Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
All-olev kirjatükk "Elevant Pillega Elephandias" suutis vanemas vanusegrupis rebida auhinnalisele kolmandale kohale.


„Aia“ oli ainuke asi, mida suutsin öelda peale elevandi seljast alla kukkumist. Elevandi seljast, keda olin harjunud kutsuma Pilleks. Ta oli mulle nii parima sõbra kui ka kodulooma eest. Meie omavahelist läbisaamist ei ole võimalik sõnadesse panna.
Vaatasin imestunult Pillele otsa. Miks ta mu küll seljast maha raputas?
„Mis sulle nüüd sisse läks?“ küsisin talt. Vaatasin tema suurtesse mustadesse silmadesse ning lugesin sealt välja mingit seletamatut rahutust. Miski vaevas teda. Pille tegi paar kohmakat liigutust oma pea ja londiga ning viskas siis tee peale pikali, öeldes oma madala häälega:
„Midagi hakkab kohe-kohe juhtuma. Ma tajun seda oma varbaküünte vahelise koelise struktuuriga sensoritega! Mu kallis sõber, meil pole kaua aega jäänud, enne kui juhtub midagi hirmsat. Tule, hüppa mulle selga, mul on üks idee.“ Pille tõusis hüppega püsti, nii, et maa värises. Tema olekus võis näha entusiasmi, mille sarnast temasugusest rahulikust, laisklevast ning veidi ülekaalulisest elevandist poleks ma iial oodanud. Isegi veidi lustlikkust hakkas mulle silma.
Tegin nagu Pille oli käskinud ning hüppasin talle selga. Ja siis oh seda kihutamist! Poleks iial arvanud, et Pillel on ühiseid geene Tori täkkudega, sest just nendele sarnase hooga kihutas Pille läbi metsade, heinamaade. Isegi sood ei suutnud takistada tema imelist hoogu. Vahel hakkasin pelgama, kas meie planeedi õhuke maakoor peab vastu sellise eepilise elevandi veelgi eepilisemale jooksule. Seda võis võrrelda lausa kodujooksuga vanas heas Ameerika pesapallis. Kõik on täiuslik, mitte ainsamatki viga.
Kuid ükskord pidi ka tema jõudma oma sihtpunkti. Olime maha kihutanud korraliku maa, nii umbes tuhatkond kilomeetrit. Paarsada aastat tagasi oleks see vahemaa olnud kergesti läbitav autode kaasabil, kuid mitte enam praegu. Just nüüd, 2341. aastal oli just elevant parim viis edasiliikumiseks.
Pille hakkas hoogu maha võtma. Olime jõudnud tema tädi, elevant Esmeralda, elupaiga ligidale. Ta elas vanas linnakeskuses, kus kõrghooned lõikasid pilvi ning viaduktid varjasid silmapiiri. Kuid nüüd oli kõik see ala inimtühi. Esmeralda pikutas vaikselt ühe parkla sissekäigu vastas. Tal paistis olevat vägagi magus uni. Lausa kahju hakkas teda äratada. Kui õnneks polnudki vaja seda teha, kuna Esmeraldal, nagu ka Pillel, oli uusaja evolutsiooni käigus välja arenenud sensorid, millega ta seekord tunnetas Pille saabumist. Esmeralda ärkas ning nägi Pillet. Sellele järgnes nende suguvõsas juurdunud tervitustants, mis mulle, inimesele, tundus veidi sündsusetu.
„Oh issand Pille, sa oled nii suureks kasvanud,“ ütles Esmeralda. „Ma mäletan, kui olid mulle veel põlvepikkune ning siin parklas ringi sibasid.“
„Tore sindki näha, kallis tädi, kuid mul pole viisakusteks aega. Me tulime siia, kuna ma sain ühe tähtsa ilmutuse. Nimelt tuleb Elephantos tagasi meie kodukohta.“
Ma vaatasin mõlemale kordamööda otsa ning ei saanud aru, mis toimub, sest ega Pille mulle midagi rääkinud ei olnud. Nad rääkisid veel pikalt ja laialt sellest Elephantosest, kelle isik oli mulle tundmatu. Ilmselt mingi elevantide pealik, või midagi sellist.
Kui järsku käis üks hirmus kärgatus ning kaugel kaugel paistis kõrghoonete taustal hiigelelevant, kelle sarnast minu silmad iialgi polnud näinud. Ta oli vähemalt sadakond meetrit kõrge, iga tema sammu ajal kukkus mõni pilvelõhkuja kokku. Just need samad pilvelõhkujad olid veel paarsada aastat tagasi inimkonna edu sümbolid. Kuid nüüd sai mulle selgeks, et üks ja ainus hiidelevant suudab selle kõik maatasa teha.
Igast nurgast jooksis kokku veel allesjäänud inimesi. Elevandid Pille ja Esmeralda unustasid kõik muu ning jälgisid andunult Elephantost. „Oo, meie pealik on tagasi! Lõpuks on kogu maailmale õppetund saabumas!“ kisasid nad. Jälgisin seda kõike suure imestumusega ning lõpuks koitis mulle – Elephantos oli siia tulnud, et lõplikult pühkida siit ära meid, inimesi. Me ise oleme juba endale nii palju teinud, et kaduda, kuid siiski mitte lõplikult. Elevandid asuvad maailma valitsema.
Kuid siis nägin ma Pillet, kes viipas mulle. Ma jooksin tema juurde ning ta palus mul enda selga ronida. Algas taas jooks, mille eepilisus jäi siiski veidi alla Pille eelmisele jooksule, kuna see kord oli vaja ka Esmeraldat järgi oodata, kes polnud just enam parimas vormis.
Järsku nad peatusid ning ma ronisin Pille seljast maha. Esmeralda liikus meist veidi edasi. See, mis siis juhtuma hakkas oli täiesti sõnulseletamatu – nagu oleks iga viimnegi kui looduse jupike koostööd teinud, iga viimne kui molekul tema tahet kuulnud. Jah, see oli kui jumalik ilmutus. Otse Esmeralda esijalgade ees hakkas maa lainetama, nagu tormine meri. Lainetus levis tema jalgade juures järjest edasi, kuni lõpuks oli kogu silmapiir täis seda lainetavat maad. Nõudis suurt osavust, et selles möllus mitte siruli kukkuda. Meie endi silme ette hakkas tekkima suur värav, sissekäik oli suunatud maa alla. Järsku kogu see lainetamine peatus. Esmeralda ja Pille, koos minuga kukil, asusime värava poole teele. Küsisin Pillelt: „Kas sa mulle lõpuks ka räägid, mis kogu selle mölluga lahti on?“
Pille mõtles veidi ja siis ütles: „Vaata, mu sõber. Meie, elevandid, oleme kogu oma eksistentsi vältel teid, inimesi, kõrvalt vaadanud. Kuid viimasel ajal on teie eluviis meil ajanud londi üle selja. Me oleme otsustanud teid kõrvaldada, kuid mitte sind, sina oled minu sõber. Elephantose tulekut sain vaid mina ette kuulutada, nüüd on see tehtud. Esmeralda juurde tulime me, kuna ta teab teed meie, elevantide, mekasse. Nimelt Elephandiasse. See värav nimelt viibki sinna.“
Olin täielikult segadusse aetud. Miks nad tegid seda? Miks?
„Nagu ma enne rääkisin, oleme me jälginud teid, inimesi, kuid varem pole te meid niimoodi välja vihastanud. See on teie tasu. See, kas sina tuled meiega Elephandiasse, on su enda valik“
Mul tekkis klomp kurku. Kas jätta kogu see senine maailm ning minna elevantidega kaasa? Või jääda siis, koos omasugustega, ning võidelda Elephantose vastu. Valikud, valikud. Pille vaatas oma suurte tumedate silmadega mulle otsa ning ma ütlesin: „Ma tulen sinuga, Pille.“

Olime jõudnud Elephandia peaväravani, Esmeralda avas selle. Me jalutasime sisse ja see, mis seal toimus, oli elevantide tapatalgu.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Peatoimetaja juuniveerg
Estcon 15 aastane
Raamatuarvustus: Iseenda laps
Intervjuu: Airika Harrik
Võrgumäng Die2Nite
Metsiku Lääne õudusunenägu
Juuni ulmkonnakroonika
Juunikuu kirjastuste uudised
Jutt: Teene võlgu
Jutt: Aidanaine
Jutt: Piiririkkumine
Jutt: Elevant Pillega Elephandias
Jutt: Juhtum kosmoselaevas
Jutt: Ajamasinaga reisimas
Jutt: Galaktikasõjad
Tõlkejutt: Marsi odüsseia
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)