On keskaeg, aasta 1035. Üle kogu möllust kihava maakera toimuvad eri riikides kuninglikud ballid ja heliseb imeline muusika, kuid ühes paigas toimub midagi õige eriskummalist. Ühe kõrge mäe kohal pöörleb loss. Ümber oma telje. Igal hommikul, kui päike tõuseb, lööb see loss särama ning hiigelsuured aknad peegeldavad valguskiiri üle maa.

Ühel ebaharilikult kaunil ja soojal hommikutunnil seisab akna ääres koheva kleidi ning meetrikõrguse soenguga kuninganna, kana süles.

"Ooh, Mirandal on täna sünnipäev, kas pole?“ küsib kuninganna oma kanalt. „Millise üllatuse võiksime me talle valmistada?“ Kana vaikis, kehitamata end nii või naapidi. Kuningannal lähevad silmad särama ja ta hüüatab noorenedes: „Aga kuidas oleks üks korralik pidu?“

Kana hakkab seda sõna kuuldes ennastunustavalt kaagutama ja tiibu lehvitama, mis ilmselt tähendab ülimat heakskiitu.

Kuninganna jätkab õhinal: „Ja kui me korraldame peo, võib Miranda endale välja valida sobiva peiu! Oo!“ Ta oleks või laulma hakanud. „See on ju imeline!“ Vaimustunult kamandab valitseja kõik teenrid ja nõunikud kuldsaali, kus algab vaidlusterohke nõupidamine. Mitte, et viimane sõna poleks jäänud kuningannale, aga igaüks andis oma parima selle nimel, et see kattuks nende viimase sõnaga.

Kolm päeva hiljem on loss peomeeleolus: söögid ulatuvad laeni ja isegi üle laudade äärte, külalisi leidub igas nurgas ja nurgataguses, peo alguses mängib mahe rock-muusika.

Osa sellest kajab isegi saalist kaugele jääva sissepääsu juurde, kus Drewarit ei taheta uksest sisse lasta. Ta võib valvureid moosida niipidi ja ta võib neid meelitada naapidi, aga peole on kutsutud ainult rikkad ja tema peab vaesena välja jääma. Ta pöörab uksele selja ja sammub raskelt. Ehk oli probleem mitte rikkuses, vaid hoopis selles, et Drewar oli Mirandasse armunud?

Nagu öeldud, lossi ümber piiranud turvamehed ei lase vaest meest sisse. Pettunud mees vantsib õnnetult eemale. Ta pöörab end lähedaloleva põõsa poole ja küsib tõsiselt: „Aga mis sina arvad? Mida ma tegema peaks?“

Ehk polegi probleem Drewari vaesuses... Ilmselt on asi hoopis tema väljanägemises. Nimelt on mehel seljas kohutav kollaste täppidega oranži värvi pluus, mille küljes ripuvad hiired. Ka soeng näeb tal välja nagu herilasepesa, millel pandakaru päikest võtab. Selline kostüüm poleks sobinud, seda kindlasti mitte – kuninganna kui äärmuslik stiiliarmastaja oleks ilmselt kogu oma tähelepanu Drewarile pööranud ning ülejäänud külalised hoopiski ära unustanud.

Põõsas vastab mehele.
„Mida?“ küsib Drewar.
Põõsas ütleb uuesti.
„Oot-oot, käime selle uuesti läbi. Nii et mul tuleb minna Suurde Kaljulõhesse, mis asub lossist paarisaja meetri kaugusel, ning otsida sealt viis labajala suurusega kivi?“
Põõsas jätkas.
Drewar ütles: „Viis kivi? Olgu, viis. Millest kaks tuleb visata jõkke, üks panna endale pähe ja ülejäänud kaks kinkida turvameestele?“
Põõsas nõustus.
Drewar asubki seda tegema, kuid tal kukub kahe kivi asemel jõkke kolm. Ta korjab kolmanda küll üles ja hakkab tagasi lossi poole minema, ent jõgi hakkab mehe selja taga mullitama. Drewar jäi vaid hetkeks üllatunult vaatama, kuid sellest piisas. Veest tõusis sinist mannavahtu ja auru, mis tungisid Drewarile kallale. Mees rabeleb, mis ta rabeleb, kuid lõpuks uputab jõgi ta endasse.


Kõik läheb mustaks.

***

Ilus päikesepaisteline päev. Tähelepanelikud möödujad võivad näha murul lebavat meest, kellel on seljas kollaste täppidega oranži värvi pluus, millesse hiired on ajapikku isegi augud sisse närinud. Teisi see üsna kaasaegselt riietunud inimene eriliselt ei üllata ega tundu ta neile silmatorkav.

Suurest kumerast majast satub välja pikkade turritavate heleroheliste juustega naine. Ta märkab murul lebavat meest ning tormab kohe tema juurde. Mehe riided ei valmista üllatust.
„Vabandage!“ Ta tonksab mehe õlga platvormkinga tallaninaga, kuid kui vastust ei tule, küsib uuesti: „Vabandage, kas te olete elus?“

Vastust saamata vaatab naine ringi, et abi kutsuda, ja hakkab juba eemale minema, kuid äkki haarab mees temalt selja tagant varrukast kinni ning küsib klaasistunud silmade ning kajava bassihäälega: “Kust Itaaliasse saab?”

ES kiljatab ja hüppab sammu eemale. Ta vastab hüüatades: „Rongijaama tuleb minna!“

Maaslamaja noogutab ja kordab: „Rongijaama.“ Seejärel tema silmad selginevad ja ta üritab end pea peale seisma upitada, kukub aga kohe kukerpallitades tagasi. Meest püsti aidates ütleb naine, et tema nimi on ES.
„Iseenesest pean ma pärast niikuinii rongijaama minema. Võime siis koos minna.“
Mees vastab vastärganud inimese roidumusega. „Koos... Jaa, koos. Ikka. Olgu pealegi. Uhh...“ Maja poole liikudes hakkab mees elavamalt puterdama: „Olen Drewar. Tahtsin ballile, sisse ei lastud. Põõsas ütles, õigemini mõmises, võta kive, kaks vette, a hoopis kolm kukkus, siis oli pauhh ja kõik. Silme eest läks mustaks.“
ES arvab, et Drewar on peapõrutuse saanud ja sonib. Koju jõudes juhatab ta mehe külalistetuppa ning palub tal veidi puhata, kuni naine köögist midagi süüa otsib.
Mees jääb vaatama, kuidas ESile roomab järele ruuduline vaip, millelt ta on äsja maha astunud. „Oot-oot, mismoodi?“ küsib ta veidi üllatunult. „Mida see vaip teeb?“
„Ah, see ... See vaip on neist kõige pugejalikum, see tuleb vahel õuegi järele. Aga ikkagi parem kui teised. Need venivad järele ainult juhul, kui neid kutsutakse, ja isegi siis võtab kohaletulek kaua aega.“
Drewar jääb naisele üllatunult otsa vaatama. Siis paneb ta oma silmad kinni. On näha, et ta kõrvalestad liiguvad veidi, kui ta pomiseb: „Nii palju hääli... ja kõik nii selged!“
Perenaine tuhlab kappe, otsides toitu, mida pakkuda. Pagan, kuskil pole midagi... Külaline ütleb rõõmsaid silmi avades: „Aga sa ei saa seda talle pahaks panna. Ta lihtsalt armastabki sind kõige rohkem. Teised teevad lihtsalt oma tööd, neile polegi vahet, kelle jaoks nad seda teevad. Temaga on teisiti. Sa ikka hoia temast kinni.“
ES kergitab kulmu. Mees vist ikka veel sonib... Ta vastab: „Njah, see on küll väga vana mudel, aga üsna hästi vastu pidanud. Esialgu polegi mul olnud plaanis seda vahetama hakata.“
Drewar noogutab heakskiitvalt.
ES jätkab: „Ega me tegelt saagi praegu mõelda vahetamise peale. Ei ole lihtsalt nii palju raha. Seepärast ongi meil sellised nirud põrandavaibad. Ühed on liiga agarad järele tulema, teised liiga loiud. Vigased mudelid, nendega peaks tegelikult midagi ette võtma. Nagu ka mõnede teiste asjadega.“
Drewar tõusis püsti ja raputas pead elavalt: „Ei-ei, vale puha! Asi pole neis endis. Nendega tuleb lihtsalt veidi rääkida. Nad on väga toredad. Ja väga hästi räägivad. Igatahes selgemini kui mingid põõsad. Saad ikka selgelt igast sõnast aru, ei pea lausehaaval järele veerima nagu mõne vaegmõistuslikuga.“
Naine kehitab õlgu mehe kirglikult väljendatud segasuste peale, pöörab ümber ja jätkab toiduotsinguid. Kindlasti on midagi leida.
Oh, siin!
“Drewar!” ütleb ta ümber pöörates, aga meest pole toas. Ta hakkab mööda kaldtreppi üles minema. „Drewar!“ hüüatab ta, kui on esimesele korrusele jõudnud, “Ma leidsin paar kuivanud saia, juustu on ka, kas sobib?“
Kuid Drewarit ei ole kusagil näha. Siis peatub tema pilk lae alla ning ESile avaneb vaatepilt kogukast keskajast pärit mehest, kes roomab mööda seinu, sellega muigamisi juttu mõmisedes. Naist nähes ütleb ta vaimustunult: „See on ju fantastiline! Seintel pole mitte ainult kõrvad, neil on ka suud!“
ES hakkas juba hüüdma: „Lõpeta ära!“ – mehe riided polnud nii puhtad, et ta pidanuks end niimoodi mööda seinu nühkima –, kuni näeb midagi, mis sunnib teda suud sulgema. Nimelt ronivad hetke pärast Drewari järel mööda seina ka vaibad, mis teeb ESi nõutuks. Isegi tavajuhul kõige laisemad vaibaluhvamid vudivad riiulite tagant läbi nagu noored põrandamatid. ES läheb alla raamatutuppa asja uurima.
Hetkel, mil ES otsib raamatut „Vastused Kõigile Küsimustele“, kostis välisuksel paugatus.
Sisse tormavad ESi tütar ja poeg. Madlina ja Evan jõudsid just koolituselt “Kuidas Vanasti Hokit Ei Mängitud” ja sööstavad kohe külmkapi kallale, mis on end vahepeal jõudnud varustada mõne munapudrusalatiga.
Kui ES kööki jõuab, küsivad nad: “Ema, kelle kingad siin ukse peal on?“
“Need? Need on Drewari omad.“
Ta jutustas lastele, kuidas nägi üht meest elutult lamamas. Kuidas ta mehe üles äratas ja lubas enda juures olla seniks, kuni nad rongijaama lähevad. Kuni mehe seinaronimisteni välja.
„Paistab üks segane vanamees olevat,” ütleb Madlina mahlapakki tõstes.
“Jah, aga minu kodus kehtivad minu reeglid ja ma ei luba mitte kellelgi ega millelgi minu seinu põrandana kasutada,” vastab ES.
“Millelgi?” ei saa Madlina aru.
“Jah! Kujutad ette, vaibad, kes enne ei liigutanud niidiotsa ka, roomavad rõõmsalt seinu mööda.”
“Järelikult oli neil vaheldust vaja! Mõtle ise – rooma muudkui inimeste jalge ette, kes sinu peal trambivad.” hõikab Madlina.
Siis astub tuppa pereisa Hibbo. Tal on käes šampusepudel.
“Tere kõigile! Ma sain täna just teate, et meie võtmehoidjafirma hakkab preemiat saama ja me võime nüüd toota ka võtmeid! Mis te ütlete? Võimas, mis!”
“Vaimustav, minu võtmehoidja ei lase end enam mu pükste küljest lahti, kuigi ma olen teda hoiatanud, isegi ähvardanud teisi võtmehoidjaid kasutama hakata. Ja kuhu küll ometi kaovad minu Made in China võtmehoidjad? Ainult mingit mõttetut pahna müüaksegi praegu siin ilmas!” kurjustab Evan.
“See on sellepärast, et sa kaotad alailma oma võtmed ära. Mina tean alati, kuhu ma oma asjad panen ja seetõttu kuulab minu võtmehoidja mu sõna. Sinu oma lihtsalt hoolitseb, et sul midagi ära ei kaoks,” targutab Madlina.
Sel hetkel, kui Evan hakkas emalt küsima, kus Drewar on, vajus see läbi lae köögilauale ja sealt selle alla.
“Ee, Drewar? Mida sa laua all teed?” küsib hetke pärast ES.
“Ma vaatasin, kas õnnestub põrandat ära rääkida. Õnnestuski!” hüüatab Drewar lapsiku elevusega laua alt välja ukerdades.
“Põrandat ära rääkida?” küsib ES segaduses.
“Vaata, ma palusin ja lunisin põrandat niikaua, kuni ta alla andis ja mind läbi lasi. Muidugi vahepeal tuli vastu selle korruse lagi, kes polnud nii sõbralik. Temaga pidi karmim olema. On teil alles hea, jutukas maailm!”
„Oot-oot!“ hüüdis ES. „Meil pole ju põrandatele teadvust programmeeritud. Need on ju parkett. Kõige tavalisem plastmass. Kuidas sa seda...“
Drewar naeratab uhkelt ja ütleb: „Ma ütleks, et see tuleb mul heast unerežiimist ja järjekindlusest – väljapuhanuna on kergem oma unistusi teoks teha.”
“Aga ülemagatuna hakkad sonima ja läbi põranda vajuma,” irvitab Evan.
ES tõstis korraks sõrme ja hakkas midagi Drewarilt küsima, aga Hibbo jõudis kummastatult küsida: „Kes see veel on?“
„See on Drewar!“ vastas Madlina. „Emm ütles, et ta lamas õues keset päist päeva. Ema äratas ta üles.“ Evan lisas: „Nad pidid rongijaama minema.“
„Rongijaam!“ tuli nüüd ESilegi meelde. „Drewar, me peame minema hakkama.“
Pereisa Hibbo ei jõudnud midagi öeldagi. Vaatas vaid korra käes oleva šampuse poole ja ütles ESile: „Ma siis... panen selle praegu kõrvale.“
Naine noogutas. Tegi aga kiire mopsu mehe huultele ja ütles: „Kullake, see preemia on väga hea uudis.“
Hibbo naeratas ja ütles: „Nüüd võime muuseas vaibad ära vahetada.“
ESi silmad läksid vidukile. „Vaatame veel seda asja.“ Hibbo saatis naise Drewariga rongijaama suunas teele.
Õues hakkavad pilved nende kohal tasapisi hajuma ja vajuvad lõpuks täielikult laiali. Päike ringutab viimast korda ning siis hakkab veerema teisele poole maakera, kuspool ta teeskleb, nagu oleks just ärganud magusast unest.
Rongijaama jõudnud, seisab ES keset sagivaid inimesi ja mõtleb, miks just nendega alati midagi kummalist juhtub. Ta vaatab Drewari poole, kes seisab puukingades, üks jalg õhus, sinine keep õlgu katmas, värvilised päikeseprillid ees ning kolm paari veel pealael. „Ma polegi kindel, millisega neist võiks siin Itaaliasse saada. Sa võid muidugi kelleltki järgi küsida...“
Kuid ta märkas, et Drewar vaatab ühte punkti – rööpaid või rohututti või hiirt, kes maa alt välja vilksab.
Saabub rong. Uksed avanevad ja ES näeb, kuidas rongis ühel magaval mehel jope end talle selga ajab ja meest väljapääsu poole suunab.
ESi kõrval seisab väike unine tüdruk, kelle sassis juuksed end korralikult patsi seovad. Rongilt astub maha ESi ema, kes ütleb: “Tere tütreke. Hea, et sain siia pakku tulla. Tead, kõik oleks justkui ära pööranud – elutud asjad liiguvad, inimesed sõidavad rongis pea alaspidi, võileivad hõljuvad õhus.”
„Ema...“ ütleb ES, aga siis naerab omaette kalli mamma tobedust, vaadates, kuidas ema mahaununenud kohver talle järele veereb.
Tuleb nentida, et Drewar harjus ikka palju kiiremini.
Rong lahkub, rööbaste vahele tekib avaus, kuldsed trepiastmed sätendavad sinise auru taustal. Drewar astub vastuvaidlematu vältimusega ahvatlevasse võlumaailma tagasi.

Järgmisel hetkel leiab ta end lossis keset tantsupõrandat.
Kõigi pilgud pöörduvad tema poole. Ka Miranda vaatab sinna ning nende pilgud kohtuvad. Hetkelisest vaikusest saab üleüldine segadus, kui kulisside tagant tormab kohale kuninganna, suundub otsejoones Drewari juurde ja hakkab vaimustunult rääkima tema riietusest. Külalistest pole keegi temaga veel ühel nõul ja nii kerkib üles pingeline vaidlus.
Kõige selle keskel eemalduvad teistest Drewar ja Miranda terrassile, kus Drewar räägib talle jutukatest vaipadest ja osavõtlikest põrandatest.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Peatoimetaja jaanuariveerg 2013
Raamatuarvustus: Loojate mängud
Intervjuu: Leila Tael-Mikešin
Sissejuhatus ulmeajakirjandusse
Ulme 2013 aasta filmilinal
Teekond homsesse
Pilte 1999 aasta estconilt
Warhammer 40 000: Space Marines
Ulmeline graffiti Tallinnas
Jaanuarikuu pildimäng
Jaanuar 2013 ulmkonnakroonika
Jaanuarikuu kirjastuste uudised 2013
Koomiks: The Living Dead From Outer Space
Kommentaare jaanuarikuunumbri juttudele
Jutt: Ükski laip ei ärka ellu
Jutt: Vampiiritapja Ants
Jutt: Elav maailm
Jutt: Töllitud Sigutt
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0076)