Lained veeresid laisalt üle kogu planeeti katva ookeani. Selle pinna all kihas värvikirev elu. Intelligentsed hiidkalmaarid kasvatasid vetikaid ja karjatasid kalu. Vahel käidi pinnal päikese käes kõhtu soojendamas või niisama muljetamas ja selga kratsimas. Mõnusat äraolemist rikkus ainult hiljutine tähelaeva naasmine oma esimeselt avastusreisilt.

Kuna koduplaneedil oli kalmaaridel enda arvates kõikvõimalikud pahandused tehtud ja ressursidki otsakorral, hakkasid neil kombitsad sügelema teiste maailmade järele. Saanud valmis tähelaeva, saatsid nad selle lootusrikkalt lähemaid tähti uurima.

Nüüd oli tähelaev tagasi. Pidulikuks vastuvõtuks kogunenud kalmaaride hämmastuseks plartsatas nende au ja uhkus ebaviisakalt maandumisplatvormi kõrvale ookeani ning jäi sinna kõht ülespidi kiikuma.

Nüüd istusid väärikaimad teadlaste hulgast ookeani põhjas asuvas sammassaalis, kombitsad kombekalt enda alla keritud, ja valmistusid aru pärima. Poodiumi ees seisis terve rida klaaskaste Maalt toodud esemetega.

Esimees, auväärne ja vanadusest pisut sammaldunud kalmaar alustas istungit.

„Oleme tutvunud kõigi gruppide tulemuste ja ... eee ... kaotustega raportis. Kõik on üldjoontes arusaadav:

Meeskond leidis asustatud planeedi, kliimauurimisgrupp sai hakkama kahe nädalaga, kaotades loodusõnnetustes vaid kolm liiget. Ühe liikme tsunamis, ühe maavärinas ja ühe ...“ ta pöördus kolleegi poole, „Kuidas seda nähtust nüüd nimetatigi? „Laviin?“ Loodetavasti selgitate hiljem pikemalt mis see niisugune on.“

Esimees jätkas väärikalt: „Bioloogid uurisid ja võtsid proove, tänu millele saime ühe kuu jooksul ülevaate Maaks nimetatud planeedi floorast ja faunast. Kaduma läks viis liiget. Maa loomadel paistab olevat hea isu ja vilets nägemine...

Üllatuslikult ei olnud mõistuslikuks liigiks Maal kalmaarid, meie sugulased, vaid mingite metsikute karvaste elukate veelgi enam metsistunud järeltulijad.

Meie insenerid said hakkama muunduri ehitamisega, mis lubas teistel meeskonnaliikmetel maalaste hulka sulanduda.“

Kalmaarid mullitasid heakskiitvalt, mis vastas keskmisele aplausile.

„Aga mida pagana päralt tegid sotsiaalse elu uurijad, sellest ma aru ei saa!“ käratas esimees äkki kurjalt. Tema värvus muutus vihast tumesiniseks.

„Kolmkümmend kaheksa kaotatud meeskonnaliiget mõne päevaga!? Ja see oli alles algus... Ime et keegi üldse tagasi tuli! Sotsioloogide juht siia!!!“

Esimehe ette roomas hirmust vihmaussiks kokku tõmbunud noor kalmaar.

„Teatan alandlikult, juhti ei ole enam...“

„Asetäitja siis?“ küsis esimees põlglikult.

„Asetäitjat ka ei ole ...“ ütles kalmaar veelgi madalamaks muutudes. „Olen sotsioloogidest ainus ellujäänu!“

„Mis seal siis juhtus?!“.

„Vastavalt juhendile hakkasime kõigepealt uurima suhtlemist. Maalased suhtlevad muide õhu võngete kaudu. Või siis füüsiliselt, nagu õige pea selgus... Me kuulasime pealt ühe inimgrupi vestlust, salvestasime õhuvõnked ja transformeerunud vabatahtlik õppis neid taasesitama. Siis saatsime ta missioonile. Valisime selle inimgrupi kopeerimiseks tehnikute nõudmisel, et mitte jännata pealae karvaseks muutmisega. Tundus lihtsam. Ka sõnavara oli tagasihoidlik ega koormanud salvestusseadet üle. See oli viga! Viga oli ka meie meeskonnaliikme saatmine juhuslikult valitud kohta oma teksti ette kandma.“

Noor kalmaar löristas kurvalt nokka.

„Nagu õhu käes hingamisest ja kahel jäsemel tasakaalu hoidmisest veel vähe oleks! Nii kui hakkas päheõpitud teksti kordama, muutusid maalased agressiivseks. Vabatahtlik jõudis vaevalt poole peale, kui ta sealsamas tümaks tehti... Me ei pannud teda sama grupi inimeste juurde, keda nimetati skinheadideks, kartes et nad oma teksti ära tunnevad, vaid hoopis teise kohta, kus olid meie arvates sõbralikku värvi inimesed. Hiljem selgus, et kõik inimeste grupid ei saa omavahel läbi ja inimesed ei vaheta värvi vastavalt meeleolule nagu meie, vaid see on kaasasündinud.

Kalmaar sõlmis kombitsad kokku ja ohkas.

„Edasi saime teada, et on palju erinevaid vaatenurki, erinevad religioonid, poliitilised parteid jne. Siis on veel röövlid, mõrtsukad ja palju muid ettearvamatu käitumisega tegelasi. Ja kõik ihuvad üksteise peale hammast! Iga fakti teada saamine maksis ühe meeskonnaliikme elu. Mõni meie töötaja löödi kohe maha, ilma sissejuhatuseta. Vahel lihtsalt peksti. Mõni sattus Maa haiglasse, mis on samuti õudne koht. Ükskõik, mida me ka ette ei võtnud moondevarustuse ning oma kaaslaste tagasi saamiseks, miski ei aidanud. See planeet on hirmus! Surmaplaneet!“

Õnnetu sotsioloog judises. Mööda tema külgi jooksid lillad viirud.

„Oot-oot, kas ma saan õigesti aru, maalased moodustavad paikseid gruppe ja kaitsevad oma territooriumi?“ küsis esimees.

„Vastupidi, nad sõeluvad ümbrust mürgitavates ratastega plekkpurkides arutult ringi. Kusagil ei saa kindel olla, et sind järgmisel hetkel laiaks ei sõideta. Muide, sel moel kaotasime kolmandiku oma kaaslastest. Maalaste liiklus on karm asi! Samas jäi selle mõte tihtipeale arusaamatuks. Näiteks armastavad mõned nooremad maalased kihutada ühel teelõigul sihitult edasi-tagasi või ringiratast ilma kuhugi jõudmata. Küllap on tegemist arengupeetusega.“

„Küllalt! Küllalt!“ tampis esimees kombitsaga kannatamatult põrandat. Siiani tema ümber mänginud kalakesed põgenesid hirmunult.

„Kas nad mingit muud liikumisviisi ei tunne? Ujumist või lendamist näiteks?“

„Kahjuks oli liiga vähe aega, aga me tõime selle kohta suurepärast materjali uurimiseks!“

Kalmaar viipas uhkelt klaaskasti paigutatud raamatu poole, millel ilutses suur sinine pealkiri “Maailma rängimad õnnetused“.

„Räägi mulle maalikunstist ja muusikast!“ käskis esimees. „Maalased olla väitnud endi tsivilisatsiooni säilitamise väärt olevat eeskätt kunstiks nimetatava tegevuse tõttu. Vastab see tõele?“

„Vahest tutvute näidistega, mida me kaasa tõime?“ pakkus sotsioloog.

„Kui need arusaamatud plätserdused, mida ma juba nägin, ongi paljukiidetud maalid, siis on küll sandisti!“ plagistas esimees halvakspanevalt nokka.

„Ei mingit ilu! Nimed ka veel teistele pandud... Võtame või selle Mona Lisaks nimetatu. Ptüi! Jõle!! Ah jaa, üks tundus siiski huvitav. Mis selle ilusate erksate värvidega taiese nimi oligi? MacDonaldsi reklaam?“

„Vahetaks teemat?“ pakkus noor sotsioloog arglikult, „Räägiks millestki mõistlikust?“

„Just,“ rõõmustas esimees, „Räägi mõnest nende lemmiktegevusest!“

„Maalaste vaieldamatu lemmiktegevus on sõdimine,“ alustas sotsioloog.

Esimees palus teda täpsustada. Kalmaarid kisklesid küll mõnikord, kuid organiseeritud agressiivsus oli neile võõras.

„Suur hulk maalasi, kahest või rohkemast erinevate vaadetega grupist, võtab kätte ja hakkab vastastikku massiliselt üksteise elutegevust lõpetama,“ seletas kalmaar-sotsioloog.

„Hääh? Kohe nii ongi?!“ kostsid üllatushüüded. „Kas keegi neid ei takista? Või ei ole neil terve mõistusega isendeid, kes seda teeksid?“

„Vastupidi, sunnitakse tagant eeskätt neid, kes sõtta minna ei taha ja karistatakse, kui ikka ei taha, kuni surmanuhtluseni välja. Lisaks ühiskonna hukkamõist. Sõditakse pidevalt. Maal on ajaloolaste andmetel 3400 aasta jooksul olnud ainult 250 sõjavaba aastat. No teadaolevalt. Ah jaa, sõjaks loetakse alates 1000 hukkunust konfliktis. Alla selle on lihtsalt statistika, loomulik kadu!"

Õpetlased arutasid erutatult mulisedes sellise veidra käitumise üle.

Üks neist tõstis vaikust nõudes kombitsa: „Järsku on tegemist püüdega kunstliku valiku abil genofondi puhastada? Umbes nagu meil, ainult robustsel moel?“ küsis ta. „Kindlasti aetakse sellesse vastastikusesse nottimisse ... niinimetatud ... "sõtta" vigased ja äbarikud, et tervetele rohkem ruumi teha? „

„Vastupidi,“ kostis sotsioloog süngelt,

„Sõtta aetakse kõige nooremad ja tervemad. Kes ellu jäävadki, on elu lõpuni ühel või teisel moel vigased.“

Selline absurdsus lõi kalmaarid tummaks.

„Nojah,“ ütles lõpuks esimees, „Mida neist piiratud olenditest tahtagi. Küllap kulub suurem osa nende väikese aju potentsiaalist tasakaalu hoidmiseks nende kahel kummalisel jäsemel. Mõistliku käitumise jaoks on tarvis kalmaari aju!“

Nõukogu ümises nõusolevalt. Nii elementaarset asja polnud tarvis eraldi arutada.

„Kas maalastel on ka mõni tegevus, mis ei lõppe kellegi tapmisega?“ uuris esimees.

„Jah, üks on! Üllataval kombel on see seotud soojätkamisega.“

„Mis, kas neil ei söögi emane isast peale paaritumist ära?“ üllatus peakalmaar tõsiselt.

„Noh, otseselt mitte.“ niheles sotsioloog, „Majanduslikus mõttes vahel küll...

Võib olla tuleb see sellest, et nad peavad lõbusamaks teineteist pikkamööda surnuks kolkida.“

Nõukogu leidis üksmeelselt, et see on masendav.

„Mida nad söövad?“ küsis esimees, „Raport oli laialivalguv. Tundus nagu sööks nad kõike peale kivide. Äkki teeb see nad tigedaks?“

„Päris nii see pole, erinevad inimgrupid söövad erinevaid asju ja mõned neist on pähe võtnud, et see või teine toit on ro o j a n e. Aga need veidrused tulenevad religioonist, mis on omakorda üks veidrus. Üldiselt söövad nad tõepoolest kõike – taimi, loomi, kalu, mõned koguni teisi inimesi ja vahel ...“ sotsioloog ebales silmnähtavalt „...muude mereandide kõrval kalmaare!“

Nõukogus puhkes segadus. Lärm mattis enda alla mõned abitud katsed korda taastada.

Ning siis õnnestus ühel tehnikul kogemata käivitada Maalt kaasa toodud muusikakeskus. See hüppas ja värises klaaskastis, kõik nupud põhja keeratud ning nõupidamissaali täitis viimsepäevana Bringer of Storms’i „Hate Eternal“.

Kalmaarid startisid välkkiirelt igas suunas, jättes maha tindipahvaku, mis suurendas omakorda segadust, kuna keegi ei näinud enam midagi. Arvati et midagi hullu on juhtunud ning ähvardab tõeline oht. Paanika viis haripunkti Mürgli peale aktiveerunud vulkaanihoiatus, mille sireen ajas ärevile terve kogukonna.

Kalmaarid suutsid kuigivõrd toibuda alles istungi vaheajaks, kui tugevdatud korrakaitsejõud olid istungisaalis vee vahetanud ja viimased hirmunult üksteise külge klammerdunud kalmaaripuntrad lahti harutanud. Lõplik rahunemine toimus pärast tasuta napsi puhvetis. Esimees oli nii vapustatud, et vaatamata karsklase mainele hakkas alles pärast kolmandat lõuatäit ümbrust tajuma.

Istung jätkus õhtul. Katkutud välimusega esimees loivas haarmete siueldes oma koha poole, ise ikka veel noka alla pomisedes. Iga teine sõna oli „Haisööt!“

Pärast merikarbist istungikella kolistamist, pöördus ta karmilt nõukogu poole: „Arvan et nendest tõenditest on enam kui küll, et maalased kui lootusetult nürimeelsed ja verejanulised koletised tuleks ära hävitada! Me aurustame nad koos planeediga!“ Nõukogu mullitas heakskiitvalt.

Üks noor kalmaar julges siiski vahele segada: „Me ei saa ju seda teha, seal ookeanis on meie nooremad vennad!“

„Jah, läksin vist veidi hoogu,“ tunnistas esimees mõtlikult, „Aga inimestele armu ei anna! Kõik nad tuleb silmapilk aurustada! Ükshaaval kui tarvis! Kas paneme hääletusele?“

Tõusis üksmeelne kombitsamets.

Ehmunud sotsioloog segas vahele: „Meie peamine ülesanne oli leida midagi tõeliselt väärtuslikku.“

„Ahsoo, jaa. No kas leidsite?“

„Piinlik küll, aga täpselt ei tea veel isegi. Vaadake, lahkumisega läks veidi kiireks ja meil polnud enam piisavalt vahendeid...“

„Jah, ma lugesin,“ katkestas esimees järsult, „Maalased olid kõik peale mõne meeskonnaliikme maha löönud ja teie maandumissüstikud -peale ühe- vanarauda vedanud!“

Sotsioloogil jooksid piinlikkusest punased triibud üle kere.

„Me tegime siiski oma parima ja tõime ühe maalase kaasa ...“

„MIIIIS!“ kriiskas esimees vapustatult. Mõned närvilisemad kalmaarid sööstsid jälle kohtadelt minema.

„Te õnnetud tõite ühe verejanulise koletise kaasa!! Kas andsite endile aru, mis juhtub kui SEE siin lahti pääseb?!!“

„Sotsioloogil jooksid nüüd lisaks punastele triipudele üle kere ka rohelised. Ta nägi üsna haige välja.

„Palun, palun,“ soigus ta, „Las ma seletan!“

„Me oleme teda hoidnud uimastatuna suures klaaskastis, milles hoitakse Maa tingimusi. Meie keskkonnas ei elaks ta nii kaua, et kellelegi häda teha. Ta on OHUTU!“

„Ja miks, kuradi päralt, te ta üldse kaasa tõite?“ küsis esimees kurjalt. „Milleks seda vaja oli?“

„Ta oli teistest nii erineva käitumisega! Nii rahumeelne!“ seletas sotsioloog. „Istus seina najal ja näis sügavale mõtteisse süüvinuna. Usume, et ta mediteeris, ega lasknud ümberringi sagivatest ja käratsevatest inimestest häirida. Kindlasti on tal universumi saladuste kohta paljugi öelda!“

Sotsioloog palus lömitades: „Palun, lubage ta üles äratada ja ära kuulata! Olen kindel et me ei pea kahetsema! See eksemplar on üks parimaid maalasi, keda me leidsime! Olen kindel, et ta soovib meiega koostööd teha, kui sellest sõltub Maa edasine saatus!“

Nõukogu hakkas sumisema ja kuulutati välja erakorraline vaheaeg, et puhveti külastamist korrata.

„Ja veel!“ hõikas sotsioloog üle sumina, „Tal on kaasas mingi ese, mida ta ei tahtnud loovutada. Isegi uimastatuna ei ole ta seda käest lasknud...“

Tema hääl kadus vaheajale ruttavate kalmaaride lobisemisse.

***

Pärast vaheaega kuulutas esimees vastu tahtmist välja nõusoleku proovida kaasa toodud maalasega kontakti astuda.

„Olgu pealegi! Loodan väga, et me ei pea seda otsust kahetsema,“ ütles ta.

Esimees pöördus noore sotsioloogi poole: „Vaata siis, et midagi vussi ei lähe! See on inimkonna viimane lootus!“

***

Tippler, keda tunti ka Tipsy või Groggy nime all, avas vaevaliselt silmad. Need olid verd täis valgunud ja rähmased. Pilk ei tahtnud kuidagi fokuseeruda. Pea lõhkus nii hullusti valutada, nagu püüaksid päkapikud suruõhuhaamriga kolba sisse seestpoolt auku teha. Suu oleks justkui tarvitatud kempsupabereid täis olnud ja keha kattis vaevahigi. Mõistus liikus ühe biti haaval. Tippler püüdis meenutada, kus ta oli. Viimasena mäletas ta kodust umbtänavat, kus ta ennast igal teisipäeval pildituks oli joonud. Või oli see kolmapäev? Või laupäev? Ase, millel ta lamas, oli puhas. Selge, jälle kaineris. Siis hakkas ta tajuma peos olevat pudelikaela. Kogu surmalähedase enesetunde kiuste hakkas Tippler ägisema, mis vastas tema seisukorras naerule. Nad ei saanud pudelit kätte! Vaat mida refleksid võivad inimesega teha! Nüüd on tal peaparandus käepärast! Ägisemisest rohkemaks polnud ta hetkel siiski võimeline. Siis haaras tema järjest selgemaks muutuv pilk uudishimuliku ja targa kalmaarinäo, mis teda meetri kauguselt jõllitas. Kalmaaril oli peas vett täis klaaspurk ja selle küljest looklesid tahapoole voolikud. Tippler sulges silmad ning avas need uuesti. Nägemus ei kadunud.

„Kurat küll!“ ahastas ta, „Oleksin pidanud võõrutusravile minema, nagu doktor käskis! Enne olid rohelised mehikesed, nüüd see...“

Ta piilus veel kord laugude vahelt. Peletis oli alles ja Tippler tundis tema jahedaid kombitsaid oma käes oleva pudeli ümber mähkuvat.

Tipplerile tuli eluvaim sisse.

„Ära kurat kisu!“ purskas ta, „Ole kes sa selline oled, -hik!- Kui sa veel korra proovid, siis ma -hik!- löön su maha!“

Hetkeks taganenud kalmaar jõllitas Tipplerile oma suure rohelise kalmaarisilmaga otsa ja püüdis uuesti tal pudelit peost võtta.

Tippler võttis kogu oma jõunatukese kokku, tõmbas pudeli järsu liigutusega vabaks ning virutas sellega kalmaarile pähe...

(Lõpp)
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
Peatoimetaja veerg 9/15
Intervjuu: Daniel Fryxelius
Lauamänguarvustus: Teraskirstud kosmoses
Sõna ulme pidas juubelit
Tõbised ulmikud ulmepäeval
Veel kord Hamiltonist
Raamatuarvustus: Horrorstör
Estconi mälumäng 14. juulil 2012
Tracon 2015
Mänguarvustus: Mad Max - Postapokalüptiline rullnokk
Animatsuri 2015
Steam Helsinki
Ulmeuudised 9/15
Uudiskirjandus 09/15
Jutt: Ühes teeäärses parklas
Jutt: Inimkonna viimane lootus
Tõlkejutt: Hingede saar
Tõlkejutt: Lootusetu juhtum
Tõlkejutt: Mesilastulevikud
Järjejutt: Valge härrasmees. 4
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0079)