Lugu ilmub kogumikus „Hirmu ja õuduse jutud“, koostajaks Raul Sulbi, kirjastus Fantaasia.

Tõlkinud Silver Sära.

Ma olen rääkinud seda lugu ainult mõnele inimesele ja mu katse Loodusloomuuseumi ametnike jutule pääseda kukkus täielikult läbi nii New Yorgis kui ka Londonis, ja sekretärid kohtlesid mind mõlemas kohas üsna sarnaselt. „Oh jah,“ ütlesid nad enesega rahulolevalt minu visiitkaarti vaadates, „see sobib. Me oleme sellest kuulnud ja me võtame selle asja millalgi ette. Aga ärge isiklikult läbi tulge, oodake, kuni me teile kirjutame.“ Siis kõlistasid nad kella ja ühele abilisele anti korraldus mulle linna näidata, kui ma huvitatud olen, ja viia mind möödaminnes ühtlasi minu peatuskohta. Loomulikult nad arvasid, et ma olen peast põrunud.

Seetõttu avaldan selle loo üsna vastumeelselt, leppides faktiga, et seda ei usuta, aga lootuses, et see võib anda mõnele kergeusklikule ja julgele loodusteadlasele, kelle hinges leidub ka seiklushimu, tõuke külastada Hingede saart ja naasta sealt elusa või surnud eksemplariga nendest, keda ma seal nägin. Kui ta sellega hakkama saab, läheb tema nimi ajalukku ja terve maailma muuseumid – ja tsirkused – roomavad ta jalge ees, et seda enda valdusesse saada. Aga tal poleks mõtet mind endaga sinna kaasa kutsuda.

1914. aastal saatis mu tööandja (üks kaevandusmaailmas hästi tuntud Londoni firma) mind Arktikasse uurima teatavaid piirkondi uhtekulla ja teisi tinamaagi leidumise osas. Aastatel 1914–1915 talvitusin ma Pond Inletis, Baffini maa kirdepoolses servas, mille koordinaadid on 72.48 kraadi põhjalaiust ja 76.10 läänepikkust. Ma tegelesin uurimistöödega vastavalt mu tööülesandele ja pöördusin 1915. aasta augustis tagasi baaslattu, kus jäin ootama laeva saabumist. Viieteistkümnendaks oktoobriks ei olnud laeva tulnud ja ma teadsin, et pean jääma veel üheks talveks. Minuga koos oli üks šotlasest noormees, kes valvas minu äraolekul baasi, sest eskimod varastavad, kui valget meest läheduses pole, ja meil ei olnud varustusest puudust.

Mulle olid antud juhtnöörid, et kui laev ei peaks kohale jõudma ja ma olen sunnitud jääma teiseks talveks, peaksin uurima piirkonda ühe suure saare põhjarannikul, umbes viiesaja miili kaugusel läänes minu baasist. See saar – tuntud kui Walesi Printsi saar – paikneb Barrow´ väinast edelas, Peeli ja Franklini väina vahel, M´Clintocki merekitsusest idas ja M´Clure´i väinast lääne pool. Selle saare leiab kõigilt Arktika kaartidelt. Asusin baaslaost teele veebruaris koos seitsme pärismaalase ja kolme koerakelguga, jättes juhised laevale, et see tuleks mulle järele Leopoldi saarele Lancasteri väinas, kui ma enne jää sulamist tagasi ei jõua. Minu meeskonda kuulusid: Panne-lou, kelle olin määranud pealikuks ja kes juhtis minu kümne koeraga kelku; Akko-molee, kellel oli oma kelk üheksa koeraga; ja Now-yea, kellel oli samuti oma kelk ja üksteist koera, kellest neli olid ainult kolmveerandi jagu täiskasvanud. Kõigil meestel olid kaasas nende naised, kelleta ükski pärismaalane pikka reisi ette ei võta, ja Akko-moleel oli kaasas rühma ainuke laps, umbes üheteistaastane poiss nimega Kyak-jua.

Mõni sõna mu pärismaalaste kohta. Panne-lou oli rahulik, usaldusväärne mees, vilunud hülgekütt ja ajur. Tema naine Sal-pinna oli pahur, kiusakas ja kõõrdsilmne, ent ta oli võimekas ja tubli töötegija. Akko-molee võtsin kaasa peamiselt seetõttu, et ta oli pärit Admiralty väina juurest, minu baasist kahesaja miili kauguselt läänest, ja ta oli pidanud jahti karudele Põhja-Somerseti rannikul. Temast oli kasu ainult osaliselt, ta kaldus tusatsema iga väiksema asja peale. Tema poiss Kyak-jua oli tubli väikemees, meie seltskonna elusäde, energiast tulvil ja meie kõigi suur lemmik. Ma olin andnud talle .22-kaliibriga vintpüssi ja maismaal olles tõi ta mulle pidevalt lumepüüsid ja polaarjäneseid. Tema ema Anno-riti oli vaikne meeldiv naine ja täielikult pühendunud oma pojale.

Now-yea, mu kolmas pärismaalane, oli väikest kasvu aktiivne rõõmsameelne mees, innukas ja väsimatu, aga vastutustundetu ja väga kergesti erutuv. Tema naine number kaks (tal oli kaks naist), In-noya, oli kaasavõetud naiste hulgast parim ja osutus lõpuks ka ekspeditsiooni meestest parimaks. Tema kohta on mul veel hiljem nii mõndagi öelda. Now-yea oli jätnud naise number üks ja neli last, kes kõik olid esimese naise omad, minu baaslattu ja ma olin nõustunud neid kuni meie tagasitulekuni ülal pidama.

Enne teeleasumist kokku lepitud tasu koosnes tubakast, suhkrust, teest ja biskviidist reisi ajal – või nii kaua, kuni meie varud vastu peavad – ja baasi tagasi jõudmisel igale mehele uus püss, laskemoona, kast (kakskümmend kaks naela) tubakat, biskviiditünn, veidi teed, kohvi ja siirupit ja pikksilm või mõni selle ekvivalent, kui neil peaks juba pikksilm olemas olema. Samuti käis kauba sisse muid asju nagu keedunõud, päevakellad, nõelad, paelad, lõhnaseep ja muu selline naistele ja kümme naela tubakat igaühele. Teised kohalikud, kelle hulgast ma oma valiku tegin, pidasid seda kõrgeks palgaks, aga nad teenisid selle korralikult välja koos õige mitmete täiendavate esemetega, mis ma juurde lisasin, nagu edaspidi näeme.

Minu varustus – lisaks juba mainitud kraamile – koosnes kahekümnest naelast dünamiidist, sütikutest, süütenöörist, samuti ühest uuest, väga väikesest „Ubique´i“ patareist, kuuest lühikesest puurist ning kahe ja poole naela raskusest haamrist. Iga mehe kohta oli üks püss ja üks püss oli varuks – kõik .303-kaliibriga ühelasulised karabiinid peale minu oma, mis oli tavaline inglise armee magasiniga vintpüss. Meil oli rohkesti laskemoona, täielik purjetamisvarustus iga mehe jaoks, kaks varuharpuuni ja ahingut, üks kirves iga kelgu peale, eskimote lambid toidu valmistamiseks ja sooja saamiseks ja nõud söögi valmistamiseks. Meil oli kaasas ogjuke (habehülge) nahka, et lõigata hiljem saapataldu, hülgenahku ja põdranahast sääriseid külma-ilma jalanõude tarbeks, töödeldud põdranahka sääriste ja sokkide tarbeks, põdranahast tekke, raskeid talvel kütitud loomade karusnahku, mille peal magada. Meil kõigil olid uued põdranahast rõivad ja me lootsime saada tagasitee tarbeks noorte hüljeste „valgeid kasukaid“, kui teised oleks liiga palavad.

Mu ravimiteks oli brändiplasku, mõned tabletid ja antiseptikumid, mõned sidemed, kirurginõelad ja niit haava õmblemiseks. Minu isikliku luksuse hulka kuulus mõned tosinad suurepärast puljongipuru „Cambridge“. Ma viisin väikese kajaki (nahast kanuu) Leopoldi saareni välja, et sellega hiljem hülgeid püüda, juhul kui me peaksime sinna ootama jääma, ja telgi samuti.

Ühe artikli oma varustusest, väikese Kodaki fotoaparaadi, lömastasin ma õnnetult ja lootusetult paar päeva pärast teeleasumist. Ma kahetsen elu lõpuni seda katastroofi – sest selleks see lõpuks osutus – ja korvamatut kahju, mida juhtunu mulle põhjustas.

See ei ole lugu Arktika-reisist, nii et ma jätan vahele meie rännaku üksikasjad. Minu teekond kulges läbi Navy Boardi väina ja seal läände piki Lancasteri väina Prince Regenti väinani, diagonaalis üle Leopoldi saare ja üle Somerseti saare põhjaosa – mis on sile kiltmaa – ja Peeli väina Walesi Printsi saareni. Me pidime läbima umbes kuussada kakskümmend viis miili, ehkki – nagu ma ütlesin – linnulennult oli kaugus ainult viissada miili, ja loomulikult sõltusime mere- ja maismaaloomadest, et ennast ja koeri toita ja hankida hülgerasva valguse, toiduvalmistamise ja kütte tarbeks. Mõned eskimod teevad selliseid rännakuid igal talvel, olgu siis teiste kogukondade külastamiseks või jahiretkedel, ja need pole kindlasti ebaharilikud. Peamine ja tõepoolest vältimatu ülesanne on leida hülgeid ja selleks tehakse päeva või kahe pikkuseid peatusi.

Ma tahan nüüd rõhutada asjaolu, et Walesi Printsi saar ei ole kindlasti see, mida kirjandusinimesed nimetavad terra incognita´ks, vähemalt osas, mis puudutab rannikujoont. Parry avastas selle sada aastat tagasi ja Roald Amundsen purjetas oma kuulsa väikese laevaga „Gjoa“ mööda Peeli väina ja Franklini väina, kui ta läbis Loodeväila. Põhja-Somersetil ja Walesi Printsi saarel ei ole leitud päriselanikke, ehkki aeg-ajalt käiakse Põhja-Somersetil jahti pidamas.

Ma polnud oma sihtkohast teisel pool Põhja-Somerseti pärismaalastele rääkinud ja kui me jõudsime Leopoldi saarele ja ma tol õhtul iglus oma plaanid avasin, olid eskimod väga jahmunud. Me pidime nälga jääma, jää pidi sulama ja meid muust maailmast ära lõikama. Ja lõpuks – see oli see tegelik põhjus –, see olevat „halb“ maa.

„Miks halb?“ küsisin mina, „kui te ütlete, et keegi teist pole seal käinud?“

Tekkis vaikus, mille järel ütles Panne-lou vastumeelselt: „Seal kubiseb torn-ga´dest [kurjad vaimud], meie kardame neid.“

Mul kulus pool ööd veenmiseks ja meelitamiseks, enne kui ma sellest absurdsest vastuseisust jagu sain. Lõpuks nõustusid nad edasi tulema, aga nõudsid, et me liiguksime Walesi Printsi saare ranniku lähedal, millega ma loomulikult meelsasti nõustusin.

Leopoldi saarel seisab üks väike hoone, mis oli kunagi kaupa täis. Loomulikult on päriselanikud selle nüüd täiesti tühjaks teinud, aga see sobis suurepäraselt meie kajaki ja telgi kaitsmiseks karmi ilmastiku eest.

Ma jutustan ühest intsidendist meie reisil, sest see näitab, millisest materjalist üks meie rühma liige tehtud oli. Järgmisel päeval pärast Leopoldi saarelt lahkumist jäime laagrisse Põhja-Somerseti kiltmaal ja otsustasime päevaks paigale jääda ning proovida mõnda põtra maha lasta, nii vahelduse mõttes hülgelihast, millest me kõik tüdinud olime, ent ka selleks, et teha peidik ja hoida seal lihavaru tagasituleku ajaks.

Saatsin kolm meest vara hommikul koos kõigi koertega teele. Kuna ma ei tundnud end hästi, jäin ise iglusse. Olin võtnud oma püssi osadeks lahti, et seda puhastada, ja need osad olid parajasti mu süles, kui ma kuulsin väljast karjatust, ja Sal-pinna ütles: „Kähku! Ta ütleb, et karu.“ Minu püss oli sel hetkel kasutu, nii et ma sööstsin välja varupüssi järele, mis oli alati In-noya hoole all teises iglus. Väljas nägin ma umbes saja jardi kaugusel väikest Kyak-juad, kes jooksis elu eest iglude poole, tema kannul viieteistkümne või kahekümne sammu kaugusel aga väga suurt karu. In-noya tormas püss käes iglust välja ja jooksis nende poole. Ma ei uskunud, et poiss pääseb, sest ta oli täpselt püssi ja karu vahel ning üks võimsa käpa löök oleks purustanud ta pea, ent ootamatult hüüatas In-noya teravalt: „Tella-peea-nin, tella-peea-nin“ [„paremale poole, paremale poole“]. Poiss, kes sai kohe aru, et ta on lasu trajektooril, põikas paremale nagu jänes. Kõlas lask ja karu möiratas valust, pööras siis ringi ja hammustas metsikult oma tagumist otsa, mis oli pihta saanud. Järgmisel hetkel ründas ta täie hooga In-noyat. Naine oli laskunud tulistamiseks ühele põlvele ja tõstis keha liigutamata rahulikult taas püssi. Kui ta tulistas ja karu lasuga pähe tappis, oli loom nii lähedal, et kui ta hüppas eest ära, paiskas karu rünnakuhoog looma selle koha peale, kus naine oli põlvitanud. Sündmuste käik oli lumel selgelt kirjas.

Ma küsisin hiljem In-noya käest, miks ta varem ei tulistanud. „Ma olin võtnud iglust välja joostes ainult kaks padrunit kaasa,“ ütles ta ükskõikselt, „ja ma pidin talle täpselt pihta saama.“ Nii suurepärast külma närvi ja jäise rahu demonstratsiooni polnud ma varem näinud.

Me jõudsime minu sihtkohta 25. märtsil, ületades Peeli väina Põhja-Somersetist ühepäevase, umbes neljakümne viie miilise rännakuga. Me hoidsime Walesi Printsi saare kaldale väga lähedale ja ma märkasin, et me ehitasime iglud nüüd alati maismaale, isegi kui sobivat lund polnud nii käepäraselt võtta nagu jää peal, ja ehkki me pidime tihti rühkima läbi ebameeldiva rannaäärse, enne kui kaldale jõudsime.

Päev enne kohalejõudmist juhtus kohutav õnnetus. Seitse koera, kes pärinesid kolmest erinevast rakendist, sõid midagi mürgist, mida nad olid kaldalt leidnud, ja surid samal ööl. Veel kolm olid väga halvas seisus, aga nad toibusid. Ma ei suuda ette kujutada, mida üks eskimo koer võib ta enda maal süüa, et see ta ära mürgitaks, aga mürgitus oli kindlasti põhjuseks. Päriselanikud süüdistasid loomulikult torn-ga´sid ja olid väga häiritud.

27. märtsiks olin näinud kõik, mida vaja. Väidetav tinamaagisoon oli raudpüriidi soon. Ma ei tea, kust sai alguse see jutt tinast, aga soone kirjeldus ja asukoht sobisid nii täpselt kokku mulle antud andmetega, et ma olen täiesti kindel – see info leiti mõne vanema Arktika-uurija eramärkmetest, võib-olla Parry või Rossi meeskonna liikme omadest.

Pärast Peeli väina ületamist oli olnud väga raske hülgeid leida ja meie koerad hakkasid tühja kõhtu kannatama, nii et pärast seda, kui olime raisanud 28-nda kuupäeva hüljeste otsimisele, kes keeldusid näitamast end meie leitud hingamisaukudes, alustasime 29-ndal tagasiteed ja jõudsime 31. märtsil Walesi Printsi saare kirdeserva, tabades vahepeal ainult ühe väikese hülge.

Umbes viisteist miili Walesi Printsi saarest põhja pool asub üks suur saar ja Panne-lou teadis rääkida, et selle eskimokeelne nimi on Hingede saar, aga ta ei osanud või ei tahtnud mulle midagi enamat rääkida, sest teema oli tema ja ka teiste jaoks range tabu.

Kui me järgmisel hommikul vara teele asusime, puhus kagutuul Peeli väinas tagant ja tundus, et üleminekuks tuleb sobiv päev. Me olime jõudnud ainult umbes poole peale, kui äkki tabas meid üks neist ootamatutest arktilistest tormidest, nii et maismaa kadus otsekohe silmist. Eskimod arutasid omavahel, kas minna edasi või tagasi, ja otsustasid siis edasi rühkida. Panne-lou kaebas, et tunneb end halvasti, ja oli terve päeva kelgul. Varsti pärast tormi puhkemist pidi tuule suund järsult muutuma, sest kella viieks ühtegi märki maismaast näha ei olnud ja torm muutus iga minutiga aina metsikumaks. Panne-lou oli juba väga haige, mistõttu polnud teist võimalust kui jääda laagrisse sinna, kus me olime.

See osa Arktikast jääb magnetpoolusest põhja poole ja kompassi hälve on peaaegu sada kraadi. See seade on seal nii pikaldane ja ebausaldusväärne, et on kursi seadmisel lumesajus täiesti kasutu. Seetõttu me ei teadnud, kas oleme marsruudist põhja või lõuna pool.

Sel ööl – 1. aprillil – kadusid kaks esimest koera. Minu päevikus seisab: „Kell 11 õhtul hakkasid koerad äkki ulguma. Arvasin, et see on karu, aga koerad tormasid iglu ukse juurde liiga hirmunult. Äkki klähvatas üks kummaliselt lämbuvalt ja umbes samal hetkel murdus uks ja koerad trügisid ülepeakaela sisse...“ „Uks“ on lumest plokk, mis on seatud iglu sisse püsti. Now-yea ja In-noya magasid minu iglus, et aidata Panne-loud – sest teda tuli pidevalt jälgida – ja kohe, kui lärm pihta hakkas, hüppas Now-yea In-noya käsu peale püsti, heitis oma kouletang´i (põdranahast kuue) lumest magamispingilt põrandale, astus täiesti alasti – eskimod magavad alati niimoodi – selle peale ja hoidis lumest „ust“ nii kaua tagasi, kuni see ta käte all purunes ja koerad sisse tormasid.

Vahepeal olin mina oma kouletang´i selga ja põdranahast saapad jalga tõmmanud ja kohe, kui ukseava oli koertest puhas, hiilisin ettevaatlikult välja, oodates, et näen mõnda eriti julget ja näljast karu meie „laohoone“ juures. Laohooneks nimetan ma väikest lumeonni, mis oli ehitatud iglu külje vastu ja kuhu olime paigutanud liha, hülgerasva ja muu sellise, mida meie koerad võiksid rikkuda või ära süüa. Reeglina hoitakse püsse väljas, et niiskust vältida, aga päriselanikud olid peale käinud, et need kõik tuleb selleks ööks sisse tuua.

Ma ei näinud ega kuulnud midagi. Oli väga pime öö ja hangedesse kogunenud lumi oli pimestav, nõelates silmi nagu liiv. Ma roomasin poolkülmunult sisse tagasi ja me ehitasime uue lumeukse. Viieteistkümne või kahekümne jardi kaugusel seisev teine iglu elas läbi kõike sedasama, nii et pidi olema kaks külalist, kuna me mõlemad jäime üheaegselt ühest koerast ilma.

Lumetorm kestis kolm päeva ja ehkki me ehitasime koertele iglu uste ette eeskojad ja sulgesime nad sinna, kaotasime igal ööl samal mõistatuslikul viisil kaks koera. „Uksed“ olid alati sissepoole puruks lükatud ning koer kiirelt ja puhtalt välja tõmmatud. Ilmselt ei teinud seda karu, sest tema meetodid oleksid olnud rohmakamad.

Kolmandal ööl tegin ma iglu seina sisse „ukse“ kohale augu ja kohe, kui koerad hakkasid haukuma, torkasin püssitoru välja ja tulistasin kolm või neli korda eeskotta. Järgmisel hommikul oli Akko-molee koer läinud, aga meie eeskoja ees lebas meie koer surnult maas. Tema kael oli murtud ja kõri puruks rebitud.

Selleks ajaks olid pärismaalased täiesti demoraliseerunud, ainuke erand oli In-noya. Now-yea istus värisedes kogu öö, otsekui vappekülmahoos, ja Sal-pinna olukord polnud palju parem. Ta oli astunud iglus noatera peale ja lõiganud nii õnnetult jalga, et ma pidin haava seitsme õmblusega kinni tõmbama. Akko-molee iglus ei tulnud eskimod üldse tekkide alt välja ja mees vaevu vastas mulle, kui teda kutsusin.

Vahepeal muutus Panne-lou olukord natuke paremaks ja ma hoidsin teda elus mõne lusikatäie vee ja brändiga, mida talle kord tunnis sisse söötsin. Kolmandal päeval palavikku enam polnud, aga ta jampsis endiselt ja oli vaid pooleldi teadvusel.

Pärismaalastel oli hea ettekääne. Iglu ei paku rünnaku korral vähimatki kaitset – nool või oda läheb sellest läbi nagu paberist. Seetõttu oli närvesööv tegevus istuda seal sees ja oodata, et midagi – keegi ei tea, mis täpselt – juhtuks. Sest põliselanike jaoks, kes uskusid iseenesestmõistetavalt, et see on torn-ga, oli see hullem kui minule. Aga In-noya ei kaotanud hetkekski enesevalitsust ja me toitsime ja valvasime koos temaga vaheldumisi Panne-loud.

Neljanda päeva hommikul – 3. aprillil – oli tormi jõud raugenud, ent valitses tihe udu ja me ei näinud kaugemale kui sada jardi või umbes nii. Eskimod oleks tahtnud kohe koerad kelkude ette rakendada ja lahkuda, hoolimata minu veenmisest, et see tapaks kindlasti Panne-lou, aga kuni udu polnud hajunud, ei teadnud nad, kuhu poole minna. Sest seni, kuni me ei näinud maismaad või isegi taevas liikuvaid tähti, olime täiesti eksinud.

Akko-molee ütles, udu järgi on näha, et mitte kaugel on vaba vesi, ja ta väitis ebamääraselt, et see on halb märk. Iglude taga oli rüsijää vall – tegelikult just selle tõttu leidsime ehitamiseks sobivat lund. Ma palusin Akko-moleel minna piki valli veidi maad koos koeraga ühes suunas ja üritada leida hülge hingamisauke, sest meie koeratoit oli täiesti otsas ja vaesed elajad nälgisid. Mina pidin kõndima samal eesmärgil piki valli vastassuunas. Ma korraldasin nii, et jõuaksime mõlemad tagasi ajaks, kui udu hajub. Now-yea, kes oli kaugelt liiga nõrk, et üksinda kuhugi minna, pidi jääma iglu juurde valvesse.

Akko-molee vaidles alguses vastu, aga lõpuks nõustus minema, lisades: „Aga ainult natuke maad.“ In-noya valvas Panne-lou järele, kes magas nüüd vaikselt ja higistas tugevasti. Ma tegin talle natuke suppi, andsin naisele mõned juhised ja lahkusin siis oma hülgepüügi varustusega, püss käes ja koer nööri otsas.

Kell oli üheksa hommikul. Ma kõndisin piki rüsijää valli kaheksa või kümme minutit, kui ma jõudsin enda üllatuseks lahtise vee äärde. Ma teadsin, et tõus ja mõõn on Barrow´ väinas väga aktiivsed ja tuul oli ilmselt jää lahti murdnud. Olime seetõttu jõudnud meie marsruudist kaugele põhja poole lahtise ja jäätunud vee piirile. Lahtise vee pindala näis olevat üsna suur, aga udu tõttu oli võimatu näha, kui palju seda on. Kuna jäätunud vee piir on harilikult väga ebakorrapärane ja seal, kus jääpangad survet avaldavad, moodustuvad sügavad abajad, oleks meil olnud väga ohtlik kuhugi minna, enne kui näeme, kus me oleme.

Oli lihtsalt juhus, et me polnud lumetormis vette või triivivale jääpangale sattunud. Nähes rüsijää vallist mitte kaugel vees hüljest, lasin koeral minna, sest mul polnud teda vaja, ja ta jooksis tagasi iglu poole. Siis ma istusin ja ootasin, et hüljes end näitaks. Lõpuks lasin ma ühe looma maha, aga nägin, et mõõnavesi tõmbus veepiirist eemale, ja ma kaotasin ta silmist. Nii et ma ootasin, kuni see tagasi tuli, mis juhtus umbes kolme tunni pärast. Seejärel lasin veel kaks hüljest, ehkki pidin ootama veel tund aega, kui nad veepiirile uhuti. Selleks ajaks oli vee liikumine jää alla üsna kiire.

Kui ma hülgeid kokku sidusin, et neid tagasi iglu juurde lohistada, märkasin läbi udu vilksamisi piki veepiiri kõndivat inimest. See oli kõigest ebakindel mulje, sest udu varjas ta otsekohe. Ma mõtlesin pigem sellele, miks oli Akko-molee mulle järgnenud, ent pidades meeles, et olin koera tagasi saatnud, oletasin, et sellel on midagi pistmist tolle asjaoluga.

Kui ma jäävalli juurde jõudsin, ei näinud ma Akko-moleest jälgegi, aga vee piiril olid näha suured veretilgad ja seal lebas väike põdranahast kinnas. See sai kuuluda ainult Kyak-juale. Lumi oli külmunud tormi käes kõvaks kui sillutis, nii et selle pealt polnud võimalik jälgi otsida, aga otse vee ääres, kus oli pehmem ja märjem, oli üks kummalise kujuga jälg, mille võis olla jätnud pigem mõne hiiglasliku linnu ujulestaga jalg. Küünisejälgi näha ei olnud, sest varbad olid ulatunud üle jää serva.

Mida tähendas veri? Kuidas sai sinna väikese Kyak-jua kinnas? Kui ma seda asja mõttes kiiresti kaalusin, haaras mu südant ängistus. Ma olin kindel, et juhtunud on tragöödia. Jooksin tagasi sinna, kuhu olin hülged jätnud, umbes kuuekümne jardi kaugusele veepiirist. Matsin ühe neist kiirustades lume sisse, kaevates pussnoaga augu, et seda sula eest kaitsta. Siis viskasin teise üle õla – need mõlemad olid väikesed hülged – ja jooksin iglu poole. Reetlikud veretilgad katkesid umbes kolmesaja jardi kaugusel lahtisest veest.

Iglu juures leidsin ma Now-yea ukse ees edasi-tagasi kõndimas, karjumas „vaimujuttu“ ja peaaegu hullunud. Anno-rito, poisi ema, lebas teadvusetult iglus ja In-noya oli näost hall ja nuttis vaikselt, ent hoolitses truult Panne-lou eest, nagu ma olin teda käskinud. Minu saabumine tekitas temas siiski hetkeks elevust, sest ta karjatas: „Ma arvasin, et teie olete ka läinud.“ Ma panin Now-yeal suu kinni, andes talle võmmu ja saates tagasi iglusse, kus ta istus ja värises.

In-noya rääkis mulle ära, kuidas kõik oli toimunud. Kyak-jua oli ema iglust välja läinud, et minna In-noyat vaatama, sest nad olid suured sõbrad. Now-yea oli sel hetkel sees end soojendamas. Mõne aja pärast hõikas Anno-rito õue ja In-noya vastas, et poiss ei ole seal. Õnnetu ema jooksis poisi nime karjudes välja ja kukkus meie iglusse jõudes teadvusetult maha. In-noya ei söandanud Panne-loud, kes oli rahutu, üksi jätta – Sal-pinnast polnud mingit kasu –, aga ta sundis Now-yead välja minema ja ringi vaatama. Pisarad voolasid mööda naise põski alla, sest ta oli väikemeest siiralt armastanud. „Ei ole hea vaadata,“ nuuksus ta, „Torn-ga on ta kaasa viinud.“ Akko-molee koer oli tagasi tulnud ja In-noya ütles, et kardab vaese väikese Kyak-jua isa pärast. „Ma lähen toon Akko-molee tagasi,“ teatasin, „Ta ei ole kaugel.“

Kui ma iglust välja astusin, sain aru, mis oli juhtunud. Keegi oli varjunud jäävalli taha ja roomanud iglu lähedale. Ta oli kiiresti ja hääletult Kyak-jua kinni võtnud ja sama kiiresti ja hääletult lahkunud. Kõik koerad olid maganud eeskojas ega olnud häiret andnud, poiss ise polnud teinud ainsatki häält. Milline elukas see pidi küll olema, kes nii hulljulgelt inimese röövib? See selgitas neid veretilku vee lähedal. Mina teadsin vähemalt, kuhu poiss oli viidud, ja kui ma mõtlesin tema rõõmsale näole ja õnnelikule naeratusele, mis säras ta näol, kui ta mulle lumepüüsid tõi, öeldes: „Teile, kabloona [valge mees],“ haaras mind raev.

Ma mõtlesin kõigele sellele läbi udu piki jäävalli joostes, kui äkki Akko-molee keha otsa komistasin ja peaaegu pikali kukkusin. Ta leba näoli maas, surnud, kuklas auk, mille seest aju vaikselt välja voolas. Ilmselt oli ta istunud hülgeaugu juures ja kallaletungija oli hiilinud ta selja taha. Tema valge varrukas oli katki rebitud ja arter lõhki tõmmatud, aga lumme polnud voolanud tilkagi verd.

Mul läks süda pahaks, kui ma taipasin, mida see tontlik mõrtsukas oli teinud: ta oli imenud arterist verd, kuni keha tühjaks sai. Hülgeoda, harpuun, hülgenöör ja ahing olid kadunud, aga püss nõjatus endiselt lumekamaka vastu, kuhu Akko-molee oli selle asetanud. Ma jätsin ta sinna lume sisse lebama, minu mured olid seotud elavatega.

Ma läksin tagasi iglu juurde, kus sain teada, et In-noya oli veennud Anno-ritot teki alla pugema, mida too oli pärismaalaste kombe kohaselt ihualasti ka teinud. Kui ma kindad käest ja kouletang´i seljast võtsin, tõstis ta pilgu ja ütles tuhmi häälega: „Akko-molee on surnud. Ma olen teda näinud. Kas pole see nii?“

Siis tegin ma midagi rumalat, aga ma olin šokeeritud ja mu närvid olid väga pingul. Ma noogutasin nõusoleku märgiks ja ütlesin: „Ta on surnud.“ Tekkis vaikus, mille jooksul oleks võinud lugeda kümneni. Siis, ilma ette hoiatamata hüppas Anno-rito püsti, sukeldus iglu madalasse ukseavasse ja põgenes röökides: „Oo-wonga ky-it, oo-wonga ky-it [ma tulen, ma tulen].“

Olin mõne sekundiga oma kouletang´is, haarasin püssi (ilma milleta ma poleks nõustunud kümmet jardigi liikuma) ja jooksin talle järele, aga ehkki naine oli alasti, suutis ta säilitada vahemaad. Ta jooksis piki valliesist sinnapoole, kuhu ma hommikul olin läinud, ja ma hüüdsin teda, kui sain aru, et mõne minuti pärast jõuab ta veepiirile. Ma olin küllalt lähedal ja nägin, kuidas ta käed õhku heitis ja vette hüppas, ja tema meeleheitlik karje „Oo-wonga ky-it“ kandus nõrgalt läbi udu minuni. Õnnetu Anno-rito oli läinud oma poja ja mehe juurde.

Kell oli nüüd umbes neli ja, olgu ta elus või surnud, Panne-louga tuli hommikul liikuma hakata. Mina oleksin asunud otsekohe teele. Aga pärast hämaruse saabumist oli udus võimatu rännakut ette võtta. Kui udu ei oleks hajunud, oleksin üritanud hommikul liikuda kompassi järgi, ehkki see oli äärmiselt ebakindel, või võtta suund tuule järgi (kui tuult üldse tuleb) veest eemale. Kui udu hajub, otsustasin liikuda sel ööl tähtede järgi.

Vahepeal võis ju koerad ära toita ja selle mõttega tõmbasin välja hülge, mille olin jätnud lume sisse. Udu oli sel hetkel veidi hõredam kui varem ja ma olin tapetud looma just välja tõmmanud, kui nägin valli kaugemas otsas vees veel ühte hüljest. Jooksin murdekohani ja istusin ühe üles kerkinud jääkamaka kõrvale umbes kümne jardi kaugusel veest, oodates, et loom end taas näitaks. Mõne minuti pärast kallutasin end ettepoole ja piilusin jääkamaka tagant välja, et vaadata piki jää murdejoont. Umbes kuuekümne või seitsmekümne jardi kaugusel nägin ma veepiiri lähedal jääl seismas ühte meest – või pigem kahejalgset inimesekujulist elajat –, kes vaatas ainiti jäävalli lähedal maas lebavat hülgelaipa.

Ta oli alles hetk varem veest välja tulnud, sest ta tilkus üleni veest, ja ma nägin, et ta keha hakkab valgeks muutuma, otsekui oleks veepiisad tillukeste sätendavate kämpudena külmuma hakanud. Ta pea oli kuklasse heidetud ja ta nuhatas õhku, otsekui kasutaks haistmismeelt. Ootamatult pistis ta jooksu – minu meelest üsna kohmakalt, aga kiiresti ja ebaharilikult pikkade sammudega – surnud hülge poole. Mu aju hakkas jälle tööle ja ma teadsin, et ta on mul käes – ma olin tema ja vee vahel.

Kui ta seisma jäi ja hülge maast tõstis, heites selle väga kergelt õlale, hüppasin oma peidupaigast jääkamaka taga välja ja ta nägi mind. Hetkegi kõhklemata ja veel enne, kui hüljes mütakaga ta õlalt jääle kukkus, hakkas ta kiiresti ja hääletult minu poole jooksma, lühike viskeoda paremas käes valmis. Ma võtsin ta kiirustamata sihikule ja vajutasin päästikule, aga padrun ei võtnud sädet. Ma lükkasin sisse teise padruni ja kui ma relva kiirelt palgesse tõstsin, sööstis ta käsi ettepoole nagu mootorikolvi löök ja ma kukutasin end kärmelt ühele põlvele. Samal hetkel lendas mu kouletang´i kapuuts peast ja – mulle tundus, et samal hetkel – ma tulistasin.

Ma arvan, et oda, mis oli mu kapuutsi tabanud, segas mu sihtimist, sest lask läks liiga kõrgele ja tabas ründaja vasakut õlga, misjärel too pillas maha teise oda, mida ta oli käes hoidnud. Aga see ei peatanud teda ja enne, kui ma jõudsin püssi uuesti laadida, oli ta mul kallal. Põigates mu püssiraua eest, haaras ta uskumatu jõuga mu vasakust käsivarrest küünarnuki kohalt, sest ma tundsin, kuidas küüned või küünised tungisid läbi paksude põdranahast riiete sügavale mu ihusse. Samal ajal tõmbas ta mind enda poole ja üritas mulle hambaid kõrisse lüüa. Ma haarasin tal vaba käega peast ja mõne sekundi jooksul kiikusime niimoodi edasi-tagasi, minu riided muutumas tema haavast voolavast verest ligaseks. Ta suust voolasid verise vahu nired ja meie maadluse ajal tõi ta kuuldavale lõrisevaid uratusi nagu koer, kes on vaenlase haardesse saanud. Need olid ainukesed häälitsused, mis ma tema suust kuulsin.

Me olime veepiirile ebameeldivalt lähedal, nii et ma kulutasin energiat sellest kaugemale liikumiseks ja suutsin jää peal paari jardi võrra edasi rabeleda. Varsti sain aru, et mul ei ole jõudu pigistada tema hingetoru ja teda lämmatada, sest ta kael oli väga tugev ja paks. Ja ehkki mul oli vähemalt viie tolli jagu eelist pikkuses ja ma olen enda suuruse inimese kohta jõu poolest üle keskmise, suutsin teda ainult endast eemal hoida. Kui ta teine käsi oleks olnud vigastamata, oleks ta mu kõri küünistega puruks rebinud.

Me keerlesime ja rullusime üle teineteise, rabeledes meeleheitlikult, kui ta ootamatult leevendas haaret mu vasakul käsivarrel, arvatavasti selleks, et mul kõrist haarata. Hetkel, kui ma seda tundsin, tõukasin ta jõuliselt eemale ja hüppasin tagasi. Ta sööstis mulle taas kallale nagu metskass, lõrisedes metsikult, aga nüüd olin ma rohkem valmis ja lüües ta väljasirutatud käe rusikaga alla, andsin talle täpse ja nii jõulise lõuahaagi, kui vähegi suutsin. Selle löögi peale kerkisid ta jalad maast ja ta kukkus selili. Kui ta ähmase pilguga end taas tuikudes jalgele ajas, haarasin mina maast tema pillatud oda – sest me olime jõudnud võideldes sinna kohta – ja tormasin talle peale, torgates selle mõlema käega ja kõigest jõust talle südamesse. Ta kukkus surnult mu jalge ette.

Istusin mõne minuti, süda pööritamas ja pea ringi käimas. Olin pealaest jalatallani verine ja sain esimest korda aru, et see on mu enda veri, sest mu käsivarrest voolas seda nii ohtralt, et see jooksis varruka sees mööda kätt peopesani. Olevuse kirjeldamatult õudne väljanägemine, tema lehkav hingeõhk ning tema rünnaku jõhkrus ja raevukus, olgugi raskelt haavatuna, kõik need avaldasid mulle tugevat mõju. Üha enam hakkasin mõistma, et ma poleks saanud talle kuidagi vastu, kui ta poleks haavatud olnud.

Võtsin end kokku ja keerasin torn-ga – nii kutsun ma teda alates sellest kuupäevast oma päevikus ja selle nime on ta ära teeninud – ringi. Tema vasaku abaluu alt paistis välja harpuunipea, mis oli seotud kõõlustega luust odavarre külge. Ma asetasin jala surnukeha peale ja tõmbasin oda välja, puhastasin seda lumes ja uurisin. Harpuunipea oli Akko-molee oma! Ma tundsin selle otsekohe ära, sest olin mõned päevad varem näinud, kuidas ta seda viilis. Miskipärast tundsin end nüüd paremini ja hakkasin oma karmi vastase keha põhjalikumalt uurima.

Ta võis olla tolli jagu üle viie jala pikk ja oli üleni kaetud – kui peopesad ja jalatalad välja arvata – hallikaspruuni värvi peenikese lühikese hülgekarvaga. Silmad olid ripsmeteta ja tohutu suured, väga hülge silmade moodi, puusad erakordselt arenenud ja jalad ebaproportsionaalselt pikad. Jalaselg oli väga lai ja lame ja nii varbad kui ka sõrmed väga pikad, ühendatud omavahel ujulestaga, ja need lõppesid paksude küünisetaoliste küüntega. Mulle torkas pähe mõte, et vees oleks ta olnud tõeliselt hirmuäratav vastane. Nägu oli võigas: lai taanduv lõug ja teravalt esileküündivad kulmuluud, mis ulatusid üle silmade, madal laup ja väikesed karvased kõrvad. Ma märkasin veel, et hambad olid teravad, hambakarniis tugevalt arenenud ja alumised esihambad märgatavalt pikemad kui ülejäänud. Ta oli surnud, huuled tõmbunud tagasi metsikusse irvesse. Rinnast voolasid väga tumedat värvi vere ojad. Jäsemetes ja keres oli sujuvat ümarust, mis sai tähendada ainult ühte asja, aga uudishimu rahuldamiseks võtsin noa ja tegin olevuse reie sisse pikema ja sügavama sisselõike. Nagu ma olin arvanud, asus naha all rohkem kui tolli paksune rasvakiht, täpselt nagu hülgel.

Tagapool sellest kohast, kus ma olin põlvitanud ja tulistanud, ulatus sügavalt kõva lume seest välja luust odavars. Vaatasin oma kapuutsi – oda oli selle ülemise osa ära rebinud.

Mingisuguse impulsi ajel vedasin surnukeha jääservani ja tõukasin vette. See jäi veepinnale hulpima, aga tugev tõusuvee vool kandis selle varsti jää alla ja kui selle verine irevil nägu silmist kadus, mõtlesin väikesele Kyak-juale ja tundsin rõõmu, et vähemalt osaliselt oli tema eest kätte makstud.

Heitsin hülge üle õla ja pöördusin tagasi iglu juurde. Peale In-noya polnud kellegagi nõu pidada, sest teised kaks ainult kössitasid ja värisesid. Kutsusin ta välja, kinnitasin talle, et ma pole haavatud – ta oli kohkunud minu korratut välimust nähes –, ja jutustasin talle, mida olin teinud, ja et ma kavatsesin lahkude otsekohe, kui udu lubab.

Need eskimod teavad sellest müsteeriumist rohkem, kui nad räägivad, sest In-noya raputas pead, öeldes: „Paljud tulevad täna öösel ja tapavad meid ära, kabloona.“ Ta ütles mulle, et oli võtnud minu revolvri enda juurde, lisades väga vaikselt, et tahtis sellega enda ja Panne-lou maha lasta, kui torn-ga oleks iglusse sisse murdnud. „Nad imevad su verd, kui sa oled elus,“ ütles ta rahulikult. Ma ei olnud maininud, mida ma Akko-molee kehal näinud olin. Kust ta teadis sellest nende jälestusväärsest kombest?

Patsutasin südikat tüdrukut seljale ja ütlesin talle, et me peaksime öö kenasti üle elama, sest mul on plaan. Õnneks oli minu varustuse hulgas veel üks kouletang. Enne iglusse sisenemist võtsin seljast verest läbi imbunud rõivad ja viskasin rüsijää valli taha, seletades teistele, et veri mu jalanõudel ja põdranahast välimistel pükstel on hülgeveri. Need riideesemed võtsin ma ära ja panin Sal-pinna neid sulatama ja puhastama. Mu käsivars tegi mulle valu ja jooksis ikka veel verd. Uurides seda tühjas iglus, leidsin ma viis küünise moodi tehtud sisselõiget, mis ulatusid sügavale lihasse. Ma pesin neid antiseptikuga ja In-noya sidus need kinni.

Siis raputasin Now-yea üles, sundisin ta välja tulema ja kahte hüljest – jättes osa meile endile – koertele söötma, katma kelgujalased hoolikalt jääkihiga ja kõik rakmed valmis seadma. Koertel olnuks vaja viis või kuus tundi pärast söömist puhata, aga ma lootsin, et keskööks näeme taevas tähti, mille järgi orienteeruda, ja saaksime liikuma hakata.

Ma sulatasin kümme naela dünamiiti, mässisin selle mitme põdranahast tüki sisse ja kohe, kui saabus hämarus, asetasin need traadiga ühendatult piki jäävalli, tehes traadi jaoks vao ja kattes kõik hoolikalt lumega. Ma tõin traadid läbi seina iglusse ja ühendasin need patareiga. Siis sulgesin koerad esikusse ja vedasin tugeva nööri, mis mul kaasas juhtus olema, ringikujuliselt umbes kümne sammu kaugusele iglu ja esiku ümber, seadsin üles umbes kahe ja poole jala kõrgused lumeplokid ja torkasin nende sisse pulgad, mille külge kinnitasin nööri. Kuna pulkadest tuli puudu, siis kasutasin kahte oda, mis ma olin lahinguväljalt kaasa toonud. Teise neist mässisin kompsu sisse. Lumeplokkide vahele, täpselt keskkohta, kinnitasin meid ümbritseva nööri külge jupid, mis said veetud pabertorude kaudu iglu sisse, et nad seina külge ei külmuks. Siis tõmbasin need õrnalt sirgeks ja kinnitasin väikeste puutikkude külge, nii et kui need olid löödud iglu seina sisse, tõmbas nööri pinge need paindesse. Neid oli viis tükki. In-noya aitas mind nobedalt ja intelligentselt, esitamata küsimusi peale selle, mida oli vaja teha. Tagasi iglusse minnes sundisin neid hülgesöömise lõpetama ja me tegime laari kanget teed. Panne-lou oli nüüd teadvusel ja palavikust vaba, aga äärmiselt kurnatud.

See oli närvesööv ootamine. Ma pole kindel, kas ma suudaksin teist taolist läbi teha. Ma olin näinud nüüd seda, mida me ootasime, ja kui – nagu In-noya ütles – neid tuleb terve kari, isegi kui ainult mõned meid ründaksid, siis teadsin, et meil pole iglusse sulgunult mingeid šansse. Samas oleks olnud veel hullem külmuda kusagil väljas, hallis udus ja pimeduses. Ma olin näinud nende kiirust ja metsikut otsusekindlust. Kui paljud suudaksime tappa, enne kui lõpp tuleb?

Ühtäkki meenus mulle, et umbes kella ühe ajal peab olema taevas noor kuu ja ma otsustasin siis teele asuda ja seada sihi selle järgi, kui ilm peaks olema küllalt selge, et kuu asukoht kindlaks määrata.

Tunnid venisid aeglaselt keskööni. Now-yea ja Sal-pinna tukastasid hooti ja ärkasid värisedes. Panne-lou magas. In-noya istus ta kõrval, näost hall ja ennast valitsev, sättides aeg-ajalt eskimote lampi, aga minu revolver kogu aeg käepärast. Me vahetasime korra või paar sosinal mõned sõnad ja kuulatasime, kõrvad kikkis, kas väljast ei kosta helisid, kuni iga minut tundus tunnina, vaatasime väikseid puutikke ja ootasime.

Ma hoidsin kätt patarei sangal ja mu püss lebas risti põlvedel. Ootamatult liigahtas üks tikk nõrka plõksatusega ja ma noogutasin In-noyale, kes puudutas kahte ülejäänud pärismaalast. Ma tõmbasin sanga üles ja surusin kiirelt alla. Plahvatuse kärgatus rebestas öövaikuse. Jää värises, ähvardades iglu hävitada, ja meile pudenes pähe lund. Koerad haugatasid hirmust korra või kaks, siis saabus vaikus. Seejärel kuulsime artikuleerimata, ebamaiselt võigast halamist, väga selget ja väga kõrgetoonilist. Siis saabus taas vaikus ja me kuulatasime, kuulatasime. Ja siis ma sain aru, kuidas mehed mõnda neid ähvardava nähtamatut ohtu oodates pingest hulluks lähevad.

Kella ühe ajal jõime veel teed ja ma hiilisin välja, et ilmaolusid uurida. Udu oli kiiresti hõrenemas ja ma nägin nõrgalt noort kuud madalal lahtise vee kohal. Ma teadsin, et see tõuseb kirdest, ja andsin käsu koerad rakendisse seada ning teele asuda. Näis kindel, et teen seeläbi ka Panne-lou surmaotsuse, aga tõenäoliselt ootas teda ja meid teisigi veel kohutavam surm, kui me oleksime viivitanud. Now-yea töötas palavikuliselt. Koerad jaotati kahe kelgu vahel, Panne-lou keerati nagu muumia põdranahast vaipade sisse ja nööriti kinni ning me hakkasime liikuma.

Tikku põlema tõmmates uurisin ma kiiresti lund väljaspool nööriringi, kus ma olin selle teadlikult pehmeks kraapinud, ja nägin, et tulnud oli ainult üks jäljerada. Odavars, mille külge nöör oli olnud kinnitatud, oli kadunud. Viimane asi, mille ma iglust välja võtsin, oli põdranahast komps, mis sisaldas järelejäänud dünamiiti, sulatatud ning süütenööri ja sütiku ootel, kuute puuritera ja haamripead. Ma asetasin dünamiidi Panne-lou tekkide vahele, et see ära ei külmuks. Süütenöör oli märgitud pooleminutilisteks juppideks. Panne-lou sai aru kõigest, mida me teeme, ja ta sosistas mulle: „Maale, kabloona, mine maale. Torn-ga´d ei tule sinna.“

Now-yea juhtis ühte kelku, millel oli Sal-pinna. Naine kõndis suurte valudega, sest haav tema jalas oli sügav. Kuni päevavalgeni olin mina ees teise kelguga, mille koeri ajas In-noya. Now-yeal oli üheksa ja minul kaheksa koera, aga minu kelgu omadest olid kolm mõne päeva eest söödud mürgist väga nõrgad ja neli Now-yea koera olid kutsikad. In-noya sai erinevate koerade juhtimisega imelise vilumusega hakkama.

Kella kolmeks oli valge ja poole nelja ajal tõusis õnnistatud päike, ajades laiali viimased uduriismed – iial varem pole ma temast rohkem rõõmu tundnud – ja meist kagu pool, umbes kahekümne viie miili kaugusel, oli järsk Somerseti põhjarannik. Meie selja taha jäi Hingede saare kirdeserv ja selle lähedal, ulatudes kaugele idasse, kerkis liikumatus külmas õhus vee ja jää piirilt udukardin, taevas peegelduv tume laik selle taga märkis suure veemassi asukohta. Meie iglusid polnud näha, aga need pidid olema väga lähedal Hingede saare kirdeservale.

Hele hommikupäike valgustas meie nägusid, meie südamed tuksusid rõõmsalt ja mõne tunni tagused õudused näisid mingisuguse halva unenäona, kuni mu mõtted peatusid väikesel rõõmsameelsel Kyak-jual ja sellel, kuidas ma olin ta isa sinna eemale jääle lebama jätnud. See polnud unenägu, vaid sünge reaalsus.

Ma ütlesin Now-yeale, et ta läheks ette, hoiatades teda, et ma tulistan teda, kui ta ei peaks kelgu peale jääma, vaid üritaks ära joosta. Ka In-noya hüüdis talle sama sõnumi ja lisas omalt poolt: „Ja sa tead, et kabloona laseb harva mööda.“ Me kõmpisime kelkude kõrval ega säästnud piitsa. In-noya käsitses seda ja selle kahekümne seitsme jala pikkust piugu sama oskuslikult kui ükskõik milline päriselanik, keda ma näinud olen.

Varsti pärast päikesetõusu jõudsime üsna konarlikule jääle, mis polnud küll nii hull, et meie edasiliikumist tõsiselt takistada, ent see hõõrus kelgujalastelt jääkingad maha, nii et neid oli raskem vedada. Kõndimine oli raske, kuid me saime hästi hakkama, ja tänu kelkude oskuslikule käsitsemisele hoidsime eemale kõigist suurematest ja nukilisematest jääkühmudest, aga see kõik pidurdas meie minekut.

Poole seitsmeks olime ilmselt viieteistkümne või kuueteistkümne miili kaugusel maast ja liikusime tubli viis miili tunnis, aga mõned meie koerad hakkasid väsima, üks heitis lõpuks maha ja tuli rakendist välja võtta. Varsti pärast seda lasime kaks Now-yea kutsikat lahti, aga nad järgnesid meile ja jõudsid lõpuks maale, erinevalt meie koerast, kes enam ei tõusnud.

Kella seitsme ajal ronisin ühe jääkamaka otsa ja vaatasin teleskoobiga tagasi. Ma märkasin kohe mitut musta täppi, mis tulid ebaühtlase rivina meie jälge pidi. Nad olid umbes viie või kuue miili kaugusel. Ma jooksin kelgule järele ja rääkisin sellest vaikselt In-noyale – veel polnud mõtet teisi hirmutada. Ta heitis vaid pilgu revolvrile, mis lebas köite all tupes, ning keskendus kelgule ja koertele. Ta oli kõige vapram inimene (olgu mees või naine), keda ma eales kohanud olen. Me peatusime kaheks või kolmeks minutiks, et jälgi hävitada, ja mina võtsin samal ajal välja dünamiidikompsu, kallasin selle, puuriterad ja haamripea üheks kompsuks põdranaha sisse ning sättisin sütiku ja süütenööri paika, libistades kõik selle nööride alla, et saaks vajadusel kiiresti välja võtta.

Kui me maismaale lähemale jõudsime, siis nägin, et kaljud ulatusid järsult jääpiirini, ja arvasin minuti või kahe jooksul, et jääme lõksu, sest ainuke mees, kes oli rannikut tundnud, Akko-molee, oli surnud. Mõne aja pärast märkasin siiski pikksilma abil väikest abajat, võib-olla kolmveerand miili laia ja üsna sügavat, mille juurest võis mööda järsku tõusu maale jõuda, nii et ma jooksin kiiresti edasi ja näitasin Now-yeale, kuhu poole rihtida. Näis, et ta kontrollib oma närve nüüd kindlamalt, sest ta vastas „olgu nii“ üsnagi rõõmsalt. Võib-olla ta arvas, et ta võib jooksu pista ja üksinda maale jõuda, kui häda käes on, ehkki ma võin temast niimoodi mõeldes talle liiga teha. Asjaolu, et päriselanikud olid üldse julgenud sellesse piirkonda tulla, teades seda, mida nad teadsid, muutis nende väited, et maismaal oleme pääsenud, usaldusväärsemaks. Minu mõistus keeldus ikkagi seda silmanähtavalt jaburat väidet uskumast. Kui meie jälitajad suutsid liikuda lumega kaetud jääl, siis loomulikult suudavad nad seda teha ka maismaal. Ent kuidagi olin ma pärismaalaste keskel viibides ikkagi nakatatud täiesti ebamõistlikust usust, et oleme pääsenud, kui jõuame terra firma peale.

Poole kaheksa ajal olid torn-ga´d umbes ühe miili kaugusel ja lähenesid meile kiiresti. Nad olid hargnenud ebaühtlaselt risti üle meie jäljeraja, aga ma tundsin heameelt, kui nägin, et mitmed neist jäid kõvasti maha. Tempo pidi neile tunda andma, sest meie alustasime liikumist ilmselt oluliselt varem. Neid näis olevat vähemalt sada.

Lõpuks jõudsime ühe väikse jäävalli juurde ja kohe, kui olime sellest möödunud, mõõtsin väga täpselt aega. Meie esimene jälitaja jõudis valli teisele poolele täpselt kuue ja poole minuti pärast. Ma lõikasin süütenööri, süütasin selle, asetasin suitseva paki jää peale ja jooksin edasi, kell käes. Umbes kümme sekundit enne seda, kui laeng pidi plahvatama, jäin ma seisma ja vaatasin pikksilmaga tagasi. Lähimad torn-ga´d oli jõudnud kompsuni ja seisid selle ümber, teisi tuli iga sekundiga juurde. Tiibadele hargnenud olevused olid samuti seisma jäänud ja nad kõik näisid ootavat ühte endi seast, sest nad vaatasid tagasi. Siis jõudis nendeni üks teistest peajagu pikem torn-ga, tormas ringis seisva otsustusvõimetu kamba keskele ja näitas kätega vehkides meie poole. Samal hetkel plahvatas lõhkelaeng.

Kui lumetolm ja suits hajusid, lugesin kokku kuus lumel lebavat keha, ja nägin veel mitut, kes lonkasid eemale või istusid, tõenäoliselt raskelt haavatuna. Ma pöördusin ringi ja jooksin kelgule järele.

Kui ma rääkisin In-noyale, mida ma näinud oli, surus ta huuled mornilt kokku ja ütles: „See tasub veidike võlga Kyak-jua ja Akko-molee eest.“ Ma küsisin, kas ta on hiljuti Panne-lou olukorda kontrollinud. Ma polnud mehe peale mõnda aega mõelnud ja mulle turgatas pähe, et kui ta on surnud, siis lõikaksime nöörid lahti ja jätaksime ta maha. Naine noogutas, öeldes: „Ta magab,“ jätkates seejärel koerte kannustamist. Märkasin, et revolver oli tupest välja võetud ja valmis viivitamatuks kasutamiseks. Me liikusime veidi aega ühtlases tempos edasi ja panime kiirust juurde, kui koerad hakkasid maismaad haistma, ja kui ma järgmine kord tagasi vaatasin, nägin ma umbes kahtkümmet torn-ga´d teistest umbes viissada jardi eespool.

Dünamiit oli eesmärgi täitnud ja kui asi pidi minema lähivõitluseks maismaal, siis lootsin alguses, et saame nendega hakkama, sest ma teadsin, et saan loota In-noyale. Aga nad jõudsid meile nii kiiresti järele, et ma nägin, et see lootus on asjatu, ja ma mõtlesin üha kasvava hirmuga metsikule järjekindlusele, mida vaid päev varem oli üks neist üles näidanud – ja too oli olnud raskelt haavatud.

Midagi tuli siiski ette võtta ja asja kiirelt kaaludes otsustasin lasta kelgul minna ja astuda sobiva jääkamaka juures oma magasiniga vintpüssi ja revolvriga lahingusse, kui nad on umbes kolmesaja jardi kaugusel. See kõlab kui eneseohverdus ja muu taoline jaburus, aga tegelikult oli see lihtsalt terve mõistus. Oleks olnud absurdne mitte kasutada tulirelvade eeliseid ja lasta nad lähedale ja meid nurka ajada. Ma poleks seda maininudki, aga tegin seda In-noya pärast, tema rolli pärast. Ma rääkisin talle oma kavatsusest, mispeale ta ütles: „Jah, kabloona, aga me võtame kõik püssid ja mina jään ka maha ja aitan sul laadida. Koerad näevad nüüd maad ega jää seisma.“ Ma keeldusin seda lubamast, aga ta oli vaikselt kangekaelne, öeldes, et ta võib ka ise tulistada ja siis minu püssi laadida, kui mina samal ajal teistest tulistan.

Ta võttis revolvri kätte ja riputas paelapidi kaela, öeldes rahulikult: „See on otsustatud. Ära sellest enam räägi. Ma võtan kelgult kohe kaks püssi, kui sa märku annad. Sina võtad teised ja padrunikoti.“ Korraga ta hüüatas: „Kus on see asi, mis suitseb [süütenöör]? See peab neid natuke kinni.“ Tobu! Ma polnud sellele mõelnudki. Poole minutiga olin mässinud järelejäänud süütenööri põdranaha sisse, süüdanud selle mõlemast otsast, et rohkem suitsu tekiks – seda tuli kõvasti – ja asetasin lumele. See oli täiesti ohutu, aga bluff võis õnnestuda.

Lähim torn-ga oli meist umbes neljasaja jardi kaugusel ja kui nad nägid suitsevat kompsu, jäid nad mõneks sekundiks seisma ja tegid siis mõlemalt poolt suure kaare, mis võimaldas meil edumaad oluliselt suurendada. Umbes sel ajal hakkas veel üks koer vankuma ja kukkus maha, aga In-noya oli teda jälginud, ja haaranud kelgult noa, lõikas ta selle koera rakmed teisi peatamata läbi.

Siis hõikas meile midagi Now-yea, kes oli umbes sada jardi eespool, ja In-noya ütles: „Ta ütleb, et lumi on lahes veega üle ujutatud – loomulikult hiliskevadine sula – ja see kõik on sile jää.“ Ta heitis pilgu selja taha. „Me jõuame maale, kabloona,“ ütles ta vaikselt. „Koya-nimik.“ [„Ma olen rõõmus“]. Rõõmus! Kuigi olin väga kurnatud, karjusin rõõmsalt: „Hurraa! Hurraa, In-noya!“ Aga tema vaid naeratas vastuseks, keerutas vilunult piitsa ja kannustas väsinud koeri. Nüüd jooksime teine teisel pool kelku, isegi lombakas Sal-pinna hoidis nööridest kinni ja lonkas kohmakalt kaasa.

Ma vaatasin tagasi, nägin jäises õhus selgelt lähima torn-ga hingeõhku ja vilksamisi tema metsikut nägu. Ta oli ilmselgelt väsinud ja ma märkasin, et ta jooksis „lampjalgselt“ ja kohmakalt, aga pikkade hüppavate sammudega, mis viisid teda kiiresti edasi. Mõned ta kaaslased lonkasid.

Kui Now-yea jõudis siledale jääle, jooksis ta koertest ette, et neid julgustada – hetke jooksul tundus mulle, et ta põgenes kelgult –, ja need, teades, et maa tähendab neile puhkust, hakkasid väsinult galoppi jooksma. Sal-pinna suutis kelgule püsima jääda.

Vahetult enne jääle jõudmist tulistasin tagaajajate pihta ja tabasin juhtumisi ühte neist jalga, nii et too pikali kukkus. Teised ei peatunud ega pööranud talle vähimatki tähelepanu, vaid jooksid kangekaelselt edasi. In-noya kiirustas koeri hõigete ja piitsaga ning kui me jõudsime siledale, peaaegu veatule jääle – kui välja arvata mõned jääkristallid, mis koertele jalatuge pakkusid –, galopeerisid nad muudkui edasi ja me võisime istuda kelgule, ilma et selle kiirus oleks vähenenud – nii libedalt liikus see.

Me vaatasime üksteist. Meie kapuutsid ja kouletang´ide rinnaesised olid jäätunud hingeõhust valged ja me aurasime higist. Mina olin üsna omadega läbi, sest ma polnud algusest peale kelgu peale istunud. In-noya, keda ma nägin kogu rännaku jooksul kelgu peal ainult aeg-ajalt, kui ta Panne-loud vaatas, tundus endiselt aktiivne ja väsimatu.

Ta äratas Panne-lou üles ja ütles talle, et hakkame maale jõudma, ja õnnetu mehe kahvatu nägu lõi särama, kui ta ütles: „See on hea.“ Ma sain alles hiljem aru, kui täielikult mõistis tema meie põgenemist surma eest – ja millise surma eest!

Viimase miili üle sileda jää, mis oli ka meie jälitajatele libe jalgealune, me peaaegu säilitasime vahemaad, ehkki kaldajääle jõudes ei olnud lähim torn-ga meist kaugemal kui kakssada jardi. Tema taga tulijad olid seisma jäänud ja vahtisid meie poole! Mind haaras tänutunde hoog, sest ma sain nüüd aru eskimote kinnitusest: maale nad ei tule.

Meil oli kaldajääl nii palju tegemist kelgu juhtimise ja tasakaalus hoidmisega, et lähima torn-ga pärast muret tunda, aga kaldal, kui too ikka veel kangekaelselt edasi rühkis, võtsin püssi kätte ja pöörasin ringi. Ta oli ainult viiekümne või kuuekümne jardi kaugusel ja ma ei saanud mööda lasta. Ta langes näoli maha – tal oli samasugune metsik, irevil suuga nägu, nagu ma olin näinud veepiiril – ja jäi liikumatult lamama. Tema ootavad kaaslased keerasid ringi ja hakkasid kiirustamata kõmpima samas suunas, kust me olime tulnud!

Kohe, kui olime kurnatult hingeldavad koerad kaldale ajanud ja mõnisada jardi mööda tõusvat kallast edasi läinud, ma peatusin ja vaatasin tagasi. Kõik nägemisulatuses olevad torn-ga´d lebasid maas. Need, kes olid jõudnud siledast jääst edasi lume peale, ahmisid lund suhu, nagu koerad talvisel ajal januselt teevad. Nende kehadest kerkisid väikesed aurupilved. Ma hõikasin, mõlemad kelgud peatusid ja koerad lasid end täielikus jõuetuses pikali.

Enne torn-ga´de lõplikku silmist kadumist juhtus veel üks hämmastav intsident. Kui me üle lahe liikuma hakkasime, ilmus lõunatipu juurest nähtavale suur karu ja suundus vastastipu poole. Otsekohe lebasid kõik torn-ga´d liikumatult maas, kergitades ainult aeg-ajalt pead ja vaadates nagu hülged, kes on kevadel jääle magama tulnud. Ma poleks ka kõige lähemat neist ilma pikksilmata hülgest eristada suutnud. Kerge maatuul puhus karu poolt torn-ga´de suunas ja kui loom nägi varasel aastaajal tema jaoks nii meeldivat ning ebaharilikku vaatepilti, siis arvas ta ilmselt, et oletatavad hülged tunnevad varsti tema lõhna, nii et ta sööstis lähima grupi poole, lootes ühe kinni püüda, enne kui see jääaugust sisse lipsab.

Kui karu oli kümne sammu kaugusel lähimast torn-ga´st, hüppas see püsti ja järgmisel hetkel oli kümmekond tükki karu kallal, lüües lühikesi luust odasid talle külje sisse ja hüpates jälle hämmastava kergusega tagasi. Iga odalöögi järel kostis valu- ja vihamöiratus. Üks torn-ga, kes libises tagasi hüpates, jäi karu võimsa käpa löögiulatusse ja tapeti otsekohe hoobiga, mis rebis tal pool pead otsast.

Teisi ei peatanud see vähimalgi määral ja kolme minuti pärast oli kõik läbi. Üks olevus tõmbas karu kere noaga – kas ränist, luust või metallist, seda ma ei näinud – kõrist sabani lõhki ja järgmisel hetkel rebisid nad hammastega auravat liha ja jõid verd. Ma nägin pikksilmaga selgelt selle inimhuntide karja meenutavate liikmete metsikuid vereplekilisi nägusid. See oli iiveldamaajav vaatepilt.

Ma oleksin võinud ju pika distantsi pealt oma püssi täpsust proovida, aga ausalt öeldes oli mul neist kõrini. Tahtsin lihtsalt ära minna. Nüüd ei pakkunud meie liikumised neile vähimatki huvi, ehkki nad olid meid umbes nelikümmend miili järeleandmatult taga ajanud. Ma ei oska sellele mingit selgitust pakkuda, aga nad ei julgenud tulla maismaale. Ehkki nad olid inimese jälestusväärsed paroodiad, olid neil erakordselt arenenud arusaamad julgusest ja hirmust. Mingi nende olemuse salapärane instinkt käskis neil elada ja tappa ainult soolasel merel.

Pöörasin tähelepanu taas kelkudele ja nägin, et In-noya annab Panne-loule natuke veega lahjendatud brändit, mis me olime plaskuga talle tekkide vahele pistnud. Naine oli küllalt rahuliku olemisega, aga kui ta revolvri taas tuppe torkas ja selle rihmaga kinnitas, voolasid mööda ta põski alla mõned pisarad. Mul pole vähimatki kahtlust, et ta oleks relva lõpuks, kui igasugune lootus oleks kadunud, enda hukkamiseks tarvitanud. Oh, lõvisüdamega In-noya, et sa leiaks endale väärilise kaasa ja oleksid ühel päeval ema paljudele lastele, kes on sama kangelaslikult vaprad, külmaverelised ja leidlikud. See oleks sinu hõimule ja rahvale suureks kasuks.

Me rühkisime mööda tõusu üles kiltmaale, liikusime tund aega edasi, ehitasime iglu ja heitsime magama. Me olime toiduta, kurnatud ja meie verest täitunud silmad vajasid und – aga meid ei ähvardanud oht.

Minu lugu on juba kujunenud oluliselt pikemaks, kui ma alguses arvasin, ja meie tagasituleku üksikasjade kirjeldus ei ole vajalik. Me leidsime rohkesti põtru, ravitsesime Panne-lou taas terveks ja jõudsime 15. aprillil Leopoldi saarele. Ma oleksin võinud minna lattu, kuigi koertest oli puudus, aga Sal-pinna jalg vajas pidevat sidemete vahetamist, kuna kõik õmblused olid lahti tulnud ja ei tema ega loomulikult ka Panne-lou suutnud kõndida. Ka minu käsi oli tugevalt üles paistetanud ja vaevas mind omajagu ning kergemad haavad, mis ma veepiiril võideldes sain, mädanesid ja valutasid tugevalt. Oli õnn, et olin neid kohe puhastanud, sest muidu oleks kahtlemata tekkinud tõsine mürgitus.

Seepärast otsustasin jääda Leopoldi saarele laeva ootama. Kajakist – muide, In-noya ettepanek – oli palju kasu ja meil ei tulnud peaaegu nelja kuu pikkuse viivituse ajal toidust puudu. Mulle isiklikult oli kaldapiirkonnast kõrini ja ma küttisin põtru sisemaal, aga päriselanikud ei kartnud midagi, kinnitades veendunult, et Põhja-Somersetist ida pool pole torn-ga´sid kunagi nähtud.

Oli peaaegu võimatu sundida kohalikke nendest üldse midagi rääkima, aga Leopoldi saarel viibitud aja jooksul õnnestus mul Panne-lou käest natuke midagi teada saada.

Torn-ga´sid on nähtud lebamas kaldast eemal kividel, aga mitte kunagi maismaal. Ta ütles, et nad sigivad Hingede saarel, mis olevat „nende maa“, ent jäi väga ebamääraseks ja väitis, et ükski eskimo, kes oli seal käinud, polnud neid kaldal näinud.

„Kas nad on seal siis käinud?“ küsisin.

„Ar-my,“ [ma ei tea] vastas ta põiklevalt, lisades et nad – torn-ga´d – on „nagu hülged ja elavad vees.“

„Miks ei tule nad siia või Pondsi lahte, kui nad vees elavad?“ küsisin mina.

„Ma ei tea,“ vastas ta. „Keegi peale Surnute Hingede ei tea nende kohta midagi ja nendest pole üldse hea rääkida, sest siis tuleb kuri sulle kallale.“

See oli kõik, mis ma temalt välja pinnisin, ja see rahuldas mind sama vähe nagu ilmselt ka lugejat, aga see on kõik, mis ma päriselanikelt teada sain.

2. augustil ilmus nähtavale minu laev ja ma sain teada, et juba aasta aega oli käimas Suur Sõda. Mõne päeva pärast olime tagasi varulaos. Need olid kurvad uudised, mis ma kaasa tõin, sest eskimod olid kogunenud kojusaabunud sõpru tervitama. Ma ei tea, kas Panne-lou rääkis neile kõigest nii, nagu see oli. Mina ei rääkinud sellest kellelegi, ei valgele, ei eskimole.

Ma püüdsin selle loo kirja panna nii selgelt ja avameelselt, kui suutsin, pidades meeles, et seda loevad inimesed, kes ei ole enamasti tuttavad arktiliste tingimustega ja sealse eluviisi ning liikumismeetoditega. See peab mind vabandama, et olin tihti sõnaohter. Ma oleksin võinud lisada veel mõne lehekülje jagu üksikasju, aga neil poleks olnud midagi pistmist peamise eesmärgiga, nimelt kaugel põhjas elava senitundmatu ja kujuteldamatu looma olemasolu avaliku teadvustamisega.

Üks mu teadlasest sõber saatis mulle selle loo käsikirja tagasi koos järgmise lühikese kommentaariga: „Tee seda veidi värvikamaks. See on liiga tuim, et olla tõsi.“ Kui mul oleks antud elavat kujutlusvõimet ja kirjanduslikku annet, võiksin kahtlemata lugu ümber töötada ja seda „veidi värvikamaks“ teha, lisades põnevatele episoodidele kõiksugu detaile, et see oleks veel sensatsioonilisem ja elevusttekitavam – ja tõest oluliselt kaugemal.

Hiljem hakkas see sama sõber mulle tõestama, kui absurdne on mõte, et vesi saaks olla inimorganismi elukeskkonnaks. Mina ei väida, et torn-ga´d on inimesed, ja ma ei tea midagi nende organismi eripäradest. Aastamiljonite eest, enne kui elu meie planeedi maismaaosal tekkis, kihas see – nagu me teame – vees täie hooga, ja nende tundmatute aegade loomade järeltulijad on hülged, morsad ja vaalad, kelle loendamatutele karjadele arktilised mered koduks on.

Lugesin kord ühest ajakirjast artiklit Jaava saarelt leitud fossiilsest skeletist, mis ei kuulunud ei ahvile ega inimesele. Nad panid sellele nimeks pitekantropus. Miks ei või meredes, kust elu kunagi alguse sai, olla peidus seni avastamata ürgse elu saladusi, mis on varjatud soojaverelisest elust kihavates arktilistes vetes. Miks?... Ah, mis kasu sellest on? Mina ei ole teadlane. Ma ei saa tõestada oma väiteid pikkade sõnadega, aga ma tean, mida ma olen näinud, kellega võidelnud ja keda tapnud. Ma tean, kuidas ma sain need viis kummalist armi, mida ma kannan vasakul käsivarrel, ja kust sain väikese narvalisarvest oda, mis mu seina peal ripub. Minule nendest piisab. Ja ma tean ka seda, millist hirmu tunneb tagaaetav loom, kui Surm tal kiirel sammul kannul liigub.

Talvitagu mõni loodusteadlane seal, kus käisin mina, ja toogu mõni eksemplar – elava või surnuna – koju kaasa. Aga ta ei leia Hudsoni lahest Lancasteri väinani ühtegi eskimot, kes temaga koos sinna jääks, ja mis puutub minusse... teate, Ameerikas ja Euroopas kokku ei ole nii palju raha, et meelitada mind uuesti Hingede Saarele.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0640)