Neil aastail sõitis Inglismaalt Venemaale, kus ei oldud veel jõutud kosuda näljast, viletsusest ja laostumisest, kuulus kirjanik-fantast Herbert Wells. Unistajana kirjutas ta Marsi elanikest ja tulevikust. Tema teoseid tundis kogu maailm. Lenin võttis Wellsi vastu. Kremlis väikeses kabinetis seisis inglane kaua Venemaa kaardi ees. Läbilõigatuna tulevase elektrifitseerimisplaani ringidest ja joontest seisis see külalise ees suurena ja arusaamatuna. Vaikusest kostis Iljitši erutatud jutustus. Akna taga keerutas aga hääletult oma valget karuselli karm põhjamaa talv. Nõrgalt hõõguva elektrilambi tuhm valgus langes märkidest kirjule kaardile ja näis, et peegeldudes sellelt kümneid aastaid ettepoole, ta tungis ereda helgina tulevikku.

Revolutsiooni juht nägi läbi karmide aastate uut Venemaad, ta helgeid teid. Kirjanik-fantast oli hämmastunud bolševike julgetest kavatsustest, kuid ei uskunud nende teostatavusse. Suutmata millestki aru saada, midagi endale selgeks teha, sõitis ta tagasi oma kaugele ebasõbralikule kodumaale.

Teekond Homsesse 1953

Avaldamise aastaarv ütleb, et kõik, kes selle kirjutise sügavast mõttest aru ei saanud ja seda välja näitasid, lasti ilma pikema jututa maha :) Aga aitab naljast, arutleks tõsiselt, kui palju üldse suudab ulmekirjandus ja erinevad visioonid tulevikku ette näha. On seda võimalik üldse ette näha? Vahel tundub küll, et revolutsioonilised tehnilised ideed tormlevad meie maailma ootamatult kui marutuul. Alustame selleks 60-nendate Horisondist pärit tabeliga:

Nagu näha, ennustasid 60-nendate futuroloogid eelkõige tohutuid edusamme kosmoses. Mulle meeldib eriti see, et sisse on susatud ka tolleaegne ja paljudest raamatutest läbikäinud unelm: "2030 Alustatakse ravimite tootmist kiirgusimmuunsuse loomiseks".

Absurdsetest Anti-Rad tablettidest ei julge tänapäeval isegi ulmekirjanikud unistada. Ja selle asemel, et kasutada rakettide ajamitena impulss-tuumamootoreid, alustada mehitatud retke Pluuto suunas või omada mehitatud baase Kuul ja Marsil, sipleme maalähedases ruumis ning pole isegi Kuule enam kakskümmend aastat oma jalga tõstnud.

Või mis kosmosest me räägime. Kõikvõimalikud meie planeedi elamiskõlblikumaks muutmise grandioossed plaanid on veelgi suurejoonelisemalt põhja kõrbenud. Võib naljaga pooleks öelda, et kliima kontrollimaõppimise asemel oleme õppinud seda hoopis ära rikkuma. Aga unistused, need olid oi-oi kui suured. Kesk-Aasia steppide niisutamine Siberi jõgedega, Lõuna-Ameerika ühtse jõetranspordi süsteemi loomine kogupikkusega 8500 km ja ambitsioonikas mõte vedada põuastele rannikualadele jäämägesid, kasutades selleks ookeanihoovuseid. Ühes raamatus (mille nime olen kahjuks unustanud) käidi välja isegi idee rajada tohutult kõrgeid elektriseeritud raudmaste, mis lõhuksid osoonikihti ja laseksid kasulikul kiirgusel põldudele langeda.

Lahe oli ka kunagine Saksa inseneri Sörgeli plaan sulgeda Gibraltari väin ning Dardanellid võimsate tammide abil. Selle tagajärjel tekiks iga-aastane vee puudujääk ning Vahemere pind hakkaks langema umbes 1.5 m aastas. Nii oleks 20 aasta pärast Vahemere pind Atlandi ookeanist 30 m võrra madalam ja avades läbi turbiinide veele uuesti läbipääsu Vahemerre saaks toota 100-150 miljonit kilovatti energiat.

1969. aastal Horisondis avaldatud tabel sööstab veelgi innukamalt tulevikku.

Ka sellest leiab palju muigamistväärivaid ennustusi nagu juba 80ndateks kasutatavad gravitatsioonilained. Ajakiirendi, ülemaailmne aju, kontroll ruumi ja aja üle ning surematus. Siit tabelist paistab aga selgelt välja, et kui kosmosega on totaalselt puusse põrutatud, siis küberneetika ja digitehnikaga on ennustused isegi päris pädevad.

Näiteks "tehisajul baseeruv ülemailmne raamatukogu" on meil mööndustega internetis asuva Google'i ja Wikipedia näol tegelikult olemas. Ja 2090-nendaks lubatud "ülemailme aju" ehk siis ilmselt singulaarsus pole sugugi võimatu ennustus arvestades arvutitehnoloogiate meeletut arengut.

Veelgi jahmatavalt täpse sidetehnikat puudutava ennustuse leiame 1957. a populaarteaduslikust elektroonikaraamatust.

Küsime raadioinsenerilt, kes on tuline pooljuhtide entusiast "Kui väikeste mõõtmeteni võib viia raadioaparaadi, mis töötab kristallide baasil?" Insener kehitab õlgu: "Meie spetsialistid ei imestaks, kui nad loeksid teadet nisuterasuurusest raadiovastuvõtjast." Olles vaimustusest sellest imest, sellest hämmastavast teaduse saavutusest, mõtleme me samal ajal tahtmatult tema praktilise kasutamise võimalustest. Ja kui juba tuli juttu nisuterasuurusest vastuvõtjast, tekib ka küsimust: milleks vajatakse sellist mikroskoopilist raadioaparaati? Ta sobiks ju sipelgapesade radiofitseerimiseks.

Kristallidel ehitatud raadiosaatjat ja vastuvõtjat on võimalik mahutada tikutoosi, see on suurepärane abi näiteks spordis. Parasütist, kes sooritab oma esimest hüpet, saab rääkida maa peal asuva vilunud seltsimehega ja kuuleb tema rahulikke nõuandeid. Treener annab raadio kaudu juhatusi slalomistidele, ujujatele ja jooksjatele. Aga kui kasulikud on niisugused miniatuursed raadiojaamad ehitusel. Müürseppade brigadir võib koguaeg sidet pidada tõstekraana masinistiga. Pole vaja karjuda, jäävad minevikku hüüded "maina" ja "viira" ning enam ei kasutata ruuporit.

Kujutage endale ette tuleviku telefoniaparaati. See on kas väike plaadike pintsakutaskus või näiteks spetsiaalselt varustatud täitesulepea, millel ühel küljel on mikrofon, teisel tammetõruga sarnanev kuuldeklapp. Õhtul jalutate te pikki jõekallast, kui äkki taskus kostub terav piiksumine. See on väljakutsesignaal. Selgub, et vend, kes lendab Kaukaasia mäeaheliku kohal, otsustas jagada teiega oma muljeid lennuki alt möödalibiseva looduse ilust. Koduteel uus väljakutse - vanaema palub teid teed jooma.

Ühesõnaga, mobiiltelefon ette ennustatud nagu naksti! Kui nüüd veel pöörduda interneti etteennustamise juurde, siis on Clarke'i teoses "Linn ja tähed" kirjeldatud moodsat digiühiskonda ja ülelinnalist võrku üsnagi tabavalt. Seal on olemas võrk andmete vahetamiseks ja mälupankade kasutamiseks. Koos üksiku kasutaja, digitaalkunsti, 4D-seikluspargi ja muude asjadega. Olid ka Mälupangad (põhimõtteliselt võib tõmmata analoogia Geenivaramuga).

Eesti kirjandusest meenub üks Boris Kaburi teos, kus oli vist "kell-raadioks" kutsutud väike kaasaskantav seade, mis näitas kellaaega, sellega sai raadiot kuulata ja inimesed võisid omavahel vestelda. 1970-ndatel ilmus Sirbis ja Vasaras järjejutuna ühe USA futuroloogi nägemus tulevikuühiskonnast. Kirjutati, et lähimas tulevikus kaovad suured kontorid ära ja inimesed hakkavad kodus töötama, pidades üksteisega sidet personaalarvutite kaudu. Tõsi, nii varased ennustajad kui Breners-Lee konstruisid neti ja veebikoduka just teadlaste jaoks. Keegi ei tulnud selle peale, et sealt hakatakse kasutama porno vaatamiseks.

Neist näidetest hoolimata tuleb siiski tõdeda, et kui päris pimedusega polnud rahvas löödud, siis massiliselt ulmefilmides-raamatutes mobiiltelefonidega ringi ei lipata ja Clarki ennustuste laadsed unistused kuuluvad pigem erandite sekka. Valdavas enamuses liikusid nägemused ikkagi makromaailma ekspansiivse hõivamise suunas (aastal 2000 pidid toimuma juba koolilaste ekskursioonid Marsile jne).

Mingil hetkel 70-nendatel toimus aga üleüldine kirgastumine ja arusaamine, et kosmosse peab jube palju raha investeerima, et sealt midagi hakkaks tulema (kui üldse hakkab tulema!). Oma rolli mängisid siin ka purunenud unelmad. Loodeti ju, et Marsil leidub kanaleid ja hõre hapnikusisaldusega atmosfäär, tutkit! Loodeti Veenuselt leida hiidmetsi - samuti pettumus!

Sellises olukorras osutus lihtsamaks ja odavamaks endale meelepärased maailmad arvutisse luua ning neis istuda, kuni hallitus püksi kasvab. Oma suure panuse andis sellesse ka Hiina orjatöö ning seal toodetud üliodavad, kuid siiski piisava kvaliteediga kiibid.

Kosmoseunistuste läbikukkumise põhjused võivad tõenäoliselt olla lisaks mugavusele kinni ka mõtlemises. Tsiteeriks siinkohal Wõrokat, kes kirjutas facebookis järgnevat: Ma ise arvan, et üks põhipuudus oli mõtlemises. Arusaamises ajast ja ruumist ning mateeriast selles. Liiga kinni olime armsas eukleidilises ruumis ja lineaarses ajas. Relatiivsusteooriad andsid küll LÄHEDASI tulemusi mõõdetuile, kuid on jäänud teooriateks juba üle sajandi. Võib-olla teine suur häda oli ainukese üldtunnustatud maailmapildi allesjäämine 1960-ndate lõpuks. Konkurentide kadumine aaria teaduse ja Nõukogude (proletaarse) teaduse näol viis tõe monopolini. Tõe monopol aga tõi koheselt (takkajärgi hästi näha 1970-ndatest pihta) kaasa refereerivate tööde hulga kasvu ja originaaluuringute hulga kahanemise. Kolmandaks asjaoluks sai ilmselt võimuvõitlus füüsikute ja lüürikute vahel. Liiga mõjukaks muutusid loodus- ja tehnikateadustega tegelejad koos nende uuringute tulemusi kasutavate tootjatega. Vähe sellest, et mõjukaks, nad suutsid rahvale pakkuda "imesid": sidevahendid, mõtlevad masinad, liiklusvahendid, ravimid, toit ja riided, elamud... Klassikaline poliitiline establishment muutus ilmselgelt rahutuks, ja seda mõlemal pool Suurt Müüri.

Kosmos, kui me sinna tõsiselt jõudnuks, andnuks tööstusajastule vähemalt 200-300 lisa-aastat. Praegu aga tundub, et saame praktikas ära proovida "neofeodalismi" rõõmud.


Ulmefännidele lohutuseks võib öelda, et SF on siiski kirjandusliik, kunstiharu, mitte teadusliku prognostika alaliik. Teadus ja tehnoloogia on tema verbaalne ja ideeline arsenal, aga selle kasutamine ei pea alluma tegelikule füüsikaõpiku kirjeldusele või andma meile täpseid juhiseid mis tulevikus võib ees oodata.

Lõpetuseks tahaksin tänada Margus Kiisa, Mati Teed, Leanika Tamme ja Joonas Kiiku, kes andsid Facebookis hulgaliselt häid mõtteid (millest mitmeid sai ka siin tekstis kasutatud) ja aitasid sellega kõvasti kaasa käesoleva teksti sünnile.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Peatoimetaja jaanuariveerg 2013
Raamatuarvustus: Loojate mängud
Intervjuu: Leila Tael-Mikešin
Sissejuhatus ulmeajakirjandusse
Ulme 2013 aasta filmilinal
Teekond homsesse
Pilte 1999 aasta estconilt
Warhammer 40 000: Space Marines
Ulmeline graffiti Tallinnas
Jaanuarikuu pildimäng
Jaanuar 2013 ulmkonnakroonika
Jaanuarikuu kirjastuste uudised 2013
Koomiks: The Living Dead From Outer Space
Kommentaare jaanuarikuunumbri juttudele
Jutt: Ükski laip ei ärka ellu
Jutt: Vampiiritapja Ants
Jutt: Elav maailm
Jutt: Töllitud Sigutt
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0089)