Algselt ilmus autorite Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana kirjutatud lugu järjejutuna Lääne maakonna ajalehes Lääne Elu. Ka Reaktor avaldab selle jutu järjejutuna, et pakkuda lugejatele sarnast lugemiselamust.

Eelmine osa

Peeter oli peale operatsiooniruumist tagasitoomist veidralt vaikne, isegi häirivalt vaikne, kuna tekitas minus sellega aina suuremaid süümekaid. Poleks pidanud ikka mehele seda genitaalide nalja mängima. Ainus, millega ta minu poole vagasel häälel pöördus oli küsimus, ega mul talle valuvaigisteid ja rahusteid anda pole. Süümekate tõttu ei saanud ma keelduda. Pagan võtaks. Ent oli veel keegi, kelle pärast ma muretsesin palju rohkem, kui Peetri pärast. See oli mu kallis Sirts. Kui olin ta teadvuse faili kandva andmediski Kosmoseinstituudist kätte saanud ja tsikile ühes põrandaaluses laboris uus keha bioprinditi, oli ta teadvusele tulles endast üsna väljas olnud. Kes ei oleks, eriti pärast neid katseid, mis temaga instituudis tehti. Need napid nädalad, mis me olime saanud koos olla, enne, kui mind selle varguse pärast kinni nabiti, oli ta vaimne tasakaal kõikunud üles-alla. Kuidas see uus löök talle mõjuda võis?


Seepärast ei viivitanud ma enam hetkegi ja võtsin esimesel võimalusel uuesti kodanik Kiviga ühendust. Nüüd ei seganud meid enam keegi. Temagi imestas, et mind oli pandud Täisautomaatsesse vanglasse. Rääkisin talle lõikumistest, kuid ta kaevas seadustest välja, et see oli täiesti legaalne. Ehkki tehisorganid muutusid üha paremaks, siis elus asi töötas üldjuhul tõhusamalt ja inimesed eelistasid neid. Eluaegsetelt sai neid ju pealegi tasuta kätte. Jurakad, mis meile asemele pandi, olid mingi odav Hiina saast ja läksid kergesti rikki. Ta hoiatas veel, et Riigikogu oli just võtnud vastu uue Karistusseadustiku, kus oli eluaegsetele ette nähtud peale elundidoonorlusprogrammi lõppu isiksuse digitaliseerimine ja kuhugi serverisse suskamine. Tänu meilt tasuta saadavatele doonorelunditele nõudis sotsiaalne surve aina rohkem eluaegseid vange, kellelt neid lõigata, seepärast tuli kuidagi vanglasse ruumi teha. Ajakirjanduse andmetel oli Haapsalu vangla juba inimteadvuse digiteerijaga varustatud, seal jaurati kõvasti selle üle, et seadmepargi riigihange oli kuidagi sahker-mahker toimunud, samuti Hiinast ning mitte eriti töökindel. See viimane mind eriti muretsema ei pannud. Olin oma graafikud ümber teinud ja digiteerimine ei ähvarda mind veel niipea.
„Sirtsu ei ole vahepeal näinud?“ küsisin hoopis pikalt hinges pakitsenud küsimuse.
„Nägin, põetab isa, too on üsna otsa jäänud.“
Arvata võis, vana Matu tervis andis juba siis järgi, kui ma veel vabaduses olin.
„Ütles, et ootab sind. Kui midagi vaja, anna teada, ta aitab kasvõi väljastpoolt kuidagi, kui ainult teaks, kuidas.“
Mu hinges jõnksatas. Ta ikkagi veel ootas mind.
„Kui siit välja murran, siis oleks mul vaja põgenemistransporti. Saab ta selle hankida?“
„Küllap saab, ma aitan teda.“
„Super!“
„Aga kõigepealt pead välja saama.“
„Selle pärast ma väga ei muretse, nüüd kus ma juba võrgus olen... aga kuule, ega tal mingeid... vaimseid probleeme ei ole?“
Kivi nohises. Ta sai aru, mida ma mõtlen. Sirts oli olnud Kosmoseinstituudis ebaseadusliku, inimese arvutisse digitaliseerimise, katse ohver. Sellepärast ma pidingi sinna sisse murdma ja ta päästma ja seepärast mind siia kinni pandigi. Nüüd aga räägitakse, et ta on nende poolt digitaliseeritud ja järelikult nende intellektuaalne omand. Hämmastav küünilisus. Samas, kui maksab ainult raha, siis ei ole millegi üle imestada.
„Noh, ei saa öelda, et tal üldse mingeid imelikke kiikse ei ole, aga samas ei midagi hullu, normaalsuse piirides.“
Ma ei hakanud küsima, millised need normaalsuse piirides kiiksud on, eks ma ise näen. Lasin Kivi vanglavõrku sisse, las aitab mul siit välja häkkida, minu häkkimistarkvara varud olid ju piiratud, tema aga oli elukutseline. Kivile see meeldis.

*



Otsisime koos Kiviga üles hoone plaani. See oli päris keeruline trikk, sest plaanid olid mitme parooliga kaitstud, vangla ju ikkagi. Selle käigus sattusime vanglatöötajate andmebaasi. Peamiselt ainult tehnikud, hooldajad, muu sihuke värk. Seda nimekirja lugedes tuli Kivile mõte, et miks ma peaksin piirduma ainult tehnikult varastatud parooli omamisega.
„Kui sa võtan tehniku identiteedi täiesti üle, siis on see kõige kindlam pilet sealt minema pääsemiseks. Tehnikul on ju vaba sisse ja väljapääs!“
„Hah, see on sul hea mõte!“
Hõõrusin heameelest käsi, ideaalne! Otsisin üles patsientide registrist minu kohta käiva kausta ja seejärel selle paksu lühikese tehniku, Xnderi, kausta. Vahetasin kõik meie andmed ära, alustades DNA koodist ja silmaiirisest, lõpetades 3D kujutisega. Ma ei saanud muud moodi, kui pidin veelkord heameelest käsi hõõruma. Ega nüüd polnudki muud, kui minema jalutada. Enne lahkumist oli mul vaja veel ühte asja - tehnikuriideid. Kivi tegi haigla turvavõrgus uksekontrolleritele paar lülitust, lukukeeled klõpsatasid - vabaduse heli! Ajasin end ägisedes voodist välja. Kahjuks pidin oma algelise arvuti maha jätma, sest viisor oli kõvasti seina külge kruvitud. Kaotasin seetõttu otseside Kiviga. Loivasin oma moodsa puujalaga ukseni ja torkasin pea välja. Lai, hallide betoonseintega ja päevavalguslampidega pikk käik, vastasseintes kongide uksed, kõige lõpus ähvardav meditsiiniosakond. Iga teatud maa tagant android-valvurite laadimispistikud ja sealsamas ka valvurid oma akusid täitmas. Kroomitud masinad seisid juhtmete otsas vaikides, ootere˛iimil. Minust ei teinud nad väljagi, nende jaoks olin nüüd tehnik Xnder. Sellegipoolest liipasin neist mööda teatud kõhedusega. Valitses haudvaikus. Koridori lõpus oli suur, seinas oleva jälgimisaknaga ruum. Kiikasin sisse ja vidin, mis mul südant asendas, ähvardas ehmatusest üles öelda. Seal lebasid inimrümbad. Neil olid küljest lõigatud kõik käed-jalad, pead ja otsustades armide järgi kehadel, olid nad ka seest tühjaks roogitud.
„Mis pagan see veel on?“
Nägin läbi akna, kuidas ühest kõrvaluksest väljusid androidid ja tõid sealt välja värske inimkeha jäänuse. Uksel seisis: „Digitaliseerimine“. Vaatasin neid õnnetuid roosasid lihapakke ja koperdasin vastikusega eemale, siin viidi lihtsalt täide uut Karistusseadustikku, digitaliseeriti inimesi. Ma ei teagi, mis on hullem, kas surmanuhtlus või see. Veidi rahunenult mõtlesin, et surmanuhtlus oleks ilmselt hullem. Digitaalsusest on võimalik tagasi tulla, Sirts tegi selle läbi. Kuid siiski. Püüdes nähtut peast heita, otsisin üles tehnikute ruumi. Siin mingeid õudusi ei olnud, see oli ootuspäraselt ja koduselt segamini. Ühes seinas sissevajunud vedrudega diivan, selle vastas karpe ja kaste pungil täis riiul. Tehnikuriided siin olid, kuid vajasin midagi veel – uut ajurit. Ent ringi tuhnides leidsin vaid mingit prügi - mõned mälukaardid, pistikuid, varujuhtmeid ja muud sarnast rämpsu. Hakkasin juba vaikselt lootust kaotama, kui sattusin peavõidule – karbikesele, kus kolisesid kolm vanamoodsat ajurit. Mul tuli selle peale õnnepisar silma. See puldil toksimine oli ikka hirmus rist ja viletsus. Istusin ning hakkasin ajurit omale pähe sobitama. Kinnitusaugud koljus olid alles, kiskusin katted maha ja lükkasin kõige paljutõotavama seadme paika. Läbi pea kostsid tuttavad klõpsatused ja... ei midagi. Mikroarvuti ei võtnud voolu sisse. Pettunult tõmbasin ajuri lahti ja heitsin tummahamba nurka. Järgmine startis, aga viskas mu silme ette punase veateate, mistõttu lennutasin ta esimesele seltsiks. Kolmas ei tahtnud esialgu kuidagi paika minna, sellel olid mingid ebastandardsed kinnitused, pidin kruvikaga urgitsema ja kõvasti suruma. Valus oli, aga masin läks peaaegu kohe käima ning buutis operatsioonisüsteemi üles. Jess! Tõusin ja avastasin, et ajur kippus pea küljest ära kukkuma, vajasin uut kinnitust. Lasin pilgu üle tehnikute laua, leidsin teibirulli ja kleepisin ajuri sellega kinni. Ilus ei olnud, kuid ma ei kandideerinudki Miss Valgeks Daamiks. Rabasin ukse juurest ühed trööbatud olekuga tehnikutunked ja viskasin vangikaltsud seljast. Inimese tunne tuli tagasi.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
Peatoimetaja veerg 9/15
Intervjuu: Daniel Fryxelius
Lauamänguarvustus: Teraskirstud kosmoses
Sõna ulme pidas juubelit
Tõbised ulmikud ulmepäeval
Veel kord Hamiltonist
Raamatuarvustus: Horrorstör
Estconi mälumäng 14. juulil 2012
Tracon 2015
Mänguarvustus: Mad Max - Postapokalüptiline rullnokk
Animatsuri 2015
Steam Helsinki
Ulmeuudised 9/15
Uudiskirjandus 09/15
Jutt: Ühes teeäärses parklas
Jutt: Inimkonna viimane lootus
Tõlkejutt: Hingede saar
Tõlkejutt: Lootusetu juhtum
Tõlkejutt: Mesilastulevikud
Järjejutt: Valge härrasmees. 4
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0076)