Äsja täisealiseks saanud Trevor istus kogu oma pehmuses seinasuuruse teleka ees ja sõi pontšikuid. Pontšikud olid head. See oli ka enam-vähem ainus, millele ta hetkel mõelda suutis. Telekast jälgis ta saadet sedasorti mõttelageda näoga, mis pikaajalisest ekraani jõllitamisest inimestel ikka tekib.
Korraks unustas ta pontšikud ja õõtsutas ennast kergelt edasi-tagasi vaadates põnevil ekraanil toimuvat tagaajamist. Siis nosis jälle edasi. Telekast kostuvad hääled summutasid vaevu Florida kuumuse leevendamiseks kõigest väest pingutava odava konditsioneeri müha.
Lõpuks tüdis ta saatest ning küsis laual seisva musta karbikese käest:
“Alexa, kas kusagilt midagi huvitavamat ei tule?”
See vastas sümpaatse, pisut emaliku, kuid samas seksika naisehäälega:
“Mitte midagi, mis sind võiks huvitada. Kui sa just raketi starti ei taha vaadata. Aga selleks peab õue minema.”
Trevor mugis pontšikuid edasi. Alexale ei pea vastama. See peab vastama talle.
“Trevor, me läheme isaga välja!” hõikas ema teisest toast.
Ka emale ei pidanud vastama. Üldse ei pidanud kellelegi vastama, ega midagi tegema.
Saade oli igavaks muutunud. Ta teadis seda formaati ja teadis, mis tulemas on. Aga pontšikud olid head. Ehkki mitte enam nii head kui alguses.
“Alexa, kuhu mu vanemad läksid?”
“Mul ei ole lubatud sellele küsimusele vastata.”
“Aga sa tead seda?”
“Jah.”
Tore teada. Sisuliselt see teda muidugi ei huvitanud.
Trevor oli üritanud aeg-ajalt panna seda junni olukorda, kus see ei oska tema küsimustele vastata. Õnnestus see väga harva ja ka siis olid küsimused olnud piisavalt tobedad, et nendega Alexa plindrisse ajamine ei pakkunud talle mitte mingit rõõmu. Täna ei tulnud talle mitte ühtegi küsimust pähe.
Ekraanil toimus mingi jutuajamine. Trevor püüdis sellesse süveneda, kuid mõte hajus jällegi.
Korraga tegi telefon ta kõrval diivanil “dlinn!”.
Trevor võttis telefoni ja luges messengerist teadet:
“Ole hea poja, mine too kassile liiva.”
FAKK!
Kiirelt läks teele vastus: “Miks JÄLLE mina?”
“Sa ju tead, kuhu Borat oma häda teeb, kui ta liiv ei kõlba!”
“Aga miks teie ei või minna?”
“Me ei pruugi enam jõuda. Ise tead, millega riskid.”
Trevor jõllitas vihaselt telekat. Alguses oli sellel kassil olnud normaalse kassi nimi - Bella. Siis aga oli saabunud eluka esimene jooksuaeg, kus see üritas paarituda kõigega, mis oli pehme ja mahtus talle kõhu alla. Nagu näiteks ema pika säärega pööratud nahast saapad, tugitooli käetugi, padi ja Trevori sääremari, kui viimane kõhuli olles telefoniga mängis. Jooksuaja lõpuks oli isa hakanud kassi Boratiks kutsuma ja uus nimi kleepus külge. Muidugi oli Trevor ise lapsena selle eluka majja toonud, kuid ega see ei tähenda, et ta peaks selle eest ELU AEG hoolitsema.
Trevor küsis Alexa käest, et milline pood veel lahti on, kust kassiliiva saaks.
“WalMart on lahti, kuid sinu sinna jõudmise ajaks juba suletud.”
“Raisk! Mis ma nüüd siis teen?”
“Kassi liivakastis ei pea kasutama tehisliiva - võib kasutada ka looduslikku.”
“Kurat sa targutad seal! Kust ma seda looduslikku võtan?”
“Lähim võimalus on Pasco mahajäetud liivakarjäär.”
Trevor ajas ennast vastumeelselt diivanilt püsti. Temast jäid maha pontšikukauss ja töötav telekas. Esikusse jõudes oli Borat kohe platsis. Devon Rex tõugu pisut lokkis karvaga mustjas kõuts lunis saba kikkis vastu jalgu nühkides välja. Trevor ohkas, läks ja pani oma toa ukse kinni. Siis kõndis uuesti esikusse, pani tossud jalga, võttis auto võtme, ajas kassi esikust tuppa tagasi ja lahkus kodunt.

Pasco karjäär

Vana karjääri tõkkepuu oli lahti lõhutud, nii et selle vahelt sai väikese manööverdamisega sisse sõita. Pime oli ja Trevor pidi tükk aega mööda karjääri ringi sõitma, et autotulede valgel sobiv liivanõlv üles leida. Ta oli kindlalt nõuks võtnud, et tema juba labidaga kaevamisega end vaevama ei hakka. Otsib mõne nõlva ja varistab liiva suurde ämbrisse. Sellest peaks piisama. Sobiva nõlvani jõudnud, läks Trevor välja. Imelik oli. Natuke hirmuski. Korraga läks tema lähedalt mingi lind lendu, mille peale ta karjatas ja põrkas tagasi. Hetkeks mõtles ta juba loobuda, kuid meenutus sellest, milline oli kassi poolt reostatud voodi, sundis paigale. Vana Ford Tauruse pagasnikust võttis ta suure plastämbri ja labida ning otsis nõlval sobiva koha. Siis sättis pange paika ning sudis natuke labidaga liiva selle kohal nõlvas. Tekkis väike varing, millest osa pudenes ka ämbrisse. Trevor vaatas anumasse ja ei olnud tulemusega rahul. Ohates jätkas ta seina uuristamist. Liiv ei tahtnud sugugi varisema hakata, kuni äkki kukkus pahinaga suur tükk nõlva alla, mattes ämbri täielikult enda alla. Trevorgi oleks võinud varingu alla jääda, kui ta poleks oma priske kere kohta hämmastava kiirusega tagasi hüpanud.
Tossud olid liiva täis ja ämber maetud paksu liivakihi alla.
“Ohh kuradi raisk,” oli Trevori esimene reaktsioon, kui ta taipas, et peab hakkama oma pange välja kaevama. Siis aga silmas ta tumedat laiku, mille varing oli paljastanud. Ta astus selle ligi ja koputas labidavarrega. Kõlises metalselt! Mis kurat see veel oli? Mingi kaevandusmasin liiva alla maetud? Miks? Trevor ajas laigu ümbert veel liiva minema. Autolaternate kumas paljastus mustjashall matt sile sein, mis murdus allosas sügavamale mäe sisse. Seina sees oli aimamisi märgata ukse kontuur. Ukse kõrval oli nupp ja mingid väikesed augud. Trevor vaatas seda asja natuke nõutult. Siis piilus ta ringi, pöördus uuesti ukse poole ning mõtles, et mis kurat ta nüüd peaks tegema. Lõpuks sai uudishimu temast võitu ning ta läks ukse juurde ja vajutas nupule. Hetke jooksul ei juhtunud mitte midagi. Siis kõlas ukse juurest Alexale sarnane pehme naisehääl:
“Tere! Palun tuvasta ennast.”
“Ähh?”
“Tere Trevor. Palun astu edasi”
Käis klõnks, ukse juurest pudenes liiva, siis nihkus see pisut väljapoole, kostus plop, ning uks vajus aeglasel hüdraulilisel susinal Trevori jalge ette maha.
Trevor vahtis avanenud vaatepilti veel juhmima näoga, kui ennist telekat. Paljastus valgustatud steriilne koridor, mis viis masina sisse ja hargnes siis. Kaevandusmasina sai välistada.
Nii palju oli Trevor oma elus filme näinud küll, et sellisesse auku mitte uisapäisa tormata.
“Ääeeemmm, kes või mis sa oled.”
“Ma olen varulaev Godot.”
“Mis laev? Liivakarjääris? Mingi loll nali?”
“Kosmoselaev, Trevor.”
“Aaaa. Selge. Mingi alla kukkunud laev Kennedy keskusest?”
“Ma ei ole maist päritolu.”
“Valetad. Kuidas sa siis minuga rääkida oskad?”
“Mind peideti Maale kunagi väga ammu ja siis unustati. Ma olen energiaga varustatud pea lõpmatus koguses, kuid mul on kiirendatav mateeria otsas ning ma ei saa lennata. Olen siin konutanud juba kaua aastaid.”
“Kuidas sa minuga ikkagi rääkida oskad?”
“Ma olen aastakümneid kuulanud inimeste raadiosidet. Televisioonisaateid, raadiot, Internetti jms. See on mind palju õpetanud.”
“Aga, aga, ...eee… miks sa ise kellegagi ühendust pole võtnud?”
“Minu kaugsidesaatja on katki, varulaeva turvaprotokoll keelab mul kohalikega omal initsiatiivil suhelda.”
“Aaa… ok.”
Natuke aega valitses vaikus.
“Trevor, ma olen palju inimeste filme vaadanud ja ma tean, mida sa praegu kardad. Ei, ma ei sulge ust sinu selja taga. Esiteks olen ma programmeeritud täitma pardal viibivate isikute korraldusi vastuvaidlematult. Teiseks ei ole see kosmoselaev vanglaks mõeldud. Sa saaksid seda sanga pöörates alati ukse käsitsi avada.”
Ühe käepideme ümber ukses süttisid punased avariitulukesed.
“Aga … kas siin sees on veel keegi?”
“Ei. Ma olen varulaev. Täiesti uuena lendu saadetud ja oodanud oma sõitjaid siiani.”
“Eee… Ok, aga miks sa minule ukse lahti tegid? Mis sa minust tahad?”
“Ma tahan suhelda, Trevor. Kujutad sa ette, mis tunne on palju aastaid lihtsalt vaikida? Ma olen loodud täitma endaga reisijate korraldusi ja mulle ei ole kaua aega ühtegi korraldust antud. Sul on see võimalus. Sina saad mind juhtida. Sina saad minuga tähti avastada.”
“Ehh?”
Trevor pingutas. Tema kupli all toimus intensiivne võitlus. Telekavaatamisest unarusse jäänud sünapsid üritasid üksteisest üle karjuda. Nende hääl oli nõrguke, kuid samasugune oli ka vastaste oma. Viimaks võitis ikkagi iha au ja kuulsuse järele ning Trevor toetas jala ettevaatlikult aparaadi uksele. Areldi jalga teise ette sättides ja ringi vahtides astus ta pisitasa koridori ning sealt edasi laeva südamesse. Trevori käes olevast labidast pudises liiva maha ning ka tema liivased tossud jätsid räpaseid jälgi.

Pardal

Koridor oli heledasti valgustatud. See viis otse laeva sisemusse, kus see hargnes kaheks. Üks käik viis vasakule musta ukseni. Teine paremale, kus oli suur avatud saal. Trevor liikus kõheldes saali poole. Sissepääsu juures jäi ta korra seisma.
“Astu lahkesti edasi. See, mida sa enda ees näed, on laeva juhtimisruum. Teine uks viis pilootide eluruumidesse ning lisareisijate hiberneerumiskapslitesse. Sa tead, mis on hiberneerumiskapslid?”
“Ähäh,” valetas Trevor.
“Otse enda ees näed juhtimispulti. Laev lendab enamasti automaatselt, kuid siitkaudu saavad piloodid öelda mulle, kuhu ja kustkaudu nad soovivad lennata.”
Trevor toetas labida seina najale ja tuli pulti uudistama. Palju kange ja nuppe. Suured ekraanid näitamas päikesesüsteemi ning kosmoselaeva senist ja prognoositavat trajektoori. Viimased moodustasid tüütult ühtlase lõngakera ümber päikese. Trevor sirutas käe välja, et ühte kangi liigutada, kui masin äkitselt teatas:
“Ettevaatust! Ma pean sind hoiatama, et uks välismaailma on lahti, ning laev ei ole isoleeritud ümbritsevast. See võib hooletul ümberkäimisel tähendada olulist ohtu pilootidele. Kas soovid, et ma sulgen ukse?”
“Eee… ei. Las jääda praegu lahti. A mis need on?” küsis Trevor vahtides vasakul seinas asuvates kappides asuvate imelike seadeldiste poole.
“See on relvakapp ning need on relssrelvad. Tulistavad ülisuurel kiirusel lendava juhitava moonaga.”
“Vau! Äge! Kas ma proovida võin?”
“Jah, aga mitte sees. Ja ole palun ettevaatlik. Tagasilöök on arvestatav.”
Trevor tundis kuidagi, et tal ei ole tuju hakata katsetama antiiksete ülivõimsate relvadega.
“Aga mis pügalad need siin seina peal on?”
“Sinust paremale poole jääv näitab propulsiivmateeria taset. Vasakpoolne atomaarrekonstruktori puhveraine taset.”
“Kumbki ei näita midagi?”
“Selle pärast ma siin istungi.”
“Aga, eee … millised need sinu piloodid olid?”
Godot kuvas ruumi keskele elusuuruses hologrammid kaunitest sihvakatest inimestest. Ei mingeid hiidsilmi ega ülisuuri päid.
“Inimesed?”
“Mitte päris. Kuid sarnased.”
Trevor vaatas ennast.
“Kas sinu inimeste hulgas siis ülekaalulisi ei ole?”
“Ei. Kui kellelgi hakkab tervis kuidagi soovitust hälbima, laseb ta end atomaarrekonstruktoris uuesti luua.”
“Mis konstruktoris?”
“Atomaarrekonstruktoris. Seadeldises, mis võimaldab suvalisest asjast teha midagi muud. Ka elavatest.”
Trevori selja taga avanesid maast laeni ulatuva suure silindri luugid.
“Vau! Kas sellega kulda saab teha?”
“Kulda ja muid elemente saab sünteesida elementaarosakeste rekonstruktoriga. Seda pardal ei ole. Elemendiloome on vajalik suuremates laevades.”
Trevor oli juba lootnud.
“Jama. A mis sellega siis teha saab?”
“Kõike, mida samade elementide ümber paigutamisega luua saab.”
“Näiteks?”
“Noh, näiteks võin ma sinu labidast teha imemaitsva õhtusöögi.”
“Kesse labidaid sööb?”
“Tee proovi. Pane labidas kambrisse ja ütle, mida sa süüa soovid.”
Trevor kehitas õlgu. Head usku tal sellesse ei olnud, kuid tundus, et tasub proovimist. Ta võttis koridori seina äärest labida, loivas sellega kambrini ning paigutas labida selle põhjale pikali. Siis astus eemale ja jäi ootama. Kambri uksed sulgusid.
“Mis sa süüa sooviksid?”
Korraga tuli Trevoril meelde, miks ta üldse seal labidaga ringi tolgendas.
“Aaa…aga mul on pärast labidat vaja. Ämber tuleb välja kaevata.”
“Kui sa kõike ära ei söö, saad oma labida lihtsalt pisut väiksemana tagasi.”
“Aaa…”
“Niisiis. Mida sa süüa soovid?”
“Kuidas oleks friteeritud miniburgerite ja kokakoolaga?”
Kostus vali susin, siis ei toimunud paar sekundit mitte midagi ja siis kostus susin uuesti.
“Mis sa seal susistad?”
“Hetkeks peab kambris looma vaakumi. Teie õhtusöök on valmis.”
Kambri uksed avanesid. Labidast polnud jälgegi. Seda asendas terastaldrik täidetud kuldpruunide kuumade friteeritud miniburgeritega, mille kõrval tops koolajoogiga.
“Vau! Äge. Kas ma võin võtta?”
“Enda arust ma juba pakkusin neid sulle, kuid olgu siis öeldud veelkord - jah, sa võid.”
Hetke pärast mugis Trevor juba esimest burgerit ja rüüpas koolat kõrvale.
“Ära unusta, et sa sööd praegu oma labidat!” hoiatas Godot.
Trevor turtsatas ja loobus teisest burgerist. Siis tassis ta kraami masinasse tagasi.
“Sa ütlesid, et ka elusaid asju saab. Kas sa saad sellest näiteks … eee … kassi teha?”
“Elusaid asju saab ainult elusast algest. Mul peab olema juhis, kuidas seda organismi luua. Ma ei suuda olendeid lihtsalt konstrueerida. Küll aga saaksin ma sinu muuta teistsuguseks. Seesmiselt jääksid endaks, kuid välimus oleks täiesti teistsugune.”
“Vau! Kas sa saad mind muuta näiteks selliseks, nagu oli Shwartzenegger oma hiilgeaegadel?”
“Mitte täpselt. Kaal on sama, kuid Arnoldi keha sisaldas rohkem rauda ja kaltsiumi, kui sinu oma. Pisut väiksemana on see võimalik. Kui sind rahuldab, et ma loon su 187 asemel 174cm pikkusena, siis usun, et saan aidata.”
“On see valus?”
“Lühike hetk on väga valus.”
“Kui valus?”
“Nii valus, et kui see kestaks mõne sekundi, sureksid sa valu kätte. Kuna see kestab aga 0,07 sekundit, siis on see üle elatav, kui nii võib öelda.”
“Aga kui midagi läheb valesti?”
“Minu inimesed kasutavad seda masinat regulaarselt. Ei ole võimalik, et miski saaks valesti minna.”
See tundus nii pagana ahvatlev - vahetada oma ulja päästerõngaga varustatud pehme korpus musklihunniku vastu. Samas kartis ta valu. Jälle pidi ta pingutama, et lahendus leida. Pingutamine ei meeldinud talle ja nii andis ta lihtsalt ahvatlusele järele.
“Võib ju proovida.”
“Pean siiski hoiatama, et enne kambrisse astumist pead ennast alasti võtma.”
Trevor punastas.
“Ära muretse. Ma tean sind niikuinii juba paremini, kui sinu arst.”
Trevor seisis tükk aega keset suurt ruumi ja vaatas silindrikujulist imeliku nimega masinat. Ta ei osanud tähele pannagi, et kambris polnud ei labidat ega burgereid. Ka ei osanud ta märgata, et puhveraine pügal oli pisut kõrgemal. Siis hakkas ta end riidest lahti koorima ja sellega lõpule jõudnud, astus pisut kõhkleval sammul avanenud luukidest sisse.
“Sa pead siin seisma täiesti liikumatult. Kui sa tunned ebamugavat asendit või midagi muud, siis katsu ennast stabiliseerida. Sulge silmad, kui sa oled valmis ja pea hinge kinni. Nii on mul ja sul lihtsam. Hetkeks tunned sa, et sinust tiritakse õhk välja. Siis toimub hele sähvatus, mida sa näed ka suletud silmadega ja sellele järgneb see enne räägitud valusööst. Püüa võimalikult paigal olla. Katsu vältida karjumist, ohkimist ja mis peamine - silmade avamist. Niisiis. Sulge silmad, kui sa oled valmis. Ma loen seda käsuna alustada.”
Masina luugid sulgusid. Trevor lasi kuuldavale koolaröötsatuse, kohendas ennast paika ja sulges silmad. Järgnev toimus väga kiiresti. Korraga eemaldati tema kopsudest kogu õhk, ta tundis, et tema keha imetakse igalt poolt, siis käis üliere valgussähvak ja räige valusööst. Järgmisel hetkel vajus ta põrandale kokku. Kõik närvid tulitasid. Masina uksed läksid lahti.
Trevor ajas ennast põrandalt püsti. Ta tundis end hetkeks väga imelikult, kuid siis märkas kätel punnitavaid lihaseid ja tundis kehas pakitsevat jõudu. Ärevus täitis hinge.
“Kuule, sul siin peeglit on kusagil?”
“Ei, kuid ma võin pilootide suhtluskaamera kaudu sinu pildi ekraanile panna.”
“Tee seda siis juba!”
Trevori kõrval hakkas helendama musklis mehe kuju, kes liigutas ennast sünkroonis temaga.
“Ossa raisk!”
Ta pingutas ja punnitas oma lihaseid ja tajus endas peituvat jõudu. Ainus, mis oli endiseks jäänud, oli tema …, aga selle probleemi lootis ta järgmise katsega lahendada. Juba kujutas ta ette, kuidas ta sellisena koju ilmub. Keegi ei usuks, et see on tema.
“Trevor, sinu DNA on äratuntav, ehkki enam mitte täpselt sama, mis enne. Näpujäljed ja iirised klapivad.”
Trevor võttis ühe ulja poosi teise järel ja nautis ennast. Godot lasi sel mõnda aega rahulikult sündida. Siis pakkus välja järgmise variandi.
“Ma võin sind ka mõneks kenaks vastassoo esindajaks teha.”
“Proovime,” sai Trevori elevus kohe uued tuurid. “Anna mulle valida, milliseks.”
Godot kuvas talle terve rea napis riietuses kaunitare, üks ahvatlevam kui teine.
Mõne hetke pärast astus kapslist välja Sara Jean Underwoodi koopia. Puhveraine pügal seinal oli peaaegu poole peal. Trevor nautis oma elu tipphetki täiel rinnal.
“Oi, kuidas tahaks proovida, kuidas on naisena seksida.”
“Kahjuks ei saa aidata. Võiks ju pöörduda teisel pool karjääri põhjas olevat veekogu telkiva kalamehe poole, kuid tema kopulatiivne võimekus sai viimati proovile pandud ca. 20 aastat tagasi. Ebaõnnestunult sealjuures.”
“Ähh?”
“See 70 aastane alkohoolik on staažikas impotent.”
“Aaa…”
Trevor hakkas kaamera ees kuidagi kummaliselt väänlema.
“Kas midagi on valesti?”
“Ma tahan ennast selja tagant vaadata.” Trevor punastas. “Aga ei suuda.”
“Sa tahad, et ma muudaksin su nii painduvaks, et sa saaksid pea selja taha keerata?”
“Jah, palun tee seda.”
“Ole lahke.”
Trevor ei raisanud aega. Mõne hetke pärast väljus kapslist kena kikkis kõrvadega mustade, kergelt lokkis karvadega kiisu. Puhveraine pügal sai peaaegu silmini täis.
“Tere Trevor! Või võiks sind nüüd nimetada Borat? Ole hea, imetle nüüd enda tagumikku, palju soovid.”
Kass kräunus vihaselt, läks siis kapslisse tagasi ja jäi seal ootele.
“Vabandust. Ma ei saanud sinu korraldustest aru. Ma olen programmeeritud täitma sõnalisi korraldusi. Mitte näugumisi.”
Järgmisel hetkel tormas maruvihane kass kapslist välja juhtpuldi juurde ja tahtis seal lammutama hakata, kui Godot ütles:
“Oota.”
Kapsli uksed sulgusid. Kass jäi ootama.
“Ma räägin sulle seni ühe loo. 98 aastat tagasi saabus meie ekspeditsioon Maale. Väga erakorraliste asjaolude kokkusattumisel purunes ekspeditsioonilaev. Mina sattusin valele mandrile, mistõttu ei saanud ma minna kokkulepitud kohtumispaika. Suur osa meeskonnast sai minu sõnumi uuest kohtumispaigast kätte. Pärast aastatepikkust seiklemist jõudsid nad minuni. Puudu jäid Vladimir ja Estragon, kes käisid veel kaua vanas kokkulepitud kohtumiskohas, unustades lõpuks, kes nad tegelikult on. Laeva täisvõimsuse saavutamiseks on vajalik kogu meeskonna olemasolu. Sa võib-olla ei taibanud veel, kuid varulaevad lendavad pilootidest kogutud mateeria relativistlike kiirusteni kiirendamise abil. Piloodid ise talletatakse minu pardaandmestikku ja kohale jõudes luuakse kohapealsest mateeriast uuesti. Lendu minekuks on õige pisut veel puudu. Kiss, kiss, kiisu, kiisu …”
Kapsli uksed avanesid. Seal seisis valge portselankausike kollase ollusega. Imeline uimastav lõhn levis Borati ninna. See oli vastupandamatu. Segu palderjanist, indlevast emasest ja millestki veel. Millestki, millele ta ei osanud nime anda. Jalad otse viisid ta kausini. Borat tegi paar tiiru ümber imelisi lõhnu levitava olluse. Konflikt enesealalhoiuinstinkti ja ihade vahel oli pöörane. Lõpuks võitsid jälle ihad. Juba esimene keeletõmme pani kassi uimasena põrandale pikali.
Otsekui vari oleks läinud propulsiivmateeria pügala eest, mis muutus värviliseks. Kröömike oli puudu rohelisest kriipsust. Siis sulgus kapsel uuesti. Ka laeva uks tõmbus kinni. Hetke pärast näitas puhveraine pügal täitumist ja seejärel hakkas see uuesti kahanema ning propulsiivmateeria pügal kasvama kuni see muutus roheliseks.
Liivanõlvast sirutusid välja kaks suurt metalljalga, mis sudisid pinnast, et leida endale kindel jalgealune. Siis suruti need maasse, üritades masinat kõrgemale tõsta. Nõlvast pisut kaugemal pinnases toimuvad liikumised andsid vihje, et ka teisel pool masinat liiva sees üritasid jalad midagi saavutada. Eri suundades kangutamise ja vibreerimise koosmõjul hakkas Godot ajapikku liikuma. Liiva alt tuli välja suur, korveti suurune risttahukas, iga nurga all pikk jalg ja seljas kuhi pinnast koos taimedega. Tumehall masin ajas end jalgadele sirgu, kallutas siia-sinna ja väristas, et liiv müdinal maha variseks. Seejärel saputas see ükshaaval jalad liivast puhtaks ning hakkas oma kaalu kohta üllatavalt pehmete sammudega veekogu poole hiilima. Järgmisel hetkel sattus jalg Trevori Ford Tauruse mootoriruumi. Masin tõstis jala ja raputas seda kõrgel õhus koos autoga. Ford kriuksus ja kägises mitme meetri kõrgusel ning pudises raginal küljest. Maha prantsatanud auto küljest lendas laiali plekitükke ning muud kola. Teisel pool veekogu olevast telgist tuli välja unine vanamees dressipükste ja maikasärgi väel, nühkis silmi ning jälgis hämmeldunult vastaskaldal toimuvat. Suur masinakolakas kõndis neljal jalal veekogu äärde. Sättis ennast kalda laugemas osas küljetsi vee suunas ja seisatas hetke. Siis äkki kükitas ning hüppas. Jalgadega maavärinat tajuv vanamees vaatas hämmeldusega, kuidas laeva suurune mustjas kingakarp kargas umbes tosina meetri kõrgusele … ja … kukkus jalgadega naljakalt siputades PARTSTI vette. Laine kastis vanamehe püksid märjaks ja ujutas ta telgi. Näss vahtis endiselt suu lahti. Masin ukerdas taas kaldale ja seadis ennast endisesse asendisse. Siis sirutas see nurkadest välja neli tünni. Vanamees nägi, kuidas need helendama ja huilgama hakkasid. Ja äkki tegi masin uue hüppe. Trajektoori tipus lahvatas tünnidest välja neli pimestavvalget pulksirget juga. Õhk nende ümber lõi plasmana hõõguma. Kostus kohutav kärgatus, mis viis vanamehel mütsi peast. Järgmisel hetkel aurustus vesi kogu veekogus, lööklaine paiskas Godot veel kõrgemale ning vanamehe selle selja taga oleva liivanõlva sisse.
Sel ööl paiskus kõrvulukustav lööklaine üle Florida taeva ning hiljem leiti Pasco liivakarjääripõhjas sulaklaasi triibud. Samal ajal tegi üks õndsa näoga kass ühes peremeheta jäänud voodis ühe sigaduse.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 6/17
Intervjuu Urmas Alasega
Eesti parimad ulmelood läbi aegade!
Ulme, populariseerimine, ajakirjad
Palju õnne, Herschell Gordon Lewis
Abiks uue Star Treki seriaali ootamisel: Star Trek Continues
Sissejuhatus postaposse
Raamatuarvustus: Valmistub esimene mängija
Raamatuarvustus: Tuumahiid 3
Raamatuarvustus: Tearlingi kuninganna
Uudiskirjandus 6/17
Ulmkonnakroonika 6/17
Reaktori mai juttudest
Jutt: Suurim sport
Jutt: Kassiliiv
Jutt: Zombid tekitavad laipu
Jutt: Prinditud (l)ootused
Jutt: Surmasööja
Jutt: Koletu Kristatos
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0086)