Heinrich Weinbergi esimene ulmejutt "Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis" ilmus Reaktoris 2013. aasta septembris. Nüüdseks on ta avaldanud nii Reaktoris kui ka paberil (Täheaeg 13 ja Tuumahiid 2: Toorium) romaani mahus ulmejutte.

1. Ulmehuviliste kohtumistel tuleb tihti jutuks, et kes on Heinrich Weinberg, milline inimene on selle pseudonüümi taga, teab keegi temast midagi. Kas räägiksid ehk endast pisut?

Heinrich Weinberg on selline inimene, kes istub kodus arvuti taga ja tegeleb lugude peast välja ajamisega.

Väljaspool hobikirjaniku rolli olen tavaline Kesk-Eesti elanik. Taustalt olen keskkonnatehnoloogia valdkonna inimene – Tartu Ülikool. Aga eluteel on ka põgus episood Tartus semiootika õppimist. Olen abielus ja kolme laheda lapse isa. Kirjutamisele julgustamisel on perekonnal ka oma osa. Alguses oli naine see, kes suutis selgeks teha, et peaks jalad kindlalt maha saama, siis on vundament, millelt oma unistustega edasi pusida. Päevatööd teen keskastmejuhina ühes kohalikus ettevõttes. Viimasel ajal olen olnud tegev Kaitseliidus: ajateenistus, mis omal ajal läbimata jäi, on väiksemas doosis nö koju kätte tulnud.

Heinrich Weinberg on mu vanaisa sünnipärane nimi, mis hiljem (1930. aastatel) ära eestindati, nagu tollal kombeks oli. Sugulased teavad, et kasutan ulmejutte kirjutades Weinbergi nime. Vanaisa oli muu hulgas ka ajakirjanik. Seega kummardus temale!

2. Miks ulme, mis sind ulme juures paelub?

Ulmele võlgnen ma ilmselt suures osas selle, et üldse raamatuid loen. Esimesed kooliaastad olid minu jaoks ikka üks õudne piin. Noh, eks kirjandus oli tollal ka üht otsa pidi väga punane. Oma laste pealt täna vaatan, et mis neil viga – raamatuid on mitme suurusjärgu võrra rohkem kui üks normaalne laps lugeda jaksab. Igale maitsele on lugemist.

Minu esimesed suured lemmikud olid sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“ raamatud. Kuidagi raske on nendest kui ulmest mõelda, aga eks kapten Nemo, insener Garin, amfiibinimene ja see läbi kahe ookeani kihutanud allveelaev on ikka fantastika küll. Kui sain kätte Wyndhami „Trifiidide päeva“, siis olin tehtud.

Ulme on võimaluste maailm. Huvitavad ideed, globaalsed kriisid. Tegelikult loen mõnuga ka põnevus- ja krimiromaane. Suured lemmikud on Grisham ja Francis. Raamat peab olema hästi kirjutatud. Kui ikka igav hakkab, siis jääb lugemine pooleli, kuigi need igavuse ja huvitavuse kriteeriumid on ilmselgelt väga subjektiivsed.

3. Sa oled kirjutamisel väga põhjalik, teed juttudega tugevat tööd, avaldad mahukaid jutte ja üsna tihti, sul on oma Facebooki leht. Ehk Eesti ulmemaastikul üks tõsine kirjutaja. Räägi pisut, kuidas sa kirjutamise juurde sattusid ja kuidas sa kirjutad? Oled sa ennast kirjutamise alal ka kuidagi täiendanud?

Facebook on selline ehe edevuse värk! Ja ma tõsimeeli mõtlen, et enamik kirjanikke on vähemalt mingis tähenduses edevad. Muidu ei kipukski oma kirjutistega avalikkuse ette.

Eks nagu ilmselt suurem osa kirjanikke (siinkohal oletan, sest pole ju väga paljudega rääkinud), sai alguses hakatud sahtlisse kirjutama. Keskkooli ajal, kui tegime kambakesi koolilehte, sai seal kätt proovitud järjejutuga, millest 2 või 3 juppi avaldati. Koolis käimised kestsid mul kokkuvõttes väikeste pausidega kuni 2011. aastani. Sedasi natuke koguneb neid kirjandeid, akadeemilisi kirjatükke, artikleid ajakirjanduses.

Kui veelkord veebi juurde tulla, siis mingil perioodil pidasin ka blogi. On praegugi olemas. Selline märkmik, kuhu saan jätta tähised maha, et näe – see või teine asi avaldati.

Õppimise kohalt – jällegi keskkoolis õpitu. Muus osas selline ise-õppija. Loen arvustusi (nii oma kirjatükkide kohta avaldatuid kui teisi) ja mõtlen elu üle järele. Paar korda olen käinud Tartus kirjutamise töötoas ja saanud Metsavana, Mandi ja teiste osalejate käest tuld ja tõrva. Reaktori ja Fantaasia toimetustega on olnud meeldiv koostööd teha. Kõige enam olen südamesse võtnud tegevkirjanike sõnumit: kui tahad areneda, siis ega muud võimalust pole kui kirjuta, kirjuta, kirjuta. Ja siis kirjuta veel. Kirjanike kogemusi lugeda on üldse õpetlik.

Ma ise mõtlen, et olen tegelikult suhteliselt distsiplineerimatu kirjutaja. Sahtlipõhi on igasugust pudi-padi täis ja raske on end nö rajal hoida. Siinkohal on hea, kui saab kasutada vana nõksu koolipäevilt: kava. Üldiselt on mul jutu kontseptsioon kirjutama asudes mingil udusel kujul olemas. Skeletile liha kasvatamine on see, mis aega võtab. Siis ühel hetkel on jutt „valmis“ ja saab toimetaja kätte anda. Sealt edasi tuleb vahelduva eduga tehniline ja loominguline töö viimistlemisega. Seda osa naudin sajaga.


4. Sinu jutte lugedes meenuvad Tarlapi ja Bergi teosed - pearõhk on seiklusel ja tegelastel, vilkuvate tuledega masinaid ja hüpertehnoloogiat on vähe. Kuidas sa ise Tarlapi ja Bergi teostesse suhtud, kas Heinrich Weinbergi stiili võrdlemine nendega tundub sulle õige?

Võib-olla tuleneb see kellade ja vilede vähesus sellest, et mind ennastki huvitavad lugudes pigemini inimesed ja nende saatused? Teine tegur ilmselt on see, et ma olengi tehnikakauge inimene – ulmekirjaniku puhul võib tunduda naljakas, aga mis teha. Pigem meeldib mulle elusloodus, (üllatus-üllatus!) keskkond.

Võrdlused Tarlapi ja Bergiga? Kahe otsaga asi. Ise ei vaimustu kummastki. Bergi puhul oli meeldivaks üllatuseks Willardi-kogumik. Aga tõsiasi on see, et seal on tunda palju Belialsi kätt. Mis pole üldse halb! Lugejal on õigus võrrelda kellega tahab. Mina olen rohkem või vähem rõõmus iga tagasiside üle, mida saan. Kriitikast on ikka õppida. Ehk siis rohkem arvustusi paluks!


5. Mitmed sinu jutud on kirjutatud samasse "maailma" ("Pimesi hüpates", "Vihma seitse nime", "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist", "Millest järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"). Kas on oodata sellesse maailma täiendust? Ehk lausa midagi mahukamat ja paberil?

Tegelikult olen ma oma mõttes peaaegu kõik seni avaldatu (välja arvatud kaks Reaktorile saadetud 300-sõnalist laastu) paigutanud samasse maailma. Kindlasti on täiendust oodata. Ei taha muidugi asjade käigust ette rutata. Nii et eks näis, millal. Aga see maailm pole veel kaugeltki valmis. Paberil avaldamine sõltub peamiselt kirjastajatest. Mahukuse kohta ütleks nii, et hetkel pole mingit konkreetset mahtu genereerida eesmärk omaette. Tundub, et 10-20 tuhat sõna on päris mõnus maht. Samas oleks põnev ennast proovile panna ka eesmärgiga natuke suuremat lugu kirjutada, kuskil 50 – 60 tuhat sõna näiteks. Olen siiski algaja hobikirjanik. Tasa ja targu!


6. Sinu juttude tegelased on pärit väljastpoolt Eestit. Küsimus, kas Eesti autor tohib nii teha, on tihti poleemikat tekitanud: kas võib kirjutada kohtadest, kus pole käidud või eestlastele võõrast piirkonnast. Miks sina oled valinud just sellise taustaga tegelased?

(Näitab näpuga Raul Sulbi suunas.) Minu esimene katsetus midagi avaldada tuli Täheajast tagasi sellise mõttega, et võib-olla peaks hoopis proovima Eestist ära tõukuda? Kuhugi ajas ja ruumis sootuks kaugemale. Noh, võtsin südamesse.

Natuke pahaselt: kes paneb paika, millest kirjanik tohib kirjutada? See kohalik ulmekirjanik on eriti nõmedas kahvlis! Kirjutad millestki Eestis ja eestlastega – öeldakse, ei usu, ei veena, Eesti ei saa olla selline tegija. Ja olen kuulnud hullemaidki väljendeid. Kirjutad siis Jaani asemel Jackist (on vist Mandi väljend?) ja saad jälle vastu vahtimist. Aga võibolla eestlased siiski ei sure välja? Võibolla me ei leia oma nokiat (ja vaadates, mis sellest sai, siis vahest ongi parem), aga tegelikult on meil juba täna siin ümberringi üks paras leiutajateküla. Nii et ma mõtlen, et eestlastest saab kindlasti asja. Ka ulmekirjanduses ja kindlasti võib neid tulevikus minu lugudeski kohata.

Mulle endale näiteks ei meeldi eriti üldse fantasy ja meil Eestis palju viljeletud etnoõudus. Aga see on minu peakujus kinni! Kui „kirjutamisloa“ kriteeriumiks oleks sinu poolt sõnastatud käidud, nähtud ja tuttavad kohad, mis on sisustatud ainult eestlastega, siis vabandage väga…???

Ma üritan kirjutada selliselt, et endal oleks huvitav. Kas ma ise loeksin seda, mis kirja panen? Ennast on raske hinnata, kuid mingisugunegi enesekriitika peab olema.


7. Reaktori 300 sõna jutuvõistlusel osalesid kahe alternatiivajaloolise jutuga. Kas sinult võiks veel selles žanris midagi oodata või mõnes teises "maailmas" kui need ülal mainitud neli juttu?

Eks ma pean vaatama sinna sahtli põhja… Jah – sealt mõni tolman’d ja teine veidi värskem asi täitsa paistab.

8. Sulle võiks õnne soovida - oled Reaktori üks kõige illustreeritum autor. Kui vajalikuks sa ulmejuttude illustreerimist pead - püüda pilti valada seda, mida mitte keegi ei saa näinud olla? Mida illustratsioonist ootad?

Hea meel on siis tõdeda, et olen vähemalt suutnud kedagigi inspireerida. 2014. a detsembris avaldatud jutule „Kasutusvalmis“ tehtud illustratsioone nähes olin alustuseks natuke šokeeritud. Veidi järele mõelda saanud, jõudsin taas selle tõdemuseni, et üks pilt ütleb midagi ja suurem kogus sõnu ütleb ka midagi. Reeglina on pilt (nt film) ikka teistsuguse emotsiooniga kui sõnaline kirjeldus. Heaks näiteks on muinasjuttude ekraniseeringud. Kõik need nõiad, kollid, trollid jmt. Pole just sobilik materjal nõrganärvilistele, mis siis, et paberil elasid kõik õnnelikult oma elu lõpuni. (Järele mõeldes – tegelikult ka muinasjutus ju kõik ei ela õnneliku lõpuni; mõni lõpp on ikka eriti jõle.)

Ehk siis – illustreeritagu! Aitab palju paremini ette kujutada, mis ja kuidas. Isiklikult ootangi, et illustratsioon oleks pigem konkreetselt seotud kindla stseeniga illustreeritavast loost, mitte mingi abstraktne sirgeldus. Tõeline lati seadja on siin olnud näiteks Edgar Valter.

9. On võimatu kirjutada, kui pole teiste teoseid lugenud. Mida sa loed, millised raamatud sulle meeldivad?

Ulmet loen. Viimastel aastatel küll peamiselt inglise keeles, sest eesti keelde panekuga ei jõuta nii kiiresti edasi kui tahaks ise mõnd asja kätte saada ja teisi ei tõlgita üldse.

Kordan mujal juba öeldut, kuid lemmikute loetelu oleks selline: klassikuist Asimov, Simak, Clarke; tänastest tegijatest McDevitt, Bujold, Scalzi. Krimi- ja põnevikueelistusi juba ülal nimetasin. Üksikute muljet avaldanud teoste loetelu saaks ilmselt liialt pikk. Olgu siis lihtsalt mõni: „Marslane“, „Kuu on karm armuke“, „Düün“, „Hyperion“, „Gort Ashryni“ triloogia, „Needuste allee“, „Enderi mäng“. Võib-olla ilmestab minu maitseeelistusi hästi ka see, et näiteks Stephen Kingi loomingu tipp on minu jaoks „Tulesüütaja“.

„Tõde ja õigus“, esimene osa, osutus väga positiivseks üllatuseks. Seda küll muidugi 10 aastat pärast keskkooli lõpetamist. Mõni asi jõuabki hiljem kohale. Väga kõrgelt hindan „Arabella, mereröövli tütart“ – kusjuures täiesti ajatu teos ja hea näide sellest, kuidas võib tõukuda Eestist ja eestlastest ikka väga kaugele. Kohalik alternatiivreaalsus: naksitrallid. Ikka täiesti viis pluss. Arvestades unejuttude lugemise kogust kolmele lapsele viimase kümnekonna aasta jooksul, siis ilmselt on mul lastekirjandusega ka selline omamoodi lähedane suhe.

10. Mida arvad kohalikust ulmemaastikust? Mis on sinu meelest eesti ulme tugevad küljed, mis kitsaskohad? On sul lemmikuid Eesti ulmekirjanduse hulgas?

Ma ei arva, et ma oleksin õige inimene kitsaskohtadest rääkima. Ma olen ise selles mõttes ikka väga antisotsiaalne kodanik, et kui mõnele ühiskohtumisele maandun, siis otsin hea meelega koha tagareas, kuulan ära, mis räägitakse ja haihtun õhku…

Igal juhul on väga lahe, et on olemas aktiivne fandom ja ridamisi aktiivseid kirjutajaid. Minu sügav kummardus Fantaasiale ja Reaktorile – kirjutajatel on väljund. Samuti on näha, et ka nn suured kirjastused ei põlga kohalikku ulmetoodangut ära.

Eesti kirjanikest – Kunnas ja „Gort Ashryn“, Kivirähk ja „Mees, kes teadis ussisõnu“ ning „Leiutajateküla Lotte“. Olen läbi lugenud viimased Täheajad ja hoian silma peal nii Reaktoril kui Algernonil. Kes on silma hakanud? Triinu Meres (meeldis „Kuningate tagasitulek“), Toomas Krips („Sina ja mina ja kosmoselaev“), Maniakkide Tänava ja Metsavana lood Tooni ja Duumioru maailmas. Lugemisjärjekorras on nii viimane Täheaeg kui Saladuslik Tsaar 2. Belialsi viimane jutukogu oli vahva. Bergi Willardi-kogumikku juba nimetasin. Tea Roosvaldi lugu „Küljeluust ja lihast“ oli väga huvitav.

Võib-olla ongi kohalik põhiline puudujääk see, et pole palju selliseid tõeliselt suure ambitsiooniga kirjatükke nagu „Gort Ashryn“? Ehk siis teistpidi öeldes – tuleks mõelda ikka tõeliselt suurelt. Triinu Meres ütles jutuvõistluse tulemusi kommenteerides midagi sellist, et rohkem võiks olla hullumeelset fantaasialendu.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Peatoimetaja veerg 04/15
Reaktori kirjutaja Heinrich Weinberg
Intervjuu: Heinrich Weinberg
Stalker 2015 hääletus ... jätkub
Parimat õudust ja fantaasiat kümnendalt HÕFFilt
Ulmeühing 20 aastat hiljem
Lauamänguarvustus: Robotite kakelung
Lauamäng Musta Isanda vari
Tibusid loetakse sügisel: Sügissõda
Labürindijooksja – kas saab hakkama?
Tiit Sepa: Tulija ja jälgija
Ulmekirjanduse ABC
Ulmkonnakroonika 4/15
Kirjastuste uudised 04/15
Katkend uuest Süvahavvast: 12. Puudutus
Jutt: Tööaeg
Jutt: Vanamehe unistus
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)