Raudmehed pidid olema kohutavad. Seda oli Mehis kuulnud. Veel hirmsamaid jutte räägiti aga nende jumalast Kristatosest.

Mehis vaatas tares ringi. Tare hämaruses polnud midagi hirmutavat, sest sellesse ei lase majavaim end kellelgi kurjal peita. Pealegi oli uks lahti ja väljast paistis sisse valgust.

Poiss läks välja. Tema peale paistev pärastlõunane päike joonistas välja ta tuhmblondid juuksed ja üllatavalt pika kogu, mis polnud nii kõhn, nagu see oli olnud kevadel.

Masendav oli mõelda, et Rahvamaad ründasid vaenlased ja see toimus just hilissuvel kui kõik oli nii ilus ja viljakas. Mehis raputas pead ja kiirustas õunapuude vahelt läbi.

Paar tundi kulus tal külapoistega mängimiseks ja ta sai Õigesalu kõige jändrikuma puu okstelt kukkudes kriimu. Siis aitas ta õel, kelle kord oli lambaid karjatada, lambakarja koju ajada. Õde naeratas talle tänulikult, kui ta lauda laia ukse avas.

Õhtusöögi juurde ranna poolt toodud kala ei antud. Nagu ikka ootasid lapsed, millal on nende kord kausist putru võtta. Vastne nisujahu andis pudrule meeldiva maitse, mida puhtal odrapudrul polnud olnud.

Tuli minna õlgedele magama. Noored kondid ei jää nii lihtsalt kangeks, aga ometi ei maganud ta hästi. Võigas verine kogu viirastus ta unes ja ta nägi Õigesalu servas asuvat hiit põlemas.

Ta ei ärganud karjudes –lihtsalt

ta palged olid tõustes higised. Hommikulauda kiirustades mõtles ta, mida oli õieti Kristatosest räägitud. Istudes pooleks saetud palgist tehtud pingil meenutas ta, et Kristatos polevatki raudmeeste ainus jumal. Tol oli kaasata isa, Pater, kes oli legendide ajal oma poja rüvedal kombel sigitanud ilma abikaasata, heites oma seemne pimedasse tühjusesse.

Vana Lemb oli kohanud raudmeeste maalt pärit preestreid enne veel, kui raudmehed ise Rahvamaale tükkisid ja tal oli nende veidratest kommetest mõndagi rääkida. „Vaata poiss,“ oli öelnud kiilaneva peaga vanamees, kellel habet peaaegu polnudki, „preestrid rääkisid mulle, et kuna alguses polnud nende usu järgi ühtegi jumalannat, siis pidid naised heitma raudmeeste maal ennast täielikult mehe voli alla.“ Pealegi oleks jumalannade tunnistamine läinud vastuollu raudmeeste usuga sellesse, et jumalaid on üks.

Aga kuidas üks, oli Mehis Lembilt küsinud. Sa ju ütlesid, et nad usuvad Paterit, Kristatost ja Püha Seemet.

Lemb seletas, et kui raudmeeste maa inimesele öelda, et need pole üks jumal, siis tuleb Kristatos võõramaalase sisse ja too läheb sõgedaks ja võib kurja jumala mõju all kallalegi tulla.

Mehis püüdis kujutleda võõramaalase jumalaraevust pahupidi silmi ja raputas siis pead. Kole oli mõelda isegi Põhjapoolsete maade rüüstajate sõjaraevust, parem mitte mõelda Kristatosest ja kuulata, mida vanemad ja vanaema hommikusöögi ajal räägivad.

*

Haavatud mees leiti külaservast. Külarahvas arutas, kust ta tuli. Kuna naaberküladesse polnud raudmehed jõudnud, siis ei suudetudki otsustada, kui kaugelt võõras pärit oli. Mehis mõtles verise näoga kogu vaadates, et punase peaga mees pidi end olema varjanud metsades, teid mööda tulles oleks ta mõne teise külani enne jõudnud.

Kuigi Mehis oli õest vanem ja tal lubati haavatut uudistada, siis toda kandma teda ei võetud. Paari naabertalu vanemad pojad võtsid poolteadvusetu kogul käte alt kinni ja kandsid ta Lembi taresse. Lemb valas vaevu paokil huulte vahele maarohtude leotist ja hiietark ning hiieneitsi lugesid mehele palved peale, et mõni kuri vaim majavaimude kiuste külasse ei tuleks.

Lembile tema tares palvete lugemine ei meeldinud. Mehisele, kes märkas vanameest jälgides, kuidas too nägu krimpsutas, meenus, et Lemb oli rääkinud, et palvetamisest pole abi, sest jumalad mõjutavad maailma oma legendide ajal tehtud tegudega ja neil pole vaja selles toimuvasse sekkuda. Lemb pidas kätt talle õlale pannes Mehise kinni ja Mehis, kelle külaskäike Lemb soosis, jäi sinna ja aitas haiget valvata.

Ei tea, kui palju oli läinud aega, kui too oma silmad avas ja sosinal ütles:

„Nad panid ka hiie põlema.“

Mehe silmad olid hirmsad, aga need ei mõjunud Mehisele üleliia, sest neist vaatas vastu pimeda tühjuse sihitus, mitte mõni jumal. Punapea pilk selgines mõnevõrra ja ta lisas, et esimese raudmehe, kes hiiele lähenes, käes lõi tõrvik suurema leegiga leegitsema, nii et mees süttis. Siis aga lugesid raudmehed palve ja ilmus Kristatos. Mees rääkis nii elavalt, et Mehis nägi toimunut vaimusilmas.

Vigastatud käte ja jalgadega veritsev kogu astub vaenlase sõdurite juurde. Tühjuse värvi kuues preestri õnnistusel lõikavad nood tükke inimmõõtmetest suurema mehekogu ihust ja joovad sellele söögile oma jumala verd peale. Hullununa sööstavad nad hiie poole ja ehkki mõnda neist välk rabab ja teisi rebivad lõhki seninägemata loomad, kes hiiepuude vahelt ilmuvad, jõuab üks, pooleldi lõhki kistud sõdur hiide ja kaunis paik süttib.

Kõõksudes öökis Mehis tare taga ja sai alles siis aru, et ta oli kuidagi õue komberdanud. Lemb pani talle käe õlale ja ulatas talle puulusikast mingit ravisegu. Nüüd aga lähevad nad koos hiide, ütles ta Mehisele. Nad ei hakka seal midagi paluma, aga parem olla omade jumalate lähedal peale seda, kui on kokkupuude olnud võõraste omaga.

*

Nädal aega hiljem oli nende küla rahvas kogunenud koos naaberkülade elanikega lähimasse linnusesse. Poisid kiikasid rauda riietatud kogusid üle puitmüüri enne, kui nad alla käsutati ja pahaste meeste poolt varjualusesse aeti. Edasine oli hirmus, nagu sõda ikka. Väljast kostis visatavate odade vihinat, kokku põrkavate mõõkade kõlksumist, mis andis varjualustes olijatele aimu sellest, kui mõni vaenlane müürile jõudis, ja kõigi nende helide vahele valjemaid või summutatumaid karjeid. Seda, kui kaugel keegi viga sai ja kas vigastus ka surmav oli, said naised ja lapsed helide järgi vaid oletada. Siis hakkasid vihisema läbi õhu mingid rasked esemed. Need, kelle varjualune sai tabamuse, said teada, et tegu oli süütepottidega –varjualune ju süttis ja inimesed kiirustasid välja, mõnes varjualuses varises põlev varjualune raginal peale neile, kes rüsinas olid maha paisatud.

Mehis ei teadnud süütepottidest midagi. Näiliselt terve talvepikkuse aja veetis ta varjus –talvega võrdles ta ajavahemikku sellepärast, et varjualune oli pime nagu maailm talve ajal. Siis kuulis ta aga teise küla hiieneitsi karjeid:

„Ei, ainult mitte hiide!“

*

Koledates turvistes mehed lähenevad hiiele. Hiieneitsi jookseb nende ja hiie vahele, aga ta paisatakse maha ja teda võetakse vägisi. Võõras keeles mõnitatakse naist, sest raudmehed arvavad, et too pole nende kommete järgi abiellu seatud, teadmata, et nad rüvetavad neitsit, kes oli end jumalatele pühendanud.

Mõned maarahva sõjamehed on hiieneitsile järele jõudnud, aga neil ei õnnestu neitsit teotusest päästa. Ühe kiivri maha võtnud vaenlase raiuvad nad küll surnuks, aga peale lühikest heitlust varisevad nende enda kogud pooleks raiutud peaga rüütli kõrvale.

Kohale jõuab ka hiietark. Kas tema sõnade mõjul või selle tõttu, et need rüütlid, kes pole jäänud preestritari rüvetama, jõuavad hiiele liiga lähedale, aga valgete kaskede vahel ilmuvad imeloomad ja rüütleid tabavad ka muud hädad. Paar jämeda maosabaga konna kisuvad osa rüütleid lõhki, mõnest kasvavad aga puuoksad läbi, kolmandaid rabavad maha taevajumala nooled.

Siis aga langeb mustakuuemees põlvili, barbaarses keeles kisendatud sõnad, mida ei näi isegi raudmehed mõistvad, tulevad ta kurgust ja taevasse ilmuvad tumedad pilved, nagu heitleks Pater taevajumalaga koha pärast taevalaotuses. Ilmub Kristatos, tema jäsemehaavad pole sajandite jooksul paranenud, küll aga pole tema ihul märke, et sellest varem söödud ja joodud oleks. Rüütlid lõikavad tema ihust pistodaga viilakaid, mõni koguni raiub mõõgaga, nii et veri kaares pritsib, nii et seda peab suuga püüdma, see asemel, et peekrit tarvitada. Jõudu kogunud võõramaalased lähevad uuesti salu kaitsvatele jõududele vastu.

Kuid neid ei aita isegi Kristatos. Oortum ise ilmub hiit kaitsma. Suur karukogu ei pöördu raudmeeste vastu, vaid vantsib neist mööda, odatorgete peale vaid urisedes, otse Kristatose kallale. Nii heitlevadki kaks jumalat, üks, kelle üllal ihul rüütlite tehtud haavad võikalt mõjuvad ja teine, kelle ihule paistavad vermed just sobivat.

Ent siis võidab inimlik kavalus selle osa, mis maailma asjades jumalatel on. Üks vibumees sätib noole vibule. Raudriides rüütel aga süütab rõngasrüüs kääbusekasvu mehikese noole ja see vihiseb hiide. Uks, mis ülemise ja keskmise ilma vahel avatud on, saab hiie süttimisega suletud, hiiekaitsjad kaovad ja Kristatos lahkub samuti – sinna, kust ta iganes on tulnud.

Peagi on ka linnus võidetud ja seda mitte rüütlivägede ülekaalukuse või juhmi ordumeistri strateegiaoskuste läbi, vaid maarahva meeleheite tõttu. Hiie põletamine on tõstnud vaenlase tuju ja nii ei mõrvagi nad kuigivõrd palju linnusesse varjunud rahvast.

Mehisele jutustati suur osa toimunust pärast, küll aga oli tal tunne, et ta oli seda nägemata osa vaimusilmas ikkagi näinud, nagu haavatud mehe räägitutki. Kohe peale linnuse langemist aga viidi üksteise külge köidetud kätega rahvas linnusest välja ja preester luges neile midagi oma koledas keeles. Mehis vaatas ringi. Lembi ei tundunud olevat teiste seas ja Mehis aimas, et Kristatose ja teiste kurjade jõudude vastu astumine loodusetundmise abil jääb nende külas nüüd tema hooleks.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 6/17
Intervjuu Urmas Alasega
Eesti parimad ulmelood läbi aegade!
Ulme, populariseerimine, ajakirjad
Palju õnne, Herschell Gordon Lewis
Abiks uue Star Treki seriaali ootamisel: Star Trek Continues
Sissejuhatus postaposse
Raamatuarvustus: Valmistub esimene mängija
Raamatuarvustus: Tuumahiid 3
Raamatuarvustus: Tearlingi kuninganna
Uudiskirjandus 6/17
Ulmkonnakroonika 6/17
Reaktori mai juttudest
Jutt: Suurim sport
Jutt: Kassiliiv
Jutt: Zombid tekitavad laipu
Jutt: Prinditud (l)ootused
Jutt: Surmasööja
Jutt: Koletu Kristatos
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0085)