Viimasel ajal on ulmeringkondades puhkenud äge arutelu, kas Reaktor
on ikkagi parim energiatootmise vahend. Ega see ei tooda lisaks väärt powerile ühtlasi ka liiga palju radioaktiivset saasta, mis võib kohaliku ulme ära rikkuda. Rahustan siinkohal kõiki muretsejaid. Ohutusmeetmed on maailmatasemel ja arenevad aina paremateks. Plahvatusohtu pole.

Mis puutub numbri sisusse, siis aprilli puhul on jutuveerus tavapärasest rohkem humoorika tooniga jutte. Uudisterubriigi on vallutanud aga festivalipaanika. Ühel ja samal ajal algab Eestis kaks ulmeteemaga tihedalt seotud üritust - animefest JAFF ja Haapsalu õudusfilmifestival.

Selles numbris tahaks ka eriti üles tõsta meie häid joonistajaid kes juba üle poole aasta on kõvasti vaeva näinud ja tegelenud Reaktori kenamaks ja värviliseks moondamisega. Suured tänud teile kõigile! Nii nagu hea ulmekirjandus, vajab ka ulmekunst Eestis rohkem populariseerimist.

Loe edasi...

Juba 10 aastat, alates 2002 aasta märtsist, kannab Eesti ulmejuttude paberil avaldamise tungalt antoloogiasari Täheaeg. Viimase numbri ilmumisega on ajakiri-jutukogu jõudnud, aastatega võrdselt ümmarguse, 10. väljaandeni. Seetõttu on just paslik, et Reaktor uuriks Täheaega käivitava energia saladusi. Esimeseks ja kõige suuremaks energiaallikaks on muidugi koostaja Raul Sulbi. Temast aga lähemalt meie ajakirja intervjuuosas.

Antoloogia juubelinumbri juhatab sisse eavääriline eessõna, kus koostaja Raul Sulbi räägib oma pikast teest Täheaja juurde, nime saamisloost ning sarja eneseotsingutest ilmumisaja vältel.

Loe edasi...

1. Kuidas on juubilari tervis? Kuna Täheaeg on jõudnud juba nii auväärse eani, siis kas toimetus ei ole mõelnud Kultuurkapitalilt küsida perioodilist tegevustoetust nagu kuulu järgi saavad mõned muud kultuuriajakirjad?

Tervis on hea, tänan küsimast! Vaim on tugev, kuigi klimaatilised olud, milles elame, ei soodusta just sedasorti organismi elutegevust – kui nüüd kujundlikult rääkida. Kultuurkapitali perioodilise püsitoetuse küsimine on siiani jäänud meie ebaperioodilise ilmumisiseloomu taha. Ehk siis uut lühiproosa vormis eesti ulmet, mida paberile trükituna välja anda, lisandub täiesti ebaregulaarselt ja me ei saa garanteerida, et näiteks kohustuslikud kaks numbrit aastas avaldamiskõlbulikku materjali täis tuleks. Muidugi saaksime ju need numbrid tõlkeulmega ära täita, aga siis poleks see enam sisuliselt kultuurkapitali toetamisvaldkonda kuuluv asi. Iseasi, et ka väärt tõlkeilukirjanduse avaldamine võiks olla kultuurikapitalist toetatav, aga praegu igatahes pole.

Loe edasi...

Eesti ulmefännide iga-aastane kokkusaamine Estcon pole enam mägede taga. Estconil kuulutatakse välja ka Eesti ulmeauhinna Stalker iga-aastased võitjad.

Kuigi auhinda antakse välja juba alates 1998. aastast, leidub igal aastal inimesi, kes sellest esmakordselt kuulevad. Ja siis kerkib taas üles ka ports küsimusi, mis vanadel olijatel ammu selgeks vaieldud. Alljärgnevalt püüan vastata kõige levinumatele küsimustele, mis puudutavad ulmeauhinda Stalker.

Kes otsustavad auhinna võitjad?
Lugejad. Hääletuses võib osaleda igaüks, kes on lugenud läbi teatava hulga möödunud kalendriaasta jooksul eesti keeles ilmunud teoseid ja suudab nende hulgast järjestada kolm parimat.

Kui palju on "teatav hulk teoseid"?
Loomulikult ei saa nõuda, et hääletuses osaleksid vaid inimesed, kes on läbi lugenud kogu möödunud kalendriaasta jooksul ilmunud ulme.

Loe edasi...

27. – 29.aprill toimuv Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival (HÕFF) on kevadeti Eesti muda- ja merepealinna Haapsalu vallutav kolmepäevane õudus- ja fantaasiafilmide maraton. HÕFFi programmis kohtab viimaste aastate parimaid õõva- ja fantaasiafilme, unustatud klassikat, trash-, kultus-, friigi- ja ekstreemkino ning ka puhtakujulisi teadusliku fantastika žanri kuuluvaid teoseid.

Sel kevadel, Eesti filmi juubeliaastal, vaatab HÕFF tagasi Eesti kultusfilmide ajaloole. Festivalil linastuva kraami hulgas jõuab ekraanile ka Nõukogude ajajärgu kultusklassikasse kuuluv Poola-Eesti koostööfilm „Madude Oru needus”. Lisaks Madude orule tulevad näitamisele ka kaks Moskvas filmimehe ametit omandanud Raul Tammeti praktiliselt suurel ekraanil seninäitamata lühifilmi „Soolo” (1979) ja „Pulmapilt” (1980), mis ühtedena esimestest käsitlesid Nõukogude Eesti filmis UFO ja tulnukate temaatikat.

Loe edasi...

6. JAFF toimub 27.04 - 06.05 Tallinnas ja 14.05 - 20.05 Tartus.
JAFF ehk Jaapani Animatsiooni Filmifestival on juba aastast 2007 toonud meie väikse Eesti kinolinadele tõusva päikese maa animeeritud suurteoseid. Kuigi iga aasta on räägitud, kuidas see nüüd jääbki viimaseks ja järgmist festivali küll enam välja ei vea, toimub see siiski ka sel aastal ja järjekorranumber on visalt kuueni kasvanud.

Nagu enamus festivale, alustas ka JAFF väikselt. Esimesel festivalil oli vaid käputäis filme ja valdavalt Studio Ghibli toodang, kust pärit siis meie maal veidi tuntumad animefilmid nagu “Vaimudest viidud”, “Howli liikuv kindlus” ja isegi väljapool JAFFi kinodesse jõudnud “Ponyo mäe otsas”.

Aastatega on aga kasvanud nii filmide valik kui hulk. Lisaks läbi ajaloo hinnatud filmidele on meieni toodud Jaapani filmifestivalide võitjaid ning verivärskeid suurteoseid. Üks sellistest oli 2010 aastal 4. JAFFi raames linastunud “Evangelion 2.

Loe edasi...

John Constantine sündis 10. mail 1953 Liverpoolis. Tema vanemad olid Thomas ja Mary Ann Constantine. Johni ema suri sünnitusel, tal on 7 aastat vanem õde Cheryl ja sünnitusel avastati, et ema kõhus oli ka veel teine laps, Johni kaksikvend, kes oli paraku lämbunud.

Tegelikult võib maailma kuulsaima ahelsuitsetaja, poliitiliselt ülimalt ebakorrektse ja lahutamatut kollast vihmamantlit kandva kõikmõeldavate ning mõeldamatute deemonitega asju ajava maagi sünniajaks pidada ka 1985. aasta juunit, mil too noort Stingi meenutav ülicool tegelane esimest korda Swamp Thing Vol. II #37 lehekülgedel maailma ette astus. Constantine’i isaks võib samahästi pidada elavat legendi, The League of Extraordinary Gentlemen’i, V for Vendetta, Watchmeni ja suure hulga veel teiste koomiksite loojat Alan Moore’i.

Loe edasi...

Tundub, et ulmekirjanikud on ühe asjaga taas veidi mööda pannud. Nimelt on palju kirjanikke eesotsas küberpungi klassikute Gibsoni ja Bruce Sterlinguga ennustanud, et tulevikus arvutite ning võrkude arenedes kaugenevad inimesed reaalsest maailmast üha enam sukeldudes erinevatesse virtuaalsetesse maailmatesse.

Reaalsus teeb aga omad korrektuurid. Lahknemise asemel need maailmad hoopis kipuvad ühinema. Sulanduvad ja vormuvad kokku, kuni muutuvad eristamatuteks, kuni on raske öelda, mis on meid ümbritsevas keskkonnas reaalne ja mis virtuaalne.



Esimesteks pääsukesteks sellel alal on targad telefonid, mis suudavad GPSiga ühendada mitmesuguseid täiendavaid funktsioone. Näiteks kaardistamise rakendus "waze". Tegemist on mobiilirakendusega, mille kasutajad ringi liikudes kaardistavad ise erinevaid teid, radasid, kiiruskaameraid, lamavaid politseinikke jpm.

Loe edasi...

Stalker 2012 hääletus on alanud!

Hääletamiseks tuleb reastada igas kategoorias kolm paremat.

Ei ole kohustust hääletada kõigis kategooriates – kui mingis kategoorias ei suuda kolme paremat leida, siis võib need kategooriad vahele jätta.

Hääletusnimekirjad leiad: http://ulme.ee/Stalker/2012/2012-haeaeletus

Paremusjärjestused tuleb saata meiliaadressil stalker@ulme.ee .

Arvesse lähevad kuni 9. juulini 2012 (kaasa arvatud) laekunud hääled.

Eesti Ulmeühing otsustas koos Stalkeri-hääletusega läbi viia ka küsitluse parima eestikeelse ulmeraamatu kaane asjus. Igaüks, kes osaleb Stalkeri hääletusel, võiks kirja panna tema arvates parima 2011. aastal eesti keeles ilmunud ulmeraamatu kaane. Hinnata võib ainult kaanepilti, aga võib hinnata ka üldmuljet tervikuna.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia


George R. R. Martin. Öölendajad. (Nightflyers; 1980). 128 lk. Inglise keelest tõlkinud Tatjana Peetersoo. Järelsõna: Raul Sulbi. Kaanepilt: Meelis Krošetskin.

Ameerika ulme menukirjaniku George R. R. Martini nimi ei vaja eesti lugejale tutvustamist, tänaseks on meil ilmunud kolm mahukat romaani tema «Jää ja Tule Laulu»-saagast, ehk olulisim üksikromaan «Windhaven» (kahasse Lisa Tuttle’iga), Mississippi miljööd ja vampiirlust ühendav «Fevre’i unelm» ning paar olulisemat lühipala.

Martini 1980. aastal ilmunud lühiromaanis «Öölendajad» on ühendatud kaugtuleviku teaduslik fantastika, kummitusloo õhustik ja muust maailmast äralõigatud territooriumil arenev kriminull. Avakosmose müüti rassist, mis lihtsalt lendab kuhugi läbi kosmilise öö, suundub uurima kummaline ekspeditsioon ruumilaeval, mille kaptenit pole keegi kunagi näinud.

Loe edasi...

See oli armastus esimesest silmapilgust. Ja polnud mingeid endeid.

Juhtus see optilise filtri Ideaalne Kaaslane uusversiooni süül. Kobakäppadest programmeerijad ei häälestanud filtrit korralikult ning selle tulemusena nägi Marina ilmetus tipptunni rahvamassis ootamatult meeldivat noormeest. Marina läätsed ei teinud noormeest virtuaalse fooni osaks – vastupidi, tõid ta just esile, värvikalt ja sümpaatselt. Kitsal keskaegsel tänaval jäi seisma täitsa kaasaegne noormees. Tema nägi vist ka Marinat – hiljem tunnistas, et nägi küll, aga keset ääretut preeriat...

Nad vahetasid elektroonilisi visiitkaarte ning istusid juba samal õhtul hubases restoranis Seine'i kaldapealsel. Tuul tõi mandlilõhna, turistid naersid... (Artjom ei koonerdanud ja tellis otseülekande sünkroonheli ja -lõhnadega.) Kui aga Ideaalselt Kaaslaselt tuli veateade, siis seda nad ignoreerisid. Asjata.

Läks nii, et Marina kriitiliste päevadega harjus Artjom kiirelt ja käitus taktitundeliselt.

Loe edasi...

„Ahhaa, taas üks piksi,“ nendin ma enda käes oleva pihuarvuti ekraani vaadeldes. See pole mu jaoks ime. Üllatusin vaid alguses, kuna arvasin, et sedasorti tegelasi meie mail ei peaks leiduma.
Mu pilgu all olev isend istub häirimatult Krooksu baari nurgalauas, õlleklaas nina all. Tavapilguga vaadeldes pole teda võimalik inimesest eristada. Tavaline pungistiilis riietus, peas roheline hari, kuid mu pihuarvuti ekraanil näeb ta ehtsa piksi moodi välja - rohelised liibuvad rõivad, kitsas molu, teravatipulised kõrvad...

Jätan tüübi sinnapaika ja teen kõrtsutoale pihuarvutiga aeglaselt ringi peale. Krooks on mulle teadaolevalt igasuguse ebamaise rahva üks meeliskohti ja ei pea ma seegi kord pettuma. On küll päevi, mil baar on täis vaid inimesi, kuid täna jääb ette veel kaks meeshaldjat, üks päkapikk ja veel mõni taoline tegelane, kellesugused tavaliselt paeluvad vaid muinas- ja ulmejutukirjutajaid. Lülitan pihuarvuti välja ja pistan selle taskusse.

Loe edasi...

Kõik algas nagu tavaliselt.
Mind litsuti laiaks, suruti kokku ja pressiti kägarasse nagu vankriratta alla jäänud tõuku. Algul oli tunne, nagu tahaksid silmad pealuu seest välja tungida ja kõht suurest survest lõhki minna. See polnud kaugeltki esimene kord, kui minuga nii tehti, oh ei. Aga ei saanud just öelda, et see protseduur vahepeal meeldivamaks oleks muutunud.
Ja siis, lupsti! Kiirelt nagu vette sulpsatav kivi vabanesin ma oma füüsilisest kehast. Tundsin üürikest, ent piiritut joovastusehoogu, mis immateriaalseks muutumisega alati kaasas käib. Siis eufooria vaibus ja andis maad tusasele rutiinile. Ma olin pudelis.
See pudel oli tumendatud klaasist, mis paistis vaevu läbi. Suutsin ähmaselt eristada virvendavat liikumist, mis tähendas, et mind kanti kuhugi. Resigneerunult leidsin kõige sobivama lösutamisasendi – see tähendab, asendi, milles end ette kujutada, sest mingit füüsilist vormi mul hetkel polnud – ja korrutasin endamisi sõnumit, mis mulle oli edasi öeldud.

Loe edasi...

Sel hommikul oli loss saginat täis, kuna oli troonipärija sündimispäeva neljateistkümnes aastapäev ja kõik olemasolevad tornikellad olid saatnud oma kõmisevat õnnitluskõminat juba ammu vapustatud kõrvakiledele päikesetõusust saadik. Piduehteis troonisaalis toimus aga suurejooneline õnnitlustseremoonia ja tühja trooni jalamile paigutatud aujärjel istus sünnipäevalaps ise, võttes vastu aupaklikusega kaetud kingitusi ülikutelt, kelle nimesid ja sugupuu üksikasju heeroldid talle valjul häälel ette kõmistasid.
Lisaks pidi järgneval päeval toimuma ka tänase päevakangelase kroonimine, aga...
Kroon oli saladuslikul teel kadunud ja vastuvõturuumi sagimisest veel suurem siblimine toimus ülejäänud lossis, kus kogu sünnipäevapidustustest eemale jäänud ülik- ja teenijaskond seda varavalgest saadik taga otsis.

Loe edasi...

„Minu magamistoa aknast paistab kombinaat! Ma tean, et te kõik arvate, et see on üks vana, hullu, end põhja joonud mehe järjekordne sonimine. Teie kõik näete seal kaunist pühakoda, kõrge torniga, mille tipus kiiskab kuldne krutsifiks, akendest kumab valgus, ustest hoovab üleilma palveid ja laulu ning hoovis toimetavad rahulikud vagad inimesed. Te kõik usute, et see on meie maa üks vanimaid ja kuulsamaid kloostreid. Aga see ei ole alati nii olnud! See katedraal ilmus siia siis, kui mina alles poisike olin. Ja ma tean, kindlalt, et see ei ole mitte pühakoda, vaid kombinaat, kuigi te kõik usute ja väidate mulle vastupidist!

Kunagi, minu lapsepõlves, tõsi küll, kõrgus kloostri kohal roheline mägi. Sellel karjatati kitsi ja kasvatati mandlipuid. Kevadeti uppus mäekülg roosadesse õitesse, suvel helisesid puude vahel kumedalt kitsede vasksed kellad ning karjused hõiklesid loomi karjatades aeg-ajalt puude vahel.

Loe edasi...

Nuffik vaatas suurte siirate silmadega mulle otsa ja limpsas roosa kareda keelekesega oma nina. Nuffiku viimasest laadimistsüklist oli möödas juba kolm päeva aga meil polnud endiselt elektrit. Robotlooma kiip polnud kahjuks võimeline neist asjadest aru saama, ka oli ta liiga loll, et teha seda mida päriskassid – minna kuskile hoovipeale vargile.

Ohkasin ja ajasin end voodist üles, taarusin toa ainsa ning lahtise akna juurde ja jäin sealt välja põrnitsema. Digitaalne pildisensor elavnes ja hakkas õues oleva info baasil igasugust jama kokku mätsima. Õnneks kargas kohe ette spämmiblokaator, mis kustutas suurema osa ettehüpanud reklaamilasust ära, lubades targal reklaamivaral vaid pingil istuva vanamuti t-särgile Mutumaki logo kleepida. Tõenäoliselt polnud see veel tema andmebaasidesse jõudnud.

Mõtlesin selle käsitsi sinna laadida, aga ei viitsinud, kuum ilm muutis laisaks ja pea paksuks.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Toimetaja aprilliveerg
Raamatuarvustus: Kuusirp särab laubal tal
Intervjuu: Raul Sulbi
Taas algab Stalkerihääletus
HÕFF 2012
JAFF 2012
Koomiksiarvustus: John Constantine, Hellblazer
Google targad prillid
Aprilli ulmkonnakroonika
Aprillikuu kirjastuste uudised
Tõlkejutt: Kriitilised päevad
Jutt: Vaimuskänner
Jutt: Pudelipost
Jutt: Väljalaenatud valitsusaeg
Jutt: Kombinaat
Jutt: Kolm võtit
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0824)