Võtsin Mart Laari raamatu „Sügissõda“ kätte kõhkleva tundega. See autori kummaline tees, mis raiutud tagakaaneteksti: „See ei ole ulmeromaan.“ Huvitav, mispärast säärane range seisukoht ja mille poolest nii oluline, et tuli kindlasti ära märkida? Kartus, et tõsised ajaloohuvilised põlgavad raamatu ära? Et jäävad ainult ulmelugejad ja neid on liialt vähe? Ent, kui „Sügissõda“ ei ole autori meelest ulme, siis tekib küsimus, mis romaan see siis on? Tagakaanel siiski öeldakse, et see on alternatiivajalugu, seal rõhutatakse:

„Pea kõik tegelased on reaalselt eksisteerinud isikud, kes tegutsevad oma aja teadmistest ja hoiakutest lähtuvalt ning võitlevad tolla aja relvadega. Enamik raamatu sündmustest on tegelikult toimunud Eestis aastatel 1939-1944 või samal ajal Soomes. Autentsed on ka enamik raamatus toodud dokumente.“

Rõhutus ajaloolisusele, mitte ulmele. Ent kui kuulame 17. veebruari Kirjandusministeeriumi saadet, siis seal ei pane Mart Laar sugugi pahaks, kui saatejuht küsib: „Kas nüüd oled ulmekirjanik valmis?“ ja Laar vastab : „Ühe raamatuga vast veel ulmekirjanikuks veel ei saa, nii, et ma püüdlen sinnapoole, aga jah, selleks tuleb veel vaeva näha kõvasti.“ Nii, et siiski ehk ulmeromaan. Samas saates deklareerib Mart Juur ˛anriks fiktiivne dokumentalistika, millele Laar samuti vastu ei vaidle. Peale kaant jõuame saatesõna juurde.

Raamatu saatesõna kohta peab ütlema, et see oleks võinud olla olemata. Saatesõna on justkui lisatud hiljem, kiirustades ja toimetamata. Ei tea, kas viimasel hetkel luges käsikirja keegi, kes arvas, et lugejad on puuduliku taipamisvõimega ja sisu tuleb puust ja punaseks ette teha? Selles räägitakse kuidas justkui eikuskilt ilmus Laari lauale tundmatu autori käsikiri, ehk käesolev romaan ja hiljem see käsikiri kadus eikuhugi. Laar aga andis selle siis välja, ajaloolane nagu ta on. Pigem võinuks saatesõna olla „mänguväline“, kus Laar oleks selgitanud teose tagamaid, et tahtsin tuua lugejani oma nägemuse, mis juhtunuks siis kui oleks vastu hakatud, et olen seda juba 20 aastat tahtnud kirjutada ja nüüd võtsin kätte ja tegin ära. Praegu aga on üsna kehv sissejuhatus – salapäraselt ilmus eikuskilt mingi käsikiri, millest on antud Esimese vabariigi ajal välja juba mitu trükki, aga kellelgi pole aimu, kes on autor, säilinud pole eksemplare. Seejärel, vaevalt sain käsikirja kätte, kui see kadus, haihtus, nagu poleks olemas olnudki. Milleks seda tekkimist-haihtumist üldse sisse panna, kui ei suuda isegi head lugu leiutada kuidas käsikiri tuli ja kadus? Teiseks – mida annab loole juurde see, et fiktiivne autor kelle mälestused need justnagu on, on tundmatu? Pigem oleks sellise realismilähedase looga sobinud mingi fiktiivse autori elulugu.

Lisaks on saatesõnas selline avaldus:

„Ehk potsatab eikuskilt minu raamatu „September 1944. Otto Tiefi valitsus“ peale Stockholmis välja antud koguteos „Katse taastada Eesti iseseisvus 1991“ või õhem pehmete kaantega raamat „Rohelised mehikesed. Vene-Eesti sõda 2008“.

Usun, et toimetaja Hille Saluäär oleks võinud selliseid lauseid väheke õgvendada ja lihtinimestele arusaadavamasse keelde panna. Eks kõigil autoritel tuleb aeg-ajalt sule alt lausemonstrumeid välja, nii et hoia kahe käega peast kinni. Toimetajad on siin need päästeinglid, kelle peale nad saavad loota, et see nad nagu kutsikad ninapidi loigu sisse suruvad ja lasevad lapsuse ümber teha. Seekord jäi siiski surumata.

Aga liigume edasi, aitab ümber pudru keerutamisest, räägime teosest endast. Romaan on rohkete dokumentidega illustreeritud ajalooraamatu moodi kuiv ülevaade sellest, kuidas Eesti Vabariik keeldus Nõukogude Venemaa poolt peale surutavast baaside lepingust ja sellele järgnenud Sügissõjast. Nagu juba öeldud, moodustavad suure osa raamatust üksikasjalikud dokumendid, palju on mainitud ajaloolisi isikuid. Näiteks on muude ajalooliste isikute seas ära märgitud Harald Riipalu ja Alfons Rebane, kes ei paistnud silma saksa mundris, vaid võitlesid Eesti mundris. Dokumentide kohta kahjuks saab kiidusõnu öelda vaid osaliselt. Ühest küljest on nad huvitavad, teisest küljest lööb siin välja autori tugev ajalookirjutamise taust ja ilukirjandusliku poole nõrkus. Ta ei tea, millal piiri pidada. Dokumendid on liiga täielikud, liiga pikad ja mis kõige halvem – sisaldavad kordusi. Näiteks leheküljel 69 on R. Maasingu mitmeleheküljeline ettekanne piiri taga olevatest Vene vägedest ja kohe sinna järgi tuleb uus loetelu nendesamade vägede kohta, jälle mitu lehekülge, mis väed ja kus, seekord Vene poole pealt vaadatuna. Ma arvan, et säärane viis ühte ja sama infot mitu korda korrutada ei ole lugemishõlpsuse seisukohalt mõistlik. Seega võinuks dokumentaalset osa kärpida ja esitada ainult olulised lõigud, ainult uus informatsioon. Sekka aga rohkem õppursõdurist „autori“ enese mõtte- ja elukäike, analüüse toimuvast. Praegu algavad fiktiivse „autori“ mälestused õigupoolest alles peale 119. lehekülge.

Kuna raamat on alles poolik, on vara terviku kohta midagi rohkemat öelda. Võib vaid nentida, et üldiselt oli lugeda huvitav, kuid veel huvitavam oleks, kui reaalse ajaloo vahel oleks rohkem n.ö inimlikke mõtteid. Sääraseid, kus lugejale ei esitata ainult ajaloolist tausta ja sündmusi, vaid ka seda, mida fiktiivne autor tollal tegi, mõtles, kus käis, kellega rääkis, mis nemad arvasid. Laar teeb praegu esimesi kobavaid samme ilukirjanduse vallas, kõrgustesse on tal veel pikk tee minna, kuid alternatiivajaloolises ˛anris on, kui oskusi veidi lihvida, lai ja tänuväärne tööpõld ootamas. Ajalootaust on tal tugev, nüüd on vaja tööd teha liigkuiva sõnaseadmisega. Nagu ta „Ringvaate“ saates ütles, et tervise tõttu on tal rohkem aega pühenduda kirjatööle, loodame, et esimene varblane ei jää viimaseks ja ehk tuleb tõepoolest teisigi alternatiivajaloolisi ulmeromaane ja iga järgmisega ilukirjanduslik sulg areneb.

Sügissõja teine osa „Käsi relvaga“, mis peaks lubaduste järgi ilmuma käesoleval aastal, võiks olla juba terake parem.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Peatoimetaja veerg 04/15
Reaktori kirjutaja Heinrich Weinberg
Intervjuu: Heinrich Weinberg
Stalker 2015 hääletus ... jätkub
Parimat õudust ja fantaasiat kümnendalt HÕFFilt
Ulmeühing 20 aastat hiljem
Lauamänguarvustus: Robotite kakelung
Lauamäng Musta Isanda vari
Tibusid loetakse sügisel: Sügissõda
Labürindijooksja – kas saab hakkama?
Tiit Sepa: Tulija ja jälgija
Ulmekirjanduse ABC
Ulmkonnakroonika 4/15
Kirjastuste uudised 04/15
Katkend uuest Süvahavvast: 12. Puudutus
Jutt: Tööaeg
Jutt: Vanamehe unistus
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0072)