Kõik algas nagu tavaliselt.
Mind litsuti laiaks, suruti kokku ja pressiti kägarasse nagu vankriratta alla jäänud tõuku. Algul oli tunne, nagu tahaksid silmad pealuu seest välja tungida ja kõht suurest survest lõhki minna. See polnud kaugeltki esimene kord, kui minuga nii tehti, oh ei. Aga ei saanud just öelda, et see protseduur vahepeal meeldivamaks oleks muutunud.
Ja siis, lupsti! Kiirelt nagu vette sulpsatav kivi vabanesin ma oma füüsilisest kehast. Tundsin üürikest, ent piiritut joovastusehoogu, mis immateriaalseks muutumisega alati kaasas käib. Siis eufooria vaibus ja andis maad tusasele rutiinile. Ma olin pudelis.
See pudel oli tumendatud klaasist, mis paistis vaevu läbi. Suutsin ähmaselt eristada virvendavat liikumist, mis tähendas, et mind kanti kuhugi. Resigneerunult leidsin kõige sobivama lösutamisasendi – see tähendab, asendi, milles end ette kujutada, sest mingit füüsilist vormi mul hetkel polnud – ja korrutasin endamisi sõnumit, mis mulle oli edasi öeldud. Mitte, et mul seda vaja oleks olnud. Võin kiidelda omasuguste seas märkimisväärselt hea mäluga. Tegelikult ma ei mäletagi, millal ma viimati mõne enda hoolde usaldatud läkituse ära unustasin. Tõenäoliselt polnud seda juhtunud juba aastasadu. Ja seekordne lähetus just ei hiilanud oma lingvistilise keerukusega. Tegemist oli haruldaselt halva armastusluulega, ja mina juba tean, mida see tähendab. Kahjuks olen selliste isehakanud värsiseppade loominguga liigagi tihti kokku puutunud. Kuhu on küll kadunud vanad head ajad, kui pudelipostiga saadeti ainult kõige tähtsamaid sõnumeid? Muiste lasus meie õlul tervete riikide saatus, kuningate au ning tuhandete surelike elu või surm. Aga enam mitte. Enam mitte.

Samal ajal, kui ma endamisi ette kujutasin, kuidas näeb välja pudeli avamine ja kui piinlik saab olema seda närust värssi publiku ees ette kanda, tajusin ühtlasi, et olin oma tööandja majast välja jõudnud. Läbi tumeda klaasi tungis minuni ere valgus, mis oleks mind pimestanud, kui ma poleks parajasti kehatu olnud. Lootsin, et armuvalus sulerüütli kiindumuse objekt ei ela kaugel. Mul polnud mingit soovi selle tühise ja naeruväärse ülesandega teab kui kaua aega veeta. Ei esimest ega ka viimast korda soovisin, et mul oleks vaba voli kõik asjaosalised seenele saata ja ausalt välja öelda, mida ma sellest asjast arvan, kuid ma ei saanud seda muidugi teha. Mitte ainult professionaalsusest, vaid ka va postitöötaja vande tõttu, mis oleks mu seepeale igaveseks pudelisse vangistanud.

Ent kui lugu algab halvasti, ei tähenda see veel, et sündmused peaksid tingimata paremuse poole arenema. Mõne aja pärast raputas mind mõtisklusest välja õõnes tunne. Taipasin, et lendan läbi õhu, ja jõudsin juba loota, et ehk pudel puruneb ja ma vabanen seeläbi oma lepingust. Ent selle asemel kostis vali sulps, millele järgnes hämarus ja veealusele maailmale iseloomulikud summutatud helid. Mul läks hetk aega, et olukorra häbematus mulle kohale jõuaks. Nad olid mu vette visanud! Vette! Kui barbaarne! Milline poolearuline usaldaks lainete kanda sõnumi, mida ta on pidanud piisavalt tähtsaks, et anda see professionaalse postitöötaja hoolde?

Ma ei tea, kui kaua ma abitult ringi hulpisin, sest olin liialt hõivatud oma eneseuhkusele löödud haavade lakkumisega. Vähemalt liikusin ma ühtlaselt ja üsna kiiresti samas suunas – ilmselt oli mind heidetud ühte linna paljudest jõgedest. Hakkasin juba mõtlema, et vahest tuleb mul paar järgnevat sajandit selles pudelis veeta. See poleks olnud sugugi pretsedenditu juhtum. Ükskord istusin ma nelisada aastat ühes õlilambis, mille keegi kaupmees oli unustanud ära saata. Õnneks sattus üks juhuslik mats lampi hõõruma ja ma pääsesin vabadusse. Hea, et tol ajal olid veel liikvel jutud, nagu võiks lambi nühkijale sülle kukkuda suur varandus.
Seekord mul siiski nii halvasti ei läinud. Õige pea jäin kuhugi kinni ja natukese aja pärast õngitses keegi mu veest välja. Aga enne, kui ta korgi lahti tegi, oli sel tarkpeal ikka vaja pudelit raputada. Ma tean küll, et ma olin immateriaalne, aga selline käitumine näitab ikkagi mõtlematust ja lugupidamatust.
Siis võeti pudelisuul punn eest ja käis pehme plaks. Mind tõmmati ülespoole ja imeti läbi kitsa pudelikaela. Ma venisin, paisusin ja laotusin laiali, kuni sain jälle tagasi oma füüsilise kuju.
Vaatasin ringi. Olin jõekaldal keset rohelist puudesalu – ilmselt üsna linna lähedal. Sealsamas mühises tamm, mille taha mu pudel ilmselt takerdunud oligi. Ümbrusest kostis linnulaulu. Minu ees seisis hallis mantlis vennike, kes piilus mind oma naeruväärse kapuutsi varjust kahtlustaval pilgul. Käes hoidis ta mustast klaasist pudelit, mis oli alles hiljuti olnud minu tagasihoidlikuks residentsiks.
„Sa oled lühem, kui ma ootasin,“ kommenteeris sell ülbe kulmukergitusega, mis kinnitas mu esialgset muljet matslikust pudeliraputajast. Tema kriitika üllatas mind pisut, kuna olin võtnud olukorraga suhteliselt hästi sobiva kuju. Nimelt imiteerisin ma sõnumi koostajat, kõhna vinnilist noormeest, kelle adressaat pidi kahtlemata ära tundma. Olin vaid õige pisut liialdanud tema kõige silmatorkavamaid näojooni – ei midagi eksessiivset, kõik jäi töölepingus ette nähtud piiridesse. Aga samas ei näinud ma läheduses ka ühtegi neidist, kellest see erakordselt kehv värsijupp rääkida võis. Muidugi oli võimalik, et hallis mantlis tüüp oligi noore poeedihakatise elu armastus. Tänapäeva kommetega arvestades poleks see mind eriti üllatanud. Kuid see polnud üldse minu asi. Köhatasin demonstratiivselt hääle puhtaks ja lugesin luuletuse ette oma kõige paremal ahastava kosilase toonil.

Sinu palged on kui kaunid valged roosid
Sinu juus on leekiv nagu tuli
Su rohelised silmad on kui haljendavad oosid
Mu südame sa röövisid kui suli

Natuke aega valitses vaikus. Hall mees paistis minu öeldut seedivat.
„Mida kuradit?“ röögatas ta siis. „Mis sitt see selline on?“
Ehkki tüüp polnud eriti sümpaatne, pidin tunnistama, et tema reaktsioon sellele viletsale värsile oli igati asjakohane. Vähemalt oli meil midagi ühist.
„Minu kliendi sõnum on ette kantud,“ teatasin elegantse kummarduse saatel, millesse oli lisatud vaid pisut põlgust. „Kas soovite vastust saata?“
Mees oli täiesti endast väljas. Ta vehkis kätega, kiristas hambaid, pungitas silmi ja karjus mingisuguseid roppusi, millest ma end kuulmise välja lülitamisega säästsin.
Siis haaras ta mul kraest kinni ja tõmbas mu endale ebameeldivalt lähemale. Tema hingeõhk haises küüslaugu järele ja mulle pritsis näkku korralik kogus sülge. Otsustasin kõrvad lahti teha.
„Vasta mulle, džinn!“ vahutas see vennike. „Kus on õige sõnum? Kas see on mingi kood? Või kellegi halb nali?“
„Ma ei tea, millest te räägite, auväärt isand,“ laususin külmalt. „Minu tööandja dikteeritud sõnum on ette kantud.“
„See pole võimalik. Sa ajasid midagi segamini, sa vana näru! Tuleta meelde! Tuleta meelde või ma panen su uuesti pudelisse ja seekord hulbid sa vooluga mereni välja!“
Seda ma juba taluda ei kavatsenud. Olin talle isegi kaua aega andnud. Seni, kuni keegi meid füüsiliselt puudutab, on meil vaba voli teha nendega nii, nagu ise heaks arvame. Sel ajal leping ei kehti. Ma muutsin end raevukaks kolmemeetriseks minotauruseks, nii et minu krae külge klammerduva tegelinski jalad maast lahti tõusid, ja saatsin talle väga jäise pilgu. Ilmselt sai sell vihjest aru, sest ta lasi mind lahti ja kukkus potsatusega murule.
„Kes sind saatis, džinn? Ma tean, et sa ei saa valetada! Räägi välja! Kas keegi on meid reetnud?“
Mainisin talle nooruki nime. See näis teda veelgi rohkem endast välja ajavat.
„Kurat ja põrgu!“ vandus ta. „Nad ajasid pudelid segamini!“
Olukord muutus järjest huvitavamaks.
„Ma eeldan, et teie pole siis mu tööandja armastatu?“ küsisin. „Ja keda te siin ootasite?“
„See on rahvusliku tähtsusega ülesanne,“ urises mantlis mees. „Minu kontaktisik pidi pudeli kokkulepitud ajal jõkke viskama ja mina pidin selle tammi juures kätte saama. Aga see pole õige sõnum.“
„Kuulge, kui te mulle ei ütle, milles asi täpselt on, siis ei saa ma teid kohe kindlasti aidata.“
Ta kehitas õlgu. Muidugi, miks ta pidanukski ühe postitöötaja ees saladusi hoidma. Meid surelike asjad ei huvita ja mul polnud mingit põhjust tema juttu kellelegi edasi rääkida.
„Juba täna õhtul pidime me mürgi ja mõõgaga surmama meie kalli riigi vihatud türanni,“ teatas ta uhkelt. „Sõnum, mida ma ootasin, pidi sisaldama valvurite marsruute ja vahtkonnavahetuse kellaaegu.“
Ohoh, see oli juba midagi palju etemat kui viletsa armastusluule vahendamine! Just nagu vanadel headel aegadel... Ma ei kavatsenud seda võimalust niisama käest lasta.
„Kuule, ära nukrutse, kõik pole veel kadunud,“ üritasin meest lohutada. „Ma saan sind aidata.“
„Kuidas?“ küsis ta kahtlevalt. „Sa ei saa pudelist kaugele minna ja meil on vaja tema paleesse pääseda...“
„See on väga lihtne. Me läheme koos sisse.“ Minu peas küpses juba suurejooneline ja kuulsusrikas seiklus. „Me väidame, et sul on tähtis pudelipost türanni suurtsugu austajalt. Küll nad su sisse lasevad.“
Mantlis mees kortsutas kulmu. „Aga... Sinusugused ei saa ju valetada.“
„Tõsi küll. See tähendab, et põhiliselt pead rääkima sina.“
„Aga kui nad sulle küsimusi esitama hakkavad, on meil lõpp peal.“
„Ükski plaan pole täiuslik,“ nähvasin mina. „On sul mõni parem mõte? Su õige sõnum on ju praegu nähtavasti kusagil teises linna otsas mõne väga jahmunud neidise magamistoas.“
Oli näha, et sell polnud asjaga rahul, kuid ta noogutas. „Hästi, teeme ära.“ Nähtavasti oli ta tõeline fanaatik ja valmis riskima oma eluga. Mulle sobis see hästi.
Me surusime kokkuleppe märgiks kätt ja ma pugesin uuesti pudelisse. Teekond valitseja lossi möödus minu jaoks kiiresti, sest ma käisin peas läbi kõikvõimalikud stsenaariumid ja valisin oma maagilisest arsenalist sobivaid relvi. Sel vennikesel võis kokkuvõttes isegi vedada, sest nüüd oli ta endale abiliseks saanud võimsa kulleri, kellel varuks lugematu hulk iidseid kavalusi!


Illustreerinud Regina-Mareta Soonsein

Valitseja uhke lossi treppidel lasi mu kaaslane mind pudelist välja ja seekord ilmutasin ma end kõrgestisündinud ning nägusa vürstina. Minu riiete ja ehete sära pidi valvuritele muljet avaldama ja neile sisendama, et ma olen väga tähtsa kosilase saadik. Kaks odade ja kilpidega varustatud sõjasulast uurisid mind põgusalt.
„Noh, džinn, räägi meile oma ülesandest,“ käskis üks.
„Ma pean edasi andma poeetilise sõnumi, mis väljendab mu isanda piiritut armastust tema südame käskijanna vastu,“ laususin ma õukondliku kummarduse saatel.
„Ja mis on sinu käskija nimi?“ käis teine valvur peale.
Nüüd olin pisukeses plindris, aga õnneks säilitas mu kaaslane külma närvi.
„Ära vasta sellele, džinn,“ teatas ta kindlalt. „Meie isand soovib säilitada oma anonüümsuse, et end ja vürstitari mitte kompromiteerida. Tema nime võime teatavaks teha ainult valitsejannale endale.“
Valvurid kehitasid õlgu. Nad teadsid, et ülesannet täitev postitöötaja ei saa valetada, ja salatsemine oli intriigidest tulvil õukonnas tavaline nähtus.
„Võite sisse minna,“ teatasid nad.

Palee saalides ja koridorides ei tehtud meile mingeid takistusi. Asi läks keerulisemaks siis, kui me lähenesime valitsejanna ruumidele. Neid uksi valvas kaks rangeilmelist ihukaitsjat, kes ei jätnud just lihtsameelsete muljet. Mu kaaslane lasi mind koristustarvete ruumis pudelist välja, et nõu pidada.
„Jäta nad minu hooleks,“ ütlesin ma. „Aga ma pean nendega kohtuma füüsilisel kujul ja nad ei tohi teada, et ma olen postitöötaja.“
Tal ei jäänud muud üle kui mind usaldada.
Ma moondasin end tagasihoidlikuks lossiteenijaks ja haarasin koristamisruumist kaasa harja ja ämbri. Ka mu kaaslane hülgas oma pisut kahtlasevõitu mantli ja nägi oma lihtsates riietes üsna koristaja moodi välja. Kui ma ihukaitsjatele lähenesin, tuli ta minu järel ja hoidis pudelit selja taga. Kuulsin selgesti tema südame kiiret põksumist ja taipasin, et vennike oli tõsiselt närvis. Teda oodanuks vahelejäämise korral kindlasti võllas, aga minu saatus oleks olnud veel hullem. Pudelist kaugemale minek oleks minu jaoks ülimalt piinarikas olnud. Seega pidin lootma, et meid ei lahutata.
„Seis, teenija!“ kamandas üks sõjasulane ja koputas odavarrega vastu põrandat.
„Laske läbi,“ vingusin mina. „Ega käskijanna põrandad end ise ei pese.“
„Kas nüüd on põranda pesemiseks kahte täisjõus meest vaja?“ päris üks hambuni relvastatud sell, sihtides pilguga minu kaaslast.
Manasin ette juhmi ja sihikindla ilme ning tegin, nagu ei kuuleks teda. Astusin edasi ja panin käe ukselingile.
Sedamaid laskusid kahe sõjasulase rasked käed mulle õlgadele. Täpselt nagu ma lootnud olin.
Seni, kuni mehed mind puudutasid, olid nad minu võimuses. Pidin kähku tegutsema, enne kui nad mu tõelisele olemusele jälile jõudsid.
Ma ei raisanud aega. Üheainsa vilka mõttega keerasin ühe selli kopsud sõlme, teisele aga toppisin tema oma ärarebitud keele kurku. Nad kukkusid kähisedes ja tõmmeldes põrandale.
„Tee on vaba,“ laususin naeratuse saatel. Kui mu kaaslane väänlevaist kehadest möödus, saatis ta mulle hirmunud pilgu. Võis kindel olla, et ta mind niipea uuesti näppima ei tule.

Me astusime sisse. Riigi valitsejanna, keda mu kaaslane oli türanniks nimetanud, tõusis meid nähes laua tagant, kus ta oli istunud. Ta oli üsna noor ja kena pikkade punaste juustega naine, ehkki minu maitse jaoks liiga kahvatu. Tema rohelistes silmades peegeldus üllatus, kuid ta polnud sugugi rohkem jahmunud kui mina.
„Vaata aga, noorsand,“ pomisesin ma. „Sa seadsid oma sihid õige kõrgele.“
Mu kaaslane paljastas oma mürgitatud noa, kuid ma astusin tema ja vürstitari vahele.
„Oota, ma pean enne veel midagi tegema,“ ütlesin ma. Sihikindlus minu silmis ja mälestus abitult siplevatest ihukaitsjatest veenis meest mind kuulda võtma. Ta seisis, relv käes, ja sihtis noort naist vihkamisest pakataval pilgul.
Mina aga tegin kerge kummarduse ja kandsin ette oma tööandja värsid.
Sel ajal, kui punapäine türannitar mõrtsuka noa all suri, näol ikka veel siiras jahmatus, tundsin ma meeldivat kergendustunnet, mis sõnumi kohaletoimetamisega alati kaasas käis.
Hallmantel seisis vihatud himuvalitsejanna surnukeha kohal, mürgist tilkuv nuga käes, ja itsitas palavikuliselt. Siis keeras ta pea viltu ja üle tema näo levis lai irve.
„See luuletus pole tegelikult paha,“ sõnas mu kaaslane. „Mul on äärelinnas üks plika, kellele see meeldida võiks... Ja kui sa juba kord siin oled...“
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Toimetaja aprilliveerg
Raamatuarvustus: Kuusirp särab laubal tal
Intervjuu: Raul Sulbi
Taas algab Stalkerihääletus
HÕFF 2012
JAFF 2012
Koomiksiarvustus: John Constantine, Hellblazer
Google targad prillid
Aprilli ulmkonnakroonika
Aprillikuu kirjastuste uudised
Tõlkejutt: Kriitilised päevad
Jutt: Vaimuskänner
Jutt: Pudelipost
Jutt: Väljalaenatud valitsusaeg
Jutt: Kombinaat
Jutt: Kolm võtit
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0485)