4. peatükk: Kus toimub hirmus taplus ja alustatakse verejanuliselt jahti suurele loomale.

Õnnepäev vähkres telgis asemel ning ei saanud kuidagi und. Ümber Mustvee laius Ulguv Mets, ning see polnud säärast nime teeninud ilmaasjata. Kohalikud olid selle huilgamisega juba ammu harjunud ega pannud seda rohkem tähele kui maoljad oma tammurite mütsumist. Nii kui päike loojus, hakkasid jämedad lillakastriibulised puumürakad tegema veidrat kiledahäälset vilinat. See tungis läbi nii luust kui õhukesest telgiriidest ja pani oma kimedusega hambad valutama. Paar eelmist päeva oli taevast mitu korda kerget sabinat tulnud ja puudel kurku kastnud, nii et vilin ja inin kogus aina tuure. Viimaks ei pidanud kangelane enam vastu, ta heitis nahad kõrvale, kargas vihaselt püsti, haaras telgi keskmise tugipuu külge riputatud mõõga ja astus välja. Ööõhk oli karge ja jahe, siin-seal põlesid telkide vahel üksikud tarbatlaste laagrilõkked, nende taustal kõrgus lähim maoljate agregaat. Kõige kohal irvitas kollane täiskuu, mille ümber vilkusid kuunõidade tuled. Õnnepäev kohendas villast keepi õlgadel ja otsustas teha väikse jalutuskäigu.

Tee viis mööda maoljatammurist, kus elas papp Ivan. Pärast Tarbatu võtmist oli Ivan muutunud mees. Varem nii lõbus ja alati naeru täis, jändas ta nüüd mornilt ringi ja oli ülepeakaela sukeldunud Ippoliti teenimisse. Kui ta ei ajanud kirikuasju, siis istus ta morni näoga tammuri katusel, ja kui ei istunud, siis ehitas ta Pörkeri kirumise ja Jürno leebete vastuväidete kiuste masinat ümber välikirikuks. Kuigi maoljatele see ei meeldinud, pani väide, et see on Ippoliti Poja soov, neil suud kinni. Nad kõik olid näinud, mis juhtus Lehariga, kui ta üritas Pojaga vägikaigast vedada. Elusalt põleda ei soovinud keegi. Vägimehel oli sõbra muresse vajumist raske vaadata, eriti kui selleks mingeid silmnähtavaid põhjuseid ei olnud. Kui Õnnepäev temalt selle kohta küsis, teatas papp, et Kiievi valitseja on saanud hakkama nii nurjatute Ippoliti teotavate tempudega, mille eest tollele ei saanud enam mingit halastust olla.
„Mida lähemale Kiievile, seda enam tema kuritööd mulle meenuvad ja tuju rikuvad,“ lausus papp.

Õnnepäev peatus masina lähedal. Selle paokil uksest kumas valgust ja kostis jutukõminat, tundus, et ka siin ei saadud metsade ulgumise tõttu magada. Ta koputas ja piilus kirikutammuri uksest sisse. Papp, kes ei olnud koputust kuulnud, askeldas, mingi seade käes, tammurisse kuhjunud masinapargis ringi ja seletas midagi kahele maoljale ja ühele tarbatlasele, nii et sülge pritsis.
„Näete, see siin on multimeeter, sellega saate vaadata, kas jumalapoja kasti läheb alati piisavalt voolu. Kui aku hakkab tühjaks saama, siis lülitate ta siit ümber varuakule, ronite ratta selga ja laete aku täis.“
Nood kuulasid, silmad suured, ja jälgisid hoolega papi tegemisi.
„See on teie esimene ja äärmiselt oluline kohustus!“
„Jah, isake,“ vastasid õpetatavad kooris.
„Ivan, ae, mes teed?“
Papp peatus ja vaatas kurjalt ukse poole. Ta tundis Õnnepäeva ära ja leebus pisut. Andes õpilastele märku iseseisvalt jätkata, tuli ta sõbra juurde.

„Mõtlesin, et kui ma pean kogu selle maoljate kamba püha Ippoliti usku pöörama, siis oleks mõistlik endale paar abilist koolitada. Asutasingi siis Jumalapoja Elektronide Sammuva Kiriku ja need on minu esimesed õpilased.“
„Mehetegu. Meenub, ku mia Kiievis siu kloostrikoolis õpetusi sain. Ilus aeg oli. Tuli moole hiljem tublisti kasuks. See o hää, et jälle õpilastega mässad.“
Ivani seadmekuhjast, mille kallal ta õpilased askeldasid, kostis terav piiks. Papp pöördus sinnapoole nagu nõelatult. Ta tormas õpilaste juurde ja hakkas masinavärkide segadikus midagi uurima.
„Las ma vaatan, siin on sõnumeid ka ... oo ... päris palju ... oo ... oo .... oo ... Ma ei suuda seda uskuda.“
Ivan tõstis pilgu ja põrnitses Õnnepäeva, kuid ta oli nii mõttes, et tundus vägimeest mitte nägevat. Õnnepäev kõõritas masinavärkide poole.

„Ippolit vai?“
Ivan ärkas võpatades.
„Ei, mitte Ippolit. Keegi, keda ma ei osanud oodata, juhuslik signaal. Estonlastelt!“
Ei usuõpilased ega Õnnepäev saanud sellest targemaks.
„Mäs toonlased?“
„Inimesed, kes kaua aega tagasi Maalt lahkusid.“
Ivan vaatas noviitsidele õnneliku näoga otsa.
„See on ime, mu sõbrad, see on ime!“
Kuid kuna kellelgi ei olnud mingitest toonlastest halli aimugi, ei osanud keegi temaga kaasa rõõmustada. Ivan süngestus.
„Kahju, et Kal seda enam ei kuule.“
Taas vahetasid õpilased ja Õnnepäev imestunud pilgu.
„Kuule, papp,“ ütles Õnnepäev ja trügis tammurisse. „Akka parem rääkima. Moa ep soa so pobinast meskit sotti.“
Kui see toonlaste värk pappi nii elevile ajas, siis tuli seda rauda edasi taguda. Vähemalt oli jumalamehel hea tuju tagasi.

*

„Nad sõudsid ja sõudsid läbi üüratu kosmose tühjuse ja ennäe – jõudsidki kohale. See oli igavese öö planeet ja nad panid sellele nimeks Hämarik! Siis äratasid nad endi seast need, kes olid juba Maal unne suigutatud, et nood läheksid ja asutaksid uuel planeedil linnu. Nood ärkasidki ja nägid, et sellal, kui nemad magasid, olid lendajad muutunud ja polnud enam samasugused nagu nemad – nad mõtlesid teistmoodi ja reeglid olid neil teised ja paljud ärkajad ei leppinud nende mõtete ja reeglitega ja tõstsid mässu. Kuid nende mäss suruti maha ja karistuseks, kui kõik teised olid planeedile läinud, pandi nad taas laeva ja saadeti tagasi.“
Õnnepäev kratsis kukalt.

„A mesperast nad mässajaid ää ei tapp?“
„Sest lendajate mõtlemine ei lubanud oma hõimlasi tappa.“
„Kas nood ärkajad saadeti meite manu siis?“
„Jah, nad saadeti tagasi Maale.“
„A millal nood seia jõuavad?“
„Sinna läheb veel aega, vast siis, kui sinu lapsed on juba suured.“
„Piaks siis ruttu akkama lapsi tegema, aitaks nood rutem kohale.“
Masina sisemus mürises naerust.

Ootamatult kostis Mustvee poolt müürilt vahimehe hõik. Seejärel teine ja äkki lõikus oma jämeda jorinaga metsa ulgumisse hiiesireen. Justkui ihusse tungiv nuga lõpetas see tammuriseltskonna naeru. Õnnepäev ees ja teised sabas, trügiti tammurist välja.
„Üles, üles! Vanakuri o kallal, vanakuri o kallal,” kisendas vahimees. Telgisuudele ilmusid unised, relvi kobavad tarbatlased ja mustveelased. Lõketest läideti tõrvalondid, musta maoljamasina koldes puhuti tuld üles. Tõrvikute ja Mustvee hiiepuudel süttinud külmade elektrivalgusvihkude paistel avanes õõvastav pilt. Linnamüüri taga, lagendiku serval, seisis tohutu koletis, suur, must, võigas, metalne.

„Tšernobog!“ karjuti müüril hirmust kileda häälega. „Metsakuri o tulnud! Relvile!“

Õnnepäev lõi oma mõõga käima. Tšernobogi ta teadis – raudne must koll, kelle peale teinekord metsades võis sattuda. Õnnepäevgi oli paar sihukest maha löönud ja sellega kenasti teeninud, kuid alati ilmus ta tagasi. See siin oli Tšernobogi erakordselt suur taassünd, vähemalt viis korda suurem, kui Õnnepäev elus varem näinud. Ja see siin rääkis, mida ükski varasem Tšernobogi kehastus ei olnud teinud. Kolli sõnad tegid seda, mida selle kohutav suurus ei olnud suutnud – need panid Õnnepäeva soontes vere tarretama.
„ANDKE MULLE PAPP IVAN!“ möirgas koletis ja tema peas süttisid kaks silma, mis heitsid pimestavaid valgusvihke Õnnepäeva kõrvale ilmunud jumalasulasele. Tarbatu ja maolja ründurid tõmbusid ehmudes papist eemale, kuid Õnnepäev astus talle kaitsvalt ette. Hetke pärast liitus temaga Raudur oma suure auruvasaraga. Ivan aga trügis nende vahelt välja, jäi seisma keset eredat valgust ja varjas käega silmi.
„Mind? Mis koll sa sihuke oled?“

„TULE KAASA, PAPP!“