Tõlkejutt: Sambo
W. F. Harvey
Tõlkinud: Silver Sära

Tõlkejuttu lugema hakates tahaks natuke rohkem teada loo tausta kohta. Mingi natukenegi selgitav lõik oleks hea, siis oleks kohe teadnud, et see on 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse autor, seega Lovecrafti ja mõne teise kaasaegne. Lovecraft pole küll see märksõna, millele keskenduda – selleks on see tekst liiga erinev, tema pingestatus teine, õuduse ulatus teine.
„Sambo” on üsna argine õudusjutt neegrinukust, kel on ootamatu vägi ühe valge tütarlapse üle. Ühe üsnagi viktoriaanliku pere tütreke saab kuskilt kaugelt ühe Aafrika nuku. Ehkki too ei meeldi talle, hakkab see omandama aina suuremat autoriteeti tema nukkude hierarhias. Lõpuks ilmneb, et tegemist polnudki üksnes mänguasjaga...
Ehk on isegi liig nimetada seda õudusjutuks. Tekst on samavõrd õudne kui jalutuskäik rannal keset päist päeva. Sisukokkuvõte „neegrinukk omandab ootamatu väe tütarlapse üle” annab mõista, et lool on suurem õuduse potentsiaal kui tegelikult, paneb mõtlema näiteks Chucky peale. Või laseb aimata, et tüdruk ärkab öösel üles ja raiub oma pere tükkideks, öeldes nuttes, et Sambo käskis, Sambo käskis. See lugu on palju argisem, selline „äärmuslik” lahendus (mis oleks nüüdseks juba etteaimatav klišee) ei aimu kuskilt.
Tekst liikus stabiilse tempoga ja natuke arhailise tunnetusega. Huvitav oli näha, kuidas suhtuti mustanahalistesse ja nende müstilisse kultuuri. Juhul kui tekst oli ikkagi mõeldud õudusjutuna, siis ehk seisneski selle vägi selles, kuivõrd lugeja kartis seda maad ja kultuuri, kus neeger end kodus tunneb.
Ühesõnaga, stabiilne jutt, toreda kulgemisega, aga ei jõudnud erilise kulminatsioonini ega vist otseselt püüdnudki jõuda. 7/10

„Vladi ärkamine”
J. J. Metsavana

Lugu sellest, kuidas Vlad Tepes kutsub välja Kõrgema Jõu, et nõuda temalt surematust. Põhimõtteliselt on tegemist teise lähenemisega loole Dracula tekkest. See on selline kähkukas tekst, toreda pursatusena pähe tulnud ja tõenäoliselt umbes tunniga kirjutatud ja üsna nopsti loetav.
Kiiduväärt ongi ühesõnaga see nopsti-loetavus. Ja see, et Metsavana stiil on lihtsalt nii maru mahlakas, et isegi kähkukas on mingi kelmika tõsidusega. Kuidas teisiti kirjeldada Vladi vängelt ropendama ajavat nõudlikkust oma alluvate suhtes, mis on eelkõige mõeldud ajama lugejat muigama? Vlad kurjustab, alluvad hirmunult ruttavad, lugeja irvitab – mujal sugugi mitte enesestmõistetav, aga Metsavana tekstides igati ootuspärane.
Isemoodi mõjus Necronomiconi mainimine – lugedes mõjus vahva kirevusena see kahe vastaka maailma klapitamine, Lovecraft meets Bram Stoker. Iseenesest on päris potentsiaalikas teema see „Cthulhu-ebajumalate vihkamist täis needused on inimkonna süvahirmude taga” - mõte sellest, et just nimelt Cthulhu ja tema semud on loonud esimesed vampiirid või libahundid või kas või succubused.
Kähkuka tekstina tore, kirev. Kui siiski nõuda – ja nõudmata ei saa –, siis ütleks, et kõikvõimas olend oli liiga muhe, et olla lausa lovecraftilikult seletamatu ning tekst ei loonud muud emotsionaalset konteksti peale Vladi pahameele ebakompetentsetest alluvatest – see ilmestas Vladi ja oli omamoodi lõbus, aga jäi väga väikeseks lahenduseks, pidades silmas kõiki neid võimalikke kogemusi, mis olnuks võimalik saada sellest situatsioonist.
Ühtekokku annaks 5/10. Plussid ladusa loetavuse, mahlaka pruugi ning Cthulhu-teemaga mängimise eest (see on alati tore), miinused selle eest, et liig lihtne ja mitteammendav, liiga ilmselt on tegemist kirjandusliku kähkukaga, peaaegu et pooliku idee ja pooliku teostusega.

„Väelaegaste loomine”
Ater Vulpes

Fantaasiajutt, milles jumal-olendist minategelane kirjeldab oma mitut virgumist. Viimasega läheb stagneerunud ajastu tugevaima sortsi juurde ja teda tühjaks tõmmates kirjeldab, kuidas ta on loonud Väelaekad. Täpsustan: selle loo kestel neid väelaekaid ei looda. Neid õieti ei mainitagi. Pigem on tegemist proloogiga väelaegaste loomisele.
See mõjub samuti kähkukana, aga sellisena, mida on tahetud hirmsasti jätkata millegi suure ja eepilisega. Eeldatavasti.
Sümpaatselt mõjub, et on rõõmsa ja hoogsa kujutluslennuga kirjutatud – ilmse vaimustusega mingist väevõimust, mida saab edastada üksnes kirjasõnaga, üksnes potentsiaalile viitava vihjega. Teksti on kuhjatud vägevust kinnitavaid elemente, mida autor ei kirjeldagi lähemalt. Nii on ammu surnud viimane, kes suutnuks jutustajategelast takistada, sest ta oli Neljale Isandale liiga kaua valetanud. Teda välja kutsunud Melphegor oli albinuudide rassi viiname esindaja. Peategelane nimetab mäslevat Ookeani oma lapseks. Need on asjad, millel enam ei peatuta, neid lihtsalt mainitakse. Poeetiline liialdus seguneb sisulise suurustlevusega ja kes teab, kustmaalt tuleb mis.
Ebasümpaatset justkui ei tahaks öelda, sest see pärsib hoogsat kujutluslendu (ja see on ju ainus, millel see tekst seisab), aga ütlema peab siiski – see, et on kirjutatud rõõmsa hoogsa kujutluslennuga, aga ei ole midagi, millest kinni hakata. See pole lugu, see on loo ülevaade. Kujutagu keegi ette, kuidas seda loetakse ette mõnele magama kippuvale poisslapsele. Võib-olla on lapsel tore, kuna ta ei tea, et jumalad ja kuradid võivad olla peategelased – maailmaraputus missugune. Aga isegi sel juhul tunneb ta lõpuks, et juhtunud on kas liiga palju või liiga vähe. Praegusel kujul pole see veel lugu.
Ühesõnaga, 2/10. Lisapunktid jumalaväelise jutustaja pärast, mis on mulle suht automaatne plusspunkt. Või kaks.

Pilvelinna bluus
(Järjejutt, 3. osa)
Rait Piir

Veenusel aset leidva küberpunk-detektiivi Ellise lugu jõudis lõpule, nanobot-terroristi teo tagamaad said selgitatud, korporatsioonide salajased motiivid paljastatud. Isegi mineviku varjud tuuakse päevavalgele.
Kui keskenduda positiivsele, siis jätkuvalt on meeldiv selle ulmemaailma hästisõnastatud ulmelisus. Kui keegi teeb midagi lähes võimatut, siis pole lihtsalt mühatatud, et „ahh, mingi augmenteeritud keha”, vaid on konkreetselt nimetatud kolme augmentatsiooni. See on tehnoloogialembeselt kirjutatud lugu, aga selline tehnoloogialembus nakatab ka lugejat, kui on ausalt tehtud. Või see lihtsalt resoneerib lugeja enda juba olemasoleva tehnoloogialembusega – on kuidas on, mulle mõjus positiivselt.
Ka on hea see, et asi on siiski truult algusest lõpuni välja peetud. Saladus ei katke poolel teel, ei hääbu kas autori laiskusest või otsustusvõimetusest, vaid kulgeb põhjendatud lõpu suunas. Süžee ülesehitus jätab mulje, nagu seda oleks hea filmistada – lool tervikuna on piisavalt hea pingejaotus; stseen järgneb stseenile moel, mis paisutab ja leevendab pinget lugejale sobival määral. Tundub olevat üsnagi ideaalne materjal järjejutuks.
Kui negatiivset mainida, siis alustaks tühisemast. Nimelt ei sobi mulle põhimõtteliselt see, et see kohutav, millest protagonistid püüavad hoiduda, on ühe potentsiaalselt kõikvõimsa objekti käivitamine. Seda tehakse seetõttu, et sõbralikuna tunduv AI ütleb, et on 70-protsendine tõenäosus, et sellele järgneb katastroof. Kui mulle meeldib ulme juures enim see, et sukeldutakse pea ees tundmatusse, siis see on pärssivalt alalhoidlik lähenemine.
Veel tühisem on loogikahäda, et tapmise eesmärgil korda saadetud terroriakt tundub olevat ebaefektiivne lahendus.
Suurem häda on siiski see, et tekstil on liiga mittemidagiütlev stiil. Kuidagi on nii, et inimlik tasand ei käivitu ei monoloogides ega dialoogides, jätab pigem mulje sellest, et on kasutatud seda, mida on näiteks filmides nähtud. Ja isegi mitte seda osa filmidest-sarjadest, mis on eriliselt mõjunud. Oleks sel parem stiil, oleks ma äärmiselt üllatunud, et seda ei sokutatud Raul Sulbile Orpheuse Raamatukogu järgmiseks trükiseks. Ideed on toredad ja maailm on üsnagi terviklik, ka on süžee paigas. Praegusega jääb ta lihtsalt tugevaks keskmiseks.
7/10

Tõlkejutt: Celestia (1. osa)
Arad
Tõlkinud: Osvald Soobel

Lugu alikornist printsess Celestiast ja sellest ajast, mil kolm hobuhõimu – ükssarvikud, pegasused ja maaponid – leidsid omavahel ühise keele, selmet langeda kurjade emotsioonide küüsi. Aga mitte niimoodi, nagu seda on jutustatud avalikes kanalites.
Ma püüan suhtuda avatult asjadesse, mida pole näinud/lugenud, aga mida ma kõigiga koos võõristan. „My Little Pony” on üks veider popkultuuriline fenomen, millele on tekkinud üsnagi meeletu fännibaas, ja kuivõrd seda pole samavõrd tekkinud Muppetsi või Smurfide või millele tahes muule enam-vähemgi analoogsele, siis näib, et asjal on mingi käegakatsutav ja vaimustust tekitav tuum. Internet on täis pilte naeruväärsuseni elukaugetest bronydest, kes on lausa hirmuäratavad oma poniarmastuses, aga äärmused jäägu äärmusteks – selle sarja fänne on ikkagi sedavõrd palju, et asi ise tekitab huvi äranägemise vastu. Kui ei hakkagi vaatama sarja ennast, siis tahaks ometi näha, milline on selle sarja kõige kiidetum osa. „My Little Pony” pakub põhimõtteliselt võimaluse olla nagu inimene, kes arvab, et kõik koomiksid on lastele, ja saab ühtäkki lugeda mõnda Alan Moore'i teost. Ainult et vähema seksuaalse vägivallaga.
Samas tundub mulle kui distantsilt vaatlejale, et see maailm mõjub vaimustavalt eelkõige seetõttu, et pakub elutervet, elurõõmsat, elujaatavat alternatiivi muidu nii sarkastilisele igapäevamaailmale ja popkultuurile. Head on head, pahade kohta ei tea ma midagi ning sõprus on tõeline ja elukestev. „My Little Pony” kinnitab, et armastus päästab maailma.
Seepärast mõjub Aradi „Celestia” dekonstrueeriv lähenemine „My Little Pony'le” natuke... jamalt. Tekstist on saanud üsna klassikaline brutaalne fantasy, kus näiliselt head on jõhkrad ja näiliselt pahad on kaastunnet tekitavad kannatajad. See, mida ma otsiks „My Little Pony'st”, on asendatud kellegi vaimustusega „Troonide mängust”, ainult et kõik tegelased on kabjalised.
Dekonstruktsioonidega ongi häda, et need mõjuvad enim, kui see, mida pahupidi keeratakse, on sinus mingeid juuri alla ajanud. Nii mõjuvad need originaalsena. Niisama fantasy-tekstina ei oska sellest midagi arvata.
Huvitav oli näha, et siingi on lovecraftilikke elemente – olulisimad sündmused käivitab kombitsatega dimensioonidevaheline elajas. Ta jõuab ikka kõikjale...
5/10 – tekst pole ei eriliselt hea ega märgatavalt laiduväärt. Olen äraootaval seisukohal, sõltub edasisest.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 4/17
Intervjuu: Jüri Kallasega
HÕFFil, kaheksandat korda
Repliik – kaheksa lühijuttu aastas
HÕFF 2017 – lõputa filmid, seltskondlikud üritused ja lekkiv WC
Palju õnne, Lon Chaney
Raamatuarvustus: Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist
Eesti õudus uues kuues
Raamatuarvustus: Astronaudi soovitused eluks Maal
Filmiarvustus: Vene uus ulmefilm: Külgetõmbejõud
Reaktori märtsi juttudest
Raamatuarvustus: Täheaeg 16 Hirmu planeet
Raamatuarvustus: Domineeriv värv: tumepunane.
Uudiskirjandus 4/17
Ulmkonnakroonika 4/17
Jutt: Te olete teine
Jutt: Mitmekihilisem
Jutt: Räppar vastu tahtmist
Järjejutt: Celestia. 2.
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)