Esmakordselt avaldatud: «Põhjanael» 1991; nr. 1

Võistlusplatsil särasid projektorid, vahtisid tummalt kaameraläätsed ja sähvisid fotoaparaatide välklambid. Lavaserva taga haigutavast pimedusest sihtis mind sada tuhat silmapaari, kui mitte rohkemgi. Spordisaal oli viimase seisukohani välja müüdud.
Treener patsutas mulle õlale. Torkas suhu dopingutableti ja ulatas topsi glükoosijoogiga. «Rahune,» ütles ta. «Võta ennast kokku. Püüa, ja sa suudad.»
Arvuti juurde jõudes unustasin prožektorid, kaamerad ja välklambid. Olin üksi — üksi oma probleemiga.
Käteplagin vaibus. Publik tardus ootuses.
Istusin. Sulgesin silmad. Hingasin sügavalt ja kummardusin kompuutri kohale.
Rahunesin. Võtsin ennast kokku. Püüdsin, ja ma suutsin.
Punkti pannes kaotasin pingutusest teadvuse.
Toibusin haiglas. Mu ümber helkisid torud, sädelesid värvilised toitelahused tilgutites ja arstiriistade kontrollpaneelidel vilkusid tulukesed. Klaasseina taga seisis treener, pinevil ja kurnatud, punetavad silmad turses. Ta oli tunde, kui mitte päevi seisnud siin mu virgumist oodates. Tundsin ennast süüdlasena. Viimasel ajal taastusin aeglaselt, aastad annavad tunda. Olen siiski juba kakskümmend neli.
«Meie võit,» ütles treener.
Noogutasin.
«Jah,» naeratas treener, «sa lõid Kurosawat tervelt minutiga. Meie tehnoloogid ja robotijuhid venitasid edumaa tunni pikkuseks. Enne kui «Kuriyama Chemistry» jõudis tootmist alustadagi, olime maailma oma madratsitega üle ujutanud.»
«Meie... võit...» kordasin. Olin õnnelik, võibolla ülearugi. Olin veel nõrk ja võisin liigutusest meelemärkuse kaotada. Kuid ma ei suutnud en
nast talitseda. Lüüa viiendat korda järjest Kurosawat — suurt Kurosawat! Kes vähegi taipab ajuspordist ja selle kuulsustest, see kujutab ette, mida tundsin. Ja võib-olla tunneb mind ennastki — olen Alvar Kem. Kui tormate poodi viimase moeröögatuse «Ergodroomi» madratsi järele, siis teadke, et mina mõtlesin välja selle liibuva, kuid ihupinda õhutava katteaine. Ka plastiku, millest on maailma kõigi kopterite tiivikud, lõin mina, samuti prillmuundurid, mis teevad pimedatest nägijad, muundades väikeste, prilliraami peidetud TV-kaamerate valgussignaali nägemisnärvi elektripotentsiaaliks. Mind on kiidetud ja nimetatud suureks. Olen viimasel ajal löönud kõiki oma vastaseid.
Kui küsite, milline olen inimesena, kas meeldiv või ebameeldiv, siis jään vastuse võlgu. Küllap olen ebameeldiv, sest geeniused on ikka ebameeldivad, kuigi keegi pole mulle seda öelnud. Mul pole inimene-olemise kogemust — pole aegagi inimene olla. Pärast võistlust satun alati haiglasse, kui siit välja saan, lähen sanatooriumi, sanatooriumist treeninglaagrisse, treeninglaagrist võistlustele ja sealt uuesti haiglasse. Ees ja taga on mul arstid, treenerid, psühholoogid, dietoloogid, füsioloogid. Nad teevad ränka tööd ja saavad selle eest ränka raha, kuni miljon ETS-i kuus. Nad töötavad üles mu ajusid, nagu tädimehed ja loomaarstid töötavad üles võidusõiduhobuste lihaseid. Igast neuronist võetakse viimane, närviniidist rohkemgi. Vahelduseks lahutatakse mu meelt — tõugatakse mind mõne pilditüdruku kaenlasse. Mulle valitakse tüdrukud ikka ajakirjade kaanepiltidelt või reklaamfilmidest ja koos satume uuesti kaanepilt idele või reklaamfilmidesse. Olen unustanud, mida tähendavad vaikus, pimedus ja üksindus, sest ka looduses kuulen enda ees, kõrval või selja taga filmikaamera surinat ning mu magamistuba täidab ööselgi fotoreporterite välklampide sähvimine. Kui juhuslikult olengi üksi, hõikan tervitusi ja lehvitan eikellelegi. Harjumusest. See on mu kohus. Ma ei kuulu ainult iseendale, igaühel on õigus osa saada mu kuulsusesärast.
Ja ma olen kuulus. Olen viimasel ajal löönud kõiki oma vastaseid ja taganud oma peremeesfirmale töö tervelt kaheks kuuks.
Pärast traumast paranemist, pärast loendamatuid ajuveresoonte asendamisi ja õgvendamisi — ülepingutuste hetkel lõhkeb, ummistub ja sopistub neid hulgi, sest doping laiendab veresooned viimase piirini — viidi mind sanatooriumi.

Seal oli kõik nagu varem. Hektarisuurused üksikpalatid, mahe valgus ja blondid halastajaõed. Nad on mu ümber, hellitavad mind, täidavad vähimagi soovi, lahkuvad alles siis, kui suigatan ja on kohal veel enne, kui silmad lahti teen. Seinasuuruselt ekraanilt näen meelelahutusprogramme ja isereguleeruva põnevusega seiklusfilme, mille süžee kiireneb või aeglustub selle järgi, kuidas mu organism pinget kannatab. Mulle esinevad koomikud, poliitikud ja lauljad, tulevikulootused ja vanad olijad. Tunnen, kui pinevil nad on. Iga esinemine minu ees on eksam. Mu rahulolu tõstab nad kuulsusetaevasse ja mu tüdimusegrimass teeb nad põrmuks. Mina toon moodi ja mõistan unustusse. Pole isikut, keda ma enda juurde kutsuda ei saa, ja pole isikut, kes hirmust hoolimata mu ees esineda ei tahaks. Minust sõltub palju. See kohustab. Püüan kõigega rahul olla, iga nalja peale naerda ja iga arutelu tähelepanuga kuulata. Teen seda, kuni nõrken.

Siis tuleb õde ja teeb mulle süsti. Uinun kiiresti.
Vahel tulevad mu juurde ajakirjanikud ja esitavad küsimusi. Mis üldse on ajusport, kas sotsiaalne kurioosum, vaatemäng või uus äriliik? Ma ei tea. Küllap on see nii terake üht, teist kui kolmandat. Igatahes sõlmitakse meie peale kihlvedusid nagu võidusõiduhobuste peale hipodroomil.
Kuid oma algkujul oli ajusport tarkade inimeste tõsine vaimne tegevus. Robotid muutsid kõik.
Algul olid need kohmakad ja ebatäpsed, pimedad ja räpakad masinad. Nad oskasid endid liigutada ainult programmi (samm-sammulise tegevuseeskirja) järgi. Toote juurutamisel tuli mulgustada kilomeetrite viisi paberist perfolinte (mõned uurijad väidavad, et robotiseerumise ajastul perfolinte enam ei kasutatud) või laadida hektarite viisi magnetkaarte.

Kuid robotid täiustusid. Konstruktorid arendasid neid lausa enesehävitusliku ihaga. Õpetasid neile ühe asja teise järel, millega masinad neist hoopis paremini hakkama said. Kui robotid õppisid nägema ja jooniseid lugema, vallandati arvutiprogrammeerijate armee, kes oli tõlkinud jooniseid masinatele mõistetavasse arvude ja valemite keelde. Robotiliinid õppisid ennast ise seadistama, vahetama manipulaatoreid ja tööriistu ning kui vaja, muutma koguni tehnoloogiat.
Robotid õppisid konstrueerima autosid ja lennukeid, projekteerima maju ja terveid linnaosi, korraldama liiklust. Nad tegid ära kogu rutiinse, mitteloova töö, mille kallal enne oli vaevelnud niinimetatud tehniline personal. Arvutid ei eksinud, ei unustanud midagi ja teadsid kõike. Nad olid kuulekad ja isiklike ambitsioonideta. Neil polnud sümpaatiaid, mis oleksid sundinud eelistama ühtesid teooriaid ja eirama teisi. Kui tehti avastus, mis muutis tühjaks kogu projekteerimise lõppjärku jõudnud töö, viisid nad muudatused projekti vähimagi nurinata.

Siis jõudis kätte päev, mil uued, robotite loodud robotid suutsid Ööpäevaga katta terve maakera ühe-, kahevõi kolmekordselt suvalise kaubaartikliga, kui ainult tarvis oleks olnud. Ja selles häda oligi, et ei olnud tarvis. Inimkonna tarbimisvõimel on piirid. Nüüd juhtus see, et mitte ainult inimesed, vaid terved ettevõtted jäid tööta. Turgu leidis ainult toode, milles oli midagi vapustavalt uut. Ja ettevõtted alustasid tormijooksu uute avastuste peale. Uute, paremate, keskkonnaja tarbimissõbralikumate toodete suunas. Nad vajasid tippteadlasi, kes edestasid konkurente kas või veerand minutiga, tipptehnolooge, kes leiaksid masinatele tehnoloogilisi ideid.

Oli vaja geeniusi. Imelapsi. Loodi tervet maakera kattev võrk vaimuannete avastamiseks varases lapseeas. Rajati imekoole, kus sajad õpetajad vaevlesid mõne maimukese Õppekavade kallal, kümned arstid ja treenerid töötasid välja geeniusele ainuõiget, tema kordumatu füsioloogia kõiki puudusi ja voorusi arvestavat elurežiimi, kümned dietoloogid koostasid talle valgu-, vitamiini- ja süsivesiku- dieete.

Kuid see oli alles algus. Avastati, et loodus on inimese vastuvõtuvõimet kunstlikult piiranud. Aju potentsiaal on teadaolevast kümneid ja sadu kordi kõrgem, tuleb ainult alateadvus vahetult teadvuse kontrolli alla anda. Kas õnnestub seda teha?

Prooviti, ja see läks korda. Tuli aju paarist kohast kiiritada, paarist kohast mulgustada, ja alateadvus muutus teadvuse kuulekaks tööriistaks. Geeniusest sai supergeenius. Ta mäletas kõike, arvestas kõike ja suutis kõike. Otsekui masin. Rohkemgi kui masin! Perforeeritud ajuga geenius võis mõtelda mitut mõtet korraga, sundida mõtteid tsüklitena kordama, panna omasoodu kulgema, et mõne aja pärast järele vaadata, mis välja on tulnud — teisisõnu, ta võis kujundada mõttepuu.

Niisugused geeniused olid varaküpsed. Nende võimed puhkesid murdeeas ja hääbusid selle lõppedes, kolmekümneselt olid nende ajudest järel vaid riismed. Seepärast hakati läbitorkeid jälle taastama. Tulemused olid paljulubavad: seniilsus ei saabunud enne neljakümnendat eluaastat.
Ja maailm muutus — geeniused tegid seda igal sammul teiseks ning üha võimsamaks muutuvad robotid viisid kõik ellu. Inimesi vallandati, kuni tööhõive kahanes ühele protsendile. Töötasid ainult geeniused ja nende teenindajad. Kuid puudust ei kannatanud keegi: geeniused olid maa pealt kaotanud viletsuse. Kõike oli küllalt ja jagus kõigile, kuigi keegi lillegi ei liigutanud. Toodangut oli nii palju, et selle üle ei peetud enam arvestust. Raha kadus, seda polnud enam vaja, jäid ainult Erilise Teenuse Sertifikaadid (ETS-id) neile, kes veel töötasid ja said nende eest Erilise Teenuse õiguse.
Kas polnud see suurepärane elu? Kas just sellest polnud inimene aastasadu unistanud?
Kuid inimesed polnud rahul. Nad jõid ja tarvitasid uimasteid, seksisid pööraselt ja tegid meeletusi, ja need, kes ei langenud pahede ohvriks, hakkasid töötegemist mängima. Nad harisid maalappe ja aedu ning rajasid viinamägesid, valmistasid asju iseenese tarbeks ja kingituseks sõpradele, sest neil polnud lootust midagi müüa. Geeniusi ja roboteid ekspluateerivad ettevõtted olid hõivanud kogu turu. Inimesed kirjutasid romaane ja maalisid pilte, mida ei vajanud keegi peale nende endi.
Ja ega nemadki vajanud. Töö kui protsess oli neile tähtsam kui tulemus, sest kes geeniuste vastu saab?
Inimlik viletsus oli kadunud ja asendunud ebainimliku viletsusega.
Siis tuli kellelegi idee. Kui inimesed ei saa osaleda geeniuste töös, siis pakkugu see neile vähemasti meelelahutust. Geeniused nimetati ajusportlasteks, nende töötubadest tehti teatrisaalid ja nende tegevuse juhtimiseks töötati välja reeglid.

Oli tekkinud Suurim Sport — grandioosseim vaatemäng, ükski ajaloo hokilahing polnud sellist tähelepanu endale tõmmanud, ühelgi jalgpalli maailmameistri võistlusel polnud nii palju pealtvaatajaid olnud. Ja kedagi polnud niisuguse tähelepanuga ümbritsetud kui ajuspordi staare...
Päev, mil tohtisin jälle istuda, oli pidupäev kõigile mu austajatele. Istusin ratastoolis ja treener lükkas mind läbi ihalejate spaleeri. Nad hõikasid mulle tervitusi ja küünitasid käsi, janunedes mu puudutuste järele ning robotpolitseinike armee tegi tugevat tööd, et neid minust ohutus kauguses hoida.
Ja äkki kujundasin mõttepuu — esimese pärast operatsiooni!
«Ma suudan!» hüüdsin. «Suudan — ja nii ruttu pärast võistlust!»
Nad juubeldasid, hõiskasid, loopisid lilli ja politseinikele toodi lisa. Ma ootasin treenerilt kiitust. Et ta mainib, kui suur ma olen. Ma ootasin seda. Ma väärisin seda.
Kuid ta ainult naeratas hapult, nagu hoiaks sidrunit suus, ja viskas mu põlvedele ümbriku.
«Loe seda,» ütles ta, «ja vaatame, kas sa veel juubeldad.»
Jahmunult avasin paberi. See oli kiri:
«Sa võitsid mind suurelt, aga ara oota, et ma sind Õnnitlen. Ma lihtsalt lasin sul, viletsal, võita. Juba kolmandat võistlust ma ei pingutanud ennast. Olen säästnud oma aju, kuna sina oled oma äpardunud perforatsiooniga hallollust üha enam põhja kõrvetanud. Nüüd olen juba teist nädalat treeninglaagris ja mul on kaks korda võimsam treeningkompuuter kui sul, ma teen kaks korda rohkem tööd — ja võidan su! K.»
Mu tuju oli rikutud. Mu hinges mäslesid pettumus ja põlgus. Kui väiklane võib suur sportlane olla, kui ta hakkab langema, mõtlesin. Ja kes? Suurimatest suurim, Kurosawa ise!
Ja ma otsustasin tellida endale veelgi võimsama treeningukompuutri, treenida veelgi pingelisemalt. Põrmustada ta jäädavalt. Kahjutundeta. Sest ta ei väärinud enam isegi haletsust.
Austajad aga hõiskasid edasi. Nende hüüded äratasid mu letargiast ja tuletasid meelde, et mitte mu mossis nägu polnud nad siia vaatama tulnud.
Naeratasin neile. Patsutasin treeneri õlga. Lubasin kõigile oma autogrammiga foto.
Viimaks naasin treeninglaagrisse.
Mind tervitati hurraahõisete ja käteplaksutamisega. Bruno, Rinaldo ja John tõstsid mu ratastooli kõrgele ja kandsid mind nagu mingi triumviraat. Me tegime ringi ümber arvutite ja loogikamängude laudade, ümber tõstepõranda ja ujumisbasseini.
Nad viisid mu arvutisaali. Panid mu maha uue võimsa treeningukompuutri ette.
«Näita sellele ränikobakale, kus on inimvõimete piirid,» ütles John.
Vaatasin arvutit professionaalse üleolekuga.
Tuli treener ja andis treeningülesande: «Kummisort, millest annaks ehitada kuuauto rehve.»
Bruno ahhetas. John luksatas. Ethel minestas. Mõelda välja kummi, mis ei kõveneks kahesajakraadises kuumuses, ei kuivaks õhutuses ega pudeneks päikese ultraviolettkiirguses! See oli ülesanne. Nõrganärvilised võisid sellest seedehäire saada.
Kuid mitte mina. Pilgutasin püstijäänutele silma. Kohe, kohe alles näitan sellele ränikolule! ...
Kui ma pärast treeningut oma puhkeruumi läksin, tuli Ethel. Ta vaatas mind hellalt oma paitava pilguga, aitas maha ratastoolist ja vabastas riietest.
«Sa oled ikka veel seesama, Alvar,» ütles ta, kui me rammetuina teineteise embuses lebasime.
«Muidugi,» ühmasin. «Kes ma siis olema peaksin?»
Ta ei vastanud, kuid äkki polnud meil enam lõbus.
Kord oli Ethel tunnistanud, et kardab ajuoperatsioone. «Neid tehakse meile nii tihti,» ütles ta. «Ja mis siis, kui pärast järjekordset operatsiooni pole me enam meie ise? Kui siirdatud sünteetilised ajurakud ja asendatud närvisillad meid ükskord kellekski teiseks muudavad?»
Seepärast tähendasid ütlus «Sa oled ikka veel seesama», et kõik on endine.
Me vaatasime teineteist pikalt ja mul oli hea. Ma ei rääkinud talle Kurosawast, nagu algul plaaninud olin. Milleks teda kurvastada? Milleks panna muretsema inimest, keda armastad? Sest ma armastasin Ethelit. Pool tundi ööpäevas, pärastlõunase puhkepausi, mille ajal isegi reporterid ja treenerid ei tohi meie rahu rikkuda, kuulume teineteisele. Ma pole sellest kellelegi rääkinud ega räägigi. Mind peetakse hulluks. Kõik arvavad, et mul on mu ajakirjatüdrukud ja ma peaksin nende pärast õnnelik olema. Sest iga normaalne mees annaks kõik, et kordki nendega olla. Mine tea, võib-olla neil ongi õigus ja üks kord on väärtuslik. Aga mitte rohkem. Vähemalt mitte siis, kui naisest tahetakse ka muud, aga mitte ainult magamistoa mööbli lisandit.
Kuid Ethel kuulis asjast niigi, Kurosawa treenerid kandsid selle eest hoolt.
Nüüd elas terve maailm veel ainult kahe gigandi matši ootuses. Kümme korda päevas näidati televisioonis meie treeninguid, analüüsiti kummagi metoodikat, kõrvutati kompuutreid ja võrreldi väljahigistatud vedeliku hulka. Loeti üle meile saabuvad reklaamipakkumised ja esinemised televisioonis, kaaluti saabuvat kirjade hulka.
«Kurosawa treenib kergusega, mis ei jäta vastasele vähimatki lootust,» kirjutasid lehed. «Tema treeningukompuuter on tark nagu Looja ning kaval nagu Saatan!» «See masin teab kõiki universumi saladusi!»
Või vahelduseks:
«Kurosawa arendas viiesajaharulise mõttepuu!» « Tuhandeharulise mõttepuu!»
Minu aktsiad hakkasid langema. Austajad läksid mu juurest ära ja sõbrad ütlesid minust lahti. Mu treeneri palk vähendati poole miljoni ETS-i peale. Ma ei saanud enam kirju ning hommikuti ei pidanud ma enne majast väljumist ootama, kuni robotteenrid on mulle toodud lillepottide vahele tee rajanud.
Tuli John.
«Su vastu veetakse kihla üks saja vastu,» ütles ta.
«Veetagu!» lõin käega.
«Üks saja viie vastu,» parandas Bruno, pilk teleril.
«Üks saja kuue vastu,» lisas ta hetke pärast.
«Veetagu peale,» kordasin. Mulle ei läinud see vähimatki korda.
«Me teame,» naeratas John. «Me ei jäta sind.»
«Jah,» ütles Rinaldo. «Oleme su sõbrad.»
«Sõbrad ja...» Ethel tegi mulle silma, jättes ütlemata sõna «kallimad».

Siis tuli võistlus.
Jälle särasid prožektorid ja sähvisid välklambid ning publik ootas hinge kinni pidades duelli. Gigantide heitlust.
Kuid stardikutse venis. Närviliselt sõitsin ratastoolis edasi-tagasi ja lahendasin soojendusülesandeid (vähiseerum, vähiseerum suhkruhaigetele ja nendele, kes on selle seerumi vastu allergilised), sõin vaheldumisi dopingutablette ja pille, mis nende mõju neutraliseerisid. Treener loobus mind rahustamast: tema lapil ise näo järgi võis arvata, et ta vajas minust rohkem kellegi rahustavat sõna.
Siis see tuli — nagu šokk. Telefon helises ja peakohtunik haaras toru, kuid lasi sellel kohe langeda. Näost kalbe, sosistas ta midagi oma abilisele ja see kahvatas samuti. Nad ütlesid midagi teistele kohtunikele ja need edasi teistele.
Sosin jõudis saali ja inimmeri lõi kihama. Nägin enda vastas õudusest moondunud nägusid. «Kurosawa...» «Surnud. ..» «Ülepingutusest aju põhja kõrvetanud...» lainetasid minuni sõnad.
Siis tõusid kõik ja mälestasid leinaseisakuga oma kadunud lemmikut. Televiisoris, seinasuurusel ekraanil näidati pilte tema lapsepõlvest, esimestest võitudest ja viimastest kaotustest. «Ta oli suur,» rääkis diktor, «kuid siis kohtus ta veelgi suuremaga. Ta võitlejameel ei lubanud tal kaotusega leppida ja hukutas ta. Kuid see oli ilus surm, tõelise sportlase surm. Ta jääb veel kauaks, igaveseks meie südametesse elama.»
Minus murdus miski. Mu meelekohtades peksles ja kõrvus vilistas. Mu silme ees sähvisid välgud. Mu habras keha värises ning ratastool mu all tahtis koost laguneda.
Oli suur... kohtus suuremaga. .. ihkas revanši... ei teadnud, millal loobuda... vilksatas mul läbi pea.
«Ta — nutab?» ütles treener.
«Muidugi,» ütles ajakirjanik. «Nad olid sõbrad.»
«Rivaalid,» parandas treener.
«Seda üllam temast,» ütles ajakirjanik. «Kurvastada nõnda vana rivaali surma üle — kui suuremeelne!»
Muidugi ta eksis. Muidugi ta liialdas — minu kasuks. Aga see on juba kord ajakirjanikele loomuomane — luua rahvale lemmikutest ideaalpilte. Näidata neid ebaloomulikult heade või loomuvastaselt halbadena, nagu parajasti vaja. Sest tegelikult haletsesin sel hetkel hoopis ennast. Kurosawa — see olin mina ise, see oli mu kõige lähem tulevik. Ta hukkus, sest ei teadnud, millal loobuda. Aga kes teab, millal on õige aeg? Millal tuleb minul aeg lahkuda ja loovutada troon?
«Alvar, kallis...» sirutas Ethel mu poole käed. Ta pilgust nägin, et tema mõistis mind, et ta teadis, mis mulle praegu valu teeb. Ta sirutas mu poole käed.
Langetasin pea. Tahtsin ta sülle langeda, nutta, nutta, nutta...
Kuid mul polnud õigust ja aega olla nõrk. Sest « Kuriyama Chemistry »
oli Kurosawale asendaja leidnud. Takeo Kawabata. Noor, terase pilguga poiss. Kolmteist aastat vana. Me võisime TV-ekraanilt imetleda ta mõtlikku nägu ja kõrget otsaesist. IQ 12000 — maksimaalne. Kümme korda kõrgemgi kui võimalik. Röntgenipilt ekraani ülanurgas andis läbilõike ta kurrulisest ja käärulisest ajust ning sooritatud perforatsioonist. Tõesti tugev vastane.

Ma võtsin end kokku. Troonile mahub vaid üks, kordasin. Olen alles kakskümmend neli, tervelt kaks aastat noorem Kurosawast. Vähemalt aasta või paar püsin kindlasti tipus. Olen esimene. Olen parim.
Pidin rahunema. Keskenduma ja ennast kokku võtma.
Ma suudan veel väga palju. Olen esimene. Olen suur. Veel kaua löön kõiki oma vastaseid.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 6/17
Intervjuu Urmas Alasega
Eesti parimad ulmelood läbi aegade!
Ulme, populariseerimine, ajakirjad
Palju õnne, Herschell Gordon Lewis
Abiks uue Star Treki seriaali ootamisel: Star Trek Continues
Sissejuhatus postaposse
Raamatuarvustus: Valmistub esimene mängija
Raamatuarvustus: Tuumahiid 3
Raamatuarvustus: Tearlingi kuninganna
Uudiskirjandus 6/17
Ulmkonnakroonika 6/17
Reaktori mai juttudest
Jutt: Suurim sport
Jutt: Kassiliiv
Jutt: Zombid tekitavad laipu
Jutt: Prinditud (l)ootused
Jutt: Surmasööja
Jutt: Koletu Kristatos
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0075)