Tundub, et ulmekirjanikud on ühe asjaga taas veidi mööda pannud. Nimelt on palju kirjanikke eesotsas küberpungi klassikute Gibsoni ja Bruce Sterlinguga ennustanud, et tulevikus arvutite ning võrkude arenedes kaugenevad inimesed reaalsest maailmast üha enam sukeldudes erinevatesse virtuaalsetesse maailmatesse.

Reaalsus teeb aga omad korrektuurid. Lahknemise asemel need maailmad hoopis kipuvad ühinema. Sulanduvad ja vormuvad kokku, kuni muutuvad eristamatuteks, kuni on raske öelda, mis on meid ümbritsevas keskkonnas reaalne ja mis virtuaalne.



Esimesteks pääsukesteks sellel alal on targad telefonid, mis suudavad GPSiga ühendada mitmesuguseid täiendavaid funktsioone. Näiteks kaardistamise rakendus "waze". Tegemist on mobiilirakendusega, mille kasutajad ringi liikudes kaardistavad ise erinevaid teid, radasid, kiiruskaameraid, lamavaid politseinikke jpm. Ma ei saanud selle rakenduse täielikust reaalsust
murdvast omadusest aru enne, kui sõitsin koos sõbraga, kes seda kasutab. Ükshetk näitas ta nimelt enda armatuurlaua külge kinnitatud iphone ekraanile ja seletas õhinal, et kui nüüd sõidame hoopis mööda üht teist teed kui tavaliselt, siis saame tarkvaralt nö "kingituse" või "boonuse". Kasutaja kinnitab, et tee mida mööda ta sõidab on olemas ja tarkvara jagab selle eest mingit virtuaalset nänni. Tehes näiliselt kõrvalvaatajale mõttetut tööd reaalses maailmas saab virtuaalses maailmas krediiti.



Eks see geopeituse teema on midagi sarnast (pole sellega küll väga tegelenud ega oska siinkohal sõna võtta). Kuulda on, et leidub veel sarnaseid digitaalseid mänge, kus tuleb punktide kogumiseks virtuaalis joosta läbi mingeid reaalseid tänavaid ja asukohti. Olemas on lisaks neile ka rakendused, kus võid jällegi GPSi asukoha järgi saada teada, et sinu ees olev baar müüb erakordselt liisunud õlut ja lugeda wõrgust sellekohaseid vihaseid kommentaare. Või siis pildistada seintel olevaid kleepekail olevaid koode, mis muutuvad telefonis url-ideks ja juhatavad edasi asjaga seotud veebilehekülgedeni.



Ent mobiiltelefon on siiski kohmakas vahend reaalsuse-virtuaalsuse aeglaseks sulatamiseks. Seda on ka google mõistnud, käivitades projekti "Glass".
Millega siis tegemist? Projekti "Glass" eesmärgiks on luua prillid, millede küljes olev videoekraan tilpneb kasutaja silme ees. Selline monitor püsib kasutajal kogu ärkveloleku aja nägemisraadiuses, pritsides sinna pidevalt kõikvõimalikku infot. Ehk siis midagi sellist nagu oli Arnold Schwarzeneggeril filmis "Terminaator", ainult märksa kasutajasõbralikumal kujul.

Sellised prillid analüüsivad pisikeste kaameratega pidevalt ümbrust ja samas hangivad vajalikku infot GPSi ja ülikiire traadita lairibaühenduse abil.

Pildi ning tekstituvastuse abil suudab monitori taga olev mitmetuumne arvuti pidevalt vastuvõetud infot seedida ja kasutajale sobivaks tõlkida. Alates näiteks teejuhatamisest, kuni võõrkeelsete tänavasiltide tõlkimiseni. Juhitav samas täielikult häälkäskluste poolt. Või siis interaktiivsete videote abil abistada automootori parandamise juures (viidates näiteks kursoriga täpselt õigete poltidele, mida tuleb lahti keerata jms)

Google rahvas on teinud ka ilusa näitevideo milline võib olla tuleviku nooruki elu, kellel on reaalne elu ja suhtlusvõrgustikud lootusetult põimunud.



Jääme siis uusi tehnikavidinaid põnevusega ootama ja loodame, et tuleviku inimesi ei ähvarda selline oht, mis tabas Strossi Accelerando peategelast - kui talt varastati ta kompuuterprillid ei suutnud mehike enam isegi oma nime ja koduteed meenutada. Kõike rääkisid talle varemalt ette tarkvaralised abilised.

Loodetavasti ei teki samuti ahneid kompaniisid, kes müüvad seadmeid 10% allahindlusega juhul, kui lubad enda toa tapeedi asendada nende reklaamidega. Pigem oleks meelitav võimalus saada endale rakendus, mis reaalses maailmas asendab karjuvalt võikad reklaampostrid näiteks kiisupiltidega.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Toimetaja aprilliveerg
Raamatuarvustus: Kuusirp särab laubal tal
Intervjuu: Raul Sulbi
Taas algab Stalkerihääletus
HÕFF 2012
JAFF 2012
Koomiksiarvustus: John Constantine, Hellblazer
Google targad prillid
Aprilli ulmkonnakroonika
Aprillikuu kirjastuste uudised
Tõlkejutt: Kriitilised päevad
Jutt: Vaimuskänner
Jutt: Pudelipost
Jutt: Väljalaenatud valitsusaeg
Jutt: Kombinaat
Jutt: Kolm võtit
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0079)