Meenutusi eelmisest aastast ja lubadusi uueks

2012. aasta oli aasta, mil maailm pidi otsa lõppema ja lõppeski. Need, kes väidavad, et seda ei juhtunud, otsivad seda kauaoodatud lõppu lihtsalt valest kohast. Eelmise aasta ulmefilmides või siis ulmeliste elementidega filmides üritasid inimkonda hävitada nii tulnukad ("Battleship") kui ka meie võimalikud esiisad ("Prometheus"). Muidugi vaadati ka tulevikku ja igale ulmefilmile kohaselt on meie tulevik tühermaa, kus valitsevad kurjategijad ("Dredd") või siis suurriigid ja korporatsioonid ("Total Recall").

Puudu ei olnud ka ajahüpetest. "Looper" näitas tulevikku ja "Men in Black III" minevikku. Peavoolu ulme pakkus eelmisel aastal vähe vaheldusrikkust ja uusi ideid. Pigem korrati vanu valemeid ja mineviku õnnestumisi sageli ebaõnnestunud vormis. Originaalsust siiski jagus. Filmid nagu Ridley Scotti "Prometheus", Rian Johnsoni "Looper" ja isegi Pete Travise "Dredd" tõestasid, et ambitsioonikus, lennukad ideed ja oskus vana asja korralikult teha pole kuskile kadunud. Seda on lihtsalt vähe. 2013. aasta üritab selles osas žanrifänne üllatada.

Ulmefilme on seekord tulemas palju ja nende hulgas on igat sorti ulmevariatsioone. Alustades võõrastel planeetidel seiklemisega ja lõpetades järjekordse külma ja kalgi tulevikunägemusega. Ühisnimetajaks paistab olevat Maa tulevik ja lennud kosmose äärealadele.

Siinkohal toomegi teie ette terve hulga ootusärevusest praksuvaid ulmefilme, mis ilmestavad eesoleva aasta ulmemaastikku nii peavoolu kui ka allavoolu kinos.

Oblivion
Alustakski kohe esimesena (tõenäoliselt aprillis) meie kinodesse jõudva tulevikku vaatava ulmefilmiga, milleks on Joseph Kosinski "Oblivion". Kosinski on kindlasti paljudele tuttav kui paariaastataguse "Tron: Legacy" režissöör. "Tron"-i järg ei olnud küll kõigile mokkamööda, kuid Kosinski lavastuse ja filmi visuaalset ilu siiski eitada ei saa. Ütleme nii, et "Tron: Legacy" oli kui suur tühi mull. Mull ise oli ilus ja värviline, aga iga väiksemgi torge võis mulli hävitada. Kolmas "Tron"-i film on juba kinnitatud ja Kosinski on taas roolis. Ehk on seekord vigadest õpitud ja Troni tagasitulek saabub tõelise pauguga.


"Oblivion" on aga läbi ja lõhki Kosinski film. Põhineb see tema ja "Rex Mundi" nimelise koomiksiseeria autori Arvid Nelsoni graafilisel novellil. Samuti on Kosinski üks filmi stsenaristidest ja produtsentidest. Kogemuse põhjal võib eeldada, et kui režissöör on filmi juures ühtlasi ka stsenaariumi autor ja produtsent, siis on tegu isiklikumat laadi projektiga või siis on tõenäosus järjekordseks möödasihtimisest lihtsalt mitmeid kordi väiksem.

"Oblivion" kuulub 2013. aastal nende paljude ulmefilmide sekka, mis suunduvad kaugesse tulevikku ja kus Maa on hävitatud tulnukate, loodusjõudude või siis sõdade poolt. Praegusel juhul on esmapilgul peamised kahtlusalused tulnukad. Aastaks 2073 on Maa inimestest tühi. Pärast sõda vaenulike tulnukatega lahkuvad inimesed elamiskõlbmatuks muutunud planeedilt ja kolivad kõrgel õhus hõljuvatesse tornidesse. Intriig algab siis peategelane Jack Harper läheb uurima allakukkunud kosmoselaeva vrakki ja leiab sealt midagi, mis muudab tervet maailma. Taolisele suurele sisulisele pöördele on ilmselt kogu film üles ehitatud. Pigem on huvitav sõda tulnukatega ja tulevikunägemus Maast..
Peategelast kehastab kõikide väsinud märulifilmide staar Tom Cruise, kelle jaoks on tegu esimese ulmekaga pärast Spielbergi "War of the Worlds"-i.

Elysium
Neill Blomkampi "Elysium" keerutab praegu tolmu üles kui suurepärase ja paljukiidetud "District 9" režissööri uus film. Ilmselt alles augustis kinolinale saabuvast taaskord tulevikku vaatavast "Elysium"-ist kumab läbi tuttavaid elemente näiteks "Battle Angel Alita"-st ja nii mõnestki teistest minevikku vajunud ulmefilmist. Lugu on lihtne ja ilma keerutamata võib öelda, et sisu ei tohiks küll kedagi oma unikaalsuse või originaalsusega rabada.


Seekord on aastaks 2159, kuid Maa pole hävinenud ja tulnukad pole rünnanud. Selles tulevikus kehtiv maailmakord on jaganud rahva kaheks. Rikkad elavad Maa kohal asetsevas kosmoselaevas Elysium. Vaesed on neetud elama ülerahvastatud ja kokkuvarisenud Maal. Sisu viitab koheselt konfliktile ja nii ongi. Matt Damon kehastab rohkem Brasiilia faveladele sarnanevas endises suurlinnas elavat Maxi, kelle elu suurimaks unistuseks on minna Elysiumile ja nautida elu, mida on talle kogu aeg keelatud. Saatuse tahtel saabki Max kordumatu võimaluse lahkuda, kuid selleks peab ta tegema tohutuid isiklike ohverdusi. Juhuse tahtel satub Max sündmuste keerisesse, mis otsustab kõiki Maale maha jäänud ja Elysiumi elu nautivate inimeste tuleviku.

"District 9" hiilgas erinevate lugu edasi viivate elementide kasutamise poolest. Dokumentaalsus ja ebatavaline narratiivne kulgemine peitsid kenasti ära kulunud loo eneseohverdusest. "Elysium" õnnestub vaid siis, kui Blomkampi lavastus särab taaskord läbi kavalate nippide ja leidlike ideede.

Gravity
Tohutult ambitsioonikaks ja juba praegu meistriteoseks nimetatud Alfonso Cuaroni "Gravity" tõotab midagi väga suurejoonelist ja enneolematut. Cuaron on tuntud kui visuaalselt leidlik ("Harry Potter and the Prisoner of Azkaban"), tehniliselt väljakutsuv ("Children of Men") ning lugude poolest ühteaegu intiimne ("Y tu mamá también") ja samal ajal ka väga suurejooneline režissöör.
Seekord on ta ette võtnud midagi täiesti uut ehk siis lugu kahest astronaudist (George Clooney ja Sandra Bullock), kes jäävad pärast kommunikatsioonivahendeid halvanud õnnetust üksi kosmose pimedusse.

Sisututvustuse järgi ei kujutagi ette, kuidas või millises laadis selline lugu võiks areneda, aga kuulduste põhjal võib järeldada, et tulemas on midagi teistsugust.
Cuaroni pikaaegne ihuoperaator Emmanuel Lubezki on taas kaamera taga ja see on ainult hea uudis, sest kõik, kes mäletavad veel Terrence Malicku viimase kahe filmi "The New World" ja "The Tree of Life" pildikeelt teavad, et kosmose lõputust väärib kaadrisse püüdma just tema.

Riddick
Raskelt sündinud ja väikese eelarvega tehtud David Twohy "Riddick" on järjelugu filmidele "Pitch Black" ja "The Chronicles of Riddick". Unikaalsevõitu antikangelase Riddicku universum on üha laienemas. Vin Dieseli mängufirma tootis kaks eelloona ilmunud mängu ning vahepeal täiendas Riddicku ajalugu ka animefilm alapealkirjaga "Dark Fury". Algul oli Slam City (ilmus enne "Pitch Blacki" linastumist), mis oli siis flashis tehtud jupike, mis näitas, kuidas Riddick Ursa Luna vanglast põgenes ja andis ühe versiooni sellest, mis viisil omandas Riddick pimedas nägemiseks vajaliku silmaläike.


Väikese eelarvega "Pitch Black" kujunes aga omamoodi kultushitiks ning järje jaoks anti filmile juba üsna suur eelarve. Nii valmis kinodes põrunud "The Chronicles of Riddick", mis hiljem DVD-le ilmununa kogus veelgi suurema fännibaasi.
Vin Dieseli mängufirma Starbreeze Studios täiendas universumit veel enne esimest filmi aset leidnud mängudega "The Chronicles of Riddick: Escape from Butcher Bay" ja "The Chronicles of Riddick: Assault on Dark Athena". Sarnaselt eelmisele kahele on ka seekordse filmi režissööriks David Twohy. Ka tema triloogia kannatab mitmetele teistele triloogiatele omase haiguse käes. Selleks on oskus iga osa pealkirja tagantjärgi muuta. Pärast teise osa linastumist nimetati esimene osa ümber "The Chronicles of Riddick: Pitch Black" ja võib ainult ette kujutada hämmastust ja imestust, kui hiljem kannab kolmas osa pealkirja "The Chronicles of Riddick: Riddick".

Sisult on tegemist tagasiminekuga "Pitch Black"-i juurde. Taaskord on Riddick sattunud võõrale planeedile, kus teda jälitab nii kohalik loomastik kui ka pearahakütid ja seni nimetamata jäetud Riddickuga minevikus kokku puutunud vaenlane. Naasemas on muidugi Vin Diesel ise ja ka Vaakot kehastanud Karl Urban. Kindlasti paljude fännide rõõmuks kehastab ühte osalist ka "Battlestar Galactica"-st tuntud Katee Sackhoff.


Star Trek Into Darkness
Hiljuti uue "Star Wars"-i režissööriks nimetatud J.J. Abrams jätkab 2009. aastal alustatuga. "Star Trek"-ile uue tõuke andnud "Lost"-i üks loojatest sai hakkama küll hea tööga, kuid uus "Star Wars" nõuab Abramsilt ilmselt palju rohkem. Mais linastuv "Star Trek Into Darkness" näitab suure tõenäosusega ette ka tulevase VII episoodi tuleviku.
"Star Trek Into Darkness" on üks nendest väga oodatud ulmefilmidest, mis tuleb ja läheb, aga mingi märgi ta maha jätab.

Europa Report
Sebastian Cordero on režissöör, keda ei pea ilmtingimata teadma, kuid pärast "Europa Report" võib see soov tekkida. Ilmumas on väiksemat sorti ulmefilm "Europa Report" peaosades "District 9"-ga kuulsust kogunud Sharlto Copley ja Rootsi "The Girl with a Dragon Tattoo"-s Mikael Blomkvisti kehastanud Michael Nyqvist.
Sisu koha pealt pole palju teada, aga nii palju on kirjas, et grupp rahvusvahelisi astronaute suunduvad eramissioonil Jupiteri 4. kuule. Trailer viitab, et see, mida nad seal leiavad, pole ei sõbralik ega heade kavatsustega. Nende elusid võivad ohustada tulnukad, kivid, putukad või nemad ise, aga praegu on see vaid oletus.

The Last Days On Mars
"BlinkyTM" ja "Silent City" nimelised lühifilmid teinud režissööri Ruairi Robinson täispikk debüüt kannab nime "The Last Days On Mars". "BlinkyTM" rääkis katki läinud koduabilisest ja mida kõike võib juhtuda kui robot on sinu kõrval päevast päeva. "Silent City" oli apokalüptilise maiguga lühifilm tühermaal nähtamatu vaenlasega võitlevatest sõduritest.
Taaskord pole sisu kohta palju teada, kuid tõik Marsile läinud astronautide kokkupuutest müstilise ja hirmuäratava jõuga peaks olema piisav ootusärevuse tekitamiseks.

After Earth
Kõheda atmosfääri, tugevate karakterite ja eelkõige rabavate sisupööretega tuntust kogunud M. Night Shyamalan naaseb pärast jalustrabavalt nõrka fantaasiafilmi “The Last Airbender” koos postapokalüptilise thrilleriga “After Earth”, mille kandvad rollid lasuvad Will Smithi ja tema poja Jaden Smithi õlgadel.


M. Night Shyamalan, kes on lavastanud ja kirjutanud sellised tuntud filmi nagu “The Sixth Sense” (1999), “Unbreakable” (2000) ja “Signs” (2002). Need kolm on nii kriitikute kui ka filmisõprade poolt vast enim kiidetuimad. Edukatele järgnesid aga “The Village” (2004) ja “Lady in the Water” (2006), mida võeti vastu juba üsna karmilt, kuid tegelikkuses toimus Shyamalani originaalseid ideid sisupööretega kokku sulandavas stiilis muutus, mis režissööri austajatele väga korda ei läinud. Klassikaline näide, kuidas spetsiifiline kuulsus võib osutuda miinuseks. Siinkirjutajad aga austavad “The Village” ja “Lady in the Wateri” ambitsioonikust ja koguni kiidavad neid filme kui režissööri intrigeerivat progressi.

Shyamalani edu ja kvaliteet aga langes tormilise kiirusega apokalüptilise maiguga “The Happening” saabumisega. Shyamalanile omane matsakas liha ehk müstilisus ja pöördelisus oli kadunud ning säilus nahk ja kondid ehk nõrk idee, mille teostus oli puudulik. Animaseriaalil “Avatar: The Last Airbender” põhinev fantaasiaseiklus “The Last Airbender” (2010) osutus režissööri jaoks aga kirstunaelaks, sest isegi siinkirjutaja kui Shyamalani andunud fänn ei suutnud aduda, kuidas sai kõik nii valesti minna. Arvestades asjaolu, et Shyamalani puhtavereline žanrifilm “The Last Airbender” oli täielik läbikukkumine, tasub postapokalüptilisel planeet Maal aset leidvasse põnevusfilmi ettevaatlikult suhtuda. Tahes-tahtmata on iga režssööri parimad palad eredamalt meeles kui tema halvimad ja seega võib Shyamalani tagasitulekut elava huviga ootama jääda.

Kui aus olla, siis oleks temasugust režissööri veel liiga vara maha kanda. Projekti muudab huvitavaks fakt, et filmi peategelasi isa ja poega kehastavad ka päriselus isa ja poeg ehk perekond Smith, kes on ka varem koos kinoekraanidel liigelnud 2006. aasta draamas “The Pursuit of Happiness”. Vahe on selles, et pojake on vahepeal suureks kasvanud. Shyamalan kirjutas kõik oma filmid ise ja nüüdki on ta kaasstsenaristi rollis. Sellest tulenevalt võib isegi ehk loota, et talle omased elemendid nagu üllatavad sisulised pöörded ja sügavalt inimlikud teemad pääsevad taas võidule. “After Earth” on vägagi hit and miss, kuid lootus siiski säilib.

Pacific Rim
Kui 2011. aasta suvel teatas Universal stsenarist, režissöör ja produtsent Guillermo del Torole, et tema kullakallis H.P. Lovecrafti samanimelisel novellil põhinev projekt “At the Mountains of Madness” niipea siia ilma ei sünni, otsustas teenekas ja vägagi produktiivne del Toro jätkata hoopis tohutut spektaaklit lubava sci-fi seiklusega “Pacific Rim”, mille keskmes madistavad hiigelrobotid hiigelkoletistega. “Pacific Rim” põhineb Jaapani legendaarsetel kaiju-filmidel, millest vahest kõige populaarsem on “Godzilla” ja selle kümned järjed. Kaiju on nimetus, mis on aastakümnete vältel kinnistatud Jaapani ulmefilmidele, mille keskmes korraldab laastamistööd erakordsete mõõtmetega koletis.


Täpselt sellist filmi on oodata ka “Hellboy”, “Hellboy II: The Golden Army”, “The Devil`s Backbone” ja “Pan`s Labyrinth” loojalt, kes on ise oma projekti sõnastanud nii: “a beautiful poem to giant monsters”. Antud juhul usun ma siiralt, et ei pea pettuma del Toro kavatsustes. Filmi peaosades figureerivad sellised näitlejad nagu Rinko Kikuchi, Charlie Hunnam ja Idris Elba. Ka seekord ei pea puudust tundma Ron Perlmanist, kes on pea alati del Toro filmides nägu näidanud. Tundub, et “Pacific Rim” on ootusväärne maiuspala kõigile neile, kellele “Transformers” huvi ei paku ja kelle näiteks 2012. aasta “Prometheus” rõõmust rõkkama ajas.

Ender`s Game
Kui Gavin Hood, kelle Lõuna-Aafrika draama “Tsotsi” pälvis ka Oscari, asus väntama eraldiseisvat lugu X-Meeste karmikoelisest Wolverine`ist, oli väga raske öelda, kas sellise kaliibriga režissöör suudaks USA suurfilmile lisada midagi väga eripärast. Tulemuseks oli aga “X-Men Origins: Wolverine”. Film, mis ei küündi mitte mingi hinna eest algupärase X-Men`i triloogia tasemeni. Esimene samm Hollywoodi stuudiote hõlma all ei tulnud kergelt, aga selle vaatamata on mees hetkel ametis Orson Scott Card`i 1985. aasta ulmeromaani “Enderi mäng” ekraniseeringuga.


Card`il oli võimalus tutvuda lähemalt tema hinnatud romaani filmiks ümber tõlkimisega ja üllatuslikult selgus, et ainult väga väike osa tema loomingust jõuab ekraniseeringusse, kuid tõdes siiski, et “Enderi mäng” on sellele vaatamata rahulduspakkuvates kätes. Peategelast Enderit kehastab nooruke Asa Butterfield, kes säras Martin Scorsese imeilusas muinasjutus “Hugo”. Teistes osades Harrison Ford, Hailee Stanfield, Ben Kingsley ja Abigail Breslin. Kui kõik hästi kulgeb, siis aasta lõpus peaks meie kinodesse jõudma igati intelligentne ulmepõnevik, mille keskmes indigolapsed ja tulnukate invasioon. Seniks tasub aga romaan kiirelt läbi lugeda, et end alusmaterjaliga kurssi viia.

Mad Max: Fury Road
29 aastat pärast “Mad Max” seeria viimast filmi jõuab kinoekraanidele taas Austraalia legendaarne Max, kes asub taas vana maailma riismetel vedama vägikaigast vägivaldsete gängidega. Esimese filmi režissöör George Miller on taas lavastajatoolil ja nüüdseks juba märgatavalt vananenud Mel Gibsoni vahetab välja Tom Hardy. Hardy, kelle efektseimad rollid võib leida sellistest filmidest nagu Nicolas Winding Refni “Bronson” ja Christopher Nolani “The Dark Knight Rises”, asub Mel Gibsoni asemel üksiku võitlejana rändama mööda ohtlikku düstoopilist tühermaad. Taaskord on tegemist projektiga, millel on võimalus tabada märki ja taastada “Mad Max” seeria endine tunnetus või põruda täielikult. Kuna George Miller on taas oma loodu juurde naasnud, siis võib isegi loota, et lõpptulemus võiks filmifänne pigem rõõmustada kui kurvastada.

Snowpiercer
“Snowpiercer” põhineb prantsuse graafilisel romaanil “Le Transperceneige”, mille keskmes on hiiglaslik rong, mis on alatises liikumises keset jäist maailma, kus rohelus ja soojus on igaveseks kadnud. Rongis on loodud omaette toimiv ühiskond, kus on esindatud ka kõik vastavad ühiskonnakihid. Loomulikult tekib vaeste ja rõhutute ning rikaste vahel terav konflikt.


Filmi muudab vägagi eriliseks asjaolu, et režissööriks on Joon-ho Bong. Bong on Lõuna-Korea modernse filmimaastiku üks erakordsemaid autoreid, kelle käe all on valminud sellised suurepärased teosed nagu “Memories of Murder”(2003), “The Host”(2006) ja “Mother”(2009). Joon-ho Bongi filme iseloomustab must huumor, sügav psühholoogilisus, terav ühiskonnakriitika ja värvikad karakterid. Seepärast peakski iga endast lugu pidav Lõuna-Korea filmifänn Joon-ho Bong`i tulevast ulmeepost erutatult ootama. Kindlasti on tegemist aasta omapäraseima ulmefilmiga. Raske on altkulmu suhtuda projekti, mille režissööri kõik filmid on muljetavaldavad. Muljet avaldab ka filmi näitlejaskond, kelle hulka kuulub nii Lõuna-Korea sarmikaim näitleja Kang-ho Song kui ka Jamie Bell, Tilda Swinton, Chris Evans, John Hurt ja Ed Harris. Tegemist on Joon-ho Bongi esimese ingliskeelse filmiga.

Upstream Color
Shane Carruth`i 2004. aasta ulmeline draama “Primer” on nüüdseks omandanud kultusfilmi staatuse. Carruth oli nii režissöör, stsenarist, produtsent kui ka peaosatäitja ning eelarveks ainult 7000 dollarit. Tulemuseks oli indie-ulmefilm, mis käsitles ajamasinat kui matemaatiliselt lahendatavat seadeldist. Tegemist on tähelepanuväärse filmiga, mille tuumiku moodustavad kaks tegelast, kes väga spetsiifilise teadusliku teksti saatel ajamasina saladusi avavad. “Primer” on väga tehniline film, milles Carruth on rõhutanud teaduslikule tõestusele, et ajamasinat on võimalik luua ja selle abil oma elu manipuleerida. Tegemist on väga nutika filmiga, mis valmis pea olematute vahenditega. Tänavusel Sundance`i filmifestivalil linastus ka Carruth`i teine film “Upstream Color”, mille keskmes on hoopis armastuslugu. Taaskord on Carruth nii stsenaristiks, lavastajaks, peaosaliseks kui ka kaasprodutsendiks. Kahtlemata on tegu andeka ja taipliku režissööriga, kelle tööpõld on väga lai.


R.I.P.D
Peter M. Lenkovi koomiksil “Rest in Peace Department” põhinev “R.I.P.D” pakub huvi eelkõige selle sisulise materjali tõttu. Filmi lavastajaks sama mees, kes meisterdas põnevuskomöödia “Red”, mis koondas relvade välkudes ühte filmi Bruce Willise, John Malkovichi, Morgan Freemani ja Helen Mirreni. “R.I.P.D” loo keskmes on tööpostil surnud politseinik, kes taas ellu äratatakse, et ta saaks liituda Rest in Peace Osakonnaga - osakond neile, kes juba surnud. Tegemist on actionkomöödiaga. Peaosades Ryan Reynolds, Jeff Bridges ja Kevin Bacon. Koomiks pidavat tonaalsuselt olema tume ja vägivaldne. Loodame ainult, et film jõuab samuti samale tasemele. Taaskord tuleks koomiks läbi lugeda ja tõdeda, et film on ootamist väärt. Siinkirjutajale pakub aga taoline kontseptsioon väga palju huvi.


The Prototype
“The Prototype” ei ole tõesti samanimelise arvutimängu filmiversioon, vaid hoopis sci-fi thriller FBI poolt tagaaetavast robotist. Tegemist on suhteliselt tundmatu filmiga ning lavastajaks veelgi tundmatum Andrew Will. Filmi tootjaks on The Bandito Brothers, kes alles hiljuti tõi päevavalgele sõjapõneviku “Act of Valor”. Sellele vaatamata on Internetis liikvel ka filmi treiler, mis pakub väga palju intriigi igaühele, kellel on südamelähedane suurriigi valitsuse konspiratsioonid ja ennastotsivad robotid. Filmi arvatavaks eelarveks on umbes 40 miljonit dollarit. Helged pead loovad sellise summa eest meisterlikke filme nagu näiteks “District 9”. Loodame, et suhteliselt tundmatutelt tegijatelt on tulemas midagi erilist.

Superkangelased koomiksilehekülgedelt ja mujalt
2013 toob meieni uuendatud visiooni Supermanist, naaseb Raudmees ja õnneks või kahjuks ka Thor. Lisaks levivad kuuldused, et "300" järg "300: Rise of an Empire" on samuti valmimas.

Man of Steel
Zack Snyder on režissöör, kes ületas uudiskünnise esmakordselt "Dawn of the Dead"-i õnnestunud uusversiooniga ja siis juba aegluubi kroonimata kuningana filmiga "300". Hiljem täitis ta iga Alan Moore`i graafilise romaani "Watchmen"-i austaja unistuse, tuues teose väga edukalt suurele ekraanile. Mis seejärel juhtus? Sellest vaikib ajalugu. "Sucker Punch" juhtus ja kohe nii, et seda režissööri, kes viimistles "Watchmen"-i peaaegu et täiuslikuks, polnud enam võimalik ära tunda.

Snyderi järgmiseks projektiks sai Supermani tagasitulek ehk "Man of Steel". Esimesed reaktsioonid olid positiivsetest kaugel, aga kui selgus, et Batmani triloogia taga seisnud Jonathan ja Christopher Nolan toetavad filmi nii loominguliselt kui ka finantsiliselt, siis hakkas fännide kogukond leebuma.
Uue Batmani triloogia edust ja mõjust tingituna on alust arvata, et "Man of Steel" on karakteri ülesehitamise seisukohalt üsna sarnane või siis on kogu maailmatunnetus toetatud nii tugevalt reaalsusesse, et vanakooli Supermanist pole enam jälgegi.


Iron Man 3
Esimesed kaks "Iron Man"-i lavastanud Jon Favreau eemaldati ja kolmanda osa jaoks asendati ta Shane Blackiga. "Kiss Kiss Bang Bang" režissööri ja "Leathal Weapon"-i stsenaristina kanda kinnitanud Black paistab olevat hea valik. Film ise leiab aset pärast "The Avengers"-i sündmusi ja uueks põhivastaseks on Ben Kingsley kehastatud Mandarin. Blacki filmograafia järgi on oodata teravaid ja humoorikaid dialooge, uusi ja põnevaid tegelasi ning ühele koomiksifilmile omaselt palju möllu.

Thor: The Dark World
Kenneth Branaghi "Thor" tõestas kahte kahtlust: kõigest pole võimalik teha head filmi ja et Branagh on vanaks jäänud. Ohjad võttis üle "Game of Thrones"-i 1. hooaja juures režissööriks olnud Alan Taylor. "Game of Thrones" on küll hea hüppelava, aga "Thor: The Dark World"-i võib oodata esimese osa saatus või siis üllatusterohke järg filmile, mis oli kõike muud kui üllatav.


300: Rise of an Empire
Frank Milleri graafilisel romaanil põhinenud "300" oli suurepärane eksperiment ja meelelahutus. Ilmumisajal oli film isegi natuke ajast eest, kuid nüüdseks meenutatakse seda kas väga halbade või endiselt positiivsete sõnadega. Järjeloo režissööriks on Noam Murro. Kui nimi pole tuttav, siis ärge veel heituge. Pärast filmi õnnestumist või läbikukkumist räägitakse temast veel pikalt. Raske öelda, kas Snyderi firmamärgiks kujunenud stiili kordamine on ka seekordse filmi juures kavas, aga kindel on see, et on see siis halb või hea, aga vaatamist väärib see igal juhul.


Natuke zombidest ja armastusest...


World War Z
Zombiefilme ilmub igal aastal. Rohkem küll allavoolu žanrikinos kui peavoolu Hollywoodis, aga siiski on zombied vähemalt kinolinal veel vägagi elus.
Käesoleva aasta suurimaks nimeks on näiteks "World War Z". Film põhineb Max Brooksi raamatul, mis pole tegelikult ei üht ega teist, vaid pigem õpetus, kuidas elada üle zombieapokalüpsis ning mida võiks sellest õppida. Marc Forster ("Quantum of Solace", "Monster`s Ball", "Finding Neverland" "The Kite Runner" ja "Stranger than Fiction") on filmiversiooni režissööriks ning Brad Pitt on peaosas. Max Brooksi raamatust on film triivinud üsna kaugele ja nüüd tundub, et film pakub lihtsalt suurejoonelist vaadet zombide tekkele ja rünnakule, kuid raamatu omapära pole kahjuks filmiadaptsiooni jõudnud. Ehk aeg tõestab vastupidist.


Warm Bodies
Jonathan Levine on ehe näide sellest, kuidas Hollywood korjab üles talente ja mida kõike nad on valmis tegema. Levine pälvis esmakordselt tähelepanu indiehorroriga "All the Boys Love Mandy Lane" võluva Amber Heardiga peaosas. Selle asemel, et jätkata indie-skenes, sai Levine pärast oma teist filmi "The Wackness" võimaluse lavastada Joseph-Gordon Levitti ja Seth Rogenit filmis "50/50".

Edasine on juba kummastav. Isaac Marioni nimelise autori käe alt ilmus 2010. aastal romaan nimega "Warm Bodies", mida nimetati hellitavalt zombieromantikaks. Nüüd ilmub aga romaani põhjal film ja Levine on režissööriks. Raske on öelda, kas tegu on tõesti humoorika ja parodiseeriva lähenemisega zombiežanrile või on zombidele osaks saanud vampiiride saatus.

Omalt poolt soovime kõikidele ulmefännidele ilusat ja elamusterohket filmiaastat!
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Peatoimetaja jaanuariveerg 2013
Raamatuarvustus: Loojate mängud
Intervjuu: Leila Tael-Mikešin
Sissejuhatus ulmeajakirjandusse
Ulme 2013 aasta filmilinal
Teekond homsesse
Pilte 1999 aasta estconilt
Warhammer 40 000: Space Marines
Ulmeline graffiti Tallinnas
Jaanuarikuu pildimäng
Jaanuar 2013 ulmkonnakroonika
Jaanuarikuu kirjastuste uudised 2013
Koomiks: The Living Dead From Outer Space
Kommentaare jaanuarikuunumbri juttudele
Jutt: Ükski laip ei ärka ellu
Jutt: Vampiiritapja Ants
Jutt: Elav maailm
Jutt: Töllitud Sigutt
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0624)