Tundub, et ulmekirjanikud on ühe asjaga taas veidi mööda pannud. Nimelt on palju kirjanikke eesotsas küberpungi klassikute Gibsoni ja Bruce Sterlinguga ennustanud, et tulevikus arvutite ning võrkude arenedes kaugenevad inimesed reaalsest maailmast üha enam sukeldudes erinevatesse virtuaalsetesse maailmatesse.

Reaalsus teeb aga omad korrektuurid. Lahknemise asemel need maailmad hoopis kipuvad ühinema. Sulanduvad ja vormuvad kokku, kuni muutuvad eristamatuteks, kuni on raske öelda, mis on meid ümbritsevas keskkonnas reaalne ja mis virtuaalne.



Esimesteks pääsukesteks sellel alal on targad telefonid, mis suudavad GPSiga ühendada mitmesuguseid täiendavaid funktsioone. Näiteks kaardistamise rakendus "waze". Tegemist on mobiilirakendusega, mille kasutajad ringi liikudes kaardistavad ise erinevaid teid, radasid, kiiruskaameraid, lamavaid politseinikke jpm. Ma ei saanud selle rakenduse täielikust reaalsust
murdvast omadusest aru enne, kui sõitsin koos sõbraga, kes seda kasutab. Ükshetk näitas ta nimelt enda armatuurlaua külge kinnitatud iphone ekraanile ja seletas õhinal, et kui nüüd sõidame hoopis mööda üht teist teed kui tavaliselt, siis saame tarkvaralt nö "kingituse" või "boonuse". Kasutaja kinnitab, et tee mida mööda ta sõidab on olemas ja tarkvara jagab selle eest mingit virtuaalset nänni. Tehes näiliselt kõrvalvaatajale mõttetut tööd reaalses maailmas saab virtuaalses maailmas krediiti.



Eks see geopeituse teema on midagi sarnast (pole sellega küll väga tegelenud ega oska siinkohal sõna võtta). Kuulda on, et leidub veel sarnaseid digitaalseid mänge, kus tuleb punktide kogumiseks virtuaalis joosta läbi mingeid reaalseid tänavaid ja asukohti. Olemas on lisaks neile ka rakendused, kus võid jällegi GPSi asukoha järgi saada teada, et sinu ees olev baar müüb erakordselt liisunud õlut ja lugeda wõrgust sellekohaseid vihaseid kommentaare. Või siis pildistada seintel olevaid kleepekail olevaid koode, mis muutuvad telefonis url-ideks ja juhatavad edasi asjaga seotud veebilehekülgedeni.



Ent mobiiltelefon on siiski kohmakas vahend reaalsuse-virtuaalsuse aeglaseks sulatamiseks. Seda on ka google mõistnud, käivitades projekti "Glass".
Millega siis tegemist? Projekti "Glass" eesmärgiks on luua prillid, millede küljes olev videoekraan tilpneb kasutaja silme ees. Selline monitor püsib kasutajal kogu ärkveloleku aja nägemisraadiuses, pritsides sinna pidevalt kõikvõimalikku infot. Ehk siis midagi sellist nagu oli Arnold Schwarzeneggeril filmis "Terminaator", ainult märksa kasutajasõbralikumal kujul.

Sellised prillid analüüsivad pisikeste kaameratega pidevalt ümbrust ja samas hangivad vajalikku infot GPSi ja ülikiire traadita lairibaühenduse abil.

Pildi ning tekstituvastuse abil suudab monitori taga olev mitmetuumne arvuti pidevalt vastuvõetud infot seedida ja kasutajale sobivaks tõlkida. Alates näiteks teejuhatamisest, kuni võõrkeelsete tänavasiltide tõlkimiseni. Juhitav samas täielikult häälkäskluste poolt. Või siis interaktiivsete videote abil abistada automootori parandamise juures (viidates näiteks kursoriga täpselt õigete poltidele, mida tuleb lahti keerata jms)

Google rahvas on teinud ka ilusa näitevideo milline võib olla tuleviku nooruki elu, kellel on reaalne elu ja suhtlusvõrgustikud lootusetult põimunud.



Jääme siis uusi tehnikavidinaid põnevusega ootama ja loodame, et tuleviku inimesi ei ähvarda selline oht, mis tabas Strossi Accelerando peategelast - kui talt varastati ta kompuuterprillid ei suutnud mehike enam isegi oma nime ja koduteed meenutada. Kõike rääkisid talle varemalt ette tarkvaralised abilised.

Loodetavasti ei teki samuti ahneid kompaniisid, kes müüvad seadmeid 10% allahindlusega juhul, kui lubad enda toa tapeedi asendada nende reklaamidega. Pigem oleks meelitav võimalus saada endale rakendus, mis reaalses maailmas asendab karjuvalt võikad reklaampostrid näiteks kiisupiltidega.