„Ahhaa, taas üks piksi,“ nendin ma enda käes oleva pihuarvuti ekraani vaadeldes. See pole mu jaoks ime. Üllatusin vaid alguses, kuna arvasin, et sedasorti tegelasi meie mail ei peaks leiduma.
Mu pilgu all olev isend istub häirimatult Krooksu baari nurgalauas, õlleklaas nina all. Tavapilguga vaadeldes pole teda võimalik inimesest eristada. Tavaline pungistiilis riietus, peas roheline hari, kuid mu pihuarvuti ekraanil näeb ta ehtsa piksi moodi välja - rohelised liibuvad rõivad, kitsas molu, teravatipulised kõrvad...

Jätan tüübi sinnapaika ja teen kõrtsutoale pihuarvutiga aeglaselt ringi peale. Krooks on mulle teadaolevalt igasuguse ebamaise rahva üks meeliskohti ja ei pea ma seegi kord pettuma. On küll päevi, mil baar on täis vaid inimesi, kuid täna jääb ette veel kaks meeshaldjat, üks päkapikk ja veel mõni taoline tegelane, kellesugused tavaliselt paeluvad vaid muinas- ja ulmejutukirjutajaid. Lülitan pihuarvuti välja ja pistan selle taskusse. Taaskord ei reageerinud ükski nähtud tegelane mu skännerile, kuigi alles eile oli mulle selle aparaadi andnud tuttav vaimuilma uurija, Ants, jutustanud, kuidas ta vaid paar päeva tagasi Elvas napilt pääses. Skänneri pildi järgi näis uuritav olevat keegi Põhjala kõrghaldjate rassist, reaalis aga uhke mees pikas nahkmantlis. Too oli ära tajunud, et teda vaadeldakse, selle peale kurjalt reageerinud ning tuttav oli ainult tänu oma kiirele autole napilt tulema saanud. Haldjas oli siiski jõudnud anda autole korraliku jalahoobi, mis juhiukse kasutuskõlbmatuks muutis ja sundis Antsu masina töökotta viima. Antsul oli see teine juhus ja nüüd istub ta mu kõrval, olles kohe toolile räntsatades mokaotsast poetanud: „Kuule, lähme kuhugi kaugemale, mul on su jaoks ideid!“

Mis siin ikka. Kuna tal auto on veel remondis, liigub ta jalgrattaga nagu minagi. Loivame baarist välja, võtame oma rattad ja liigume. Ta annab märku, et mina valiks suuna. Minu juhtimisel rühime Jakobi tõusust üles ja suundume samas asuva kiriku manu. Peatume. Rattad mingi posti külge lukustanud, astume Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirikusse, mis tervitab meid kerge jaheduse ning tühjusega. Kusagil esiridades istub paar kogu, kuid Ants sosistab peale kiiret skäneerimist: „Inimesed, nagu ikka!“ Meil on teada, et ebamaised ei armasta kirikutes viibida ning senised uuringud on kinnitanud selle info paikapidavust. Seega võime loota, et nad siin meid pealt ei kuula... Sätime end tagumisse ritta seina äärde. Ma teen sosinal otsa lahti: „No räägi! Mida sa siis plaanitsed?“ „Väike turvataseme tõstmine,“ vastab Ants kavalal ilmel ja jätkab, „Ma leidsin vanaema loitsuraamatust ühe sigili, mis peaks ründajad juhmistama. Näe, pane see endale külge!“ Vaatan vasest nikerdatud, randmerihmaga varustatud amuletti tema peopesal. Mulle tundmatute joonte hulgas arvan ma eristavat kahte ruunimärki, mis minu teada toimivad rünnakute tõrjujana. „Hm, huvitav. Ma proovin,“ vastan ma ja võtan amuleti, et see endale käele kinnitada ja varruka alla peita. Märkan, et Antsu paremal käel ilutseb samasugune asjandus. „Teeks eksperimendi kah?“ pakun vaikselt. Ants vajub mõttesse. Siis löövad ta silmad särama: „Jaa! Muidugi! Bussijaama mustlased on ilmselt head katsejänesed!“ Jah, bussijaamas pesitseb juba aastaid mustlaste bande. Enamasti istuvad nad niisama, kuid mõnikord piiravad kambaga sisse mõne süütu bussiootaja, kelle nad siis paljaks röövivad. Politsei ei saa midagi teha, sest enamasti kamp kaob, kui mundrimehed kohale laekuvad ja kätte saadakse neid vaid siis, kui nad misiganes põhjusel liiga täis jäänud on. Seda mõnikord juhtub, kuna need maduinimesed manustavad samu mürke, mida meiegi. Oleme seda kampa juba kaua kiusanud. Juba meie uurimistee alguses näitasid meie skännerid, et nende mustlasliku fassaadi all peituvad tegelikult reptiloidilaadsed elukad. Nad kardavad paljusid märke ja sigileid, mille näitamisel enamik ebamaiseid silmagi ei pilguta. Näiteks piisab nende laialiehmatamiseks ühe ruunimärgi õhku joonistamisest – nad pudenevad otsekui kõrbenud kärbsed elektripiitsa võrgult. Seetõttu on nad hea materjal meie katsetusteks.

Tõuseme, sirutame end, võtame rattad lukust lahti ja suundume alla - kesklinna. Suvisele pühapäevale omaselt on liiklus hõre. Kruiisime Raekoja platsile, kus grupp turiste raekoja poole vahivad ja giidi möla kuulavad. Mõned punapäised neiud nende seas äratavad minus huvi, kuid ma ei peatu. Meil on teada, et turistide grupid koosnevad vaid inimestest. Ebamaised ei käi maailmas ringi selleks, et vahtida raekodasid, samuti ei kasuta nad kunagi giidi teenuseid. Nii et meie poolest las need turistid olla seal. Suundume läbi pargi, ületame turuhoone juures sõidutee ja peale kiiret sööstu läbi Võidu sillaaluse käigu (kus armastavad istuda inimestest kriminaalid) jõuame Plasku ette. Pikalt me ei vahi, lukustame rattad hoidjate külge ja astume ülbel sammul läbi Tasku bussijaama poole. Kohe Tasku bussijaamapoolse ukse taga seisab meie ette kamp noorukeid. Jääme seisma, mina ja Ants vahetame pilke ja morsetame silmapilgutustega: „Kuule, mängime nendega, eks?“ Need on üsna huvitavad sellid, ei saa salata. Üritavad üle võtta bussijaama bande stiili, kuid meist pole veel jagu saadud. Nad on sedavõrd laksu all, et ei mäleta meid kunagi. Seegi kord vaatab jõugu ninamees meid uduse pilguga ja käratab siis: „Õu, tulge kaasa! Kui mölisete, saate molli, nahhui!“ Hakkame koos astuma. Meid viiakse seekord lähedale – sealsamas asuvasse taaraautomaadi putkasse. Nii tavaline. Turvamehed ei tule kunagi välja, kui seal putkas keegi peksa saab. Seal jääme veidiks ajaks vastastikku üksteist vahtima, siis uriseb kambaliider: „Nii, andke meile kõik asjad. Ja nahhui te vastu hakkate! Oi türa, siis me taome teil hambad kurku ja lõikame munnid küljest!“ Seda öelnud, naerab tüüp laia irvega, teised irvitavad kaasa. See on meile signaaliks, nagu alati. Nad on küll vaid inimesed ja ei reageeri amulettidele, kuid kaklejaid neist meie jaoks pole. Kamba ninamees saab kohe Antsult sellise jalahoobi makku, et vajub tatinirena nurka. Mina võtan järgmisel pea käte vahele ja tõmban tüübi näo „raksti“ vastu oma põlve. Mulle selga tulnud jalahoop ei kõiguta mind, ma haaran vööl rippuvast vutlarist oma nunchakud ja lajatan nendega hoobi kuhugi seljataha, kust kohe karjatus kostab. Ants krabab kellelgi juustest ja lajatab tegelase näoga vastu taaraautomaati, mille ekraanile jääb peale tegelase kukkumist mõnus suur vereplekk. Nagu alati, üritavad kaks allesjäänud värisevate kätega jopskit nugadega rünnata, kuid väitsad lüüakse neil käest. Nad tarduvad, silmades läikimas puhas õudus. Soovides võtta tegevusest viimase naudingu, lükkame tüübid selili ja anname mõned head jalahoobid nende värdjalikesse nägudesse. Siis jätame nad sinnapaika, avame putkaukse ja suundume bussijaama.

Mustlased passivad ühes nurgas. Me jääme seisma, tõmbame taskust skännerid ja suuname neile. Jah, nad pole vahetunud. Ikka samad reptiloidid. Meie liigutused on meelega võimalikult ülbed - tahame äratada seltskonna tähelepanu. „Mustlased“ jäävad meid vaatama. Me astume veidi nende suunas, nemadki hakkavad liigutama, sammuvad meile vastu ja piiravad meid sisse. Sõnakestki lausumata näitavad kaks tüüpi meile nuga, teised sirutavad oma soomuselised käpad meie taskute poole, kuhu me oma skännerid pistsime. „Nüüd!“ käib mu peast läbi mõte. Tõstame oma amulettidega varustatud käed ja virutame need ette, nagu tahaksime esimesele ettejäävale röövlile lõuga sõita. Tulemus on võimas. Kogu kamp paiskub meie ümbert laiali, kaks elukat jooksevad jaamast minema, ülejäänud hakkavad seina najale toetudes oksendama. Ajaviiteks astun ma neist ühe juurde ja joonistan tema seljale ruunimärgi. Kostab õudne lurin ja õhk täitub jubeda haisuga. Lähemalseisvad bussiootajad astuvad nina kinni hoides eemale ja kostab kommentaare stiilis „no mida nüüd?!“, „oi kurat, kes end täis sittus?!“, sekka mõni kiledahäälne „iuuuu, kui rõve!“. Rahvas vajub sellest nurgast eemale ja ma märkan, et paaril neist on telefon kõrva ääres. Kuulen kellegi mölinat: „No tervist, kas politsei? Tulge kiirelt bussijaama, siin on mõned mustlased end liiga sassi joonud...“ Meil pole enam midagi teha, niisiis vajume bussijaamast minema ja naaseme rataste juurde, tee peal Tasku Rimist provianti ostes. Enne Tasku ukseläve ületamist kiikan tagasi: ahhaa, juba on läbi bussika akende näha paari mundrimeest, ilmselt juhtus mõni patrull olema eriti lähedal. Ants teeb ettepaneku minna Jänese rajale, kus igasugu ebamaised looduselembesed käia armastavad. Tänu neile, muide, on see rada hullemast päästetud. Jõeäärsete maade omanikud hakkasid rada vaikselt lühemaks nudima ja lõpuks üritasid allesjäänud paarikilomeetrist juppi traktoritega üles künda, kuid siis saabusid ebamaised, kes peksid traktoristid sealt minema ja hakkasid rada omal käel taastama. Me ei oskagi linna ümbruses paremat mõnulemiskohta leida. Rajal on väga ilusaid sildu, privaatseid lõkkekohti, paadisildu ja paar puude otsa rajatud vaateplatvormi. Sinna võib käima jäädagi.

Oleme jõudnud Emajõe ja Kartuli tänavate ristmikuni, kui Ants hüüatab: „Kaome siit!“ Paneme kogu jõu mängu ja kiirendame. Silmanurgast märkan, et Supilinna poolt jookseb meie suunas mingi tegelane. Ants hakkab mu eest ära sõitma. suunan pilgu ette ja püüan tal kannul püsida. Kiirus kasvab, ma ei saa vaadata seljataha ega jõua kiigata jalgratta spidomeetrit. Tekib ohtlikke momente, kahel korral saame napilt läbi kitsast pilust jõeäärsel teel jalutajate vahel. Tagant kostab imestunud hõikeid, ilmselt ollakse meil kannul ja jälitaja võimed avaldavad muljet inimestele, kellest me möödusime. Veidi enne randa aga pühitakse meid teelt otsekui kuivanud lehti. Me kihutame ebanormaalselt suure kiirusega paremale, puude vahelt läbi... ja sumaki otse jõkke. Ma kaotan jalgratta, vajun vee alla ja hakkan siis pinnale rabelema. Lõpuks saan pea veest välja. Silmad kuivatanud, märkan, et Ants ulbib minust kaugemal allavoolu. Meie poole solistab vetelpääste kummipaat. Tugevad käed haaravad minust kinni ja tirivad mu paati, viivu järel toimub sama protseduur Antsuga. Võtame kursi kaldale. Meid oodatakse seal. Ants sosistab mulle värisedes: „Raisk! Sama tüüp, keda ma Elvas vaatlesin!“ Randunud paadist välja astudes silmitsen tegelast lähemalt. „Mingi gooti eputis,“ käib mu peast mõte läbi. Karmi näoga tüübil on seljas pikk must nahkmantel, millele langevad pikad, süsimustad juuksed. Ma ei oska arvata, mis moel ta mantlis joosta suutis. Aga ilmselt on ebamaistel võimeid, millest meie aru ei saa. Ants astub mu kõrvale. Vetelpäästjad tõmbuvad eemale. Ants pöörab pead ja annab pilgumorsega mulle märku: „Teeme midagi?“ Minu jaatava silmapilgutuse peale tõstab ta rusika ja suunab selle gootile näkku. Kostab laks, kuid goot vaid raputab pead. Panen tähele, et Ants lõi just selle käega, mille randmel tal talisman on. Asun tegutsema ja suunan oma talismanikäega löögi gootile kubemesse, kuid samuti tagajärjetult. Tüüp ei püüa blokeeridagi, vaid vaatab meid külma pilguga. Mul hakkab kõhe. Siis tunnen püksitaskus midagi tulist. Kuna sealt tuleb suitsu, ajan käe taskusse... Ants hakkab samamoodi rabelema. Meie taskutest kukuvad välja meie pihuarvutid, millega me ebamaiseid vaatlesime. Need aparaadid suitsevad maas, sulavad, muutuvad vormituteks kamakateks. Prõksatuste saatel purunevad veebikaamerate objektiivide ette kinnitatud läbipaistvad kivikillud, segunedes rannaliivaga. Kividel lasuvad loitsud hajuvad otsekui vikerkaarevärvides sätendav haldjatolm.

Peale meie vaimuskännerite hävitamist pöördub goot ümber ja lahkub ülbel sammul. Meie toibume. Järgneb kiire operatsioon, mille käigus me sukeldume ning vetelpääste abiga jalgrattad jõest välja toome. Selgub ka, et meie telefonid ei võta enam pilti ette. Nüüd oleme taas teel koju, et rattad kuivama panna, sest need tuleb rooste vältimiseks homme lahti võtta. Me sõidame vaikides, olles äsjaste sündmuste mõju all. Minus ärkab mõte: „Aga me saame ehk uued teha... Antsu vanaema loitsuraamatust saame loitsud uuesti kätte.“ Selle mõtte ajal kuulen linnast kauget tuletõrjesireenide kiunumist. See häirib, muserdab, hirmutab. Ma rõõmustan, kui sireenide ulg lõpeb. Üle Raekoja platsi sõites lehvitan purskkaevu ees seisvale punapäisele neiule, kelle ma tean olevat ebamaiste seast – tema on sidhe haldjas, kellesugused ületavad oma iluga muid Tartu naisolendeid. Haldjas vaatab meid sünge pilguga, mis mul seest õõnsaks võtab. Kiirendan, sama teeb mu kõrval liikuv Ants. Riia tänava jalakäijate foorides süttib roheline just siis, kui me nende fooride alla jõuame. Huh, ei taha peatuda. Piidlen silmanurgast kõiki ettesattuvaid ebamaiseid, keda me juba tunneme. Näe, kohe peale foore passib lõbusa ilmega maapoiss, kes tegelikult elab linnas ja on päkapikk. Aleksandri ja Soola ristil ületab teed kamp vampiire. Tuimalt edasi vändates möödume mõnest Dananni hõimu sõdalasest, kelle üks hobi on käia Kaubamajas, kus nad vahel sinna kogunenud noorukeid laiali peksavad. Puumajade rajooni jõudes märkan hulka lillehaldjaid, kellel skänner näitas alati suuri, kauneid liblikatiibu selja taga säramas. Sõpruse silla juures paremale pöörates avastan kusagilt majade vahelt tõusva suitsuviiru. Ilmselt tulekahju, suvel ju keegi ei küta ja võibolla siia sõitnud pritsumeeste sireeni me kuulsimegi. See oletus saab tõeks väga julmal moel. Kodu ette jõudes leiame maja eest mitu pritsimasinat, terve karja pritsimehi ja ahastavaid naabreid. Maja ise on aga kuidagi moondunud. Pooled aknad on läinud, allesjäänud aga tahmunud. Seinad on söestunud. Seest kostab kolinat, akendest on näha tuletõrjujaid, kes viimaseid kahtlasi kohti üle loputavad. Tardume paigale. Vaatan Antsule otsa: „Kurat, see on juba väga halb!“ Ants vaid noogutab.

Naabrid tervitavad meid ülevoolava rõõmuga. Nende jutust saame aru, et üks perekond oli olnud kodus, kõik teised aga kusagil ära. Kuid kuna me saame omavahel hästi läbi, on meil kõigi naabrite telefoninumbrid ja seetõttu suutis kodus olnud rahvas ülejäänutele helistada, kui nende kõrval olnud korteris pauk käis ja sealt tossu immitsema hakkas. Ainult meie moblad olid välja lülitatud... Ja tuli oli levinud väga kiiresti, haarates pritsimeeste saabumise ajaks kogu hoone.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Toimetaja aprilliveerg
Raamatuarvustus: Kuusirp särab laubal tal
Intervjuu: Raul Sulbi
Taas algab Stalkerihääletus
HÕFF 2012
JAFF 2012
Koomiksiarvustus: John Constantine, Hellblazer
Google targad prillid
Aprilli ulmkonnakroonika
Aprillikuu kirjastuste uudised
Tõlkejutt: Kriitilised päevad
Jutt: Vaimuskänner
Jutt: Pudelipost
Jutt: Väljalaenatud valitsusaeg
Jutt: Kombinaat
Jutt: Kolm võtit
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0077)