Juba 10 aastat, alates 2002 aasta märtsist, kannab Eesti ulmejuttude paberil avaldamise tungalt antoloogiasari Täheaeg. Viimase numbri ilmumisega on ajakiri-jutukogu jõudnud, aastatega võrdselt ümmarguse, 10. väljaandeni. Seetõttu on just paslik, et Reaktor uuriks Täheaega käivitava energia saladusi. Esimeseks ja kõige suuremaks energiaallikaks on muidugi koostaja Raul Sulbi. Temast aga lähemalt meie ajakirja intervjuuosas.
Antoloogia juubelinumbri juhatab sisse eavääriline eessõna, kus koostaja Raul Sulbi räägib oma pikast teest Täheaja juurde, nime saamisloost ning sarja eneseotsingutest ilmumisaja vältel.
Kogumiku käesolev number on seekord jagatud kolmeks osaks. Jutuvõistluse esikümne viimased lood, tõlkejutud ja jutuvõistluse välised uued eesti algupärandid. Mõtlesin pikalt, kuidas oleks kõige mõistlikum nii eriilmelise sisuga Täheajale läheneda ning leidsin viimaks, et kui juba Täheaeg, siis on parim viis läheneda harrastusastronoomina.
Mis haarab algaja taevavaatleja huvi kõige esimesena oma kütkeisse? Loomulikult Kuu, Öö kuninganna, kes jätab enda varju kõik muud kribalad. Kui tõesti läheneda Täheaja sisule taevauurijana, siis nii nagu Kuu on öötaevas kõige muljetavaldavam objekt, mis haarab vaatleja kogu tähelepanu kõigepealt endale, nii jätame meiegi siin kõrvale vähemsäravad taevaasukad ja siirdume otse kogumiku tippesituse juurde.
Selleks on kaheldamatult jutuvõistlusel komeedina Eesti ulmetaevasse sööstnud noor särav naisautor Triinu Meres ja tema jutustus „Sulavesi ja vereside“. Žanrilt on teos, kui tohin nii liigitada - naistefantasy . Loodan, et tohib, sest siinkohal ei ole mõeldud selle sõna mõnikord ebameeldivat läilat tähendust, vaid fantaasiakirjanduse soorollistatud, kuid end neis kütkeis suurepäraselt tundvat kirjandust, mis on selgelt naiselik, kuid mis on hõrguks palaks ka meeslugejale. Tonaalsuselt õrn, tegevuse poolest karm, sisu poolest sügav, ent samas kerge ja lugeda.
Jutustus toob meieni väikeaadli raske igapäeva kaugest keskaegsest maailmast. Toob selle meieni läbi vasallitütre silmade ja südame, kes peab valima armsama ja perekonna vahel. Kõlab banaalsena, kuid Meres on suutnud oma loo esitada nii südamepõhjast tulevana, et haarab lugeja täiesti oma emotsioonide võimusesse. Autori meisterlikkust näitab juba seegi, et ta on suutnud esitada oma loo läbi harvakasutatava ja kirjatehniliselt kõige ühe raskeima „sina“-vormi läbi. Ja on teinud seda hästi.
Peategelane on naine ja meeskangelased antakse edasi naise pilgu läbi, nii nagu naine neid näeb. Suurepärast sulevaldamist näitab see, et minul meeslugajena ei tekkinud mingit võõristusefekti ja kõik meestegelased tundusid usutavana. Kogu tegevus käib naisterahva, aadliku tütre siseilmas kus väise reserveerituse tagant tuleb esile see tohutu kirg mida armastus on suuteline põhjustama. Ja see on usutav. Need väliselt ajuti täiesti irratsionaalsena tunduvad teod, mis meid mehi tihtipeale käsi ringutama panevad on siin läbi meie ette laotatud naise sisemuse muutunud psühholoogiliselt usutavaks. See on meeslugejale imetabane võimalus heita pilk sügavale naise hinge ja püüda leida vastust igavesele küsimusele – mida naised tahavad ja kui kaugele on nad valmis armastuse nimel minema.
See emotsionaalselt äärmiselt laetud lugu jätab varju kõik teised kogumikus avaldamist leidnud kirjatööd. Kümnenda Täheaja soovituseks piisab juba ainuüksi temast.
Õnneks ei ole see aga ainuke kiiduväärne lugu kogumikust. Tugeva esituse teevad ka tõlkejutud, kus on eestindatud, tutvustust ilmselt mitte vajav George R. R. Martini, ning piiritaguse tugeva naisfantasyautori Ursule K. Le Guini lühilood. Ülejäänud Eesti algupärandite kohta ei ütle ma aga sõnagi, jäägu need lood igale lugejale endale avastada ja arvustada, sest „Sulavesi ja vereside“ on oma esituse meisterlikkuse tõttu juba lugu, mille nautimise nimel peab iga Eesti ulmehuviline, kes pole juubelinumbrit veel lugenud, lahkuma kodu turvalisest rüpest ning siirduma raamatupoodi või –kogusse. Küllap lehitsetakse siis läbi ka ülejäänud antoloogia.
