Kui alustada kaanepildist, siis ei saa kiitusega kuidagi kitsi olla. Kaas on erakordselt ilus, eripärane ja silmatorkav, lausa kutsub lugema. Esimese asjana raamatut kätte võttes torkasingi kohe nina vahelehele, uurimaks, kes oli kunstnik. Üllatus oli suur, autor ise, väga vahva.
Esikaane juurest nagu ikka, siirdusin jalamaid tagakaanele. Ka see on teostatud kunstnikusilmaga, ning erinevalt tihtilugu kasutatavast võttest, kus tagakaanel on vaid lõik tekstist enesest, on käesoleval teosel mõnusalt mitmekesine tutvustus. Siit leiab nii kerge sisututvustuse, reklaamlõike, autoritutvustuse, kui ka lõigukese romaaniteksti. Samuti informatiivne ja kutsuv.
Romaani tekstiosa pani mind samuti kulme kergitama. Nii heas kui halvas mõttes. Ma ei oskagi kohe seisukohta võtta, kas teatada potentsiaalsele lugejale kõigepealt head või halba uudist. Arvan, et alustan hea uudisega ja jätan halva lõppu, sest nagu öeldakse – lõpp halb, kõik halb.
Hea uudis on uudsete ja kaasaegsete teemade toomine eesti ulmemaastikule. Peategelane on 25-aastane naiselik kaunismees, kes avastab oma bi- (või homo-)seksuaalsust. N.ö. kapist välja tulemine ei tohiks olla väga raske, sest kõik kellega peategelane suhtleb v.a. peategelase ema, suhtuvad omasooliste läbikäimisse tolerantselt ja soojusega. Kuid ilmselt oma ülikontrolliva ema tõttu on peategelane minetanud peaaegu igasuguse otsustus- ja tegutsemisvõime , mistõttu muudab ta oma seksuaalse avastusretke tõeliseks teismeliste tragikomöödiaks. Lisaks lapsepõlvetraumadele on Gabriel oma ebamaiselt ilusa naiseliku välimuse tõttu olnud täiskasvanueas masside ihalusobjekt, seetõttu ülinartssisistlik ning ehk just see on süvendanud tema niigi kasinate sotsiaalsete oskuste pärsitust. Kindlasti mängib mingit osa peategelase kõhklustest ja hirmudest ka ühiskonna hukkamõistev hoiak homoseksuaalsuse suhtes, ehkki seda võime vaid aimata, romaanis toimetavatest tegelastest on Gabrieli suhtlusringkonnast 90% äärmiselt vabameelsed ja biseksuaalsed.
Hoolimata oma väidetavast vabameelsusest, täiskasvanueast ning mitmetest möödunud suhetest on Gabrieli ümbritsevad inimesed täiesti võimetud normaaseks sotsiaalseks suhtlemiseks. Tundus, et nad olid jäänud oma arengus teismelisuse äärmulikku vormi, kus omavahel mitte ei räägita, vaid loobitakse lahedaid ütlemisi, kus juba mõte suudlusele paneb punastama ja põgenema, kus vihatakse kõiki kes pole endasugune, kus keskendutakse eelkõige iseenda vajadustele, nende vajaduste üle aga ei suudeta mõelda ja kui ka mõeldakse, ei julgeta oma vajaduste rahuldamiseks astuda ühtegi sammu. Kõige ebakindlam neist on ennast avastav peategelane Gabriel, seejärel tema armastatu, veidi kogenum, juba nii hetero- kui homoseksuaalses suhtes olnud Lucky ning viimaks seksuaalsust kõige vabamalt võttev geiprostituut Puurilind.
Kõik tegelased, ühe erandiga, tundusid olevat psühholoogiliselt oma ealisest arengust vähemalt 10 aastat maas. Selleks üheks erandiks oli peategelase 15-aastane vend, tema aga oligi teismeline ja tundus seetõttu ainsa mõtleva olevusena. Tema oli ka kogu romaani üks sümpaatseimaid tegelasi – inimene kes ei halisenud liialt kurja saatuse üle, ütles mida mõtles ja tegi mida pidas vajalikuks teha. Ülejäänutel puudus peaaegu igasugune empaatiavõime ümbritsevate inimeste ja loomade suhtes. Heaks näiteks on siin Gabrieli kasuõde Delilah. Poolhaldjas, kes elab metsas, oskab loomadega rääkida ja tunneb ennast linnas ebamugavalt. Kõlab üsna roheliselt ja ninnunännult, eks? Tegelikkus on aga midagi muud. Mingit erilist empaatiavõimet me Delilah juures ei kohta. Võtame tema võime loomadega rääkida. Peale selle, et Delilah ise väidab, et ta oskab loomadega suhelda, ei leia me selle kohta ühtegi tõendit. Ei kaastegelaste ega lugeja juuresolekul ei kasuta ta oma oskust kunagi. Meie maailma loomaomanikud, kes üldjuhul ei oska loomade keelt, räägivad nendega pidevalt, ent Delilah ei pöördunud kordagi otse oma lemmiku, Saatana poole, kes tal oli kaasas üsna pikal seiklusel 5. peatükis. Isegi selleks mitte, et talle kudi-kudi või pai teha, kõnelemisest rääkimata. Pigem käsitles Delilah Saatanat esemena, omapärase aksessuaarina, nagu mõnedel inimestel on hõberebaseboa või mutinahast karvamüts või jänesenahast kasukas. Sellega on äge esineda, kuid see on siiski vaid ese. Poolhaldjatar pidas loomi ilmselgelt alamateks olevusteks keda võib omada, kes on kõnevõimelised, kuid kes ei ole siiski midagi enamat kui lihtsalt „iluasi“.
Sellega head uudised piirduvad. Nüüd asuks romaani miinuste juurde.
Pean ütlema, et miinuseid oli kahjuks omajagu. Olles lugenud nii tagakaanel viidatud „Sandmani“ kui ka „Meistrit ja Margaritat“, siis tõepoolest, sarnasusi on. Kuid on üks väga oluline detail, millega autor võiks edaspidi rohkem tegeleda. Nii Gaiman kui Bulgakov pööravad oma tegelaste isikupärasusele tähelepanu mitte ainult välisest küljest, vaid neil on ka psühholoogiliselt üksteisest erinevad karakterid. Käesolevad loos on aga enamus tegelasi nagu teismelised tüdrukud, kes poosi mõttes „irvitavad maniakaalselt“ iga asja peale ja püüavad mitte rääkida, vaid lööklauseid vahetada, mitte vestelda kaaslasega, vaid pigem lõhkuda piinlikku vaikust, öeldes ükskõik mida.
Teine oluline puudujääk on detailide unustamine. Detailid on lugejale väga olulised. Üldjuhul eeldab lugeja, et autor on oma teksti läbi mõelnud, mitu korda ise läbi lugenud, ning igal sõnal mis kirja on pandud, on räägitavas loos tähendus ja kaal. „Loojate mängudes“ on aga detailid justkui juhuslikud mõttevälgatused mis on hetke tuju ajel kirja pandud, siis unustatud ja järgmisel leheküljel leiame juba uue, eelmisega mittehaakuva detaili.
Näiteks elas Delilah metsas, kuhu „kiirabi poleks jõudnud ka nädalaga“, samas aga selgub peaaegu kohe, et sealsamas „teisel pool tihedat metsa“ on päris suur linn, kuskohast Gabriel jõudis kohale vähem kui päevaga, kusjuures osa maad ta lausa roomas. Võib-olla pidas autor silmas, et mingit autoteed maja juurde ei tulnud ja jala tulles oleks kiirabi metsa ära eksinud? Ei tea, täpsustusi me selle kohta ei leia. Või siis Delilah ise – miks oli autorile oluline märkida, et ta oli libahundineiu? Naine ei muutunud kordagi hundiks ja ka mingil muul moel ei avaldunud tema ebatavaline olemus kordagi. Detail, mis ununes kasutamata?
Või võtame Gabrieli - esimest korda, kui meile tegelast tutvustatakse, siis ta „pühkis lumivalge jaki käiselt olematu kübeme“. Mõni lehekülg hiljem selgub, et vennike kes oli just äsja saabunud meie ette põgenedes mööda metsi ja roomates mööda kraave. Sellest hoolimata „tema heledates toonides riided olid peaaegu puhtad“. Võib-olla väike, kuid mõtlemapanev detailierinevus.
Samas ei saa öelda, et autorile pisiasjad üldse ükskõik oleks olnud. Kirjanik oli üsna selgelt maha märkinud detailid, mis on meile tuttavad koomiksitest ja jaapani animetest. Iga tegelase kirjeldust alustati alati juustest, eriti oluline oli juuste värv. Rõhutati, et meestegelaste juuksed ulatusid salkudena silme ette ja kui Gabriel oli masendunud, siis see teda ei häirinud, muul ajal aga lükkas neid muudkui silme eest kõrvale. Peale Puurilinnu olid meestegelased kõik ebatavaliselt ja naiselikult ilusad, Puurilind aga oli kogu aeg paksu meigikorra all ja seetõttu samuti väga pilkupüüdev. Delilah puhul me suurt muud teada ei saagi kui juuste värvi ja et ta oli libahunt, teiste puhul mainitakse põgusalt ka riietust. Iseloom – ainult halbade tegelaste puhul, näiteks Gabrieli ema. Peategelaste iseloom sama hästi kui puudub, ent nende üldine loomus tuleb esile tekstis – nad on, kui rollimängutermineid kasutada - neutraalselt kurjad. Ehkki nad sõimavad ja põlgavad kõiki ümbritsevaid hingepõhjani, siis otseselt tapma hakkavad nad vaid siis kui otse varbale astutakse ja head teevad ümbritsevatele vaid siis, kui sellest eelkõige iseendale käegakatsutavat tulu paistab tõusvat.
Isiklikult minu jaoks, ehkki animelik-gaimanlik-sandmanlik õhustik mulle meeldis ja meeldis ka püüd käsitleda tabu-maigulist homoseksuaalsuse teemat, kaalusid miinused siiski plussid üle. Ma ei tea kui palju autor oma teksti kallal pärast selle esmast paberilesaamist veel töötas, kuid tundus, et mitte eriti. See teeb veidi kurvaks. Raamatu teine osa, tõsi küll oli tunduvalt parem. Kas on see kirjutatud hiljem või on autor rohkem vaeva näinud, kuid Viimsest Puhkepaigast rääkivad lood olid juba mõnuga loetavad. Seal aga oli jälle oma puudus – tegelased ja olustik said rohkem tähelepanu, kuid seekord jäi süžee veidi nõrgaks ja laialivalguvaks – kuid sama tunne oli mul lugedes ka Sandmani koomikseid.
Kellele ma oskaksin käesolevat raamatut soovitada? Usun, et „Loojate mängud“ võiks olla huvitav lugemine neile, kellele on meeldinud näiteks Marion Andra „Algolagnia“ või siis mitteulmelistest raamatutest Nirti „Ja anna meile andeks meie võlad“. Maailma ja tegelaste kujutamise usutavuse poolest peavad kaks ulmeraamatut Nirti reaalsele maailmale alla vanduma aga kaanepildi poolt lööb Leila Tael-Mikešini teos teised selgelt üle, nagu ka tegelaste kirevuse poolest. Säärasest gootilikust-animelikust papagoikarjast loeksin meeleldi ka tulevikus, siis juba loodetavasti sammukese edasiarenenud kirjanikusule alt.
