Juba 10 aastat, alates 2002 aasta märtsist, kannab Eesti ulmejuttude paberil avaldamise tungalt antoloogiasari Täheaeg. Viimase numbri ilmumisega on ajakiri-jutukogu jõudnud, aastatega võrdselt ümmarguse, 10. väljaandeni. Seetõttu on just paslik, et Reaktor uuriks Täheaega käivitava energia saladusi. Esimeseks ja kõige suuremaks energiaallikaks on muidugi koostaja Raul Sulbi. Temast aga lähemalt meie ajakirja intervjuuosas.

Antoloogia juubelinumbri juhatab sisse eavääriline eessõna, kus koostaja Raul Sulbi räägib oma pikast teest Täheaja juurde, nime saamisloost ning sarja eneseotsingutest ilmumisaja vältel.



Kogumiku käesolev number on seekord jagatud kolmeks osaks. Jutuvõistluse esikümne viimased lood, tõlkejutud ja jutuvõistluse välised uued eesti algupärandid. Mõtlesin pikalt, kuidas oleks kõige mõistlikum nii eriilmelise sisuga Täheajale läheneda ning leidsin viimaks, et kui juba Täheaeg, siis on parim viis läheneda harrastusastronoomina.
Mis haarab algaja taevavaatleja huvi kõige esimesena oma kütkeisse? Loomulikult Kuu, Öö kuninganna, kes jätab enda varju kõik muud kribalad. Kui tõesti läheneda Täheaja sisule taevauurijana, siis nii nagu Kuu on öötaevas kõige muljetavaldavam objekt, mis haarab vaatleja kogu tähelepanu kõigepealt endale, nii jätame meiegi siin kõrvale vähemsäravad taevaasukad ja siirdume otse kogumiku tippesituse juurde.

Selleks on kaheldamatult jutuvõistlusel komeedina Eesti ulmetaevasse sööstnud noor särav naisautor Triinu Meres ja tema jutustus „Sulavesi ja vereside“. ˇanrilt on teos, kui tohin nii liigitada - naistefantasy . Loodan, et tohib, sest siinkohal ei ole mõeldud selle sõna mõnikord ebameeldivat läilat tähendust, vaid fantaasiakirjanduse soorollistatud, kuid end neis kütkeis suurepäraselt tundvat kirjandust, mis on selgelt naiselik, kuid mis on hõrguks palaks ka meeslugejale. Tonaalsuselt õrn, tegevuse poolest karm, sisu poolest sügav, ent samas kerge ja lugeda.
Jutustus toob meieni väikeaadli raske igapäeva kaugest keskaegsest maailmast. Toob selle meieni läbi vasallitütre silmade ja südame, kes peab valima armsama ja perekonna vahel. Kõlab banaalsena, kuid Meres on suutnud oma loo esitada nii südamepõhjast tulevana, et haarab lugeja täiesti oma emotsioonide võimusesse. Autori meisterlikkust näitab juba seegi, et ta on suutnud esitada oma loo läbi harvakasutatava ja kirjatehniliselt kõige ühe raskeima „sina“-vormi läbi. Ja on teinud seda hästi.

Peategelane on naine ja meeskangelased antakse edasi naise pilgu läbi, nii nagu naine neid näeb. Suurepärast sulevaldamist näitab see, et minul meeslugajena ei tekkinud mingit võõristusefekti ja kõik meestegelased tundusid usutavana. Kogu tegevus käib naisterahva, aadliku tütre siseilmas kus väise reserveerituse tagant tuleb esile see tohutu kirg mida armastus on suuteline põhjustama. Ja see on usutav. Need väliselt ajuti täiesti irratsionaalsena tunduvad teod, mis meid mehi tihtipeale käsi ringutama panevad on siin läbi meie ette laotatud naise sisemuse muutunud psühholoogiliselt usutavaks. See on meeslugejale imetabane võimalus heita pilk sügavale naise hinge ja püüda leida vastust igavesele küsimusele – mida naised tahavad ja kui kaugele on nad valmis armastuse nimel minema.

See emotsionaalselt äärmiselt laetud lugu jätab varju kõik teised kogumikus avaldamist leidnud kirjatööd. Kümnenda Täheaja soovituseks piisab juba ainuüksi temast.

Õnneks ei ole see aga ainuke kiiduväärne lugu kogumikust. Tugeva esituse teevad ka tõlkejutud, kus on eestindatud, tutvustust ilmselt mitte vajav George R. R. Martini, ning piiritaguse tugeva naisfantasyautori Ursule K. Le Guini lühilood. Ülejäänud Eesti algupärandite kohta ei ütle ma aga sõnagi, jäägu need lood igale lugejale endale avastada ja arvustada, sest „Sulavesi ja vereside“ on oma esituse meisterlikkuse tõttu juba lugu, mille nautimise nimel peab iga Eesti ulmehuviline, kes pole juubelinumbrit veel lugenud, lahkuma kodu turvalisest rüpest ning siirduma raamatupoodi või –kogusse. Küllap lehitsetakse siis läbi ka ülejäänud antoloogia.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Toimetaja aprilliveerg
Raamatuarvustus: Kuusirp särab laubal tal
Intervjuu: Raul Sulbi
Taas algab Stalkerihääletus
HÕFF 2012
JAFF 2012
Koomiksiarvustus: John Constantine, Hellblazer
Google targad prillid
Aprilli ulmkonnakroonika
Aprillikuu kirjastuste uudised
Tõlkejutt: Kriitilised päevad
Jutt: Vaimuskänner
Jutt: Pudelipost
Jutt: Väljalaenatud valitsusaeg
Jutt: Kombinaat
Jutt: Kolm võtit
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0293)