Toimus järjekordne ulmejuttude võistlus – mis tähendab Reaktorile head saaki teise kümnesse jäänud juttudest, mida mitme kuu vältel avaldada. Võistlusjuttudega täidetud suvest saab ainult rõõmu tunda.

Kui üldiselt kommenteerida kolme selle numbri võistlusjuttu, siis paljastuvad üsna eripalgelised stiilid, millest kõigil oma tugevused ja nõrkused.

„Alkeemiku täht”
Kell Rajasalu

Lugu kolmest teadlasest – Saale, Noor ja Kim – kaugel ja külmal Adraste planeedil, kes püüavad selgust saada sellest, kuidas alkeemik tähe tööle paneb. Peategelased saavad teada ühe infokillu alkeemiku tähe toimimisprotsessi kohta ning kirjutavad artikli. Lugu on jutustatud peaaegu, et süüpingil istuva inimese positsioonist, aina kordub mõte, et oleks me tagajärgi teadnud ja et meie pole süüdi. Antakse mõista, et midagi kohutavat on juhtunud.

Ühelauseline kokkuvõte ei anna aimu sellest, millised need alkeemikud on – ja ega tekstki pilti väga palju selgemaks ei tee. Meile öeldakse, et on alkeemikud, kes on võimelised käivitama või süttima panema tähti. See üllatab teadlastest peategelasi, sest alkeemiku täht on umbes asteroidi suurune, seega kaugeltki mitte piisav, et käivitada tavalistes tähtedes aset leidvaid tuumasünteese. Huvitav on teksti suhtumine selle usutavusse. „Kas see üldse suvatseb astrofüüsikale tähelepanu pöörata?“ küsib üks tegelastest. Talle vastatakse: „See on alkeemiline, seega tõenäoliselt ei.“

Alkeemikutele ja alkeemiale on huvitavalt lähenetud – tavaliselt näib see sõna kuuluvat pigem steampunki, kuna on maagia ja teaduse põimumine ja kuulubki pigem kuhugi piirdevahelisse või ebamäärasesse. Siin on nad aga lihtsalt ühed rangete ametisaladustega ametimehed, kes teevad pealtnäha võimatuid asju, lähtudes hoopis teistsugusest lähenemisest teadusele. Mingid asjad tavateaduslikust füüsikast mõjuvad tekstis tegutsevale alkeemikule üllatavalt, mis näitab, et füüsika ja alkeemia on üsna tugevalt lahus hoitud. Samas antakse mõista, et igaühest võiks alkeemik saada – kui Saale väljendab imestust alkeemiku tähe suhtes, öeldakse talle, et ta pidanuks valima teise kutsumuse.

Teksti spekulatiivteaduslik pool on kõige huvitavam, tehistähe toimimist ja ebaloogilisust on esitatud küllaltki napilt ja huvitavalt. Vähe oleks öelda, et see ei jõua muutuda kuivaks – kuna see osa on intrigeerivalt kirjutatud, siis võiks seda mu meelest isegi rohkem olla.

Kahju oli vaid sellest, et teksti suurim sündmus ei tundu olevat nii suur ja raputav, kui esialgu mõista antakse. Pealtnäha esitatakse seda lugu Nürnbergi tunnistajapingilt, sellisele rajale viivad mõtte jutustaja pidevad eneseõigustused, aga lõpuks ei paista midagi hullu juhtuvat – alkeemik solvub ja kustutab tehistähe. Keegi surma ei saa, keegi viga ei saa, eelkõige on tegemist suure solvumisega. Ilmselt olekski selline sündmus tegelikult väärt rahvusvahelist (või intergalaktilist) skandaali, aga see raputus ei kandu kuidagi üle lugejale. Näidatakse säärt, näidatakse põlvi, näidatakse ka veidike reit, aga hoolimata lubadustest ei jõua täie rahulduseni.

7/10

„Tagasi maa peale”
Toomas Krips

Prantsuse lendur satub õhusõjas Saksa lenduriga paksu uttu. Kui lennuk enam-vähem ühes tükis maapinnale saab, leiab ta end ühe uduse mäe pealt. Jala edasi minnes leiab ta ühe võõrastemaja või hotelli, mille elanikud räägivad itaalia keelt. Nendega ei paista olevat kõik korras, aeg on seal seisma jäänud. Mingi hetk leiab ta ka Saksa lenduri ning käiku lähevad käsirelvad. Ent udus on asju...

„Tagasi maa peale” on selle Reaktori-numbri kolme võistlusjutu seast kõige korrektsema kirjutusstiiliga tekst. Või kõige klassikalisema. Tekst vastab enim mingitele „korralikult kirjutatud teksti” nõuetele – stseenid on ühtlase tempoga ära kirjeldatud, ei ole selline ülevaatlikult jutustatud nagu „Alkeemiku täht” või poolmängleva hüplikkusega nagu Leila tekst. Mu jaoks jäigi valitsevaks meeleoluks see kergelt flegmaatiline uttu mattunud roidumus. Jah, joosti küll, ja aeti taga, isegi lasti mõned padrunid omavahel ja kolmanda vastu, aga see oli nagu korraks virguda sest unisusest, et kohe jälle jääda tagasi (t)uttu. Ärgu võetagu seda katsena öelda keerutades, et igav oli. Natuke nagu oli ka, aga ma räägin eelkõige meeleolust, mida stiil edastas. Ma ei tea, kas tekstis oli öeldud, kumb maailmasõda, aga selle uduse ebamäärasuse, toimuva kaardistamatuse tõttu eeldan, et Esimene.

Peategelane ja tema hõllanduslikud heietused õele Madeleine'ile on poeetiline vahend, mis rõhutab üksildust ja koduigatsust – ja natuke ka sõja hävitavat mõju sõdurite vaimsele seisundile. Mu jaoks oli see natuke liigpüüdlik poeetiline vahend. Kui Madeleine olnuks tüdruksõber, oleks tegemist rüütelliku südamedaamiga, keda õhata ja kelle juurde tagasi tulla. Õde ent on platoonilisem ja neutraalsem. Õde kui selline ei pääse mõjule sadamana, kelle juurde iga hinna eest tagasi tulla, seetõttu mõjub peategelase igatsuslik õhkamine õe järele kuidagi distantseeriva poeetilisusena.

Kummituslik varjuolend oli omamoodi huvitav olend. Seletamatu ja jube, ei olnud lihtsalt libahunt, vampiir või kodukäija, vaid midagi muud ja enamat ja vähemat ja nii. Omamoodi huvitav on see, et too varjuolend polegi peamine antagonist, vaid paistab suuresti olevat peategelase halbade valikute tagajärg. Kui peategelane teada saab, et tablette sisse vohmides annab ta ka kollile väge, ei loobu ta tablettidest, vaid jätkab – mitte kinnisideeliselt, mitte ka kiusust, vaid mingist paratamatusest. See on mingi pääsematu sündmus, nende tablettide söömine, ja kõik tagajärjed on seega paratamatud. Peategelase abitu alistumine nendele sundidele muudab ta kuidagi ebameeldivaks tegelaseks.

Rauge kulgemisega kirjutuslaad, sündmuste ebamäärasus, hõllanduslik poeetilisus, pääsematu fatalism – see kõik moodustab terviku. Siiski jäi mulje, et selle loo eesmärk on olla ära kirjutatud, selmet kõnetada kedagi. Võib-olla see lihtsalt ei kõnetanud mind ja ma olen siin ülekohtune, aga mulle näis see tekstina, mis kirjutatud põhimõtteliselt Edgar Allan Poe vaimus ja sellise loomingu austajatele. Ma vist ei kuulu sellesse sihtgruppi.

6/10

„Mustade inglite armee”
Leila Tael-Mikešin

„Meil pole tarvis tiibu, et lennata läbi aja ja ruumi. Me liugleme öömusta taeva taustal. Meid peetakse surmatoojateks, mardusteks ja põrgudeemoniteks. Me oleme Mustade Inglite Armee. Suured tumedad linnud, kes sündisid varjudes. Päevavalgusel pole meie tarvis kohta...“

Nii kirjutas sünge nimega rühmituse juht, tiivuline ükssarvik nimega Helbeke. Rühmitusse kuuluvad veel troll hambahaldjas ning päkapikk, kes koondati Jõuluvana juurest, sest sõi ära kõik lastele kuuluvad maiustused – kui ta just pole see, kes ta ise väidab end olevat ehk inimene Samuel, kellel on lihtsalt kasvudefekt. Seda hullumajas kirjutatud teksti loeb uurija Rob. Kes on krokodill. Koos hullumaja arstiga otsustatakse see kentsakas seltskond saata salapärasesse Tsooni 42 – vaevalt, et see saaks neid hullemaks ajada. Aga mine tea...

Leila Tael on ilmselt kõige esiletoodavam bizarro-žanri viljeleja Eesti kirjanduses. Tema tekstides on üsnagi huvitav suhe kummalisega, tema julge originaalsus mõjub värskendavalt. See kohati meenutab mingeid jaburamaid hetki Gaimani loomingus. Näiteks American Godsis on maru pikk iiri tüüp härjapõlvlane, kes väidab mu mäletamist mööda, et lühike kasv on lihtsalt üks stereotüüp.

Nagu öeldud, mängimine kummalisusega töötab selles tekstis. Ühelt poolt väidavad nad, et on mustad inglid või hambahaldjad. Teisalt on nad ükssarvikud või trollid. Kas kolmas, kes väidab end olevat inimene, on lihtsalt üks hull päkapikk?

Ka on selles tekstis tajuda juppe ja nalju, mille kirjutamine ilmselgelt meeldis Leilale. Näiteks mõte trollist, kes tegutseb hambahaldjana, meeldib uurijale, kuni selle dialoogi väikese puändina ütleb hulluarst: „Tal on kahar seelik ja sädelev võlukepike.” Lõbus lugeda ja hea meeldetuletus sellest, et kirjutades võid endale lubada kõike. Maailmad on vahvad, neis on mingi veidrate asjade enesestmõistetavus, ei komistata küsimuse otsa, et kas see on ikkagi võimalik või mitte.

Kahjuks on miski, mis mu jaoks tema kirjutamisstiili juures sugugi ei toimi. Kuidagi loen tema kirjutust mitte kui jutustust, vaid kui kokkuvõtet sündmustest. Tahaks kuidagi natuke rohkem liha neile luudele. Kuid raske öelda, millist – kas mingit tõsisemat massi, et veider tõuseks esile, või juurde veidrust, et oleks enamgi veel seda, mis tema kirjutamises sümpaatset. See on mingi stiililine küsimus, vist lausetasandil, mis ei lase tekstiga kogu tema lõbusas veidruses rahule jääda. Jääb kuidagi sihitu mulje. Natuke mõjub tobetsemisena tobetsemise pärast, mis on kuidagi lõpuni kirjutatud, aga mis jääb kuidagi poolikult tajutavaks.

5/10

Celestia (3. osa)
Arad
Tõlge: Osvald Soobel

Nõrgestatud kuninganna Solaria on lihtsate hobuste juures kiindunud nii mõnessegi neist, aga lõpuks pidi saladus ilmsiks tulema. Kuidas aga mõjub selle kohutava teadasaamine Kuukesele, kes temasse tugevalt kiindus?

Lõpp on käes, aga kuidagi lõppes nördimapanevalt. Sisulise poole pealt lootsin, nagu eelmist tekstikatket kommenteerides ütlesin, mingit „armastus päästab maailma”-tulemust. Peamine, mis juhtus, oli aga see, mis mu arust pidanuks olema pealiini emotsionaalne kõrvalprodukt – julmast kuningannast sai armastust täis valitsejanna. See, mis aga võinuks olla süžee mõttes pealiin – maailma päästmine suurest ohust, Solaria tagasitulek võimule, maailmakorra asendumine millegi uue ja paremaga – toimus kuidagi selle kõrvalproduktina; lubadusena, mille teostumist ei näidatud.

Lisaks toimus siin jälle asju, mida oskaks paremini hinnata see, kes on selle maailmaga sina peal. Kuukesest saab tema „õde”, suur valitsejanna Solaria kõrval. Kogu lugu selgub olevat üks väike veider legend, mida jutustavad teineteisele ükssarvikud, seda õieti tõsiselt võtmata, eelistades sellele mingeid „tõelisi” lugusid. See jättis mulje „kõik on unenägu”-puändist, mis on ulmetekstide üks kohutavamaid süžeepöördeid. Milleks õõnestada olemasoleva tõsiseltvõetavust?

Ühesõnaga, mulle eriliselt ei meeldinud. Aga positiivne oli see, et lugu oli terviklik ning tegelased olid eripalgelised. See oli lõpuni sooritatud tekst – lõpp ei olnud eriliselt rahuldav, aga ilmselt vastab suht sellele, mida autor kavatses tekstiga teha. Rõhk oli tegelastevahelisel suhetel ning ühe tegelase arengul külmast mõrrast armastavaks sõsaraks – see kõik oli põhimõtteliselt olemas. Ma lihtsalt eeldasin midagi mastaapsemat.

6/10

Tallinna kirjutamistoa saaki hinnates ei saa sellele läheneda samasuguse kriitilisuse või põhjalikkusega nagu ülalolevaid tekste. Need on siiski esimene väljakirjutus ning igaühel ei õnnestu see laitmatult esimese katsega. Neil Gaiman on öelnud, et oma esimest varianti ei lase ta mitte kellelgi lugeda, sest see on lihtsalt praht. Suuresti ongi kirjutamine mitte kirjutamine, vaid ümber kirjutamine ja toimetamine ja juurde kirjutamine ja parandamine ja vähemaks kirjutamine. Esimeste, paratamatult kiiruga kirjutatud variantide kohta oli Tallinna kirjutamissoa saagis päris mitu sümpaatsena esiletoodavat.

Loomulikult sooviks kõigile kirjutajatele tuult tiibadesse ning aega ja jaksu kirjutamiseks. Samas, hakata igast tekstist midagi positiivset esile tõstma oleks minust jõle lasteaiakasvatajalik. Nii et ütlen lihtsalt, milline oli minu lemmik.

Üle vaadates tundub mulle, et Artur Räpi oma meeldib mulle kõige rohkem. Hetketuju ajel öeldud, aga mu jaoks toimib praegu see natukene tobe muinasjuttude ja transhumanismi kokkusegamine (Või peaks see olema transelfism? Transorkism?). Mõned teistest on mu meelest stiililiselt paremini kirjutatud (Tea, Raidu ja Riho tekstid), ka on see tekst tibake liiga poolikuvõitu lõpuga (nagu mitme teisegi puhul). Aga siiski on selles maailmas kirevust, mis mulle hetkel sümpatiseerib.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 6/17
Intervjuu Urmas Alasega
Eesti parimad ulmelood läbi aegade!
Ulme, populariseerimine, ajakirjad
Palju õnne, Herschell Gordon Lewis
Abiks uue Star Treki seriaali ootamisel: Star Trek Continues
Sissejuhatus postaposse
Raamatuarvustus: Valmistub esimene mängija
Raamatuarvustus: Tuumahiid 3
Raamatuarvustus: Tearlingi kuninganna
Uudiskirjandus 6/17
Ulmkonnakroonika 6/17
Reaktori mai juttudest
Jutt: Suurim sport
Jutt: Kassiliiv
Jutt: Zombid tekitavad laipu
Jutt: Prinditud (l)ootused
Jutt: Surmasööja
Jutt: Koletu Kristatos
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0095)