Tõlkinud Lee Kärner

Lõhe on maa kaheks jaotanud, kuid kumbki pool ei paku huvi. See, mis inimesi enda juurde kutsub, oma ebamaise sireenihüüdega meelitab, on lõhe ise: ainult tosin meetrit lai, hallide järsakute ja nähtamatu põhjaga. Heida valgusvihk järsakusse, öeldakse, ning see vaid põgeneb tagasi su juurde – hüppa sisse ning valgust ei näe sa enam iial.
Tuuker hüppab ning kõhkleb seejuures vaid õige vähe. Tal on seljas keerukas, tuhmist metallist ning esileulatuvate poltidega tuukriülikond, mis meenutab iidse mereaardeküti soomusrüüd. Tema kiivri ülaäärelt ulatub õhuvoolik külgedel asuvatesse pumpadesse ning vöökohast on ta köiega suure vintsi külge kinnitatud, et teda saaks alla lasta ja taas üles tõmmata.
Köis kerib end lahti ning tuuker kukub lõhesse – aina sügavamale ja sügavamale. Kulub igavik, enne kui köis pingule tõmbub ning ta kinni püüab, peatades tema hoo ammu enne surmava kiiruseni jõudmist.
Tagasi üles vaadates näeb ta ainult vilksamisi pilvise taeva kitsast riba ning esimest korda tunneb ta oma ettevõtmise erakordset üksildust. Kaljuservad on üles ronimiseks liiga järsud ka tuukriülikonnata ning kiivris jätkub vooliku purunemise korral õhku vaid paariks minutiks.
Valgus ei jõua järskude nõlvade vahelt täiesti põhjani ning kuigi osa sellest alistub gravitatsiooni jõule, pääseb enamus tagasi välismaailma. See vähenegi järsaku põhjani jõudev valgus üksnes põrkub seinalt seinale, iga järgmise põrkega veidi värvi kaotades, kuni sellest on järel vaid pleekinud luud.
Tolmuga on teine lugu – iga pääsenud valgusvihu kohta langeb sügavikku aeglaselt tolmukübe, kogunedes aina kõrgemal ja kõrgemal hõljuvaks udusarnaseks massiks.

#

Tuuker vajub sügavamale, sattudes hõljuva tolmu ja pimeduse sisse. Kuid teda pole neelanud mitte laternateta öö hämarus ega tühja taeva pimedus, vaid midagi kummastavamat – mingi ärapidine kuma, mis väikestelt tolmusosakestelt merikuradi valgusena kiirgab, jättes ümbruse kahvatusse ebavalgusesse.
See on otsekui sügava merepõhja kohal heljuv plankton, nagu põhjatu koopa suudmesse lendlev lumi. See muudab tolmu nähtavaks, kuid ainult ähmaselt, jättes kõik muu varju.
Tuukri raskete saabaste all pole ikka veel pinda ning ta silm ei seleta iseennastki, ainult hämarust ja tolmukübemeid. Ta langeb aina sügavamale – mida on märgata vaid köie summutatud hääle järgi – kaugemale tundmatusse. Siin tolmus elavad olendid, seda teavad kõik, kuid keegi pole pärast nende nägemist tagasi pöördunud.
Õigupoolest on see üks põhjustest, mis tuukrit alla sunnib minema, kohe aarde ja mõistatuslikkuse järel. Ta üritab langedes sellele mõttele keskenduda, sisekõrv igasuguse nähtava liikumise puudumisest ärritatud – ning äkki puudutavad tema jalad maad.

#

Löök on tugevam, kui ta ootas ning hetkeks läbib tuukri keha valu, summutades kõik muu. Ta lebab üleni tuimana sügavikus ning näeb vaid võbelevat tolmu nagu järelkujutist silma võrkkestal.
Ta kohmitseb käega rinnaplaadil, leiab ketta ning pöörab seda. Terav valgus lõikab läbi hämaruse ja tantsiva tolmu, heites tuukri ette ereda valgusvihu. Ta pole üksi, kõikjal ta ümber heljuvad olendid – kummalised ussid või maod, värvitud meduusid väänlevate kombitsatega või kooriku ja sõrgadega krabisarnased olevused kiudsete luude ja igatseva pilguga. Tuuker on neist igalt küljelt piiratud, nende niisketest võbisevatest lontidest ja pikkadest kätest, nagu oleks ta ennast mingi koletisliku mõtleva vetika sisse mässinud.
Nad ei ründa, kuid ka ei põgene tuukri ereda valguse eest. Nad heljuvad, liuglevad ja roomavad ta poole, aeglaselt, kuid seda õudustäratavamalt. Tuukri kinnastatud käed joonistavad tolmu sisse tähti ning tema hääl püüab kobakast kiivrist ja näo ees oleva metallvõrest akna kaudu välja pääseda, küsides, mis nad on ja mida nad tahavad, karjudes, et nad lahkuks.
Ka neil on hääled, arvutul hulgal hääli, mis tuukri kõrvus kriibivad ja krigisevad ja kärisevad, ning need ütlevad, et ei soovi midagi, et nad pole tõelised, et neid pole olemas. Aga kuula, ütlevad nad talle, me võime sulle näidata midagi, mis on tõeline, midagi, mida sa näha soovid.
Nad tulevad aina lähemale, kompides oma paljude jäsemetega tema ülikonna väliskeret. Tule meiega, tule kohe, kajab nende hääl pimeduses, miks sa muidu tolmu sukeldusid? Kas sa polegi maadeavastaja?
Ja nii astub ta nende järel, kuni tema lamp heljuvatest tolmukübemetest midagi tahkemat leiab, ühe lõhele kuuluva järsu seina. Seal on sissekäik, lühike tunnel ja tuuker astub läbi ukseava. Ta teab, et peab õhuvooliku ja köiega ettevaatlik olema, kuid praegu on nad piisavalt pikad, et lubada tal kiirelt avarduvas koopas edasi liikuda.
Koopa keskel on midagi – auk, mida isegi tuukri lamp ei suuda täielikult valgustada, auk, mis ulatub kaugusesse, on suhteliselt kitsas, kuid sügav ja järsk. Kummalgi äärel pole midagi peale vintsi ja veidra kujuga pumba ning lõhe ise tundub ulatuvat määramatusse sügavusse.
Hüppa sisse, sosistavad olendid sissepääsuavalt tuukrile, nende kehad lõpuste ja imitorude, kisuliste hammaste ja läbipaistva ihu õõtsuv sein. Kõigel on kihid, ütleb talle olendite koor, üks teise all, sügavamal ja sügavamal, põhjani välja.
Tolmukübemed hakkavad tuukri rüüle sadestuma, kleepudes ta külge nagu sete ookeanipõhjas. Mida kauem ta paigal on, seda raskemaks see muutub, kattes ta koorikuga, mis üha enam ta liigutusi piirab.
Ta astub kuristikule lähemale, vaatab alla värvitusse sügavikku, tunneb tihedamate õhuvoolude tõmmet. Vintsi küljel on kinnitamiseks köis ja pumbast ulatub välja voolik – täpselt tema kiivri mõõtu. Põgusalt tunneb ta kahtlust, isegi hirmu, kuid see pole tähtis, sest ehk leidub selles sügavamas lõhes aare ja mõistatus.
Kohmakate sõrmedega haagib ta köie ning vahetab voolikud, hingates sisse midagi kuiva ja puutumatut, mis tema kopse nagu liivapaberiga hõõruks. Tuuker vaatab tagasi kummaliste olevuste poole tolmus, oma mahajäetud vooliku ja vana köie poole ning astub siis sammu edasi.
Ta hüppab ning kõhkleb seejuures vaid õige vähe.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Peatoimetaja veerg 08/16
Ärge tapke Stalkerit!
Juha Jyrkäse mölluraport Estconist
Geniaalne ja plagiaat
Ropecon 2016: Kord ja Kaos
Palju õnne, William Friedkin!
Põhjalas tuleb Väga Valge Aasta
Mänguarvustus: Neljas DOOM
Filmiarvustus: Suitsiidisalk
Mänguarvustus: No Mans sky
Mänguarvustus: DOOM
Kurioosum 08/16: Maailma veidrusi
Kõver kiirgus 08/16
Uudiskirjandus 08/16
Ulmeuudised 08/16
Jutt: Külmainvestor
Jutt: Veretu elu
Katkend romaanist „Kui rumalad surid“
Katkend romaanist „Kuidas lõhnab kuri“
Tõlkejutt: Tolmutuuker
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0072)