Sel talvel jõudsin oma töödega ummikusse ja seda nii ilusti, et osakond ähvardas mu välja visata, kui ma kõiki artikleid järgmise kuu lõpuks üle ei anna. Kodus olid parasjagu külalised, pidu igal õhtul ja pohmell igal hommikul. Seepärast tegin südame kõvaks ja otsustasin paariks nädalaks ühes artiklitega kuhugi vaiksesse kohta põgeneda.
Teadsin, et mu vennal Johannesel on järvesaarel suvemaja: lihtne, kahetoaline uberik, ilma vee, elektri – ja mis kõige olulisem – internetita. Küsimise peale selgus, et ta oli sellest talvekuudeks armupesa teinud. Sõbrana soovitas aga ühe oma tuttava suvekodu. Too veetvat seal ainult paar päeva aastas, aga oli selle kõikide mõeldavate mugavustega varustanud. Lühikese telefonikõne järel oli maja kaheks nädalaks minu. Pidin ainult omanikku artiklite tänusõnas mainima.
Johannes ei teadnud täpselt, kus maja asub. "Võti on kuuris, paremat kätt naela otsas. Lükkad kilbist elektri sisse ja elad nagu kuningas," luges vend meiliga laekunud sõitmisjuhiseid. "Liiga kauge ja eraldatud koht. Hakkab sulle kindlasti meeldima, austet professor,“ irvitas ta.

Navigatsioon juhatas mind sellel novembrilõpu päeval kolm korda valesse kohta, sest metsarada polnud kaardile märgitud. Hakkas just hämarduma, kui ma viimaks juhendi ja mõistuse appi võtsin ning õige teejupi üles leidsin. Sealt polnud enam palju jäänud: mõnisada meetrit üle jändrike männijuurte ja punasekirju maja oligi mu ees. Maja taga laius nii kaugele, kui silm seletas, suur järv. Täpselt nii üksik ja hall nagu vaja.
Leidsin kuurist võtme ja tegin majas tiiru ära. See oli väike lihtne kahekordne suvila, nii nagu neid üle terve riigi tuhandetes leidub. Allkorrusel asus köök ja elutuba, ülakorrusel kitsaste vooditega magamistuba.
Johannes ei valetanud – siin olid tõepoolest kõik mugavused olemas, kuigi levi tormiga kõikus, nagu igal pool, ja internetti ei saanud isegi kõige suurema putitamise peale kuidagi sisse.
Tõin kuurist paar sületäit puid ja tegin kaminasse suure tule, kuigi sellest suurt kasu polnud. Maja jäi rõskeks. Õues oli juba täitsa pime ja temperatuur oli kaugele miinustesse langenud. Õhus oli lume lõhna. Väljas kõndides keerutas tuul männiokkaid vastu sääri.
Kuni tuba soojenes, laotasin kõik oma raamatud elutoa lauale, tegin suure kannu kohvi – omanikud olid köögi tehnika kõige kvaliteetsema joone järgi varustanud – ja hakkasin tööle. Esimese artikli kondikava oli südaööks valmis.
Nii möödus esimene nädal tõsise töö tähe all. Magasin värskes järve- ja männiõhus nagu laps. Ärkasin vara, tegin süüa ja veetsin järgneva hommikupooliku kirjutades. Pärastlõunal tegin lähikonda väiksemaid matku, et vaimu värskena hoida. Maja asus looduskaunis kohas, ilusamas kui olin siia sõites arvanud. Maja taga algas järv, mis oli nüüd osaliselt kinni külmunud ja meenutas oma ääretusega pigem merd kui taltsast veekogu. Siin-seal kasvas jääst välja pruun pilliroog. Päikesetõusul pani sillerdav järv silmad valutama. Jääl mängisid linnud, võisin neid oma „metsakontoriaknast“ päevad läbi jälgida.
Mõnikord raiusin jäässe augu, et kalu püüda. Tavaliselt siis, kui artikkel kuidagi edeneda ei tahtnud. Töö lõi pildi klaariks ja tõi söögilauale vaheldust. Pealegi nõudsid artiklid selget pead, nii et igasugu ekstsessid jäid ära. Ikka kartul, kala ja kraanivesi. Aga peale hullumeelseid peoöid tundus selline elu lausa sanatooriumina. Kõik oli ilus, peaaegu idüll. Värske õhk ja vaikus. Majani ei kandunud isegi automürinat.
Ainult üks asi näris mind algusest peale. Tee, mida tahad, aga iga kord õhtu saabudes tundsin vastumeelsust magama minna. Sest selleks pidanuks üles magamistuppa minema ja öösiti oli selle trepiga midagi lahti, ma pidin end sundima igat viimast kui astet vallutama. See ei olnud hirm. Pigem selline vastikustunne, justkui oleks külmkapist ootamatult rohelise hallitusega kaetud lihatüki leidnud.
Teise nädala alguses olin ma peaaegu kõik artiklid valmis kirjutanud. Oli jäänud vaid see kõige suurem ja krõbedam, mille kallale asumist ma aina edasi lükkasin. Teema mind ei huvitanud ja kirjandus oli purukuiv, aga ma teadsin, et pääsu pole. Nüüd vaagisin hommikusel järvel jääaugu juures võimalikke lähenemisnurki, kui miski õhus mu tähelepanu kõrvale juhtis.
Vaatasin alguses ärevalt kaugele järvele, vaatasin tumedasse metsa, kuid seal ei reetnud miski võõraid silmi, mida ma endal nii selgelt tundsin. Jälgimistundest sündinud imelik kihelus kandus kuklast ülejäänud kehasse ja ma ei suutnud enam sekunditki rahulikult jääaugu juures istuda. Haarasin ämbri kõhnade kaladega ja kõndisin ettevaatlikult maja juurde. Vaatasin igal sammul enda ümber ringi, aga kõik oli tavapäraselt rahulik. Ainult taevas tumenes idakaares ja tõusnud tuul ähvardas lumetormi kaasa tuua. Püüdsin meenutada, kas kuuris leidus lumelabidat.
Esimese asjana kontrollisin majas kõik aknad-uksed üle. Kaks korda. Kindlustunne oli ühtäkki täiesti kadunud. Oli tunne, nagu oleks keegi mult südatalvel kasuka varastanud. Tundsin end alasti ja haavatavana.
Sealjuures polnud muretsemiseks mingit põhjust: seda paika teadsid vähesed ja veel vähesemad oskasid siia sõita. Vaenlasi mul polnud. Omanikul arvatavasti samuti mitte ning ega nemad minusse puutuks. Kuid ma ei saanud terve päeva jooksul närvilisusest lahti. Kõndisin igaks juhuks veel läbi lumise metsa teeristini, kuid ei hingelistki. Ainult tuul ulus männilatvades ja heitis sealt käbisid nagu pomme.
Töö ei tulnud sel päeval enam kõne allagi. Püütud kalad viskasin sügavkülma. Kogu õhtu tundus mulle, nagu naksuksid ülemise korruse põrandalauad kurjakuulutavalt. Kontrollides polnud seal isegi mitte hiirt, ainult tihenevad varjud. Sõimasin ennast, kuidas oskasin, aga see õhtu ma ülakorrusele magama minna ei suutnud. Tõin tekid elutuppa nagu mõni titt ja tegin aseme lihtsale diivanile. Kontrollisin veel mitu korda ust, aga ärevus ei tahtnud lahtuda. Vaatasin mitu tundi kustuvat kaminasütt, kuni jäin rahutusse poolunne.

Ma pole kindel, mis mu äratas – väljas möllav lumetorm, aknast paistev valgusvihk või sammud ukse taga. Olin sekunditega ärkvel. Keegi ragistas välisukse kallal, aknast paistev valgus kuulus autotuledele. Adrenaliin oli hetkega põhjas ja käed kattusid hirmuhigiga. Ükskõik kes seal ukse taga ka polnuks – ükski rahumeelne külaline sellist nalja ei tee, et keset ööd sõbra suvilat muukima läheb. Libistasin end võimalikult vaikselt diivani taha peitu ja lootsin, et ükski võõras parasjagu aknast sisse vaadata ei taipa: auto valgusvihus paistis elutuba kätte nagu teatrilava.
Suurt midagi ma enam mõelda ei jõudnudki. Mobiil oli levist väljas, politsei kutsumine nagunii mõttetu: kuni neile seletada, kus maja asub, on probleem juba ammu ühel või teisel viisil lahendatud. Juba avaneski uks tasase raksatusega. Kolm musta varju hiilisid läbi köögi ja astusid elutuppa – mu süda pidi peaaegu seisma jääma. Autotulede valgel nägin kolme tumedates riietes tursket meest. Väikseim neist, läkiläki ja julma pilguga noormees, tundus nende pealik olevat. Nad võtsid suuna trepile. Järgnesid mu elu pikimad sekundid. Mehed vaatasid korraks söögilaual olevat raamatuhunnikut, möödusid diivanist, üks kummardus isegi natuke diivani taha, aga mingi ime läbi ei näinud ta mind. Katkisest uksest imbus jäist külma.
Siis andis läkiläkiga kõige väiksem mees käega märku ja nad hiilisid trepist üles nagu kolm musta kõutsi. Neil poleks olnud vaja vaeva näha – selles lumetormis poleks keegi isegi kahuripauku tähele pannud, põrandalaudade reeturlikust naksumisest rääkimata.
Kaalusin põgenemist, kuid mu jalad keeldusid liikumast. Sundisin end lõpuks ahastades kuidagi püsti tõusma, et õue valgesse põrgusse põgeneda. Tegin paar kohmakat sammu, kuid rüselemine ülakorrusel köitis mu perversse tähelepanu. Midagi rasket kukkus peakohal põrandale, midagi rasket kuid pehmet. Ma astusin sammu pääsemise suunas. Ma mäletan, nagu oleks teinud väga palju samme, kuid ma olin alles väikese toa keskel, viimaks valmis läbi köögi välisukse poole sööstma, kui kuulsin uuesti trepi kääksumist. Kolm kaaki tulid nüüd trepist alla. Ma olin hiljaks jäänud. Pressisin ennast värisedes köögikapi kõrvale põrandale – sinna, kuhu valgusvihk päriselt ei ulatunud.
Kõigepealt ilmus vaatevälja nende ninamees. Kükitasin ja palvetasin, sest nüüd nägin selgelt relva väikese mehe käes. Ja siis ei saanud ma enam isegi palvetada, sest nägin, mida kaks ülejäänut enda vahel kandsid. See oli kogukas inimkeha. Ainult et... ma olin selles majas üksi! Kust sai mu magamistuppa inimene? Kui nad seda laipa läbi elutoa kandsid, tundus mulle, et tunnen seda lõtva surnukeha. Natuke nurgelised kontuurid, imelik juuksepahmakas. Siis olime kohakuti. Laiba pea oli küljele vajunud ja töllerdas seal rumalalt – ja väga selgelt. Ja siis teadsin ka, miks see mulle nii tuttav oli tundunud! See olin mina!
Vaatasin üksisilmi lodevat kuju ja äkki näojooned muutusid. Paksukesest sai kõhn, ümaratest põskedest koorus välja keskealine naisenägu. Võõras naisenägu. Miskipärast hingasin kergendatult... kuid see oli vaid üürike kergendus. Mu tasase ohke peale pöördus tagumine kaak, kes minust peaaegu möödas oli, ümber.
„Mis on?” küsis väike kannatamatult. Ma ei usu, et seda häält kunagi unustada suudan. See kriipis nagu püssirohi nahal.
„Ma kuulsin midagi.” Kapi hääl oli üllatavalt mahe.
„Mida sa enda arust kuulsid? Siin pole mitte kedagi!” Väike raputas pead ja andis käega märku edasi minna. Viimane lõi ukse tagantkäe kinni. Kulus terve igavik, enne kui auto hoovilt minema sõitis.
Istusin värisedes oma peidupaigas ja kui mõistus lõpuks kohale tuli, otsisin lähima levi ja helistasin politseisse. Tunni pärast olid nad kohal, vaatasid maja ning tegid maja ümber ringi.
„Tulge õige meiega korra kaasa,” pani unine politseinik ette. Ja niimoodi me politseijaoskonda sõitsimegi.
Veetsin seal ebamugava pooltunni uniste uurijate naeru saatel.
„Joo vähem, see on see, mis ma sulle ütlen,” irvitas kõhn, punetava näoga politseinik. „Seal polnud mingeid jälgi.”
„Aga uks...”
„Seda ma räägingi – kõik oli ju korras! Ma arvan, et peaks paar testi tegema...”
Sellega lugu lõppeski. Ükski vägi ei suutnud mind tagasi mõrvamajja ööbima saata. Tõin veel valges oma asjad ära ja otsustasin kindlameelselt viimase artikli kasvõi korteri peldikus kirjutada, kui muudmoodi võimalik pole.
Uudishimu ei andnud aga rahu. Otsisin Tartus majaomaniku üles. Tänasin teda ette-taha ja püüdsin maja ajaloost juttu teha. Ega seal midagi kummalist sündinud pole? „Oh ei, maailma kõige rahulikum paik!” Miski vana kuritegu? „Issand hoia! Elu sees mitte!.” Ega ometi äkki... kummitused? „Te olete miski naljatilk, professor! Kes tänapäeval neid laste jutte usub? See maja on vaimuvaba, minu käsi selle peale.”
Sellega – ja mu uue paranoiaga eredate autotulede ja turskete meeste vastu – olekski see lugu lõppeda võinud. Andsin artiklid üle ja elasin oma tagasihoidlikku elu edasi.
Kuid kevade poole leidsin ajalehest uudisenupu. Keegi oli kalastusvõistlusel järvest naise käelaba välja tõmmanud. Laip ise leiti umbes samast kohast, kus ma omalegi jääaugu raiunud olin. Selgus, et majaomanik oli suvila pärast mind kellelegi pooltuttavale välja üürinud ja too oli veel enne jõule kaduma läinud. Laip oli hirmsasti lagunenud. Räägiti, et üksildase naise enesetapp.
Mõnikord näen linnas nahkjopesid ja lähen teisele poole teed.
[See võikski nii lõppeda. Aga eile tundsin linnas tol ööl nähtud auto ja selle numbrimärgi ära. Ei tea, kas peaks jälle politseisse minema?]
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Peatoimetaja veerg 04/15
Reaktori kirjutaja Heinrich Weinberg
Intervjuu: Heinrich Weinberg
Stalker 2015 hääletus ... jätkub
Parimat õudust ja fantaasiat kümnendalt HÕFFilt
Ulmeühing 20 aastat hiljem
Lauamänguarvustus: Robotite kakelung
Lauamäng Musta Isanda vari
Tibusid loetakse sügisel: Sügissõda
Labürindijooksja – kas saab hakkama?
Tiit Sepa: Tulija ja jälgija
Ulmekirjanduse ABC
Ulmkonnakroonika 4/15
Kirjastuste uudised 04/15
Katkend uuest Süvahavvast: 12. Puudutus
Jutt: Tööaeg
Jutt: Vanamehe unistus
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0080)