1970. aasta 18. septembril ehk peaaegu täpselt 45 aastat tagasi ilmus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar kirjanik Henn-Kaarel Hellati artikkel “Ilukirjanduse põnevad provintsid”, kus autor kasutas esimest korda enda loodud sõna “ulme”. Seda omapärast sõnajuubelit tähistati Tallinnas kirjanike majas korraldatud ulmepäevaga, millel osales ka praegu Põltsamaal elav Henn-Kaarel Hellat. Enne, kui Hellat sõna “ulme” eesti keelde tõi, nimetati ulmekirjandust teaduslikuks fantastikaks. See vene keelest tulnud kohmakas ja ebaadekvaatne sõnaühend oli Hellatile ja mitmele teiselegi eesti kirjandusinimesele vastukarva. Nii asutigi üksteisest sõltumatult uut, kohasemat terminit välja nuputama. Henn-Kaarel Hellat sai oma termini lihtsalt: võttis eesti keeles juba eksisteeriva sõna “ulm” ja pani sellele e-tähe otsa. ““Ulm” ei tähendanud eriti midagi. Mõni kirjanik oli seda ehk siin-seal kasutanud, ent kõnekeeles see juurdunud polnud. Aga uue sõna algmaterjaliks sobis see hästi,” meenutas Henn-Kaarel Hellat.



Uue sõna tõi ta rahva ette Sirbis ja Vasaras ilmunud kaheosalises artiklis “Ilukirjanduse põnevad provintsid”, milles oli juttu ka ulmekirjandusest. Kirjanduskriitikat kirjutama innustas Hellatit toona tema hea sõber, luuletaja Andres Ehin. Tema hoolitses ka selle eest, et Hellati artiklid Sirbis ja Vasaras trükki pääseksid: ta töötas ise pa- rasjagu sealses toimetuses.

Võeti auliikmeks

“Ehin ise pakkus umbes samal ajal, kui mina “ulmega” lagedale tulin, teadusliku fantastika vasteks sõna “ruja”. Seegi sõna sai tuntuks, ent hoopis rokkansambli nimena,” ütles Henn-Kaarel Hellat. “Aga mingit rivaliteeti minu ja Ehini vahel uue termini väljamõtlemise alal polnud. Ning keegi ei osanud ette näha, et “ulme” nii kindlalt eesti keeles juurdub. Saaksin ma iga kord sendi, kui keegi sõna “ulme” kasutab, oleksin ma juba ammu rikas mees.”

Lisaks termini väljamõtlemisele on Henn-Kaarel Hellat andnud oma panuse eesti ulmekirjandusse kaheosalise romaaniga “Naiste maailm”, mis ilmus aastatel 1976- 1978 suuretiraa˛ilises raamatusarjas Mirabilia. Selle romaaniga tahtis Hellat näidata, mis juhtub siis, kui inimühiskonda hakatakse geenitasandil ümber kujundama. Revolutsiooni läbi teinud ulmeühiskonna kaudu oli hea ka Nõukogude Liitu kritiseerida ja näidata, et revolutsioonile peab järgnema mingi regulatsiooniprotsess, ent paraku on seda tunduvalt raskem läbi viia kui revolutsiooni.

Sõna “ulme” ja “Naiste maailm” andsid Eesti Ulmeühingule põhjuse võtta Henn-Kaarel Hellat oma organisatsiooni auliikmeks. “Avastasin selle, et sõna “ulme” käibeletulekust 45 aastat möödub, üsna juhuslikult,” ütles tänavu kevadel Eesti ulmeühingu presiden- diks tõusnud Veiko Belials. “Üsna ruttu tekkis idee võtta sõna autor meie ühingu auliikmeks. Selle staatuse andsime talle tegelikult juba kevadel, kui ulmeühing oma kahekümnendale sünnipäevale pühendatud aastakoosolekut pidas, vastava tunnistuse andsime üle aga 16. septembril toimunud ulmepäeval Tallinnas.”

Ulmepäeva korraldasid Eesti Ulmeühing ja Kirjanike Liidu ulmesektsioon kirjanike maja musta laega saalis. Hellat meenutas seal oma sõpru Matti Vagat ja Andres Ehinit, kes aitasid tal aastakümneid tagasi leida tee ulmekirjanduse juurde. Anti üle ka mõned Stalkerid. Kui tavaliselt annab ulmeühing Stalkeri-nimelisi auhindu kirjandusliku loomingu või tõlkimise eest, siis Mario Kivistik sai ulmepäeval kätte teenete Stalkeri: ta on tõlkinud rohkesti ulmekirjandust ning asutas omal ajal ulmeajakirja Mardus, aidates sellega kaasa terve plejaadi uute autorite ilmumisele meie ulmemaastikule. Stalkeri auhind kujutab endast raamatukujulist savitaiest, milles on peopesa jälg. Ulmepäeval viibis kohal ka Stalkerite autor Mati Kuusing, kes võttis Henn-Kaarel Hellatilt ja Mario Kivistikult käe kipsjäljendi, et neid edaspidi Stalkerite vormimisel kasutada.


Hea termin

“Hellati käejäljega Stalkerid lähevad eesti ulmeautoritele, Kivistiku käejäljega Stalkerid tõlkijatele,” ütles Veiko Belials. Ulmepäeval kuulati ka Jaak Tombergi ettekannet “Teadusulme ja representatsiooniline energia”. “Henn-Kaarel Hellati loodud sõna “ulme” tähistaski esiotsa vaid teadusulmet,” ütles Veiko Belials. “Nüüdseks on selle tähendus kõvasti laienenud, hõlmates ka fantaasia- ja õuduskirjandust. Kuidas see sõna loojale meeldib, on iseküsimus, aga “ulme” on juba ammu temast sõltumatut elu elama hakanud.”

Veiko Belials avaldas arvamust, et eesti keeleruum on võib-olla ainus keeleruum maailmas, kus on kõigi ulmekirjanduse harude tähistamiseks olemas üks ja hea omakeelne sõna. Selle väljamõtleja Hellat on nüüd siis Eesti Ulmeühingu kuuekümnes liige ja tema “Naiste maailma” on Belialsi kinnitusel lugenud ka enamik tänapäeva Eesti ulmesõpru ja – kirjutajad. Iseasi, kuivõrd see nooremat põlvkonda kõnetab: Hellati roman oli ju ikkagi oma aja laps ja autor ajas selles ka mõningaid kirjandusväliseid asju.



“Igal juhul oli meil väga hea meel, et vanameister Hellat meie sekka tuli. Meil oli väga huvitav teda kuulata,” ütles Veiko Belials, kes on tuntud ulme- ja lastekirjaniku ning luuletajana, ent igapäevast leiba teenib Luua metsanduskooli õpetajana. Nii et Eesti Ulmeühingut juhitaksegi praegu Jõgevamaalt. Meie maakonnas toimus tänavu ka ulmehuviliste iga-aastane kokkutulek Estcon. “Pidasime oma kokkutulekut mitu aastat Põlvamaal Saarjärvel, ent see paik jäi meile kitsaks. Seepärast toimuski tänavune kokkutulek Kuremaa järve äärses Udu talus tunduvalt lahedamates tingimustes. Kolme juulikuu päeva jooksul käis sealt läbi 105 inimest,” ütles Veiko Belials ja lisas, et kui piisavalt toetust saadakse, toimub ka Estcon 2016 Udu talus. Ning sügisene Eesti ulmepäev tahetakse samuti traditsiooniliseks sündmuseks muuta.


Võrumaa kunstnik Mati Kuusing (paremal) võtab sõna “ulme” leiutajalt Henn-Kaarel
Hellatilt käe kipsjäljendi, et seda ulmeauhinna Stalker kujundamisel kasutada.


Artikkel ilmus esmakordselt 24. september 2015 ajalehes Vooremaa.

Pildistas Ene Kallas.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
Peatoimetaja veerg 9/15
Intervjuu: Daniel Fryxelius
Lauamänguarvustus: Teraskirstud kosmoses
Sõna ulme pidas juubelit
Tõbised ulmikud ulmepäeval
Veel kord Hamiltonist
Raamatuarvustus: Horrorstör
Estconi mälumäng 14. juulil 2012
Tracon 2015
Mänguarvustus: Mad Max - Postapokalüptiline rullnokk
Animatsuri 2015
Steam Helsinki
Ulmeuudised 9/15
Uudiskirjandus 09/15
Jutt: Ühes teeäärses parklas
Jutt: Inimkonna viimane lootus
Tõlkejutt: Hingede saar
Tõlkejutt: Lootusetu juhtum
Tõlkejutt: Mesilastulevikud
Järjejutt: Valge härrasmees. 4
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0367)