Ulmekirjanikud on kirjutamiseni jõudnud eri põhjustel ja teid mööda. Mis oli see, mis tõi sind kirjutamise juurde?
Ray Bradbury ütles kunagi midagi selles vaimus, et paljud kuulevad hääli ja veedavad oma päevad nelja seina vahel, ühed hullumajas ja teised kodus kirjutusmasina taga. Mina hakkasin kuulma hääli palju varem, kui hakkasin neid üles kirjutama, seega oleksin võinud ka esimeste hulka sattuda. Kirjutamise juurde jõudsin tegelikult läbi mõtteaegluse. Mul ei tulnud kunagi õigel ajal õige sõna keelele. Kui tuli, siis oli hetk ammu möödas. Aga kirjutades võib hetk viibida, kuni mina vajaliku sõna üles leian.
Kes on su lemmikud ulmeautorid?
Väga raske küsimus. Mul on väga palju lemmikuid. Ilmselt on minu meeldimislävi väga madal. Loen kedagi, ja kohe meeldib. Algul lugesin muidugi autoreid oma kodust: Verne. Beljajev. Asimov. Conan Doyle. Hiljem lisandusid Clarke, Bradbury, Simak, Lem ja Strugatskid. Enamik raamatuid, mida lugesin, oli muidugi vene keeles. Lühijutte lugesin ajakirjadest «Horisont», «Himija i žizn», «Tehnika molodjoži». Kui 1980. aastatel ilmusid Harju tänava raamatupoodi müügile ingliskeelsed raamatud, ostsin ära praktiliselt kõik ulmeraamatud, mis sinna jõudsid. Heinlein. Bester. LeGuin. Ellison. Tolkien. Hiljem, kui ma juba tõlkija olin, siis sain töö otstarbeks nii palju lugemist, et üsna tükk aega ei ostnud enam midagi. Praegu ostan põhiliselt Interneti-poodidest e-raamatuid. Praegu on nii palju tehniliselt häid kirjanikke, et on tõesti raske kedagi eraldi välja tuua. Ainult need, kelle kirjutatud sõna elama hakkab.
Kas toona oli ka teisi tuttavaid-fänne või küpsesid üksi omas mahlas?
Paraku omas mahlas. Minu tuttavaist ei meeldinud ulme kellelegi. Näiteks rääkisime ühe tuttavaga Jules Verne’i «Saladuslikust saarest». Seal põgenevad põhjaosariiklased, neli meest ja poiss, lõunaosariiklaste vangilaagrist õhupalliga ja satuvad Vaikse ookeani keskel üksikule saarele, kus ehitavad tubli tööga üles jätkusuutliku koloonia. «Nii eluvõõrast asja ei suuda keegi lugeda,» ütleb tema. See polnud mulle uudis. «Nojah, kriitikud väitsid kohe, et nii väikesel saarel ei saa olla nii palju loodusvarasid, nagu nendel vaja läks...» möönan mina. «Ei-ei, ma ei mõtle seda!» katkestab ta mind kannatamatult. «Neli täiskasvanud meest ja tiinekas poiss üksikul saarel, ja keegi ei kepi poissi! Nii elukauget raamatut pole võimalik lugeda!» Ausalt öelda olen tumm. Mul polnud sääraseid asju mõttessegi tulnud. «Oli 19. sajand...» alustan ääri-veeri. «Ei-ei, ega mõtlegi, et kõike peaks otste välja ütlema! Piisaks vihjestki! Et poiss ja mees käivad ära... ja pärast on mees rahul, aga poiss tusane... Rohkem polekski vaja! Raamat oleks kohe usutav!» lõpetab tema silmade põledes. Mina olen tumm. Ma ei hakka ütlema, et ei oleks nendest ärakäimistest midagi osanud välja lugeda, isegi kui need oleksid raamatus olemas olnud.
Peaaegu poolte eestlaste jaoks on N-Liidu aeg asi, millest enam palju ei teata. Kuidas toona ulmeasjad olid, kuidas oli suhtumine ulmesse, kuidas olid väljundid sellega tegelemiseks ja mis olid peamisteks takistusteks. Vahel räägitakse, nagu toona ei peetud ulmet eestlaste jaoks sobivaks. Kas sedalaadi suhtumist oli palju?
Eks jah, Eesti ulme tundus tõesti natuke pingutatud ja kunstlik nähtus, säärane Hawaii heavy metal’i või Leningradi Dixieland’i moodi asi. Et nagu rohkem suurte maailmarahvaste pärusmaa. Eestlaste enamik oli värskelt linna tulnud maanoored, kes unistas pigem Eesti aja tagasi tulekust, kui lõi ägedaid tulevikuvisioone. Tulevik oli ju ette teada, kõigi erisuste kadu ja kogu Nõukogude Liidu sulandumine ühtseks venekeelset kommunismi ehitavaks rahvaks. Millest enam unistada? Seepärast loeti Eesti ja muud klassikat, kaasaegsetest loeti Kaugverit ja Egon Rannetit (või Unti ja Valtonit). Isamaa ihalejad kannatasid koos Runneliga. Iroonilised intellektuaalid muigasid koos Mutiga. Kes kätte sai, luges väliseestlasi. Ning väliseestlase Karl Ristikivi «Imede saar», mis ilmus ka «Loomingu Raamatukogus», on ju ülihea ulmeraamat, senini Eesti parim! Erinevusi kahe ajastu vahel on nii palju, et neist tuleb rääkida ükshaaval. Aga kui Eesti autor midagi valmis kirjutas, siis sai ta seda avaldada küll. Olid ajakirjad «Pioneer» (hiljem «Põhjanael») ja «Noorus», need avaldasid ulmet heal meelel. Ka «Eesti Raamat», ainus kirjastus Eesti NSV-s, millel oli õigus ilukirjandust välja anda, ei lükanud ühtegi käsikirja tagasi ainult põhjendusega, et ulme ja Eesti lugejale sobimatu. Nad avaldasid nii Boris Kaburit, Eiv Elooni («Kaksikliik») kui ka Henn-Kaarel Hellatit («Naiste maailm»). Viimased kaks tekitasid elevust ka nn laias lugejate ringis. Tollal oligi ainult üks kirjastus, mis ilukirjandust välja andis. Siis «Perioodika», mis, nagu nimigi ütleb, andis välja perioodikat. Suurim erinevus kahe süsteemi vahel ongi arvudes. Nõukogude ajal anti välja vähe nimetusi, aga neid trükiti tohutul hulgal. Alla kümne tuhande eksemplari trükiti ainult luulet. Tänapäeval trükitakse väheseid raamatuid üle tuhande eksemplari. Pigem mõnisada. Seepärast oli ka honorar Nõukogude ajal suurem kui tänapäeval. Ilukirjandusteose tõlkehonorar võrdus kontoriroti aastapalgaga. Niisiis oli tõlkijal terve aasta aega oma tõlget viimistleda, aga kirjanik võis romaani honorari eest lausa kaks-kolm aastat vaikselt tiksuda ja oma järgmist oopust poleerida. Tolleaegset suurimat häda ei kujuta tänapäeva inimesed enam ettegi: et kirjastusse antud käsikiri võis seal marineerida aastaid, enne kui toimetaja kätte ja sealt edasi trükikotta jõudis, ja seista sealgi veel aastakese või paar, enne kui raamatuks sai. Tänapäeval võib käsikiri paari kuuga raamatuks muutuda. See oli siis vormilise külje kohta. Teiseks sisu... Sarjas «Seiklusjutte maalt ja merelt» anti välja ulmeklassika Verne’ist Conan Doyle’ini. «Loomingu Raamatukogu» avaldas Stanisław Lemi «Ijon Tichy kosmoserändude päevikud» ja «Ijon Tichy mälestused», Ray Bradbury «Farenheit 451». Aga sarja «Mirabilia» avas Pierre Boulle’i «Ahvide planeet», mis kogu maailmas laineid lõi, ning edasi tulid Michael Crichtoni «Andromeda», Ray Bradbury «Marsi kroonikad», Clifford Simaki «Nagu õieke väljal», Strugatskite «Miljard aastat enne maailmalõppu» – ei saa öelda, et kirjastajad oleksid Eesti rahvast ulmenäljas hoidnud. Jah, igal aastal ilmus kõigest paar-kolm ulmeraamatut ja mõnel aastal sedagi mitte, aga arvestagem ka tollaseid võimalusi. Nimetusi avaldati üldse vähe. Moskva nõudis suuri tiraaže. Lisaks käis ideoloogiline võitlus manduva läänega, mida tõlketeosel oli samuti soovitav kajastada, aga õnneks olid lääne autorid väga läänekriitilised – on seda tänini. Ning välisautoritele maksmiseks oli raha vähe – päris raha. Ka seda ei kujuta Eesti-aegne inimene enam ette, et mitte iga raha pole päris raha ja seda ei saa pangas mõne teise valuuta vastu vahetada. Hahaa! Nõukogude Liidus oli välismaa raha omamine kuritegu, mille eest pandi vangi või lasti koguni maha, kui seda oli üle teatud piiri! Kuid nii see oli, ja Nõukogude rubla maksis ainult Nõukogude Liidus, välisautoritele tasuti naftadollarite eest, ja neid anti liiduvabariikidele näpuotsaga. Isegi Moskva suurtele kirjastustele anti näpuotsaga, kui mõelda nende lugejate hulgale.
Paljud eesti ulmefännid on su juttudele ette heitnud liigset anglo-ulme kopeerimist. Kas tegid seda teadlikult, kuna mõned skeemid tuleb läbi kirjutada, või kukkus see lihtsalt nii välja, suur lugemus pressis teostesse?
Ilmselt lihtsalt kukkus nii välja, või vähemasti eelistan ise nõnda uskuda. Olen tõesti lugenud rohkem välismaa kirjandust ja kahjuks ka «välismaa keeles». Agul heideti mulle ette koguni seda, et terve lugu näeb välja, nagu oleks see tõlgitud inglise keelest. Mis ümber öelduna tähendas konarlikku keelt. Hakkasin siis ennast, õigemini oma keelt ravima. Lugesin keeleprofülaktikaks Tuglast ja teisi stiilimeistreid.
Omal ajal olite Mario Kivistikuga eesti ulme kaksiktäht, kelle ümber kogu eesti ulme tiirles. Siis sai see aga järsult lõpu. Näiteks ilmusid „Põhjanaelas“ katkendid, mis jäid pooleli, Postimehes ilmus pikem teos, mis jäigi vaid sinna. Miks see nii läks?
Mina kadusin ära. Vt ülejärgmist küsimust.
Mis põhjustel ilmus Täheaeg vaid korraks ja seejärel seisma jäi? Tegemist oli ju hea asjaga.
«Täheaeg» oli ajakirja «Horisont» projekt kasumi teenimiseks, mitte ulmekirjanduse edendamiseks, ja kui kasumit ei tulnud, ei tulnud ka rohkem «Täheaegu». Saan süüdistada vaid ennast kui koostajat. Ei tabanud lugejate maitset. Ei teadnud, mis neid erutab. Tuletagem meelde küsitavusi, mida tekitas Verne’i «Saladuslik saar» minu ja mõne teise lugeja peas.
F-sarja alguses tõlkisid sinna üsna mitu ulmekirjanduse tippteost. Kui palju said valikutes ise kaasa rääkida? Kust toona tõlgitavaid raamatuid leiti? Miks see koostöö lõppes?
Sain küll kaasa rääkida, ja päris valjusti. Raamatud võtsin tavaliselt oma riiulist. Tollal ei pakkunud väliskirjandused oma toodangut Eestile nii agressiivselt nagu praegu, et tulevad juba käsikirjad, nii et kõik keeled kogu maailmas ühekorraga müüki paisata. Eesti ei huvitanud kedagi. Eesti keskmine palk oli ju algul 550 krooni ehk 50 dollarit kuus. Kui peaminister Tiit Vähi ütles, et ei näe ühtegi põhjust, miks aastal 2000 ei võiks eestlaste keskmine palk olema 200 dollarit kuus, peeti teda hulluks. Tegelikult oli 400, seega kaks korda rohkem. Aga 1990. aastatel oli Eesti nii vaene ja tähtsusetu, et kirjastusel pidi olema väga hea suhtleja, kes läänest lepinguid saada. Varrakul oli selleks Krista Kaer. Algul tehti vastvabanenud Eestile kõvasti allahindlust ka nagu ikka vaesele, juba linnukese pärast, et veel ühes keeles ilmunud. Koostöö kirjastusega lõppes, sest kirjastus ei maksnud 1990. aastatel korrapäraselt, aga mul oli raha vaja iga päev. Mõtlesin siis, et laon neile lauale niisuguse tõlgete virna, et nad lihtsalt peavad rohkem maksma. See mõte oli täpselt nii rumal, nagu see kõlas. Ei makstud rohkem. Hoopis mina katkestasin ennast kvaliteedituks ja vahetasin ala. Aga ma ei pea viha. Ma saan kirjastusest aru. Äri on äri, ja aeg oli tõesti raske. Paljud ei elanud seda üle. Nemad elasid. Ja selleks tuli kokku hoida sealt, kus sai. Paberi pealt ei saanud, trüki pealt ei saanud, oma töötajate palkadelt ja halduskuludelt ei saanud. Honoraride pealt sai ja hoitigi. Eliittõlkijate pealt, nagu Soosaar või Rajandi, muidugi ei hoitud, aga mina nende hulka ei kuulunud.
Kas nüüd, tagantjärgi mõeldes, teeks midagi teistmoodi või on jäänud midagi hingele kripeldama?
Eks ikka teeksin teisiti. Näiteks tõlgiksin «Düüni» esimese köite edu harjal ratsutades ära kogu sarja, mis mul ka kodus olemas oli. Olin tollal liiga suur idealist. Abikaasa tõlkis samal ajal «Sõrmuste Isanda» triloogiat. See tundus nii mäekõrguselt üle «Düüni» nihilistlikust vägivallast ja obskurantsest messianismist. Leidsin, et ühest köitest sarja tutvustamiseks piisab. Tänapäeval tõlgiksin esimese köite edu harjas ära ka järgmised, kuni ostetakse. Lisaks on maailm paarikümne aastaga muutunud. Kui varem tundus «Düün» oma keskaegsuses uskumatult rumalana, siis tänapäeval enam mitte – keskaeg ja tollane vägivald tulevad meie ellu jõuliselt tagasi.
Kui palju jälgid Eesti Ulmeühingu tegemisi ja oled kursis ilmuva värske kodumaise ulmega? Kui palju loed Eesti ulmet?
Pisut ikka.
Ulme on tänapäeval palju populaarsem kui eales varem. Ega pole tärganud tahtmist hakata uuesti kirjutama?
Elame, näeme. Kui ma enne seniilseks ei jää, küll ma siis veel kirjutan. Või juhtub vastupidi, enne saabub seniilsus ja enesekriitika kadu ning algab logorrhoea gradus gravis.
Millistest lugudest on sinu arvates Eesti ulmes kõige rohkem puudus?
Eesti ulmega on ilmselt sama lugu mis Eesti filmiga. Ilma sõkaldeta pole teri. Et oleks rohkem teri, tuleb teha rohkem. Siis tuleb ka rohkem õnnestumisi. Ja «rohkem» vastab ka rohkemate maitsele.
