Selle kuu Reaktori intervjuu on meil Urmas Alasega, kes oli kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse Eesti viljakamaid ulmeautoreid. Meenutuseks taasavaldame ka ühe ta Põhjanaelas ilmunud loo.

Maniakkide Tänav viis ulmikute hulgas läbi küsitluse ja pani vastuste põhjal kokku nimekirja läbi aegade parimatest Eesti ulmelugudest. Kel soovi võib meile saata ka oma lemmikute nimekirja.

Reaktori juttude osas jätkame 2017 jutuvõistluse paremiku avaldamist. Seekord jõuavad teieni Aliise „Surmasööjad”, Mairi Lauriku „Zombid tekitavad laipu” ning Piret Saul-Gorodilovi „Prinditud (l)ootused.” Lisaks avaldame Kaido Tiigisoone jutu „Kassiliiv“ ning Karmo Taltsi „Koletu Kristatos“. Jätkub ka Tõnis Hallaste arvustusrubriik, kus ta lahkab eelmisel kuul ilmunud jutte.

Raamatuarvustusi on meil see kuu tervelt kolm ning lisaks neile veel üks arvustus Star Treki fännisarjadest.

Loe edasi...

Ulmekirjanikud on kirjutamiseni jõudnud eri põhjustel ja teid mööda. Mis oli see, mis tõi sind kirjutamise juurde?
Ray Bradbury ütles kunagi midagi selles vaimus, et paljud kuulevad hääli ja veedavad oma päevad nelja seina vahel, ühed hullumajas ja teised kodus kirjutusmasina taga. Mina hakkasin kuulma hääli palju varem, kui hakkasin neid üles kirjutama, seega oleksin võinud ka esimeste hulka sattuda. Kirjutamise juurde jõudsin tegelikult läbi mõtteaegluse. Mul ei tulnud kunagi õigel ajal õige sõna keelele. Kui tuli, siis oli hetk ammu möödas. Aga kirjutades võib hetk viibida, kuni mina vajaliku sõna üles leian.

Kes on su lemmikud ulmeautorid? 
Väga raske küsimus. Mul on väga palju lemmikuid. Ilmselt on minu meeldimislävi väga madal. Loen kedagi, ja kohe meeldib. Algul lugesin muidugi autoreid oma kodust: Verne. Beljajev. Asimov. Conan Doyle. Hiljem lisandusid Clarke, Bradbury, Simak, Lem ja Strugatskid. Enamik raamatuid, mida lugesin, oli muidugi vene keeles.

Loe edasi...

Eesti ulme? Ma ei tea sellest eriti midagi, mida sa soovitaksid? Selliseid jutuajamisi on mul olnud viimase paari aasta jooksul omajagu. Minult on mitu puhku küsitud, et millised on need head lood, millest peaks Eesti ulmega tutvumist alustama. Pean alati vastama, et see on kahe otsaga küsimus, termin “head lood” sõltub suuresti ikkagi lugeja maitsest. Mina võin igasuguseid asju soovitada, aga minu maitse on minuspetsiifiline ja ei pruugi sugugi küsijale sobida. Teiseks, kui ma hakkasin käigupealt mõtlema... tekkis mitte küll paus, aga ikka suured lüngad jutuajamisse, mil ma kramplikult meenutasin, millised siis on need head lood, mida soovitada. Raske oli. Värskeid lugusid oskan ikka öelda, aga aastatetagustega hakkab endalgi skleroos välja lööma, lausa häbilugu.

Nii hakkas mul küpsema mõte, et ka kohaliku ulme jaoks oleks selliseid edetabeleid või nimekirju vaja, mida välismaa ulme kohta Google’isse otsingut sisse lüües kümnete kaupa välja tuleb.

Loe edasi...

Mõnikord ma mõtlen... ei, mõtlen ma sageli, aga mõnikord ma mõtlen erinevuste ja seaduspärade asjus. Noh, et mis on omane ulmele kõikides riikides ja keeltes ning mis on erinev. Kui arvestada üleilmset kutuuriimperealismi, piirideta internetti ja üleüldist amerikaniseerumist, siis sageli on need mõtted seotud mineviku ja ulmeajalooga.

Tänapäeval erisused pigem kaovad – piisab, kui vaadata ulmeraamatute kaasi, et sageli ilmuvad tõlkeromaanid üle maailma samasuguse kaanepildiga... n-ö täiuslik burksimaailm, kus hamburger igas maailma otsas tähendab ühe ja konkreetse firma hamburgerit. Jah, eks kodukootus ole halb ja profitase on profitase, aga mõneti see standardiseerimine vaesustab.

Kuid kui rääkida erisustest, siis mingil hetkel jäin ma mõtlema väljaspool ulmeajakirju ilmuvale ulmele ja järsku mul plahvatas, et üks kardinaalne erinevus on nn endise sotsleeri ja kapitalistlike riikide ulmes küll. Populaarteaduslikud ehk siis aimeajakirjad.

Loe edasi...



Herschell Gordon Lewis sündis 15. juunil 1926. aastal ja elas vägagi austusväärse 90 aasta vanuseni. Magistrikraad ajakirjanduses, lühike karjäär õppejõuna, reklaamifirma osanik. Lavastaja, stsenarist ja produtsent. Tuntud ka kui „Godfather of Gore“.
Herschell alustas kuuekümnendatel tänapäeval kergelt erootilise maiguga filmidega ja liikus sealt edasi splätterite juurde. Tema 1963. aasta Blood Feasti peetakse üldise konsensuse alusel esimeseks gore-filmiks (iseenda huvi rahuldamiseks vaatasin järgi, 1963 on ka Mario Bava esimese giallo linastumisaasta, aga giallo ja splätteri rõhuasetused on siiski veidi erinevad). Kuna kulu oli väike, aga tulu märkimisväärne, siis Herschell jätkas. Oli nii huumoriga pooleks katsetusi, oli ka puhtalt gore’i peale rõhuvaid filme, 1972. aastaks oli juba kõike proovitud ja Herschell läks filmimaailmast puhkusele. Nii umbes kolmekümneks aastaks ja väntas siis kaks filmi veel.
2016.

Loe edasi...



Kui kõik hästi läheb, näeb sügisel uut Star Treki seriaali, kuna vaatajateni peaks jõudma „Star Trek: Discovery“, mille tegevus toimub 10 aastat enne kõige esimest seriaali, eirates seejuures kinofilmides tehtud muudatusi. Ehkki mulle meeldiks kui Star Treki hüüdlause „To boldly go where no man has gone before“ leiaks praktikas rakendust ja tehtaks midagi tõeliselt uut – niihästi uues ajas kui ka uute tegelastega, olen siiski ettevaatlikult optimistlik, lootes vaikselt, et sealt võib ehk midagi head tulla. „Enterprise'i“ esimese kahe hooaja uimerdavate ja tühiste episoodide viga nad vast ikka ei korda ... oleks vähemalt tore. Igatahes on selleni veel mitu kuud aega ja fännidel on vanad seriaalid kõik ribadeks vaadatud, kuid tahaks ju lisa.

Õnneks on mõned teised fännid lausa nii kaugele läinud, et on asunud lugusid ise juurde tootma. Selliseid ettevõtmisi on olnud mitmeid, varasem neist aastast 1974.

Loe edasi...



Enamustel inimestel on olemas mingi pilt silme ees, kui neile öelda "postapo"- tavaliselt on see seotud viimase suurema meediakujundiga, olgu see film, mäng või dokumentaalne saade.
Paljud aga ei tea, kuivõrd levinud postapo tegelikkuses on - temaatika ei pruugi olla alati seotud katastroofi endaga, vaid selle kaugete tagajärgedega. Kui arvata, et postapo on vaid kõrb, katkised autod ja BDSM karakterid, siis võib väga lihtsalt unustada, et postapo maailmad on ka näiteks "Hunger Games" või "WALL-E".

Loe edasi...

Miks ma üldse seda raamatut lugema hakkasin? Young adult pole ju kindlasti minu teema. Eks ikka küberpungi pärast. Selle subžanri fännina püüan kõik kättesaadava (ja eriti maakeeles) ilmunud kirjanduse läbi lugeda. Seda enam, et tegelikult olid kõigi seni lugenute arvamused kiitvad ja kohati lausa väga kiitvad.

Aga püüan mitte liiga ette rutata ja alustan algusest. Raamatu tegevus toimub kergelt düstoopilises lähitulevikus, kus valitsevad korporatsioonid (autor seda küll otse ei ütle, aga mitmeid vihjeid jagab, nt see kuidas valitsuse valimistel ei osale keegi jne). Seal maailmas sureb kõikehõlmava virtuaalse maailma loonud arvutinohik ja peidab oma päranduse kuskile mängu. Meie peategelasele, kes on rahatu ja vanemateta orb, on see muidugi suurepärane võimalus.

Üks asi, mis mind kohe hakkas häirima, oli see, et autor ei tahtnud niiväga luua ühte mõnusat ja rasket küberpunk-düstoopiat, vaid pigem lõputult nostalgitseda 80nendate üle.

Loe edasi...

Koostajad: Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana ja Artur Räpp

Uus ulmeajakirjas “Reaktor” ilmunud lühiproosat koondav kogumik “Tuumahiid 3: Triitium” on lugejateni jõudnud. Kuigi saatekirjast võib lugeda, et lugusid on 20 ja neljateistkümnelt autorilt, sisaldab käesolev köide mõlemaid pisut vähem. Kuid ei maksa meelt heita ja koostajatelt raha tagasi nõutama minna, sest tegemist on juba kolmanda osaga kogumikusarjast, mille autorkonna arenedes on igas köites näha lugude kvaliteedi tõusu. Mõne lausega lugudest, mis meelde jäid.

On meeldiv tõdeda, et noorematele ulmehuvilistele vähemtuntud, kuid siiski staažikad autorid on leidnud tee võrguajakirja lehekülgedele, et oma loomingut Eesti lugejatele tutvustada. Helju Rebane on mitu kümnendit tagasi maakeelses novellikogumikus “Väike kohvik” hulganisti jutte avaldanud. Hiljem on neid ilmunud nii vene kui ka saksa keeles. Seetõttu sai ootusärevalt loetud käesolevas kogumikus ilmunud lugusid “Taruaeg” ja “Minu pea”.

Loe edasi...

„Tearlingi kuninganna“ on esimene osa Tearlingi triloogiast. Lühidalt võiks sarja esimese osa kohta öelda, et tegemist oli hoogsa ja muhedalt loetava noortele suunatud klassikalise fantaasialooga. Oli mõõgavõitlust ja ratsutamist, valitsusintriige ning kasvamise valu – kõike parajas koguses ning tasakaalustatult jaotatuna, et ühele teismelise lugeja nõudlikule maitsele sobida.

Esimese hooga antakse lugejale klassikalise fantaasialoo hõnguline maastik. Kelsea Glynn on kogu oma elu elanud inimestest eemal, väikeses metsamajas, kuid teadmises, et temast saab Tearlingi järgmine valitsejanna. Noore kroonprintsessi kasvatajateks on erru läinud relvameister, kes kannab hoolt ka tulevase valitseja füüsilise treeningu eest, ning ajaloolane, kelle ülesandeks on õpetada raamatutarkust (peamiselt keeli ja ajalugu, kuid sekka ka palju muud).

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia




Dan Simmons
„Heeliksi orvud“
Sari: Orpheuse Raamatukogu
Tõlkinud Külli Seppa ja Tatjana Peetersoo
Kaanepilt Meelis Krošetskin
Kirjastus Fantaasia

Dan Simmons on eesti ulmelugejatele tuntud eelkõige «Hyperioni»-sarja autorina. Tema käesoleva kogumiku avab «Hyperioni»-tetraloogia järg «Heeliksi orvud», milles Amoiete Spektriheeliksi asukate tähelaev koos 600 000 krüogeenfuugas inimesega otsib endale kaugel galaktikas uut koduplaneeti, kuid on sunnitud tegema vahepeatuse, püüdes inimtsivilisatsioonist kaugel asuvas tähesüsteemis kinni SOS-signaali. Hädakutsungi saatjaiks on laevahuku järel eraldatud planeedile sattunud Heidikud.

Lühiromaani «Tulemuusa» tegevus toimub samuti kauges tulevikus, kus inimkond on tähtedevahelise rasside hierarhia alamal tasemel.

Loe edasi...

Ulmestaar


Selle kuu ulmestaar Rait Piir on noor ja potentsiaalikas ulmehuviline, kes töötab ajakirjanikuna, ning vabast ajast kirjutab ulmet. Praeguseks on temalt Reaktoris ilmunud kaks juttu, kuid usina kirjutamistoas osalejana on lootused tema suhtes kõrged. Ulme paberkujul tarbimisele eelistab Rait audioraamatuid, ning tunneb suurt huvi ka ulmelise anime, manga, videomängude ning LARP'i vastu.

1. Mida praegu loed?
Fields of Fire - Marko Kloos

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Mulle meeldib kui tegelasi ja lugu ümbritsev maailm elab ja hingab. See tähendab seda, et fikatsionaalne maailm mõjub mulle reaalsena ja puudutab mind kuidagi. Võiks öelda, et mulle meeldib detailsus, kuid see ei pea olema lehekülgede kaupa ümbruse kirjeldust. Mingite väga konkreetsete, peaaegu suvaliste asjade kirjeldus võib anda loo maailmale selle iseloomu, mida ma otsin.
Hindan väga tugevalt lugusid, mis üritavad vaadata homsesse päeva.

Loe edasi...

Toimus järjekordne ulmejuttude võistlus – mis tähendab Reaktorile head saaki teise kümnesse jäänud juttudest, mida mitme kuu vältel avaldada. Võistlusjuttudega täidetud suvest saab ainult rõõmu tunda.

Kui üldiselt kommenteerida kolme selle numbri võistlusjuttu, siis paljastuvad üsna eripalgelised stiilid, millest kõigil oma tugevused ja nõrkused.

„Alkeemiku täht”
Kell Rajasalu

Lugu kolmest teadlasest – Saale, Noor ja Kim – kaugel ja külmal Adraste planeedil, kes püüavad selgust saada sellest, kuidas alkeemik tähe tööle paneb. Peategelased saavad teada ühe infokillu alkeemiku tähe toimimisprotsessi kohta ning kirjutavad artikli. Lugu on jutustatud peaaegu, et süüpingil istuva inimese positsioonist, aina kordub mõte, et oleks me tagajärgi teadnud ja et meie pole süüdi. Antakse mõista, et midagi kohutavat on juhtunud.

Loe edasi...

Esmakordselt avaldatud: «Põhjanael» 1991; nr. 1

Võistlusplatsil särasid projektorid, vahtisid tummalt kaameraläätsed ja sähvisid fotoaparaatide välklambid. Lavaserva taga haigutavast pimedusest sihtis mind sada tuhat silmapaari, kui mitte rohkemgi. Spordisaal oli viimase seisukohani välja müüdud.
Treener patsutas mulle õlale. Torkas suhu dopingutableti ja ulatas topsi glükoosijoogiga. «Rahune,» ütles ta. «Võta ennast kokku. Püüa, ja sa suudad.»
Arvuti juurde jõudes unustasin prožektorid, kaamerad ja välklambid. Olin üksi — üksi oma probleemiga.
Käteplagin vaibus. Publik tardus ootuses.
Istusin. Sulgesin silmad. Hingasin sügavalt ja kummardusin kompuutri kohale.
Rahunesin. Võtsin ennast kokku. Püüdsin, ja ma suutsin.
Punkti pannes kaotasin pingutusest teadvuse.
Toibusin haiglas. Mu ümber helkisid torud, sädelesid värvilised toitelahused tilgutites ja arstiriistade kontrollpaneelidel vilkusid tulukesed.

Loe edasi...

Äsja täisealiseks saanud Trevor istus kogu oma pehmuses seinasuuruse teleka ees ja sõi pontšikuid. Pontšikud olid head. See oli ka enam-vähem ainus, millele ta hetkel mõelda suutis. Telekast jälgis ta saadet sedasorti mõttelageda näoga, mis pikaajalisest ekraani jõllitamisest inimestel ikka tekib.
Korraks unustas ta pontšikud ja õõtsutas ennast kergelt edasi-tagasi vaadates põnevil ekraanil toimuvat tagaajamist. Siis nosis jälle edasi. Telekast kostuvad hääled summutasid vaevu Florida kuumuse leevendamiseks kõigest väest pingutava odava konditsioneeri müha.
Lõpuks tüdis ta saatest ning küsis laual seisva musta karbikese käest:
“Alexa, kas kusagilt midagi huvitavamat ei tule?”
See vastas sümpaatse, pisut emaliku, kuid samas seksika naisehäälega:
“Mitte midagi, mis sind võiks huvitada. Kui sa just raketi starti ei taha vaadata. Aga selleks peab õue minema.”
Trevor mugis pontšikuid edasi. Alexale ei pea vastama. See peab vastama talle.

Loe edasi...

„Põhimõtteliselt pead sa teadma kolme asja. Esiteks ei suudeta neid taasäratada täisväärtuslikena, vaid umbes kaheksakümne protsendilistena. Nad on aeglasemad ja rumalamad kui oma eluajal olid. Teiseks...”
„Oot! Sa tahad mulle öelda, et kui Bolt tapetaks ja taasäratataks, jookseks ta sadat meetrit millega? Kaheteistkümne sekundiga?”
„Põhimõtteliselt küll, jah.”
„Ja see pidi olema positiivsust süstiv?”
„Positiivsus tuleb teadmisest, et Bolte on ainult üks ning ülejäänud zombkonna eest suudad sa adrenaliini appi võttes ikkagi ära joosta. Olgu, jäta see marginaalne protsent endisi tippsportlasi ja harrastajate liidreid igaks juhuks välja. Tähtis ei ole ju mitte see, et Hawking suudaks ka surnuna ja sinisena Mensasse sisse saada, vaid teadmine, et reaalselt vastu jalutavad surnud on lihtsalt lohmakad mädahaisulised kogud, kellega sa toime tuled. Pealegi ajasid sa mul nüüd mõtte segamini!”
„Kolm asja, mida ma pean teadma...

Loe edasi...

Rohutirtsud. Neid oli palju ja nad saagisid nagu segased. Pea valutas niigi. Nadja katsus seda ettevaatlikult. Verine. Iiveldama ajas ka. Ta veeretas end selili ja proovis keha kergitada. Läbi valu end istuli vinnates, nägi naine mõne sammu kaugusel maapinnas plahvatusest tekkinud lehtrit. Nadja ajas oma poisiliku keha ettevaatlikult püsti ja tuigerdas paar sammu augule lähemale. Tühi. „Kuradi-kuradi-kurat,“ kirus naise põrutada saanud aju. „Oli mulle seda kõike tarvis?“
Aga ju siis oli.

„Hõkk!“ tegi Paul, nagu alati, kui oli lõpuni jõudnud ja ta rasvunud reisi raputas pentsik värin. Vältimaks laborikapi ja sajaneljakümne kilose keha vahele vangi jäämist, libistas Nadja end vilunult nende vahelt välja. Mees vajus rinnuli läikivaks desinfitseeritud tööpinnale ja lõõtsutas katkendlikult. Ta pööras pead ja vaatas, kuidas naine oma püksikuid üles vedas ning kitlit kohendas.
„Mul on kahju,“ hingeldas Paul sosinal. „Tõesti on.“
„Ma saan aru,“ naeratas naine emalikult.

Loe edasi...

Eevald, muldvana ja hallipäine surnumatja, ei jõudnud enam ammu haudu kaevata. Ometi seisis ta iga matuse ajal värske kääpa kõrval ning jälgis tähelepanelikult noorte kolleegide töötegemist. Ainult siis, kui tema käest küsiti, poetas ta mõne asjaliku nõuande. Kõige hoolikamalt jälgis ta Juhanit, oma lapselapselast. Juhanist pidi saama tema mantlipärija. Poiss oli juba siis, kui veel kõndidagi ei osanud, väikese mängulabidaga liiva sisse sügavaid auke uuristanud ning sinna rohu seest leitud hiirte ja lindude laipu matnud. Isegi sipelga jaoks kaevas laps pisikese haua.
Suuremaks sirgudes käis Juhan tihti vanavanaisaga koos kalmistul. Ta ei kartnud surnuid. Kui taadi pika elu ajal polnud keegi hauast üles tõusnud, siis ei saanud seda juhtuda ka edaspidi. Ükskord oli küll üks naisterahvas surnukuuris üles ärganud ja külma üle kaebama hakanud, aga tema polnud elavate hulgast kunagi lahkunudki. Arstid olid naise eksikombel surnuks kuulutanud ja tal vedas, et teda elusana maha ei maetud.

Loe edasi...

Raudmehed pidid olema kohutavad. Seda oli Mehis kuulnud. Veel hirmsamaid jutte räägiti aga nende jumalast Kristatosest.

Mehis vaatas tares ringi. Tare hämaruses polnud midagi hirmutavat, sest sellesse ei lase majavaim end kellelgi kurjal peita. Pealegi oli uks lahti ja väljast paistis sisse valgust.

Poiss läks välja. Tema peale paistev pärastlõunane päike joonistas välja ta tuhmblondid juuksed ja üllatavalt pika kogu, mis polnud nii kõhn, nagu see oli olnud kevadel.

Masendav oli mõelda, et Rahvamaad ründasid vaenlased ja see toimus just hilissuvel kui kõik oli nii ilus ja viljakas. Mehis raputas pead ja kiirustas õunapuude vahelt läbi.

Paar tundi kulus tal külapoistega mängimiseks ja ta sai Õigesalu kõige jändrikuma puu okstelt kukkudes kriimu. Siis aitas ta õel, kelle kord oli lambaid karjatada, lambakarja koju ajada. Õde naeratas talle tänulikult, kui ta lauda laia ukse avas.

Õhtusöögi juurde ranna poolt toodud kala ei antud.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 6/17
Intervjuu Urmas Alasega
Eesti parimad ulmelood läbi aegade!
Ulme, populariseerimine, ajakirjad
Palju õnne, Herschell Gordon Lewis
Abiks uue Star Treki seriaali ootamisel: Star Trek Continues
Sissejuhatus postaposse
Raamatuarvustus: Valmistub esimene mängija
Raamatuarvustus: Tuumahiid 3
Raamatuarvustus: Tearlingi kuninganna
Uudiskirjandus 6/17
Ulmkonnakroonika 6/17
Reaktori mai juttudest
Jutt: Suurim sport
Jutt: Kassiliiv
Jutt: Zombid tekitavad laipu
Jutt: Prinditud (l)ootused
Jutt: Surmasööja
Jutt: Koletu Kristatos
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0219)