1. Kuidas on juubilari tervis? Kuna Täheaeg on jõudnud juba nii auväärse eani, siis kas toimetus ei ole mõelnud Kultuurkapitalilt küsida perioodilist tegevustoetust nagu kuulu järgi saavad mõned muud kultuuriajakirjad?

Tervis on hea, tänan küsimast! Vaim on tugev, kuigi klimaatilised olud, milles elame, ei soodusta just sedasorti organismi elutegevust – kui nüüd kujundlikult rääkida. Kultuurkapitali perioodilise püsitoetuse küsimine on siiani jäänud meie ebaperioodilise ilmumisiseloomu taha. Ehk siis uut lühiproosa vormis eesti ulmet, mida paberile trükituna välja anda, lisandub täiesti ebaregulaarselt ja me ei saa garanteerida, et näiteks kohustuslikud kaks numbrit aastas avaldamiskõlbulikku materjali täis tuleks. Muidugi saaksime ju need numbrid tõlkeulmega ära täita, aga siis poleks see enam sisuliselt kultuurkapitali toetamisvaldkonda kuuluv asi. Iseasi, et ka väärt tõlkeilukirjanduse avaldamine võiks olla kultuurikapitalist toetatav, aga praegu igatahes pole.

2. Kui vaatad tagasi, siis millised on olnud parimad hetked nende aastate jooksul Täheajaga? Mida pead ise suurimaks õnnestumiseks või mis soojendab enim südant?

Kuna Täheaeg sisulisest küljest on nende kümne aasta jooksul olnud väga ebaühtlane ja justkui pidevalt oma teed otsinud, siis parim hetk minu enda jaoks oli 2010. aasta algus, mil sain täieliku kontrolli Täheaja väljanägemise üle enda kätte. Sellest ajast alates olen vähemalt ettevõtmise pakendiga 100% rahul. Paraku kaotasime aasta hiljem majanduskriisi tormituultes siseillustratsioonid – kummalisel kombel ongi Täheaeg olnud pigem selline pidevalt milleski rahulolematu, millegi poole püüdlev ettevõtmine. Kui sisu hakkab ülesmäge minema, on vorm pisut alla käinud, kui tõlkelood tunduvad olevat taseme poolest paika loksunud ja rahuldustpakkuvad, hakkad väga palju kriitilist leidma algupärandeis jne jne. Suurim õnnestumine ongi ilmselt see, et me siiani elus oleme ja ilmume. Kõigi rahulolematuste kiuste. Sest mina ise olen väga harva tulemusega rahul.

3. Juubeli-Täheaja eessõnast ilmneb, et oled proovinud aastate jooksul kätt mitmegi ulmeajakirja loomisel. Mida oled õppinud aastate jooksul ulmeajakirja/antoloogia toimetaja ja koostajana?

Peamiselt seda, et Eesti suuruses riigis turumajanduslikel alustel töötavat ulmeprojekti teha ei saa. Punkt. Kõik, kes arvavad, et nad võiksid ennast ulmetõlkimistest või -kirjutamistest mingilgi määral ära elatada, elavad hullumeelses luupainajas. Need, kes usuvad, et neile ei maksta kaastööde eest või on saadavad honorarid näruselt väiksed sellepärast, et kirjastajad saaksid šampanjavannis supelda ja ennast vahukoorega kokku määrida, nojah, neil soovitan proovida ise praktilise kirjastamisäri majandusjuhi ametit või siis valida mõnda parteid, kelle meelest kultuur ei tähendaks spordisaale, uusi ujulaid, teaduskeskusi ja koorilaulu või muusikaliteatreid.

Peamine, mida ma olen nende aastatega õppinud, on pidev motivatsiooni uuesti leidmine, sest väga tihti on kogu sellest tegevusest saadud tunne ikka väga nutune-närune. Eestis ju kedagi ei kiideta, ikka ainult sõimatakse ;) Ega ma isegi olen vist selline inimene, aga mis mind kriitika juures alati häirinud on, on selle juures argumentatsiooni, analüüsi ja konkreetsete objektiivsete motiivide puudumine. Kriitika on meil nagu üks suur emotsioonidetulv.

4. Kuidas leiad Täheaega kaastöid? Millised oleks soovitused autorile, kui ta otsustab saata Täheajale kaastöö, kas siis artikli või ulmeloo?

Kaastööd tulevad kas avalikult välja hõigatud reklaami peale, mida teen Täheaja veebilehel ja ulmelistis, otse kirjastusele Fantaasia laekuva materjali hulgast või teinekord ka otse autorite poole pöördumise tulemusel. Artiklite osas oleks potentsiaalsele kaasautorile põhiline soovitus ikka enne minuga teema läbi arutada, sest Täheaeg kindlasti ei kajasta kõiki ulmega seonduvaid valdkondi, me oleme ikka äärmiselt ja eksklusiivselt ilukirjanduskesksed.

Ilukirjandusliku kaastöö autorile oleks igavene ja igikestev palve - jätke oma kaastöö palun kujundamata! Tegelikult on angloameerika ulmes juba sajandi eest vähemalt välja töötatud n-ö. kaastöö vormistamise hea tava - mille leiab kerge vaevaga ka internetist, näiteks SFWA kodulehelt, aga ma pole endas leidnud jõudu seda eesti keelde ümber panna või veelgi enam, seda reaalselt nõudma hakata, kuna igapäevaselt meediavaldkonnas leiba teenides näen ma kaunis hästi, milleks isegi kõrgharitud eestlased võimelised on ja milleks mitte. Tuuleveskite peale mina oma aega ei kuluta ;)

5. Kui vaatad tagasi kõigile antoloogiasarjas avaldatud lugudele ja võttes arvesse ka viimast ulmejutuvõistlust, siis kuidas kommenteerid selle taustal Eesti ulme olukorda esimesest Täheajast kuni juubelinumbrini?

2002. aastal, kui Täheaeg alustas, domineeris meil ikka tugevalt žanriulme, selle nimel oli aastaid tööd teinud nn. Marduse-grupp, aga eriti võimsalt oli selle suuna kirjandusmere laineharjale viinud 1998. aastal alustanud Algernoni põlvkond: au sees oli korralik pikk faabulaga lugu, soovitavalt fantastilises settingus, tugevate ulmeliste elementidega ja ulmebutafooria taustal, samas ambitsiooniga olla ikkagi ka hea kirjandus selle sõna kunstilis-kultuurilises tähenduses, selmet teha kirjandust kui mängu, hobi, harrastust, ühist ajaviitmismoodust.

Hilisemad suundumused on näidanud sellest laadist eemaldumist. Lood on läinud kuidagi lühemateks, juhuslikumateks, süžeearendus, taustatöö ja detailidega töötamine on tüütu ja vaevanõudva tegevusena tagaplaanile kadunud, aga kui just ka viimasele jutuvõistlusele mõelda, siis eelkõige on kadumas klassikaline ulme ise, see on asendumas olmega. Lood saavad uuemal ajal üha enam argise settingu, olles ulme vaid nime poolest, sisse tuuakse mingi õrn-sürreaalne element. Eks eriti jutuvõistluse valguses saab väita, et meilegi on kohale jõudnud tüdrukuteulme, moodsas linnamiljöös toimuvad inimsuheteseebikad õrnas fantastikasoustis. Armu- ja hirmulugusid tuli võistlusele palju, aga kui hakkasid vaatama, et kas on ka sisulist põhjust, miks tekst ulmeloona välja on mängitud, nägid, et selline põhjus puudub täielikult. Suuremal osal autoreist (ja ma ei räägi ju niivõrd esikümnest kui ikka kõigist laekunud töödest – kuigi trendi näitab tegelikult ka esikümme) puudub tegelikult see teatav _ulmetunnetus_ ja armastus just selle žanri vastu, ulme on pigem praegu mood, trend. Sellesse on praegu pop riietuda.

6. Millised ulmelood sulle endale kõige enam lugemishuvi pakuvad? Milliseid maailma ulme suundumusi sooviksid Eestis ulmekirjanduses rohkem näha?

Nagu eelmisest vastusest aru võib saada, siis sellised lood mulle ei meeldi, ma ise loen ikka tugevalt ulmelise settinguga korraliku detaili- ja karakteriloome ning süžeearendusega n-ö. rikkalikku, täielikku kirjandust. Moodsad vehkle- ja veiklemised slipstreami äärealadel ja vaimses hämarolekus pole mulle kunagi istunud. Minu meelest peab hea ulmeautor eelkõige armastama sügavalt ja raskelt ulmelisi maailmu, fantastilisi tegevuskohti ning teiseks peab tal olema tung jutustada põnevat ja keerukat lugu. Kui selline ulmetraditsioon on olemas ja kahe jalaga tugevalt ennast keskpõrandal defineerinud, siis seal kõrval võivad mu poolest rahumeeli eksisteerida ka igasugused hämaroleku kirjeldused, päkapiku nägemised pudelipõhjas, esimese armastuse romantilised õhkamised haisval kõdulehasel öisel kalmistul või muu taoline.

Küsimusepüstitus, et milliseid muu maailma suundumusi sooviksin Eestis enam näha, on pisut vale. Ma esiteks sooviksingi rohkem näha eesti ulmekirjandust üldse. Ja edasi: segast, hämarat, olmerealistlikku, žanresegavat osatakse meil teha küll, aga igatsust tunnengi ma just klassikalise põneva loo järele. Muu maailma ulmes on eri aastakümneil domineerinud erinevad eksperimentaalsed (uus laine, küberpunk) või moesuunad (alternatiivajalugu, aurupunk, noorema naissoo vampiirikad), aga selle kõige kõrval on seal kesksena alati säilinud need klassikalised korralikult väljajoonistatud tegelastega ja värvikates-fantastilistes väljamõeldud maailmades arenevad suured süžeed. Seda ma igatsengi eesti ulmes kõige rohkem näha. Rohkem ambitsiooni hea ja allahindluseta meelelahutuse järele, rohkem kirjutamistungi kirjutamismängu asemel ning keskendumist kolmele vaalale: tegelased, maailm, süžee. Alustuseks võiks iga algaja autor võtta kätte näiteks Ain Raitviiru kultusantoloogia „Lilled Algernonile“, valida sealt mõne endale eriti kordamineva, muljetavaldanud loo ning püüda ise tolle eeskujul midagi sarnast teha: värvikas maailm, keerukas sündmustik ning valusateks valikuteks sunnitud tegelased.

7. Mida arvad „teoreetilisest ulmest“ ehk ulmealaste artiklite avaldamisest Eestis, sellest läbi aastate ja praegusest seisust?

Kuna korralik ulmeajakiri pole Eestis kunagi jalgu alla saanud ja pole tegelikult aastatepikkust teema- või ülevaateartiklite traditsiooni, siis on raske midagi laiemalt arvata. Eks aegajalt teeb keegi ikka mõne filmi-, meedia-, koomiksi-, mängu- või muu sarnase nähtuse kohta kuhugi ülevaateartikli, aga nende taset ongi kaunis võimatu mingigi fooni või traditsiooni puudumise tõttu hinnata.

Mis nüüd kirjandusteadust puudutab, siis on Eesti ikka ja jälle nii väike, et meil ongi iga asja või ala peale üks, parimal juhul kaks tegijat. Nii ka selles vallas, mõtlen Andrus Orgi ja Jaak Tombergi. Teise uurimusi olen vähem lugenud, aga Andrus Orgi peamiselt Keeles ja Kirjanduses ilmunud kirjandusteaduslikud artiklid algupärase ulme ainetel on vägagi põnev lugemine olnud. Ameerikas hakkas ulme ennast ülikoolide kirjandusteaduskondadesse sisse murdma 1950ndail ja süvaanalüüsi juurde jõuti ehk 70ndail aastail, selles mõttes jällegi... kurvastada nagu pole põhjust, meie olusid ja suurust arvestades, kuigi eestlaste rahvaarvu ja sellest tulenevate võimaluste ehk täpsemalt võimatuste peale mõtlemine on alati teema, millega tuju nulli viia.

8. Kui heade artiklikirjutajate ja ulmeteemaliste artiklite arv Eestis suureneks, kas suureneks nende osakaal ka Täheajas?

Ei ole kindel, kuna eelkõige on Täheaja funktsioon siiski just ilukirjanduse, lühiproosa avaldamine, artiklid-arvustused-ülevaated on alati olnud ikkagi sekundaarne lisamaterjal väikese värvi juurdeandmiseks, mitte suur eesmärk omaette.

9. Kas ulmekirjandusalaste artiklite jaoks võiks sinu arvates olla Stalkeril eraldi kategooria?

Raske öelda, ma ise loen ainult kirjanduslike fenomenidega seotud artikleid, nonfictionit. Filmi-, mängu-, koomiksi- jmt maailm mind ennast väga ei huvita, sestap ei loe ma ka vastavaid artikleid väga regulaarselt, aga just selliseid artikleid ilmselt küsimuses silmas on peetud, kuna mulle pole silma torganud ulmeKIRJANDUSEalaste artiklite ilmumise meeletut kasvu.

Iseasi, et juba Stalkeri-auhinna loomise ajal ja esimesil aastail arutasime tõsiselt võimaluse üle luua kriitikaauhinna kategooria... eri põhjusil see loomata jäi, aga arvustamine, peamiselt küll BAASis ja algusaastail ka Algernonis, levis, arenes ja vohas ju mühinal. Probleemiks toona jäi auhinnale kandideermiseks kõlbulike kriteeriumide määratlemise raskus. Aga seegi mure on nüüdseks lahenenud, sest juba aastaid on olemas BAASi kuu arvustuse preemia, mis kenasti seda kriitikaauhinna rolli täidab.

Täheaja tegemistel võivad fännid silma peal hoida blogis:
http://taheaeg.wordpress.com/
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Toimetaja aprilliveerg
Raamatuarvustus: Kuusirp särab laubal tal
Intervjuu: Raul Sulbi
Taas algab Stalkerihääletus
HÕFF 2012
JAFF 2012
Koomiksiarvustus: John Constantine, Hellblazer
Google targad prillid
Aprilli ulmkonnakroonika
Aprillikuu kirjastuste uudised
Tõlkejutt: Kriitilised päevad
Jutt: Vaimuskänner
Jutt: Pudelipost
Jutt: Väljalaenatud valitsusaeg
Jutt: Kombinaat
Jutt: Kolm võtit
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0083)