Ulmestaar



Tea Roosvald on Eesti ulmelugejale tuntud kirjutaja. Ta tegi ulmedebüüdi 2011. aasta ulmejutuvõistlusel, kus tema jutt "Nõiamoori Miisu" tuli neljandale kohale ja ilmus antoloogias Täheaeg 9. Ta on avaldanud Täheaegades veel kaks juttu ning 2014. aasta ulmejutuvõistlusel jõudis tema jutt "Küljeluust ja lihast" kuuendale kohale (Täheaeg 13).

Mida praegu loed?
Need küsimused tulevad väga piinlikul hetkel ja kõik vastused on läbi imbunud asjaolust, et tegelikult pole mul juba ammu üldse mitte mingisugust aega midagi lugeda! Isegi erialakirjandus lippab silme eest läbi nii kiires tempos, et tunnen vajadust ajamasina või ajuimplantaadi järele. Vähemalt on kohustuslikud tellised vahel lohutavalt ulmeliste pealkirjadega, näiteks „The Lucifer effect“ (Zimbardo) ja „Muutumised“ (Saarinen, Lonka). Nende all keerutavad lootust kaotamata pöidlaid „Surnute eest kõneleja“ ja „Täheaeg 13“, viimasele hingab kuklasse mantlipärijagi, aga tõsiselt, ei jõua noh! Öökapil on mul siiski midagi mõistuseraasukese säilitamise huvides: Jim Butcheri Codex Alera sarja teine köide, „The Academ's Fury“ – suur kummardus raamatuomaniku kannatlikkuse ees, kuna raamat on minu käes juba aasta aega ja ma kohmetusest särades muudkui küsin pikendust. Väga hea fantasy on, koheselt lülitab ümber, pakub sõna otseses mõttes pingerikast pelgupaika ega nämmuta niisama, lokkab sisemisest koekirjast, mille alusel püüda autoriga sammu pidada ning ärgitab seda „tahaks ka kangesti midagi kirjutada“-osakonda pea varjatud tagatoas sulekrabinal üles tähendama iseenesestmõistetavusi nagu „ja hoia tempot!“, „liigne ilgus ei tule küll kellelegi kahjuks!“ ning vahel ka „ohhoo, miuke kleit, uh, vabandust, ärge pange tähele...“. Kokkuvõtlikult: midagi praegu siiski loen!

Mis naelutab su raamatu külge?
Kui ma ütleks, et teema peab mulle korda minema, siis ilmselt sööksin peatselt oma sõnu. Teema peab autorile korda minema, küll siis mina saan ise hakkama. Seejuures suurest kolmikust on mu jaoks kaugelt kõige olulisem tegelastesse puutuv, mul on raske lugeda ükskõik kui põhjendatud sündmustes seiklevatest autori vaeslastest, keda „käideldakse“ loo huvides liigse ärimehelikkusega. Ei pea silmas seda, et neid peaks vatil hoidma ja magusõnneliku lõpuga õnnistama, vaid seda, et nende püüdlused, isegi/eriti luhtunud püüdlused, oleksid nähtavad, käegakatsutavad, oleksid autorile olulised. Isegi, kui tegelase loogika minu loogikaga ei ühti, võin ma selle kohta tema mõtisklustest ju lugeda ning teda kui nähtust tundma õppida. Lugu võib teha temaga asju, mida ma tahaks oma silmadelt maha kraapida, või siis tema ise võib teha asju, millele ma ei tahaks olla eriti kaasa elanud, aga ma tahan teada, mis selle sasipuntra põhjustas, pluss mingisugune poeetiline õiglus ei tule sealjuures ka kahjuks. Kui autor austab tegelasi, on see päris mitu sepanaela väärt. Eriti hea, kui ühtlasi oleks käsitletud inimsust universumi vastu, soovitavalt singulaarsuspeeglis, mitte tingimata ammu-meelt-ära-heitnud misantroopiaga, ja igasugused nutikad võõrolmedetailid on ka kuumalt teretulnud.

Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejale.
Väga raske küsimus. Jätaks vahele? Või alustaks sõna „lemmik“ definitsiooni täpsustamisest, kuna teaduslik fantastika, fantaasia ja õudus ilmselt siiski ei ole õige vastus ja mul tuleks kuskilt mõned teosed või autorid lagedale kraamida? Probleem pole selles, et mul oleks nii hirmus mitu lemmikut ja ma ei oskaks nende vahel valida, või et mul ei oleks neid üldse ühtegi. Aga olen selline koleeriline lugeja, et kui ma teose peale just ei vihasta, suudab see mulle enamasti ikka midagi huvitavat pakkuda ning mõnda aega võin ma sellesse üsna armunud olla, selle sihte ja vajadusi mõista ning selle keelt rääkida. Kuivõrd need on minuga kaasas käima jäänud, selgub alles hiljem. Tolkien on minu jaoks äärmiselt oluline, nii keeleloome, Silmarillioni narratiivide kui ka „haldjate pikkuse küsimuse“ pärast. Üleüldine lemmik on igasugune kontseptsioonidega mängiv sci-fi. Eesti ulme patrioot olen ka, noorpõlves austasin Mardust, lugedes ja selle kaanepilte oma T-särkidele ümber joonistades. Sealt siiani on inimesed ikka mõnuga tegutsenud ja selle käigus põnevalt muutunud, neid on juurde kasvanud, nad on eripalgelised – olen aktiivsusega rahul. Aitäh, kallid ulmeautorid!

Indrek Hargla uue raamatu esitlus


Laupäeval, 25. aprillil toimus HÕFFi raames Indrek Hargla verivärske romaani „Süvahavva: Teine suvi“ esitlus, kus kirjanikuhärraga vestles ulmeguru Jüri Kallas. Esitlust oli tuldud vaatama nii lähedalt kui kaugelt. Ka osa festivalikülalisi oli filmide vahel leidnud aega tutvuda uusima ulmekirjandusega – nii ka Reaktori toimetuse esindajad. Rahvast oli kohvikus Raamat kokku ehk 30.

Räägiti, loomulikult, Süvahavva raamatutest ning ka teleseriaalist. Lobiseti välja, et tegu on triloogiaga, mistõttu on oodata veel üht osa. Hargla tutvustas romaani saamislugu, kuidas ta oli hakanud stsenaariumi ümber kirjutama ning selle kitsaskohtadest. Nagu ulmelugejail kombeks, arutleti ka Süvahavva täpsema ˛anrilise paigutuse üle, mille kohta kirjanik ise kasutas sõna „etnopõnevik“. Hargla rääkis ka, kuidas ta kirjutab ja kust leiab fakte.

Arutluse alla võeti kogu kirjaniku looming, alustades tema õudusjuttude, French ja Kouluga ning muidugi ei pääsenud kuulajad ka Melchiorist, mille puhul võeti vahepeal jutuks sarja uus raamat. Sellega koos arutati ka Indreku teistesse keeltesse tõlgitud Melchiori teoste ning tõlkimise põhjuste üle. Selle kohta ütles kirjanik, et üks korralik krimkafänn peab saama nädalas vähemalt ühe romaani – see pidavat olema keskmine doos.

Publiku seast tuli küsimus Indreku kirjutusstiili kohta, mille kohta kirjanik ütles, et tal küll Stephen Kingi moodi päevaplaani ei ole, kuid püüab end siiski pidevalt kirjutamas hoida, mis alati ei õnnestu.

Jutu kõrvale pakuti head veini, maitsvaid näkse ning värsketele raamatuomanikele jagati ka autogramme. Loodame, et varsti saame samades tingimustes külastada ka kolmanda Süvahavva romaani esitlust.

Ove Hillep

Ulmeühingu aastakoosolek.



4. aprillil toimunud Ulmeühingu üldkoosolekul oli kohal 19 liiget (ja kaks liiget, kes olid volitanud kolmanda enda asemele). Liikmemaks jäi endiselt 13 euro peale, samas otsustati, et liikmemaksude maksmata jätmise eest kedagi liikmestaatusest välja ei arvata. Kuigi varasemalt on paberimajanduses olnud hulga segadust, jälgitakse alates 2015. aastast liikmemaksu korrektset tasumist. Järgmisena esitles Veiko Belials aastaaruannet ning see sai kohalolijate poolt ühehäälselt vastu võetud.
Seejärel vaadati üle muutunud põhikiri, kus oli presidendi staatus paremini välja kirjutatud, lisatud auliikme valimine ning juhatuse ja presidendi valimine kolmeks aastaks. Ka selles osas polnud liikmetel vastuväiteid ja uuenenud põhikiri võeti vastu.
Juhatus valiti salajasel hääletusel kolmeliikmeline: Jüri Kallas ja Joel Jans ning presidendiks sai ühehäälselt valitud Veiko Belials.

MTÜ poole asjad läbi, asuti ühingu ulmepoole kallale. Värskelt valitud president tutvustas 16. septembril tulevat uut üritust "Eesti ulme päev" (18. septembril täitub sõnal „ulme“ 45 aastat). Sai arutatud, et Eesti ulme päevast võiks saada omamoodi regulaarne üritus ja traditsioon, nagu on suvine Estcon.
Aastakoosoleku lõppedes siirdusid kohalviibijad Tartu Kirjanike Majja Eesti Ulmeühingu 20. sünnipäeva tähistama. Seejuures täienesid selle ürituse raames ulmeühingu read 7 uue liikmega.

Shanghai ulmefänn Eestis.



Tallinnas kohtusid Nikolai Karajev ja Andri Shanghai ulmefänniga, kelle ingliskeelne nimi on Regina Wang, et rääkida kohalikust fändomist ja
Nikolai tegemistest, kellel ilmus "Mir Fantastikis" artikkel Hiina
ulmest. Kui hieroglüüfides artiklit http://www.wcsfa.com/topic_article-2796.html lugeda, leidub seal ka mõni üksik ladina
tähtedega sõna. Ilmselt tänatakse Andrit ja Belialsi, kes selle kokkusaamise
organiseeris. Kuna ohtralt on sõna Estcon, mainitakse ka Stalkerit ning
on ka Tarkovski "Stalkeri" ning Strugatskite "Väljasõit rohelusse"
pildid, siis on ilmselt juttu ka Eesti ulmest.

Friigifilmide öö vol. 2



1. mai õhtul murravad Elektriteatri ekraanile "Birdemic: Shock and Terror" (treiler), "An American Hippie in Israel" (treiler) ja "Turkish Star Wars" (treiler) – filmid, mis lasevad vaatajal igaüks omal moel unustada kõrgkunsti reeglid ja elada kõlava naeru saatel kaasa pisut teistmoodi meistriteostele. Seosetud tegevusliinid, amatöörlik näitlemine, meeldejäävad eriefektid – kõik see saab üheks tervikuks friigifilmide ööl.

Filmid linastuvad inglise keeles ilma eestikeelsete subtiitriteta.

Ulmeline järjejutt maakonnalehes.



Alates 9. aprillist ilmub Lääne maakonna ajalehes Lääne Elu järjejutuna J. J. Metsavana ja Maniakkide Tänava SF-lugu "Valge härrasmees". Ilmselt ei ole ulmeringkonnas hästi tuntud autor Maniakkide Tänav veel esimese järgu täht, sest esimeses osas on loo autoriks märgitud ainult J. J. Metsavana, loo pealkirjaks aga "Valge härrasmees: maniakkide tänav".

Häbiväärne intsident ulmekirjanduse BAASis.



Aprilli alguses tekitas "Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel" autor Atlas Thavet varikonto Esper Thompson (sama nime kannab autorit avaldav kirjastus), et baasis Rauxi kirjutatud arvustust rünnata. Sellist asja (vähemalt mitte sellises ekstreemses vormis), kus enda teose arvustusega mitte rahul olev autor haarab sule ning kukub pseudonüümi all arvustust tõrvama, pole BAASi 18-aastase ajaloo jooksul veel ette tulnudki.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Peatoimetaja veerg 04/15
Reaktori kirjutaja Heinrich Weinberg
Intervjuu: Heinrich Weinberg
Stalker 2015 hääletus ... jätkub
Parimat õudust ja fantaasiat kümnendalt HÕFFilt
Ulmeühing 20 aastat hiljem
Lauamänguarvustus: Robotite kakelung
Lauamäng Musta Isanda vari
Tibusid loetakse sügisel: Sügissõda
Labürindijooksja – kas saab hakkama?
Tiit Sepa: Tulija ja jälgija
Ulmekirjanduse ABC
Ulmkonnakroonika 4/15
Kirjastuste uudised 04/15
Katkend uuest Süvahavvast: 12. Puudutus
Jutt: Tööaeg
Jutt: Vanamehe unistus
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0800)