool võimendatud ja ületatud juba sadu tuhandeid kordi ning püstolikangelased, saluunilibud, šerifid ja pangaröövlid on saanud täiesti teenimatu ja suuresti liialdatud maine jne. on see kõik tegelikult tähtsusetu, kuna sellest on ikka ja jälle ülilahe lugeda–vaadata. Jonah Hexi seiklused ei ole Metsiku Lääne teemalises loomingus just need kõige viletsamad. Julgen soovitada.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Peatoimetaja juuniveerg
Estcon 15 aastane
Raamatuarvustus: Iseenda laps
Intervjuu: Airika Harrik
Võrgumäng Die2Nite
Metsiku Lääne õudusunenägu
Juuni ulmkonnakroonika
Juunikuu kirjastuste uudised
Jutt: Teene võlgu
Jutt: Aidanaine
Jutt: Piiririkkumine
Jutt: Elevant Pillega Elephandias
Jutt: Juhtum kosmoselaevas
Jutt: Ajamasinaga reisimas
Jutt: Galaktikasõjad
Tõlkejutt: Marsi odüsseia
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.2167)