„Ma olen otsustanud krüoprotseduuri läbida.“
Artur puhus pikalt lusikale ning neelas tulist suppi.
„Kuuled või? Olen otsustanud krüoprotseduuri läbida,“ kordas ta.
„Või nii.“ Anu kummardus enda kõrval istuva tütretirtsu poole ja sosistas, et kuumale supile tuleb peale puhuda. „Niisiis, vennas,“ tõmbusid Anu kulmud kortsu. „Oled otsustanud ennast jäätada. Mille pagana pärast?“
Artur vaatas oma õele otsa ning kehitas õlgu. „Otsitakse vabatahtlikke. Ma olen valmis. Ma olen nõus. Ma saan sellega hakkama.“
Anu turtsatas. „Mis seal hakkama saada? Raiskad oma elust väärtuslikke aastaid ning mille nimel, ah? Mida see sulle annab?“
„Raha.“ Vastus oli ootamatult jõuline. „Krüotamine on üsna uudne tehnika ning kõike sellega seotut veel ei teata. Küll aga otsitakse vabatahtlikke, et nende kehasid uurida. Anatoomilised teadusvaatlused.“
„Jama!“ Arturi õde raputas tülgastuses pead. „Mida täpsemalt nad sulle maksavad, ah? Need krüouurijad. Milline summa on väärt enamat kui eluaastad, mis sult röövitakse?“
Artur turtsatas. „Eluaastaist mul küll puudust ei tule. Nende vahetamine raha vastu aga...“ Ta näole kerkis viivuks kõhklus, mille ta noogutusega minema peletas. „Nad maksavad deposiidi tagasi topelt. Topelt, Anu. Nii on lepingus kirjas. Tuleb ise summa valida, neile tasuda ning kümne aasta pärast makstakse tagasi topelt.“
Naise suust vallandus kibe naer. „Ahah. Topelt. Ja sina usud seda? Et kümne aasta pärast antakse veel midagi tagasi. Su arunatuke on sind maha jätnud, vend. Ja ausalt öeldes ei imesta maka, miks.“
„Ära tee mu üle nalja.“ Arturi nägu tõmbus tõsiseks. „See ei meeldi mulle. Mul on plaan, millega me kõik söönuks saame ja olgu ma neetud, kui ma lasen sul endale vastu hakata. Ma tean, mida ma teen. Kakskümmend tuhat ning kõik hakkab veerema.“
Anu tõusis laua tagant püsti, järsult ja raevuga, toolijalad puitpõrandat kiunudes kraapimas. „Misasja?“ Naise silmad olid kissis, heledad juuksed lodevas krunnis vappumas. „Sa kavatsed kakskümmend tuhat panna mingi neetud muinasjutu peale?“ Vasak käsi pigistas lusikat, hambad olid kõvasti kokku surutud.
Äkkiline töinamine püüdis Anu tähelepanu. Ta pööras laua tagant ära ning liikus läbi kitsa elutoa metallist hälli juurde, valgus hallil raamil peegeldamas. Tekkide vahelt ilmus väike põnn, kelle naine oma rinnale võttis. „Vaata, mida sa tegid,“ ütles Anu, hääl tunduvalt tasasem. „Sinu pärast ärkas mimm siin.“
Tütre huuled avanesid aeglaselt kui haigutav koopasuu, järsku vallandus nende vahelt tuppa räsitud kisa. Anu hüpitas teda üles-alla, samal ajal kui vihkamist täis pilk Arturit puuris.
Ta vend tõstis vabandavalt käed. „Ma ei kavatsegi kakskümmend tuhat deposiidiks panna,“ ütles ta. „Viisteist. Ülejäänud viis on protseduuri hind.“
Anu naksatas keelega ja raputas pead. „Sest see on palju parem, eksole.“ Ta andis väikelapse oma teise tütre kätte, too juba supisöömisega ühele poole saanud. Nutt vaibus vähehaaval. „Ja kust täpselt sa selle pisukese rahasumma välja võlud? Minu käest ära isegi looda.“
„Ma ei soovigi.“ Artur pühkis suu puhtaks ning asetas lusika lauale. „Ma võtan enda osa ja maksan sellega.“
Anu näost jooksis üle hetkene hämmastus, seejärel naasis seal ennist pesitsenud raev. „Enda osa? Millise enda osa?“
„Trükikojast.“
Anu hakkas teda kausiga viskama, ent muutis viimasel hetkel meelt. Oma laste nähes kaklemine oli viimane, mida ta teha soovis. „See on minu trükikoda. Ja kui sa arvad, et saad minu või mu laste raha enda ogaruse peale kulutada, pead end hulluarstile näitama. Või loomaarstile, sinna säärased elajad kuuluvad.“
„Mida sa eeldad, et ma teen, ah?“ Arturi silmad lõid läikima. „Sõjaväkke ei saa ma minna. Keegi ei võta mind. Sa ju tead mu haigusest. Süda ei peaks elu sees vastu.“
Anu turtsatas, sellele järgnes napp naer. „Süda nüüd sul küll haige ei ole.“ Ta suudles oma vanemat tütart ning palus tal teise tuppa minna. Väike neiu kohendas haaret õe ümber, tõusis ning tatsas elutoast välja. „Pigem on see maks.“ Anu korjas nõud kokku ning asetas need kraanikaussi. „Ütle mulle, vend, millal oli viimane kord kui su pudelis loksus midagi muud peale alkoholi? Sul ei ole pool aastat töökohtagi olnud.“
„Ma ütlesin sulle, et mul on südamehaigus. Keegi ei võta mind tööle.“
„Mina võtan.“ Anu tuli tagasi laua taha ning istus. „Minu juurde võid alati tulla.“
„Ja mida? Orjan trükikojas, mis on õigupoolest minu oma? Oma noorema õe heaks?“
Sedakorda andis Anu tagantkätt hoobi. Laksatus kajas kogu elutoas, teisest toast kostis vaikne karjatus. „Ise olid idioot. Ise jõid ja laaberdasid sel ajal, kui mina vanemate töökohta vee peal hoidsin, olgu neil rahu.“
Kõik sõnad tundusid Arturi kurku kinni jäävat. Ta lihtsalt vaatas oma õde, silmad suured.
„Ja nüüd tahad sa ära minna. Vabatahtlikult ja kümneks aastaks. Nüüd, kui mul sind kõige enam vaja on. Nüüd, kui valitsus on õige pea kokku kukkumas ja jumal ise teab, mis olukord peale tuleb. Rahutused ja revolutsioon.“ Ta hääl murdus. „Ja võtta kaasa kõik, mis mul laste jaoks alles on. Ütle mulle, vend, kui valitsus kukub ja uus re˛iim võimule saab, mille eest me üle mere põgenema peaksime?“
„Uus re˛iim.“ Artur oli sõnad taas leidnud. „Need antistid on omaenda propaganda ohvrid. Eitavad kõike, mis praegu on, aga ei tee otseselt midagi. Sa ei pea kartma. Isegi kui nad võimule saavad, ei muutu ju otseselt miskit. Meil on ikkagi demokraatia. Mis tuleb, on inimeste endi valik.“
„Endi valik? Need raisad on sõjaväelise korraga allutajad. Need samad, kelle vastu sina oleksid viis aastat tagasi sõdinud. Kelle vastu minu laste isa oma elu andis. Neil on hiidtankid, mille roomikute all tuhanded protesteerijad lömastati. Lahingutsepeliinid. Taevast alla langevad pommid, mis tänavaid üles kisuvad justkui maavärina ajal. Relvad, mida ma ei oska isegi ette kujutada.“
Artur üritas õde rahustada. „Nad ei tee midagi. Ainult ähvardavad.“
„Ähvardavad? Nad mõrvasid Põhja-Anglia peaministri. Võtsid isegi avalikult oma tunnistusele. Pommitasid Uus-Aheliku kõik neli linna vastu taevast. Ütle mulle, milline nende tegudest on, kuidas sa nüüd ütlesidki,“ ta tegi väikese pausi, mille vältel laup kortsu tõmbus. „Vaid ähvardus.“
Artur tõusis ja raputas pead. Toa seina ääres oli suur veekanister, mille juurde ta nüüd kruusiga läks. Läbipaistvast klaasist veepaagi põhi oli rohekaks tõmbunud, justnagu ammu unustatud ookeanide vetikaist kattevaip. Vesi maitses nagu vesi ikka. Võib-olla teistmoodi, kuid Artur ei mäletanud enam, milline see õige oligi. Leppis sellega. Kuivava kurgu kastmine andis võimaluse vastust mõelda. Ent midagi märkimisväärset pähe ei tärganud.
„Ma olen oma otsuse teinud,“ ütles ta vankumatu otsustuskindlusega. „Ma olen ainult kaheksakümmend kaks. Veel sada kakskümmend aastat ei ole midagi välja pigistada, mitte meie bioloogiliste võimendite keskkonnas. Teil kolmel samuti. Aega on elada veel maa ja ilm. Ja kui krüoprotseduur aastakümne pärast läbi saab, oleme kõik rikkad.“
Hämmastav, et mõni sajand tagasi oli tavaline, et inimesed ei vedanud isegi seitsmekümneni välja. Haigused ja kiiresti vananev ihu. Seni, kuni mingite valgetes kitlites teadlaste hullumeelsed eksperimendid suutsid inimkeha võimete piiri kolmekordistada. Korralikult vananemagi hakati nüüd alles saja viiekümneselt, pärast mida pensionipõlv peale tükkima hakkas. Surma lävi oli ületatud, vähemalt selle korraliku ajaperioodi võrra edasi lükkamisega.
„Ma olen oma otsuse teinud,“ kordas Artur ning lahkus. Ta kuulis, kuidas õde midagi veel seletas, ent korteri uks oli juba avatud ning tema välja lipsanud. Meel oli must, peasopis tagus mõte, et ehk ikka ei ole õe ja ta laste üksi jätmine kõige parem lahendus, kuid raha, mida krüoprotseduuri läbijatele lubati, oli liiga hea. Mis see kümme aastat kannatada on? Nüüd, mil aastaid kamaluga ülegi jääb? Elada oli nii pikalt, ent rahvas ei teadnud, mida kogu selle ajaga pealegi hakata. Ent Artur teadis. Temal oli plaan.

Tänav oli pime ja ärev. Rahutud varjud voolisid majaseintel katkendlikke vorme, kord üht-, kord teistpidi. Kõrgete majade tipud tõusid nii kõrgele, et segunesid ööpimeduses mustava taevaga. Mõned tänavalambid kinkisid vähest valgust, roosakad hägused sõõrid keset veidratest kivimitest hoonerägastikke. Kõik oli metallist. Metallist ja kivimeist, mida Artur ei tundnud. Rohelust ei olnud enam ammu. Mitte linnas. Vaid üksik park oli kesklinnas alles, üks, mida valitsus ei olnud ühes juurtega välja kiskunud. Ainus ilu keset seda kivist vanglat, jändrike puudega kui ammu unustatud hiis. Ta kiirustas edasi, silmad kissis, ning jäi äkitselt keset parki seisma. Pingil lösutas üks räsitud vanamees.
„Anneta münti,“ rägises hääl.
Artur võpatas. Vanamehest kerjusel puudus üks silm ning hambaidki polnud palju rohkem. Ent miskipärast mõtles Artur, et nüüd peaks midagi andma. Rahapatakas oli tal põues, paks ja kandiline ning alatasa sõrmi sinnapoole meelitav. Rahapatakas kahekümne tuhande rahaühikuga. Sealt küll midagi võtta ei tohtinud. Artur kohmitses veidi tagataskus, leidis mündi ning ulatas selle kerjusele. Lähedalt vaadates ei olnudki tegu ätiga, kõigest tavalise noormehega, kelle keha oli mingile kahtlasele haigusele alistunud. Tundus, et ta ei olnud pidanud tavainimestele kohaselt igasugustele tõbedele vastu ning nüüd maksis oma lõivu. Või ehk oligi jagu saanud mingist surmavast haigusest, mis ta keha hoopis jubedalt moondas.
„Tuhat tänu sulle, sõber.“ Noormehe hääl oli kurgust veelgi enam kähisevalt öö õhku tõusnud. Ta hakkas just veel midagi ütlema, ent Artur oli juba läinud, käsi vastu põue surutud. See oleks võinud olla mina, mõtles ta. Haige südame ja tervisehädadega. Ei, tõrjus ta mõtted peast. See krüoprotseduur annab talle, neile kõigile piisavalt tuge, et omadega toime tulla.

Järjekorda polnudki. Artur oli eeldanud, et kui ta ükskord laborisse jõuab, on see pungil rahvast täis, tema peab aga koha eest võitlema. Rahaks vahetatavaid aastaid pidanuks kõigil jaguma küll ja veel, ei olnud ometi võimalik, et tema oli ainsana selle mõtte peale tulnud. Ent kedagi ei olnud. Tähendab, kedagi katsealustest. Vaid kolm valges kitlis teadlast, ja veel üks punases ning neli relvastatud sõdurit, käes elektromagneetilised pulssrelvad, mis suutnuks eranditult ükskõik kelle läbi kärsatada ning suitseva tahmakägarana põrandale jätta. Artur surus klombi läbi kurgu.
„Doktor Taruk,“ tutvustas ennast punases kitlis mees ning astus tervituskätt tõstes edasi. Ta lonkas tugevalt, veidi kõverate jalgade tõttu ehk, ent silmad olid kahvatult rõõmsad ja nägu ootusärev. „Teie olete vist härra Pakt?“
Artur naeratas ja surus kätt. „Justnimelt. Artur Pakt.“ Ta surus doktor Taruki kätt, veidi külm ja higine, ent tõenäoliselt oli teadlane sama aldis protseduuriga peale hakkama kui tema isegi. Kolm valges kitlis meest ajasid vestluse ajal omi toimetusi, kivinägudega sõdurid aga ei teinud katsetki liigutada.
„Teie avaldusega oli kõik korras,“ jätkas doktor ja kõndis üle avara ruumi täis punakaid neoonvalgustite poolt emiteeruvaid valgusrõngaid. Hoolimata liipavast kõnnakust ja tagasihoidlikust kitlist uskus Artur, et tegu on mehega, kes tavapärases elus kannab vaid kõige kallimaid ja uhkemaid ülikondi ning neidki teatava suurejoonelise, kui ehk mitte kõrgi, elegantsiga. Kehahoiak ei petnud. „Kuid on teil kõik krüotamise protseduuri tahud selged?“
Artur noogutas. Vist veidi ebakindlalt, sest Taruki see ei veennud. „Pean siiski üle seletama. Teate, eetiliselt nõutud talitus, ilma milleta ükski säärane revolutsiooniline teaduse nurgakivi hakkama ei saaks. Valitsus nõuab ikkagi, ja teadus niisamuti. Praegusel äreval ajal, kes oleksime meie kui nüüd nii olulistest nõuetest mööda vaataksime?“
Artur istus metall-laua taha toolile ning vaatas peegelduvalt lauapinnalt oma habemetüükas nägu. Kõht tõmbus krampi, mida enam ta ootas, seda enam hakkas hirm ta südamesse hiilima, niisamuti nagu ka küsimus, et kas see nüüd ikkagi on õige tegu siin oma keha niiviisi ohverduseks toomine. Ta surus hambad kokku ning tõrjus hirmu mõistuse tagaplaanile.
„Teie keha suigub justkui unne,“ sõnas doktor. Ta viipas käega mingile veidrale metallist seadeldisele enda taga, kaks ja pool meetrit kõrge ja poolteist lai, eesmisest otsast läbipaistva klaasuksega, vähemalt see tundus olevat klaasist, seest õõnes ning vett täis. „See ei ole seal vesi. See on hoopis üks hiljuti avastatud aine, mis on lubanud krüoprotseduuri üldse välja töötada. Külmumistemperatuur on alles kolm kraadi Kelvini juures, muidu vedel.“ Ta naeratas, hambad valged kui noored lambad, täiuslikus reas. Arturile tundus, et üks äärmine oli veidi kõver, ent ta ei pööranud sellele edasist tähelepanu ning keskendus hoopis vestlusele.
„Nii uus, et meil ei ole sellele isegi ametlikku nime.“ Doktor Taruk kehitas õlgu. „Minu kolleegid on selle naljaga pooleks põrguveeks tituleerinud, sest noh, põrgu ei jäätu ju iial ära, ning seda ainest annab ka korralikult külmutada enne, kui midagi üldse juhtuma hakkab. Aga see on pelgalt nende veidrus, millele ei maksa erilist tähelepanu pöörata. Tegu pole üldse millegi pahaendelisega. Meil hakkab vahepeal lihtsalt veidi igav kui kõik on liialt argine ning üksluine. Seega tuleb ka vahel millegi üle nalja heita.“
Artur kehitas vaevumärgatavalt õlgu, nägu kramplik. Doktor märkas vist seda, sest ta lajatas rõõmsalt peopesaga vastu mehe õlga ning hakkas valjul häälel naerma. „Härra Pakt, ärge nüüd kohe kõike tõsiselt võtke. Täna on ikkagi tähtis ja hea päev.“
Artur ei saanud vastu panna ning naeris katkendlikult kaasa, tundes end samal ajal kui viimast tola. Kes ta võrreldes nende tarkade ja teadusmaailmas tulemusrikaste meestega kahtlemata oligi.
„Jätkates meie vajalikku teadusseletust, teie keha läheb küll justkui unne, ent mingit ohtu ei ole. Meie välja töötatud arvutiprogramm hoiab teie keha nii madala temperatuuri juures elusa ja tervena, jälgides, et saate vajalikke toitaineid ning hoolitsust. Kui vana te olete, muide?“
„Kaheksakümmend kaks,“ vastas Artur. Doktori vanust seevastu ta arvata ei osanud, kuna Taruki näkku ei olnud veel kortsualgedki ilmunud. Ta oleks võinud pakkuda ükskõik kui palju viiekümnest saja viiekümneni ning ikkagi sajandiga mööda panna. Nagu tegu ei olekski olnud inimesega. See häiriv mõte juurdus Arturi pähe kui pind küüne all.
„No sel juhul pole teil mingit probleemi. Teie keha ei vanane õieti praegugi ja krüoprotseduur paneb selle valitud ajaks üldse kui lukku. Ärkate üles ning olete sama vana kui enne.“
Artur noogutas, üritades oma eksitavaist mõtteist vabaneda. Ta mõtles hoopis lootuse peale, et kui ta üles ärkab, on rahutused valitsuse üle läbi ning antistid maha surutud, riigis lokkab aga rahu ning majanduslik õitseng. Ta ei suutnud hetkel ühtegi halli päeva ning pimedat ööd vastu pidada. Mitte omapead ning kaugeltki mitte siis, kui ta õde ning selle kaks väikest last tema poole vaatavad justkui suudaks ta neile midagi pakkuda. Krüotamisega suutiski. Selle protseduuri läbimisega oli tal võimalus saada raha ning mitte olla määratletud oma haigusest, mille tõttu ta kusagil tööd ei leidnud. Tal oli villand sandiks olemisest. Krüoprotseduur oli tema võimalus olla midagi enamat kui üks suu, mida toita tuleb. Selle järel suutis ta ise olla see, kes hoopis teiste suid toidab. Innustus tärganud mõttest täitis ta soojusega ning otsekui voogas läbi tema, ta surus käed rusikasse ning üritas mitte liialt naeratada.
„Mida te avastada loodate?“ küsis ta.
Doktor noogutas jõuliselt. „Väga õige lähenemine,“ kiitis ta. „Teie enda keha ja tervis, ikkagi. Tuleb olla kursis ja aru saada. Teate, meil on olnud mõned katsealused, kellele ei tule isegi pähe järele pärida, mida me täpselt nendega teeme.“ Ta itsitas, ent heli ei olnud Arturi kõrvadele kaugeltki lõbus, pigem metalne ja siirupjas, isegi veidi vastik ning üldsegi mitte sobilik teadlasele. Või vähemalt nii talle tundus. „Me uurime, kuidas teie keha ja motoorika töötavad pärast aastatepikkust jääseisundis olekut. Kuidas jälle tööle hakkab. Kuidas organid krüoseisundis toimivad. Kunagi kauges tulevikus loodetakse krüoprotseduuriga üüratuid kosmosevahemaid läbida nii, et keha ei vananeks ning oleks ikka täiesti töökorras ja kahjustamata isegi pärast pikaajalist tegutsematuseseisundit.“ Ta naeratas, sedakorda leebemalt. „Teaduskeeli staasist.“
Artur jäi seletusega rahule. Mõnevõrra ohtlik kahtlemata, ent ega muidu poleks nii head raha uurimise eest pakutud. „Kas teil leping on?“
Doktor Taruki suu tõmbus laiaks. „Mul on hea meel, et te oma otsust muutnud ei ole. Vabatahtlikke ei ole just ülemäära palju ning iga isik on tähtis.“ Ta asetas käe isalikult Arturi õlale ning ta silmad tõmbusid kissi. „Ärge unustage seda, härra Pakt. Te olete äärmiselt tähtis ning kes iganes on kunagi midagi vastupidist väitnud, ei tundnud teie tõelist potentsiaali.“ Ta noogutas peaga ning üks ta kolmest valges kitlis abilisest tuli kohale hologrammekraaniga.
„Mis ma sellega peale pean hakkama?“ Artur eeldas, et kohe näidatakse talle mingit pisikest katkendit sellest, millised tagajärjed võivad krüoproseduuril olla, sinakaks tõmbunud jäsemed või klaasistunud silmad, mis koobastest välja tungisid kui hullumeelsetel, või üksikasjalikud pildid siseorganitest, mädanenud ja jäledad, täis ligedat sappi, mis õõvatunde mehel südamesse tõstis.
Abiline ei vastanud, vaatas teda lihtsalt tühjade silmadega, millest külm valgus vastu peegeldas. Artur hakkas juba ütlema, et pilk on väljakannatamatu, kui Taruk sõnajärje üle võttis.
„Vasak käsi,“ ütles doktor. „Asetage ekraanile.“
Õhk väljus Arturi kopsudest ja suust ühe valju pahvakaga. Ta selg oli ühtäkki higiseks tõmbunud, ent ta süüdistas selles hoopis rivist väljas õhutussüsteemi. See pidi ometi olema rivist väljas, muidu ei saanud siin nii neetult palav olla. Käejäljeskaneerimismasin. Kuidas ta sai olla säärane ohmu ja kohe hakata mingeid ennatlikke järeldusi tegema. Kõik on korras ja täpselt nii, nagu ta oli soovinud.
Artur asetas vasaku käe hologrammekraanile. Tavaliselt oli vaja paremat kätt, mõtles ta. Ent mis tavaliselt, ta polnud kunagi midagi taolist teinudki. Ju siis vasakut. Käsi jäi pidama justkui udu sisse, helesinakad triibud joonistasid tontliku triibulise silueti. Mingil moel oleks võinud seda isegi kummituslikult kauniks pidada. Veidrat värvi käsi, otsekui tulnuka oma.
Artur karjatas ja tõmbas käe järsult enda poole. Nimetissõrme otsa oli ilmunud tumepunane veremull. „Misasja?“ puterdas ta.
„Õigus jah,“ vabandas doktor. „Lepingu kinnituseks on tarvis ka verenäidist.“
„Verenäidist?“ Artur torkas sõrme suhu ja kompas keelega sisse lõigatud kohta. Tulitas kui nõelaga sisse torgatult. „Miks verd?“
Taruk asetas käe talle taas õlale. „Üks turvatasand veel juurde, lisaks käejäljele. Vereproovi kaudu on ju nüüd võimalik tuvastada täpselt isik, kellega tegu on, mitte vaid seda, mis tüüpi veri on. Leping on tähtis, justnimelt see jääb alles ning kümne aasta pärast või rohkemagi, kuidas ise soovite, on mitu moodust, millega tõestame, et kõik on just nii nagu peab.“
Kümne minuti pärast olid kõik protseduurilised ettevalmistused tehtud. Raha tasutud, leping sõlmitud. Artur seisis alasti, niudevöö ümber piha, lõdisemas, külm higi seljal, kätel, rinnal. Endine palavusehoog oli justkui kadunud, kui ta vaatas põrguvett täis kanistri moodi seadeldist. Põrguvesi, lõi ta käega. Teadlaste naljad, millest ta ise aru ei saanud. Doktor Taruk lonkas ta kõrvale ja laksas talle vastu selga.
Ära muretse, kinnitas Artur endale. Ei olnud just ülemäära veenev. See on täpselt nagu vanni minek. Või pigem ujuma. Südatalvel jääauku, lihtsalt sisse hüpata ja hetke pärast harjub ära.
„Enne krüotamist on tarvis ka ravimit võtta, et kehatemperatuuri muutus teid ära ei tapaks.“ Doktor Taruk võttis abiliselt väikese püstoli moodi seadeldise. Ta suu kiskus muhelusele. „Seegi ei ole midagi pahaendelist. Ulatage oma vasak käsi.“
Artur tegi nagu juhendatud.
Püstol kinkis ta küünarvarre siseküljel olevale veenile külma suudluse, vaikse paugu järel tundis Artur oma käes teravat valu ning võpatas, ent hoidis suu kinni. Ta oli piisavalt küsimusi esitanud ja kaevelnud ega soovinud enam ennast nõrgana näidata. See oli kõigest ravim, mis ta kehasse lahustus.
Lähedalt tundus krüopaak hoopistükkis suurem ja hirmsam. Vedelikus siuglesid mitmed juhtmed, mille doktori abilised masinast nupuvajutusega välja võtsid ning Arturi keha külge ühendasid. Iga juhtme, kokku oli neid kolmteist, otsas oli imepeenike metallist toru, mis veenidesse vajalikke toitained pidid edastama ning kehatemperatuuri samal ajal reguleerima. Oli aeg.
„Liiga hilja meelt muuta?“ naljatas Artur. Ent kusagil meelesopis võis tegu ka ausa küsimuse ja kavatsusega olla. Kui nii oli, siis ei suutnud ta seda endale piisavalt jõuliselt teadvustada.
„Kõik saab korda,“ vastas doktor Taruk ning asetas taas Arturi õlale kahtlust hajutava ˛estina käe.
Artur neelatas valuliselt ning lakkus kuiva keelega veel kuivemaid huuli. Ta astus metallseadeldise küljes olevale alusele, mis ta kõrgele tõstis. Ülevalt oli tohutu kanister avatud. Vedelik seal sees puhkas tüünelt ja tasaselt kui lainetu meri.
„Heitke pikali,“ ütles doktor. „Te ei pea muretsema. Ravim teie sees on juba mõjuma hakanud ning niipea, kui krüomasinasse langete, kaotate teadvuse. Üles ärkate kümne aasta pärast rikka mehena. Veel tähtsam, mehena, kes on andnud panuse suure teaduse ajalukku.“
Alus hakkas Arturit vette langetama. Ta tahtis küsida unenägude kohta. Luupainajad, mida ta tihti öösel magades nägi ning mille haare teda hilistel öötundidel kangelt pigistas ega lahti lasknud. Kümme aastat luupainajaid oli liiga palju. Ta ihkas julgustust, kinnitust, et midagi taolist ei juhtu. Ent enne kui ta suu avada jõudis, oligi ta juba masinas.
Oli külm. Koletislikult külm, Artur üritas karjatada, ent hääl oli kadunud. Ta ei tundnud oma varbaid, sõrmi, nägu. Ta ei tundnud midagi. Südatalvisemgi öö oma igiammuses meenutuses ei oleks suutnud võrdlust pakkuda. Jäsemed ei liikunud, need oli tõenäoliselt tardunud. Pea litsus justkui kahe kokku pressiva seina vahel, silmad välja tungimas, mõrad kolpa pressimas. Meel ja mõistus olid ta maha jätnud. Siis aga silmad klaasistusid ning kopsud purunesid tuhandeks-tuhandeks jääkilluks. Ja Artur teadis, et ta on surnud.

„...vitaalnäitajad on uskumatud...“
„...aks surnud olema...“
„...teistel ei olnud nii...“
„...eised olid ...asti... ...ähem aega krüot...“
„...le võimali...“
„...surnu...“

Artur nägi pimestavat valgust, mis tuhande nõelaterana ta silmi torkima asus. Ta arvas, et pisarad voolavad, ent ei saanud kindel olla. Ja külm. See külmatunne ei olnud üle läinud, vaid rõhus teda igalt poolt. Ta ei tundnud midagi. Ei käsi, ei jalgu, ei nägu. Ta oli lõputus eimiskis, mis ei muutunud, ei läinud üle, ei olnud. Kõrvad eristasid midagi, katkendlikke fraase, üht-teist, ent ei midagi kindlat. Ta oli, aga samas ka ei olnud.
Ja järsku ta nägi. Kuulis ja tundis. Külm oli kadunud kui pilgutusega. Kui ta üldse oli võimeline pilgutama. Artur sai aru, et on mingisuguses voodis. Tema kohale kummardus doktor Taruki pea, näol samasugune lai naeratus nagu Artur seda mäletas.
„Lõpuks olete ärkvel,“ kuulis ta doktorit ütlevat. „Suurepärane.“
Artur üritas vastata, ent sõnad ei võtnud vormi.
„Sellega läheb veidi aega,“ jätkas doktor. Nad olid mingis palatis. Krüomasina ruumist, milles ta jäätatud oli, erines see siin tunduvalt. Palat oli kinnine ja akendeta nagu haiglates ikka, vaid üks neoonlamp laes valgust edastamas, ent siiski avar ja mahukas. Valgetes kitlites inimesed sibasid edasi-tagasi, vaadeldes voodi kõrval olevat masinat ning näitajaid selle monitorist.
„Teie krüoprotseduur oli vapustav kordaminek,“ hüüatas doktor. „Täiesti uskumatu. Nelikümmend seitse aastat.“ Ta tammus voodi päitsi kõrval sammukese vasakule, sammukese paremale, veidi oma kõverail jalgel ringi, samal ajal täiesti elevil ja lapseliku tuhinaga. „Nelikümmend seitse aastat!“ hüüdis ta uuesti. „Esimene, kes on krüoprotseduuris üle elanud kolmekümne aasta verstaposti. Ja milline rekord.“ Hääl kajas toas metalse ja võõrana, harjumatu uudsusena, justkui ebamaisena.
Artur tahtis midagi öelda, ent ei suutnud välja mõelda, mida. Talle tundus, et ühti oli siin viltu, kuid talle ei jõudnud kohale, mis. Pea liikus veidi ning pilk nihkus kehale. Ikka veel turritasid veenidest välja igasugused juhtmed, mis ta kõrval olevasse masinasse kui jõedeltasse liuglesid. Artur ihkas üle kõige karjatada. Võtke need neetud asjad mu seest välja. Ta üritas rabeleda, röökida, paanika vallutas ta meeled. Ent ta oli kui hullusärgis liikumatu, tahte najal tegutsematu ohver.
Doktor Taruki pilk püüdis Arturi oma. Midagi oli seal nihu, surnud või valguseta. See pilk oli võõram kui täidetud lubadus. Need olid kui laiba silmad, kollaka varjundiga, veiklevad. Neetud neoonvalgus, kinnitas Artur endale lootusetult, meeleheitlikult kahtlushoogu tagasi lüüa üritades. „Teie siseorganid hakkasid alt vedama eelmisel kuul.“ Sedakorda suutis Artur suu avada, ent sõnu ei tulnud. Mis neetud alt vedama?
„Siis saime aru, et kaua te enam vastu ei pea. Pidime teid välja võtma, vaatama, kuidas tavamaailmaga toime tulete. Kaks nädalat koomaunes. Ja täna on see kuulsusrikas päev, mil silmad avasite. Siseorganite koed on küll päästmatult kahjustada saanud, ent eluvaim on teil veel sees.“ Pisike paus. „Seniks.“ Ta pilk oli vabandav. „Ei saa öelda, et sedaviisi tuleks just meeldiv surm, kuid samas, egas surm saagi olla meeldiv.“
Arturi silmisse tõusid päris pisarad, ta tundis nende põletavat torget tõelisemana kui misiganes muud valu ta krüoprotseduuris tundnud oli. Rääkimise asemel suutis ta vaid suud maigutada. Kogu raev ta rinnus oli tulutu, lapse raev, kes lõpuks ikkagi rusutult maha langeb.
„Jaa-jaa,“ venitas doktor Taruk. „Ma tean täpselt mida te öelda üritate. Uskuge mind, meil on olnud ka katsealuseid, kes on kohe pärast ärkamist kõnevõime tagasi saanud ning süüdistavad meid oma elu ja keha rikkumises, ebaeetilises hullus teaduses ning kes teab, milles kõiges veel.“ Hääl tundus nüüd nii palju rohkem raiuv ja ähvardav, peites oma lugematute kihtide vahel arutut indu. Artur ei suutnud uskuda, et ta varem polnud seda märganud. Oli see algusest peale niimoodi olnud? „Lepingus on ju kirjas, meie ametliku organisatsioonina ja saa seda ometi siis murda,“ veeris doktor iga sõna eraldi.
Artur üritas neelatada, hingesopis lootuskiir tärkamas. Lepingus oli kõik tõepoolest sätestatud ning kui need raisad ta keha ja elu tõepoolest tuksi keerasid, on tal varnast võtta küll ja veel enam legaalselt täheldatud asitõendeid.
Doktor Taruk raputas pead. „Minu mäletamist mööda ei viinud te seda lepingut kuhugi ära. Nii et ainus koopia on meil.“ Ta raputas teist korda pead. „Ei, valetan. Meilgi ei ole enam seda lepingut. Lohutuseks, see ei oleks suurt midagi aidanud, isegi kui oleksite koopia teinud. Võim on siiski meie käes. Seega maakeeli öeldes olete omadega perses. Üsna sügavalt.“
Kõik tunded ja soovid, mis nüüd tulvana pinnale tõusid, jäid Arturi rindu toppama kui äikesemürin enne paduvihma. Ta lihtsalt ei suutnud rääkida. Ja ta ei suutnud ka otsustada mis oli hullem, see, et ta pidi vait olema, või see, mida ta tegelikult öelda tahtis.
„Viimaseks,“ sõnas doktor samal ajal, kui ta abilised juhtmeid Arturi kehast välja sikutasid. Igaühega neist kaasnes metsik valujuga, ent Artur ei suutnud sellise piina peale isegi tõmmelda. Keha ei funktsioneerinud, see-eest valuretseptorid töötasid seda suurema innuga. „Kahtlemata on viimane asi, millest praegu mõtlete, raha.“ Ta manas näole laia irve. „Noh, mõned katsealused lootsid ikkagi midagi saada, kui sõim ja raev järele jäi. Mitte, et see teid enam kuidagi aitaks, aga Keskpank on sõjaväe võimu all. Antistid. Kogu seal olnud raha riigistati. Ja nagu te arvasite,“ jäi ta hetkeks pidama.
Ära ütle seda, üritas Artur läbi oma peakolu pressida. Ära ütle seda, sa igavene raibe.
„Jah, meie krüoosakonnas töötame samuti antistide heaks. Oleme alati töötanud. Üle viiekümne aasta juba. Revolutsioonilise maailmakorraga peab kaasnema ka revolutsiooniline teaduse areng. Ja nõnda me ka oleme saavutanud. Muuseas, suures osas tänu teile. Seega naeratage, härra Pakt!“ Viimase korralduse andis ta valjuhäälse kuulutusena. „Olete osaline olnud ajaloos. Nelikümmend seitse aastat.“
Artur üritas taas midagi öelda, ent sõnad ei võtnud vormi. Doktor jätkas. „Küsite nüüd kindlasti, et miks me teid ära ei tapnud.“ Ta kehitas õlgu. „Egas me mingid elajad ole. Me ei ole mõrvarid.“ Ta naeris helitult. „Mitte ainult mõrvarid,“ parandas ta. „Me soovime vaadata kuidas teie keha edasi areneb. Krüoprotseduuri tagajärgedega toime tuleb. Kõrvalnähtudega.“ Sedakorda paljastas irve kollakad hambad. „Ma armastan kõrvalnähtusid. Nende kaudu õpib kõige enam. Me võtsime voli teie keha täiendada mitme erineva jälitus- ja vaatlusseadmega. Kuidas lihased toime tulevad, kuidas veri voolab, seda, teist ja kolmandat, eks? Siseorganid on küll üsna hävimise äärel, ent aasta-paar, ehk rohkemgi peab veel vastu.“ Ta pani käe Arturi õlale. Käsi oli külm, tülgastav kui ämber hääletuses sagivaid vaklu, kelle limast metall läigib. „Keegi ei suuda välistada, et me teid taas mingil hetkel üles korjame ning veidi putitame. Nelikümmend seitse aastat, ikkagi. Sellist investeeringut on patt tuulde visata. Seega soovime, et elaksite tavalist tänapäevast elu ning meie vaatleme teie vitaalnäitajaid.“

Järgmine, mida Artur mäletas, oli ärkamine öisel tänaval. Ta köhis, sedakorda häälekalt ja innuga, oksendas näoesise ei-tea-mida täis ning nuttis. Nuttis kui luupainajast üles ärganud laps, kes ei tea mis on tõeline ja mis ei ole. Kes vajab tröösti ja kellegi tugevat kätt, mis ta tagasi valgusesse juhiks. Anu, jõudis talle kohale. Tal olid veel alles ta õde ja õe lapsed. Neetud olgu see raha. Neetud need aastad ja reetmine. Neetud ta ise. Kuid äkki on tal võimalik paluda andestust. Teenida ära lunastus ja olla oma pere silmis midagi rohkemat, kui surev äraandja. Ta pühkis pisarad ning avastas kohkudes, et keha töötab. Jäsemed allusid küll käsklustele kui tõrksad unenäoliigutused, ent siiski kuuletusid. Parem kui ta oleks surnud. Parem kõigile.
Artur tõusis ja vaatas ringi. Ta oli kesklinnas. Pargis, milles rohelust enam ei olnud. Üksainus puu trotsis veidrat kivivanglat ja metalli. Puu oli juba ammu ära mädanenud ja kuivanud, alles vaid kesine osa tüvest, mustaks ja krimpsu tõmbunud kui oma viimseid hingetõmbeid tegev pidalitõbine. Artur hakkas oma vana kodu poole minema, kui avastas äkki, et kogu seda linnaosa, mille sisse see peidetud oli, ei olnud enam. Pargi äärel haigutas ilmatu suur auk. Põhjatu, sügav vahest maakoore endani välja. Justkui kraater, mis laskus mõne elutu vulkaani kurku. Artur püüdis neelatada ning rahulikult mõelda. Mõlemad ebaõnnestusid. Kusagil selle kraatri sügavuses pidi olema nende maja. Mingi koletislik pomm, või ehk sada. Võib-olla on nad veel elus, surus ta mõtteist läbi. Võib-olla...
Kellegi kähe hääl äratas ta vaimuhalvatusest. Kerjus pargipingil. Ühe silmaga, mis pimeduses hõõgus kui kustuva lõkke viimne söetera. „Sina!“ kähises ta. „Sa pole päevagi vananenud.“
Ma olin pool sajandit tagasigi selle jaoks liiga noor, tahtis Artur vastata, aga ei teinud seda. „Mis siin juhtus?“ küsis ta hoopis ja osutas hiiglaslikule kraatrile.
Kerjuse suust kõlas midagi, mis kostis justkui kähe naer. „Kivi all oled elanud või?“ päris ta.
Arturil ei olnud mingitki kavatsust pajatada oma ebaõnnestunud katsest rikkaks saada. Ta meelde ja hinge hiilisid hoopis kahtlus ja mure ning iha teada saada, mis siin juhtus. Mida kiiremini, seda parem. „Võib nii öelda jah,“ vastas ta kiiruga. „Nüüd seleta.“
„Kusagil sealkandis asus vastupanuliikumise peakorter. Antistide vastu. Anti-antistid.“ Ta kõkutas tarretavat naeru omaenda nalja peale. Arturi pilk sundis teda jätkama. „Vast mingi kümmekond aastat tagasi, aga see plahvatus ei unune mul surmatunnini. Kogu taevas värvus punaseks ja oli säärane oma mitu tundi takkapanugi. Ja kesklinnas poodi enne seda vastupanuliikumise juht üles.“ Ta kehitas õlgu. „Mingi noor naine, öeldi, et kahe lapse ema.“
Arturi süda jättis löögi vahele. See ei saanud nii olla, mõtles ta. Küllalt oli teisigi kahe lapsega naisterahvaid. Ta suu oli valus, kuivas kui see sama tuhka ja unustatud elusid täis kraater. „Kes?“ pressis ta läbi kinni kiilunud hammaste.
„Mingi naljaka nimega naine.“ Kerjuse kulmud tõmbusid meenutada üritades kortsu. „Dokument või Kontraht või midagi sellelaadset.“
Arturi näost kadus kogu värv. „Pakt?“
„Jaa!“ hüüdis kerjus võidukalt, olles õnnelik, et talle meenus. „Anu Pakt, see ta oligi. Öeldi, et üks ta tütardest hukkus siinsamas plahvatuses, ta olevat ka olnud vastupanuliikumises tähtis asjaosaline.“
„Aga teine?“ küsis Artur. Ta ei suutnud isegi korralikult endale juhtunut teadvustada. Kõik oli liialt uskumatu ja värske. Ja tema süü. Tema magas krüomasinas jäätatud valuund samal ajal, kui ta õde antistide vastu midagi korda üritas saata. Arturile meenus põletavalt, kuidas ta nende viimase vestluse ajal antiste õieti millekski ei pidanud ning valmistas hoopistükkis oma õele tolle hirmude pärast tuska. „Mis teisest sai?“ küsis ta.
Kerjus kehitas õlgu. „Ma isegi ei tea. Ausalt kah. Võib-olla suri ka plahvatuses. Võib-olla põgenes kogu selle saasta eest üle mere. Ära antistide võimu alt. Võib-olla mitte. Ega keegi seda nüüd mäleta.“ Ta kahtlusi täis pilk langes Arturi pisarais silmele. „Mis sul sellest? Tundsid neid või?“
Võib ka nii öelda, sosistas Artur endale nina alla. Võib ka nii öelda.
Artur jäi sinna elutühja parki seisma ka pikalt pärast kerjuse lahkumist. Mingil hetkel kõndis ta päris kraatri servale ning istus sinna maha, kõlgutades jalgu üle ääre, mõeldes reetmisest ja elust ja surmast. Ta oli andnud pool sajandit oma elust mingi mõistatusliku krüoprojekti tasuks, hävitades oma tervise ja ihurammu. Nurjus täielikult lootuses midagi oma pere jaoks paremaks muuta. Ta oli elutu, justkui see kraater ta jalge ees. Artur naaldus veidi ettepoole ning vaatas tühja-tühja pimedusse enda silme all.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Peatoimetaja veerg 08/16
Ärge tapke Stalkerit!
Juha Jyrkäse mölluraport Estconist
Geniaalne ja plagiaat
Ropecon 2016: Kord ja Kaos
Palju õnne, William Friedkin!
Põhjalas tuleb Väga Valge Aasta
Mänguarvustus: Neljas DOOM
Filmiarvustus: Suitsiidisalk
Mänguarvustus: No Mans sky
Mänguarvustus: DOOM
Kurioosum 08/16: Maailma veidrusi
Kõver kiirgus 08/16
Uudiskirjandus 08/16
Ulmeuudised 08/16
Jutt: Külmainvestor
Jutt: Veretu elu
Katkend romaanist „Kui rumalad surid“
Katkend romaanist „Kuidas lõhnab kuri“
Tõlkejutt: Tolmutuuker
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0079)