Antoni äratas naha alla peidetud analüsaator.
”Testosteroon 70% normaalsest, veresuhkur 59% normaalsest, vererõhk 7%...” laulis kuri masin oma igahommikust laulu. Anton keeras vaid teist külge ja üritas abivalmis digisanitari eirata.
”…maksanäitajad 234% normaalsest...” pinises tüütu aparaat omasoodu edasi.
Anton mühises pahuralt, kuna uni oli sama kättesaamatult kadunud kui taadi noorus.
Mis pagana maksanäitajad, mõtles ta uimaselt, kui tahan, keeran tehismaksale vunki juurde ja korras, ja testosteroon? Mis minusugune ätt sellega peale peaks hakkama? Veel siin kolkakülas. Tuleb vennaga rääkida, otsustas ta. Tema on see kübermees, kes jagab neid asju rohkem, ehk oskab ka tüütut analüsaatorit vaigistada.
”Kusihappe..” jätkas e-sanitar.
”Ah ole vait!” käratas Anton tühjale toale, ajas end istuli ning võttis voodi kõrvalt eilse öö poolenisti joodud sooja õlle. See maitses jälgilt.
Huvitav, kas peaks maksa kõrgemale töörütmile seadma, mõtles Anton ning otsustas selle puhtast digisanitari kiusust tegemata jätta. Ta ajas end ägisedes püsti ning komberdas kööki külmkapi õllesisalduse protsenti kindlaks tegema.
Hommiku esimese positiivse asjana avastas ta külmkapist ühe avamata ballooni jahedat ning lahtumata õlut.

Värske hommikujanuga kulistas Anton ballooni hetkekski suult võtmata poole õllest rindu ning tal hakkas igav. Õlu mõjus ning Anton ihkas kangesti jutupartnerit. Kogu oma elu oli Anton olnud kaugsõidubussijuht ning nüüd pensionil olles tundis ta, et kõik aastatega roolis istudes rääkimata jäänud jutt tahab temast välja tulla. Selleks oli kuulajaid vaja.

Nii sikutas Anton vanad nutiprillid pähe ja ukerdas õue. Väljas õilmitses suur kevad, pungad ronisid ülespoole, droonid sumisesid taevas ning isegi õhk lõhnas eriliselt. Anton krimpsutas nina, lõnksas veel õlut ja vaatas otsivalt ringi. Naabrimees askeldas midagi kuuris, vähemalt mingit kopsimist sealt kostis, aga sinna ei hakanud Anton minema... veel mitte. Tal oli naabrile mitme õlle raha võlgu. Aga näe, kohe sealsamas, kreemjat värvi mošee vastas putitasid tõmmud naabripoisid enda elektriautot. Anton haaras õlleballooni kõvemini pihku ning tatsus lähemale.

Poisid olid hõljukilt ühe külgpaneeli maha kruttinud ja sobrasid selle sisemuses. Nad hakkasid kaugelt Antoni tulekut nähes midagi sosistama ning jäid vakka, kui ta kuuldekaugusele jõudis.

”Ohoo, see on ju Opel eksole? Mul oli ka kunagi selle firma elektrikas.”
Poisid vahetasid pilke. ”Ei, see on tegelikult hoopis...”
Aga Anton ei lasknud neil lõpetada.”Kuulge, ma täna netist lugesin, et täna on Arnold Tamme sünnipäev. Mõtlesin, et saadan talle e-maili, aga ei osanud kuskilt otsida. Ega te poisid oska öelda, kuidas saaks?”
”Ee...kesse?”
”Arnold, noh, kunagi oli peaminister, minuvanune mees. Sõidutasin teda bussiga ikka Brüsselisse.”
”E-maili ikka jah?” päris teine krässus juustega poiss ning turtsatas.
”Nojah, ta ka vanakooli mees, vaevalt tal neid siirikuid ja värke on.”
Poisid vaikisid ja keskendusid aina süvenenumalt auto sisemusele. Anton silmitses masina keerukat sisikonda midagi mõistmata ning taipas nüüd, et varemkuuldud kopsimine ei tulegi naabri kuurist, vaid hoopis autost.
”Arnoldil oli päris kena sekretär ka, üleni must, sihuke, inglanna,” jätkas ta poistega kontaktiloomise katset. ”Ma mõtlesin, et päris hea oleks musta tutti ka maitsta, aga teate poisid, mis ta mulle ütles?”
Poiste nägudel valitses ainult üks suur piin.
”Ta ütles, et mine koju, Soomlane, oma naise juurde, vot nii ütleski.”
Samal hetkel tuhises neist saja meetri kauguselt vanale raudteetammile paigaldatud magnetpatjadel mööda Mutumaki nanotransport. Anton pööras end kähku ümber ning lehvitas nõnna ägedalt rongist selle osa suunas, mida ta pidas veduriks, et käsi jäi valusaks.
”Näe, vilgutas tulesid!” hüüatas ta rõõmsalt poistele. ”Märkas! Meiesuguste juhtide vahel on solidaarsus.”
”See on ju automaatrong,” pomises üks poistest tasakesi. Teine poiss tegi samal ajal lauba kohal sõrmega ajatut kruvimisliigutust.
”Jaa, rong on võimas asi, see pole mingi buss,” pomises Anton unistavalt. ”Ma, muide, ei tahtnud üldse bussijuhiks hakata, tegelikult soovisin hakata kosmonaudiks.”
”Kosmonaudiks,” naersid poisid. ”Sa koristajaks ei unistanud hakata?”
”No tänapäeval on jah kosmose uurimine soikus ning keegi ei taha seda teha, aga minu aeg, siis olid mehed veel rauast ja majad puust. Ja üldse, mis pagana kopsimine teil autost tuleb? Mis, keegi teeb seal sees tööd? Või on mingi mootor kokku jooksnud?”
”Kopsimine?” tegid poisid suured silmad ning hakkasid siis itsitama. ”Papi, see on muusika, sa siis Hiina hitte ei kuulagi?”
”Mis hitid need ka, vot vanasti olid kenad bändid, JMKE, Psühhoterror, Vennaskond... ilusad sõnadega lood,” arvas Anton, rüüpas uuesti õlut ning avastas, et balloon on tühi. ”Tea, mis nüüd saab,” pomises ta vanainimeselikult mõtlikult endamisi. ”Ega tuleb vist poodi minna,” leidis samas lahenduse ning hakkas lähedal oleva automaatpoe poole kõndima, saateks poiste kergendusohked.

Automaatpood oli hõbedane soojakusuurune konteiner, mille küljel oli puutetundlik ekraan ning luuk kauba väljavõtmiseks. Anton lunastas sealt kaks uut liitrist õlleballooni, kruttis ühe neist lahti ning taarus tagasi. Poisid olid aga vahepeal kadunud ning ka oma rondi kaasa võtnud. See muutis Antoni pisut kurvaks, asulas polnud just palju inimesi kellega rääkida. Enamus maju olid tühjad ning lagunenud ja üksikud nõukogude liidu aegsed hooned olid paksu muinsuskaitse märkidega kilesse mässitud. Anton mõtles laisalt, et ehk minna oma vana lapsepõlvesõbra Jüri poole. Ta on siin pea ainuke põline kohalik peale minu, mõtles Anton nukralt.

Aegamööda hakkas taat mööda küla peatänavat lonkima ning märkas enda üllatuseks, et Jüri kaua tühjalt seisnud mürakas kahekorruseline puumaja oli elule äratatud. Ümber hoone vurises tihe sülem droone, mis seda uue molekulaarvärviga üle pihustasid ning seest kostis puuri teravat vingumist. Parasjagu kadus üks musta peaga lüheldane mehike suure kastiga lüüsuste taha. Vot siis, Jüri aastaid tagasi üles pandud kaasüüriliste otsimise algoritm oli viimaks sobivad huvilised leidnud, rõõmustas Anton. Ta astus reipal sammul lähemale ning märkas alles nüüd, et lisaks droonidele sebis maja ümber veel siniste pükstega nii viie-kuue aastane jõnglane. Voh, on ka õigeid eestlasi, kes kolivad linnadest ja välismaalt tagasi kodumaale, mõtles ta rahulolevalt ning pöördus poisi poole.

”Hoi poisu, mis su nimi ka on?”
”Fu shong, chiu lung?” hüüatas poiss ja astus paar sammu tagasi.
”Hoi, hoi, tubli-tubli,” rõõmustas selleks hetkeks juba üsna auru all Anton. ”Mida sa siin ka mängid, ah? Kulli või?”
Kuid poiss pööras hoopis ringi ja jooksis majja. Hetk hiljem ilmus sealt välja lüheldane kollaka nahaga mees, kes kukkus Antoniga millestki ägedalt seletama. Anton kuulas natuke aega kummalist keelt, proovis siis nutiprillide tõlkefunktsiooni käima panna, aga see jooksis täie pininaga kokku. Viimases hädas üritas ta pilukale õlut pakkuda, lootuses, et juua täis peaga suudavad kõik rahvad omavahel suhelda, kuid võõramaalane keeldus hüvast rüüpest. Lõpuks lõi Anton kõigele käega ja vantsis neist mööda majja, Jüri kitsukesse toapugerikku.

Sisse kolinud üüriliste tõttu oli Jüri uueks toaks kohandatud madal teise korruse kolikamber. Aga ega Jüri palju vajanudki, külmaunes lebaval mehel on väikesed vajadused. Anton astus keset tuba Dracula kirstuna lösutavale metallist ja plastist kastile lähemale ning hõõrus käisega selle peal olevat kitsukest aknaruutu, et sõbra tardunud nägu vaadata. Sellest polnud eriti tolku, klaas oli seestpoolt jäälilledega tihedalt kaetud ning läbi nende paistis vaid mingi ebamäärane tomp. Anton ohkas, lõpetas tulutu klaasipuhastuse ning räntsatas hibernatsioonikirstu kõrvale seatud krigisevate vedrudega tugitooli.
Tegelikult ei meeldinud talle uus külmapensioni kava juba alguses mitte üks raas ning eriti turris oli ta selle peale pärast parima sõbra kaotust. "Kes sind õige seal tulevikus ootab?" oli ta Jürile põrutanud. "Maailm on veel võõram ja meid, vanu rümpasid, on veelgi vähem tarvis."
Aga Jüri oli kõigutamatu. „Suremiseks on veel vara, aga sellest tänapäeva maailmast on mul igal juhul siiralt sitaauguni! Ja üldse jätame parem emotsemise ning võtame pitsi viina.”
Nad võtsid Jüriga viina ka vahetult enne külmutamist ning mõtisklesid sähmakate kõrvale, et kas Jüril peaks viis aastat hiljem ärgates ka pohmakas olema või ei. Kuid hoolimata sellest, et Jüri oli lasknud vaid enda elutegevuse ajutiselt peatada, oli Antonil ikkagi toona kogu viinavõtmise aeg nukker tunne justkui peielauas, kus saad koos kadunukesega juua. Ta oli ühel ööl purjus peaga isegi külmakirstule kimbu maja kõrvalt kitkutud lilli toonud ning nutta tihkunud.

Neile asjadele mõeldes tundis Anton, kuidas praegugi hakkasid silmad kipitama ja üksik pisar mööda põske veeres. "No kurja, sama hästi võiks juba ennast ka külmutada," porises ta ning hakkas mõtete mujale viimiseks nutiprillides e-maili programmi käivitama. Kulus peaaegu pool pudelit viimast õlut, kuni vanaldased prillid loadingu lõpetasid ja kogu Antoni ümbrus sai hoopis uue ilme kõigist spämmist, viirustest ja ahelkirjadest, mis prillid mööda Jüri elutut elupaika laiali projitseerisid. Neist ainuke asjalik ja inimese kirjutatud teade tundus olevat Eesti rahva muuseumist. Anton avas selle ning leidis tegemist olevat pakkumisega lasta end digitaliseerida.

”Säilitame Eesti rahvapärimused, säilitades eestlasi endid,” seisis kirja pealkirjas. ”Koostöös pensioniametiga pakub ERM kordumatu võimaluse jäädvustada oma isiksus igaveseks.”

Anton vaid mühises sellepeale, digitaliseerimine oli peaaegu sama hea kui hibernatsioon. Pealegi oli ta end niikuinii digitaliseerida lasknud, et kuidagi napi pensioni kõrvalt uut tehismaksa ning teist neeru osta. See meenutas Antonile, et peakski õige enda värske uue vennaga rääkima. Ta pani e-maili rakenduse kinni ning helistas Anton-3le.

”noh vanamees kuidas elad ka?” kostus prillide klappidest ta enda moonutatud hääl.
”Muidu pole viga, aga igav,” kurtis päris Anton. ”Ja isegi surnuks juua ei saa, tehnika liiga heaks arenenud, ennem lähed pankrotti, aga sul?”
”kuule pole viga pole viga. sai täna poola transiidile liigutud. poola pensionärid on muide päris muhedad rongimehed siin.”
”Poolas? Ega sa, muide, Tõldrest mingi lõuna paiku mööda sõitnud?”
”sõitsin sa ju veel lehvitasid mulle.”
”Ah see olidki ikka sina,” rõõmustas Anton-1.
”jah aga ma pean nüüd lõpetama. vaja mingeid maksu forme täita.”
”No olgu, ära võõraks jää,” sõnas Anton ja lõpetas kõne.
Äkitselt tundis ta, et moodne tehnika oli vahel ikkagi lahe asi. Ta poleks ealeski osanud arvata, et võib vanas eas endale venna saada.

Jüri madalas kambris oli hea hämar ning tugitool oli üllatavalt mõnusaks muutunud – jää või magama. Anton oligi libisemas reaalsust ja ebareaalsust eraldava unepiiri poole, kui ta prillid häirivalt teravalt piiksatasid.

Ta raputas une peletamiseks pead ning silmitses saabunud e-maili, saatjateks samad naabripoisid, kellega ta oli tunnike tagasi rääkinud, ning pealkirjaks oli „ESA otsib Veenuse uurimissondile töötajat.” Kirja sisuks oli vaid link ning napp teade – hei vana, vii õige oma unistus täide, mis sa ikka siin maa peal unistad :)

Anton vandus tasakesi. Hoolimata kõrgest east ja joodud õllest, tundis ta mõnitamise eksimatult ära. Neetud nagad! Ta tahtis teadet juba kustutada, kuid siis sai uudishimu vanamehest võitu ning ta klõbis kirjas olevale lingile.
Kandidaadile esitati üsna tavaline nimekiri nõutavatest oskustest ja omadustest. Nagu tavaliselt, oli nimekiri üsna lühike ning nagu üsna sageli oli olnud, oli Antonil kõik omadused olemas. Peale selle ühe muidugi, füüsilise vormi. Ta ohkas ning tahtis juba teist korda kirja kustutada, kui tema tähelepanu köitis kirja all olev rida:
”Otsitakse digikoopiaid, bioloogilistel isikutel palutakse mitte tülitada.”

Aga miks mitte, sähvatas tal äkki. Kas polnud temagi kunagi kosmonaudiks tahtnud? Nüüd oleks võimalus, ja kui lahe oleks õhtuti rääkida oma uue digi-vennaga, kes parasjagu mööda Veenust ragistab ja sealset elu-olu kirjeldab. Pikemalt mõtlemata pani Anton end ESA nimekirja kirja. Sellest toimingust uut energiat saanuna kargas taat energiliselt püsti ning asus üht lapsepõlves palju kuulatud JMKE lugu ümisedes kodu suunas teele.
Oli aeg veenduda, kas kööki jäetud viinapõhi kõlbab veel juua.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Peatoimetaja veerg 04/15
Reaktori kirjutaja Heinrich Weinberg
Intervjuu: Heinrich Weinberg
Stalker 2015 hääletus ... jätkub
Parimat õudust ja fantaasiat kümnendalt HÕFFilt
Ulmeühing 20 aastat hiljem
Lauamänguarvustus: Robotite kakelung
Lauamäng Musta Isanda vari
Tibusid loetakse sügisel: Sügissõda
Labürindijooksja – kas saab hakkama?
Tiit Sepa: Tulija ja jälgija
Ulmekirjanduse ABC
Ulmkonnakroonika 4/15
Kirjastuste uudised 04/15
Katkend uuest Süvahavvast: 12. Puudutus
Jutt: Tööaeg
Jutt: Vanamehe unistus
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)