Lavastajahärra tähistas mõned päevad tagasi oma 81. sünnipäeva (29. augustil, kui täpne olla) ja järgnevalt mõne sõnaga sellest, miks olen seekord tema sünnipäevaõnnitluste sarja subjektiks valinud. Väga tempokalt pole mees kunagi filme vändanud ja sel aastatuhandel on tema käe alt neid vaid neli ekraanidele jõudnud (neist viimane „Killer Joe“ (2011) on kuuldavasti kõige õnnestunum, aga kuna läheb žanrist välja, siis selle kirjatüki tarbeks valisin vaatamiseks muud kraami).


Kuskil filmikoolis William käinud ei ole, alustas hoopis ühe kiitust kogunud dokumentaalfilmiga ja jäi sellega niipalju silma, et kutsuti „Alfred Hitchcock esitleb“ jätkusarja üht osa lavastama. Sai vanameistri käest küll pähe, et ilma lipsuta tööle tuli, aga on hiljem ühes intervjuus öelnud, et kes iganes kunagi mõtleb, et tahaks hakata filme tegema, siis vaadaku mõned Alfredi filmid ära ja püüdku sama hästi järgi teha.

Võttis neli korda hoogu ja 71. aastal paugutas „French Connectioni“ (pole küll žanrifilm, aga tasub vaatamist) ning sinna otsa 1973. „The Exorcist“. See võib olla minu isklik kiiks, aga ma mitte ei suuda otsustada, võrdluses „The Omeniga“, kumb puhta õudustunde tekitamise osas paremini töötab. Žanri arengu ja popkultuuri mõjutamise osas pole aga väga vaielda midagi. Stseenid, mis on tänaseni ebamugavad vaadata, mis tänaseni tsensoril silmalau tõmblema võtavad, mida kõik teavad. Mitte keegi ei saa filmida pea kuklasse keeramist ilma, et see vaatajais Exorcistiga seost ei tekitaks. Mis aga ülevaatamisel eriti muljet avaldas ja veelgi seost tsementeeris, on fakt, et see konkreetne stseen ei ole filmis lihtsalt šokiväärtuse pärast, tal on ka dramaturgiline kaal.
Kui tõsiselt nüüd järgnevat väidet võtta jääb igaühe enda otsustada, igatahes on William väitnud ka seda, et film on nii hea sellepärast, et tegijad ise uskusid sellesse teemasse mida nad filmisid, ehk et nii tema kui stsenarist pidasid filmis asetleidvaid sündmusi (ja film on tehtud raamatu põhjal, mis on inspiratsiooni ammutanud väidetavalt tõsielulistest sündmustest) reaalselt võimalikeks (muuhulgas on Friedkin muide veel avaldanud arvamust, et ainuke võimalik seletus Hitlerile on demonic possession).



Puhkas siis veidi ja 1977. aastal lavastas filmi „Sorcerer“ Ärge laske end filmi pealkirjast petta, võlukeppi ei viibuta selles filmis keegi. Oluline verstapost on ta minu silmis hoopis sel põhjusel, et tegemist filmi „Le Salaire de la peur“ uusversiooniga. Stsenarist on aga rõhuasetustega võssa pannud ja „Sorcerer“ mõjub originaaliga võrdluses väga mannetult. Ehk siis ole sa kui hea lavastaja tahes, kui stsenaaarium ei kanna, siis on raske midagi päästa. Ning äärmiselt kahetsusväärselt, enamik Friedkini hilisemate filmide stsenaariumitest ei kanna.
1990. aasta „The Guardian“ on lausa „nii halb, et on hea“ kategooria linateos. Seal on üks puuvaim ja siis ta varastab lapsi ja siis on seal mingid koiotid ja erivõimed on tal vist ka mingil määral ja siis on seal üks arhidekt, kes käib majades uksehingi kinni kruvimas ja temasse ära armub. Ehk siis kindla peale minek, kui näituseks Exorcist II (millega Williamil endal mingit seost ei ole) mokka mööda oli.
Õrn ulme/õudus sugemetega triller „Bug“ mis linastus 2006. aastal, lonkab küll samuti natuke sisu usutavuse poolest jalga, aga suletud ruum aitab päris mõnusa atmosfääri luua. Friedkini „kolm vaala“ on ka kenasti nähtaval. Külmad toonid, unenäo/reaalsuse segamine, masendav lõpp (neist viiest mainitud filmist üllataval kombel on kõige positiivsema lõpplahendusega Exorcist).



Ning kui ühelpoolt on ehk veidi kahju, et lagi Williami puhul nii kiirelt kätte tuli ja edasisest karjäärist nii ikoonilist filmi kui Exorcist esile tõsta ei ole, siis soojad sünnipäevaõnnitlused on ta selle ühe filmigi eest kuhjaga ära teeninud ja kel huvi, siis oma väärtus on ka kõigil neil teistel mainitud filmidel. Jääb vaataja ülesandeks lihtsalt see väärtus üles leida.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Peatoimetaja veerg 08/16
Ärge tapke Stalkerit!
Juha Jyrkäse mölluraport Estconist
Geniaalne ja plagiaat
Ropecon 2016: Kord ja Kaos
Palju õnne, William Friedkin!
Põhjalas tuleb Väga Valge Aasta
Mänguarvustus: Neljas DOOM
Filmiarvustus: Suitsiidisalk
Mänguarvustus: No Mans sky
Mänguarvustus: DOOM
Kurioosum 08/16: Maailma veidrusi
Kõver kiirgus 08/16
Uudiskirjandus 08/16
Ulmeuudised 08/16
Jutt: Külmainvestor
Jutt: Veretu elu
Katkend romaanist „Kui rumalad surid“
Katkend romaanist „Kuidas lõhnab kuri“
Tõlkejutt: Tolmutuuker
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0896)