kaanepilt
 
47763 1584217491251 5149296 nSuur suvi käes, aga ega seepärast saa tuumahiiu tegemiste juures rihma lõdvemaks lasta - hoopis vastuoksa. Suvi on ulmesõbrale just see kõige magusam ja kiirem aeg. Rohkem on aega ulmet lugeda, häid ulmekoomikseid sirvida ning ulmefilme vaadata. Samuti leiab juulis aset üks ulmesõprade kogu aasta oodatuim-armastatuim sündmus ehk Estcon.

Muudest uudistest ilmub käesolevas numbris taas Kauri Lepiku koomiksinurk, Jüri Kallas pajatab Estconi ajaloost ning kirsiks tordil saab lugeda Weinbaumi tõlkelugu "Marsi odüsseia".

Loe edasi...

{SILDID}
 
13.–15. juulini toimuv Estcon 2012 on järjekorras viieteistkümnes ning eks mu kirjatükk püüab siis pisut luua eelnevat juubelimeeleolu.

Kui ajakirja Reaktor toimetus palus mul pisut meenutada möödunud Estcone, siis tundus see alguses ülilihtne: istu ja muudkui kirjuta. Tegelikkus aga sedavõrd lihtne polnud...

1997. aasta kevad-suvel toimus ulmelisti sf2001 kokkusaamine ning seda peetakse üldiselt hilisemate Estconide peaprooviks. Listirahva kokkutulekust ma rääkida ei oska, sest mul ei õnnestunud seal osaleda. Küll olen ma käinud aga kõigil Estconidel.
Estcon 2005 (by Ene Kallas)

Estcon 2005, pildi autoriks Ene Kallas.

Kõige esimene Estcon toimus 25.–26. juulini 1998 ning sellel osales 24 inimest. Juba järgmine aasta osales Estconil 33 inimest. Etteruttavalt ütlen, et igal aastal toimub väike hüpe osavõtjate arvus. Algusaastatel tundus poolsada osalejat justkui maagiline piir – kui see ületatakse, küll meil alles siis on suur üritus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Iseenda lapsEsimest korda lugesin selle raamatu olemasolu kohta Sirbist. Siis sattusin tuttava juures peale vanale Õhtulehele, kus oli autoriga tehtud isegi pikk intervjuu ja kõrval ilutses toimetaja kommentaar teosele.
Selle tulemusena teadsin raamatust ette järgnevat: autor on verinoor koolipiiga vanuses 15-16 (no eks ta saab järjest vanemaks), raamatus leiavad aset ajarännud ning üldiselt hinnatakse teost möödunud (2011) aasta noortekate hulgas väga heaks, üllatavalt küpseks ning värskeks.
Autori osas mõningast kadedust tundes (nii noor ja nii kiidetud!) võtsin raamatu lugemise käsile mõttega: „Unusta ära, et kirjanik on 16! Kui raamat on hea, siis pole oluline, kui vana ta on, ja kui see on halb, siis pole see ikkagi oluline.“
Selgus aga, et seesugune unustamine ei ole võimalik. Lugemise ajal karjus tekst mulle kogu aeg näkku seda, et ta on loodud verinoore inimese, täpsemalt verinoore tüdruku, poolt.

Loe edasi...

{SILDID}
 
airika-harrik-intervjuu-naistelehes

Foto: Naisteleht

Kuna Airika Harrikut on intervjueerinud juba niipaljud teised uudistevahendajad, siis seekord ei hakanud Reaktor kirjanikku ennast tülitama, vaid toome teieni parimad küsimused-vastused varasematest usutlustest.


Gossip.ee

Gossip: Airika Harrik, teil ilmus äsja esikromaan "Iseenda laps". Millal tekkis mõte hakata raamatut kirjutama ning millest raamatus juttu on?

Airika Harrik: Mõte raamatut kirjutada tekkis kusagil seitsmendas kassis ning üsna varsti hakkasin kirjutama. Raamatu esimene peatükk 23. jaanuar 2009 märgibki hetke, kui alustasin.

Loe edasi...

{SILDID}
 
22ris

Pärast George A. Romero filmi „Elavate surnute öö“ („Night of the Living Dead“) esilinastust 1968. aastal, on zombid ehk taaselustatud laibad (ilmselt ei pea ma hakkama lugejatele defineerima läänelikku arusaama sellistest elukatest) püsivalt populaarsust kogunud, saades lausa omanimelise filmižanri – zombihorror. Seega ei ole imestada, et elavad surnud julgelt üle 100 mängu läbi ka arvutiekraanidele on jõudnud. Huvitav on kõigi nende zombi-teemaliste meelelahutusvormide juures asjaolu, et tugeva enamuse tegevus leiab aset vahetult pärast nn. zombi-apokalüpsist. Seekord mitte…

Loe edasi...

{SILDID}
 
jonah-hexMaailma kõige kuulsam ja ühtlasi kõige koledam Lõunaosariikide sõdur, kes visalt keeldub oma hallist mundrist loobumast ja kes seetõttu pidevalt mingitesse konfliktidesse satub, on muidugi Jonah Hex. Hex tegelikult ei sündinud koledana: oma võika, moonutatud, kohati justkui Harvey Two-Face’i Bätmännist meenutava irvitava näopoole tekitas hõõguvpunane tomahook, mis talle sinna alusetult alatu käitumise eest vajutati. Tekkinud Jonah Hex’i nägu – vasak pool normaalne, parem pool kõrbenud liha ja huultega, irves hambad läbi põse ja kinnisulanud huultejäänuste paistmas, surnud silma valge kalapilk jõllitamas vastast – võtab junni jahedaks kõvemalgi vastasel. Eriti kui Hexist ees käib tema maine – halastamatu palgamõrvar, täpsemast täpsema käega pearahakütt, kes eelistab oma saagi kohale toimetada surnult ja kes saadud raha tavaliselt sealsamas šerifi kontori kõrval saloonis laiaks lööb.
3

Loe edasi...

{SILDID}
 
Registreerimine Estconile alanud

Registreerimine aasta olulisimale ulmesündmusele - Estconile - on avatud. Toimub see 13.-15. juulil Saarjärvel: kava, lisaprogramm, oludekirjeldus ja registreerumine on leitavad http://ulme.ee/Estcon/Estcon-2012 lehelt

Estcon on Eesti ulmefännide iga-aastane kokkutulek, mis toimub reeglina juulikuu eelviimasel nädalavahetusel looduskaunis kohas. Erinevalt muu maailma conventionitest toimub Estcon välitingimustes ning sellest tulenevalt pole ettekanded sedavõrd akadeemilised, programm niivõrd tihe ja suurt rõhku pannakse ka kultuursele lõõgastusele. Estconil osalejatel on suurepärane võimalus kohtuda eesti ulmekirjanikega: Veiko Belials, Meelis Friedenthal, Indrek Hargla, Leo Kunnas, Siim Veskimees, Maniakkide Tänav ja teised.

Pikemalt saab Estconist lugeda Jüri Kallase kirjutatud artiklist.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia
Saladuslik tsaar

Maniakkide Tänav
J. J. Metsavana
Jaagup Mahkra

Saladuslik tsaar

Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Maailma
riikide valitsused otsustavad planeedi maha jätta ja minna otsima ellujäämisvõimalusi mujalt
päikesesüsteemist ning kaugemalt galaktikast. Kuid ressursside puudusel ei ole võimalik võtta
kaasa kõiki maalasi. Mis saab neist kes lähevad teele? Mis saab neist kes jäävad maha?

Kolm eesti ulmeautorit vaatavad läbi käesoleva jutusarja tulevikku ning toovad teieni nii
humoorikaid kui ka kurbi lugusid lähi- ja kaugtulevikust. See on nägemus maailmast mida
ühendab kogu inimkonda vapustav kataklüsm.

Maailmast, kus ohu eest pagejad jätavad endast maha rahuingli kes lõpetaks sõjad.

Maailmast kus taevane kaitsja on käegakatsutav reaalsus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
cyberpunk by WadyYeti

Yamada võttis taskust veidike õlise lapi ja puhastas kiuksuva heli saatel sellega oma silmi. Vihma oli sadanud juba kaheksateistkümnendat päeva ja Yamada silmalaud polnud Kahenädalasest Sõjast saati kuigi hästi niiskust talunud ning umbes nädal aega tagasi oli ta nad ühel Shinjuku kandis elava mehaanikul lasknud nad eemaldada. Tarou-kun oli hea poiss, ütles, et teeb seda tema heaks viienda järgu kingitusena - mõni teine oleks silmalaugude eemaldamist vähemalt teise järgu kingituseks pidanud, aga mitte Tarou-kun. Ütles, et oma vana õpetaja heaks alati. Viienda järgu kingitus oleks vanas rahas vast ainult kümme tuhat jeeni teinud - niivõrd keeruka operatsiooni eest oli see kommiraha.
Yamada koduni oli praegu vahest kümme kilomeetrit, aga ta polnud kindel, kas tal pärast tänast sinna veel asja on. Sellest oleks iseenesest kahju.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Aidanaine Kõu kärgatas ning veeres raginal üle sünksinise taevavõlvi.
Andres võpatas ning heitis pilgu selja taha. Cathy-Marcia marssis tujutult tema kannul, käed sügaval jopetaskutes ja pea kõrvunitõstetud krae vahele tõmmatud. Vihma veel ei sadanud, aga tüma metsaalune oli naise sukad poriseks teinud ning kingad lootusetult läbi vetitanud.
„Mis sa vahid, astu edasi!“ turtsus naine. „Kohe hakkab sadama ja ma saan MÄRJAKS!“
Andres tõmbas pea õlgade vahele ja kiirendas sammu.
Vaevumärgatav teerada, mida mööda nad olid tulnud, oli kadunud. Varem hõredalt kasvanud kaharad kuused olid ruumi andnud tihedale lepavõsale ja vastikult torkivatele põõsastele. Hulk tiivulisi putukaid saatis minejaid ning varitses hetke, mil saaks ennast juuste sisse peita või krae vahele pugeda.

Loe edasi...

{SILDID}
 
piiririkkumineAelin istus köögis akna all ja puhastas juurvilja. Väljast kostis naeru ja karjumist, Aelin pani noa käest ja vaatas aknast välja, töökodade poole. Hilissuvise päikese käes valendav betoonsein pimestas silmi, põõsaste taga puude all paistis liikumist. Aelin saatis pilguga kaht kaitsevärvi riideis kogu, kuni nad aknaraami varju kadusid. Q47 tüürimees ja radist, kes alatasa üksteist nokkisid ja teineteisele koerusi korraldasid. Poisid tegid jälle pulli, nagu kapten Mahn tavatses öelda. Aelin vangutas ohates pead ja vaatas juurviljakausse. Juurvilju oli palju. Lihapada, mida Aelin vaevu tõsta jõudis, podises juba pliidil. Siin valmis söök kogu isikkoosseisule, mitmekümnele mehele. Aelin teadis, et kui ta juurviljad keema paneb, siis jääb tal parasjagu aega köögi ja söögisaali põrandapesemiseks ja nõude laudadele viimiseks ja siis – kümnendal õhtutunnil, kui sõdurid söögisaali marsivad, on söök valmis ja söögisaal eeskujulikult korras.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
All-olev kirjatükk "Elevant Pillega Elephandias" suutis vanemas vanusegrupis rebida auhinnalisele kolmandale kohale.

„Aia“ oli ainuke asi, mida suutsin öelda peale elevandi seljast alla kukkumist. Elevandi seljast, keda olin harjunud kutsuma Pilleks. Ta oli mulle nii parima sõbra kui ka kodulooma eest. Meie omavahelist läbisaamist ei ole võimalik sõnadesse panna.
Vaatasin imestunult Pillele otsa. Miks ta mu küll seljast maha raputas?
„Mis sulle nüüd sisse läks?“ küsisin talt. Vaatasin tema suurtesse mustadesse silmadesse ning lugesin sealt välja mingit seletamatut rahutust. Miski vaevas teda. Pille tegi paar kohmakat liigutust oma pea ja londiga ning viskas siis tee peale pikali, öeldes oma madala häälega:
„Midagi hakkab kohe-kohe juhtuma.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
All-olev kirjatükk suutis nooremas vanusegrupis tulla auhinnalisele kolmandale kohale.

Ta ärkas üles ja vaatas ringi - kõik oli tundmatu. Ta püüdis käsi liigutada, kuid miski takistas teda. Ta märkas, et ta käed on kinni seotud. Suure vaevaga rabeles ta lahti ja astus laualt maha, mida ta arvas olevat midagi eriskummalist. Ta vaatas ringi ja püüdis aru saada, mis on juhtunud, püüdis mäletada, kuid ainuke asi, millest ta aru oli saanud, et ta on täiesti üksi. Ta oli kosmoselaevas XON 13, avakosmoses.
Äkki kuulis Madis häält. See oli väga ebamaine ja oli lähenemas. Hirmujudinad käisid üle ta selja. Ta tahtis põgeneda, kuid kuhu, kuhu ta jookseks? Tal tuli mõte ja ta hüppas ruttu lauale tagasi ja teeskles, nagu poleks ta ärganud. Sammud lähenesid ja kostus see sama hääl. Uks läks lahti, sisse astus tähtsa näoga inimene.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
All-olev kirjatükk suutis nooremas vanusegrupis tulla auhinnalisele kolmandale kohale.

Rohelises majas elasid poiss ja kass. Poisi nimi oli Mart ja kassi nimi oli Täpi. Täpi oli noor kass. Mardile meeldis õhtuti suurest aknast tähti vaadata. Ükskord nägi Mart eriliselt helendavat täpikest, mis tuli aina lähemale. Kahe päeva pärast oli see helendav täpike muutunud planeediks. Planeet oli lillat ja sinist värvi.
Ühel ööl ärkas Täpi mingi müra peale ja ei saanud enam magama jääda. Täpi hüppas Mardi voodisse, et ta üles ärkaks. Mart oli väga unine, aga ta kuulis ka mingit müra. Mart pani sussid jalga, hommikumantli selga ja läks õue vaatama. Mart nägi kosmoselaeva. Sealt tuli välja roheline tulnukas. Tulnukal oli ajamasin käes. Tulnukas andis ajamasina Mardile. Ajamasina vihmavari oli kuldne ja säras.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
All-olev kirjatükk "Galaktikasõjad" tuli vanemas vanusegrupis auhinnalisele kolmandale kohale ning pälvis ka kosmoseajaloo parima tundja tiitli.

Aegade jooksul on elu väga palju muutunud. Umbes neljanda aastatuhande alguseks p. Kr. oli inimene jõudnud oma teaduslikus arengus nii kaugele, et oli suutnud koloniseerida kogu päikesesüsteemi. Lähimatele planeetidele oli enam-vähem püsivaid kolooniaid tekkinud juba aastaks 2300, hilisemate sajandite jooksul vallutati ka ülejäänud. Kosmosesse loodi tehisobjekte ning liikuvaid baase, mis olid asustatud. Sel ajal oli inimkond veel suhteliselt ühtne, hoolimata mõndadest konfliktidest erinevate planeetide kolooniate vahel.
Umbes 3000 aastaks ja neljanda millenniumi alguseks oli päikesesüsteemis elavaid inimesi ligi 50 miljardit.

Loe edasi...

{SILDID}
 
stuff

Jarvis sirutas end „Arese“ kitsukeses üldkajutis võimalikult mugavalt välja.

„Hingamiskõlbulik õhk!“ rõõmustas ta. „Pärast seda hõredat kraami seal väljas tundub see paks nagu supp!“ Ta nookas peaga lagedale ja kõledale Marsi maastikule, mis kümbles illuminaatori taga lähima kuu valguses.

Ülejäänud kolm - insener Putz, bioloog Leroy ja astronoomist ning ekspeditsiooni juht Harrison - vaatasid teda kaastundlikult. Dick Jarvis oli „Arese“ meeskonna keemik. Nende kuulsa ekspeditsiooni liikmed olid esimesed inimesed, kes tõstsid oma jala Maa müstilise naaberplaneedi Marsi pinnale. See kõik toimus muidugi vanadel headel aegadel, vähem kui kakskümmend aastat pärast seda, kui hull Ameeriklane Doheny täiustas oma elu hinnaga tuumareaktsiooni, ja ainult kümme aastat pärast seda, kui samavõrd hull Cardoza kasutas täiustatud tuumareaktsiooni Kuule lendamiseks. Need neli „Arese“ pardal olid tõelised pioneerid.

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0660)