(c) ARAD (arad-at-fimfiction.net)
(c) Tõlge eesti keelde Osvald Soobel

Algus eelmises numbris.

4. Kohanemine

Järgmisteks päevadeks võttis maaponi mära, kes oli Solaria pärast tema saabumist tuppa kutsunud, ta kohtlemise alla, mida lihtrahvas nimetas „emalikuks hooleks“. Mära nimega Tark Küpsis juhatas ta tuppa, mida ta võis ajutiselt kasutada, enne kui ta sisuliselt pikali kamandati. Iga vastuväide lämmatati mitme kihi sooja tekiga, seejärel puhuti küünal ära ja uks suleti kärmelt.

Öö möödus kiiresti, sest ennast varjav alikorn mõtles pingsalt, üritades kõigest eelmisel päeval kogetust sotti saada. Samal hetkel, kui päike silmapiiri tagant tõusis, lendas uks lahti ja eriliselt heas tujus Tark Küpsis tuli sisse. Enne, kui Solaria midagi küsida või vastu väita jõudis, oli ta mähitud paksu ja rohmakalt õmmeldud keepi ning ta tiriti õue ringkäigule.

Solariale näidati ja tutvustati kümneid ponisid, kuni ta viimaks leidis, et tal on raske kõiki neid meelde jätta. Kohtade ja nende kasutusotstarvete nagu sepikoda või külakoda, kus enamus ponisid viibis, oli tal aga kerge meelde jätta. Isiksused olid aga täiesti teine asi. Enamus neist olid maaponid, vähem oli pegasusi ja ükssarvikuid oli kõige vähem. Ja igaühel oli siin varjatud kommuunis oma roll.

Pärast nädalapikkust sellist kohtlemist jättis Tark Küpsis põhjalikult läbivintsutatud Päikesetaeva Tähepöörise ja Kuukese juurde ning kappas välja Ristikuga rääkima.

„Noh, laps, kas oled kohanenud?“ küsis Tähepööris muiates. „Ma vist oleks pidanud sind hoiatama, mis siis juhtub, kui me sinna majja läheme. Ma teadsin, et ta lohistab su juba järgmisel päeval ringkäigule, et näeksid, kuidas kõik siin käib.“

„Ma arvanuks, et selline kohtlemine oleks olnud alandav, kui see ei oleks nii hea olnud,“ tunnistas Solaria ja vaatas, kuidas kõnealune mära läks Ristiku kõrvale ning hõõrus ennast täku vastu. Mida selline käitumine tähendab? Ma tean, et lihtrahval on selle kohta sõna...

„Õppetüki esimeseks peatükiks on mõistmine, et sa ei tea kõike,“ ütles vanem täkk naeratades, võttis kannu vett ning rüüpas. Ta terane pilk jälgis üle kannu Solariat ning ta jätkas: „Ma ei tea, milles sinu talent seisneb, aga igast ükssarvikust on kogukonnale palju kasu, kui sa otsustad jääda. Sa oled nüüd läbi küla käinud ja ringi vaadanud... Ega sa ei näinud kuskil kohta, kus sa saaksid appi minna? Ma tean, et ükssarvikud töötavad põldudel ja hoiavad neid soojas, seal oleks kindlasti abi vaja.“

„Õpetaja!“ kilkas Kuukene üles hüpates. „Päikene ütles, et ta võib mind õpetada! Sa tead maagiast kindlasti kõike, eks? Mida sa mulle esimesena õpetad?“

Ma lubasin talle seda tõesti, mõtles Solaria ja püüdis samaaegselt oma tähelepanu jagada hüpleva varsa ning Ristiku ja Küpsise suhtluse vahel, Tähepöörisega suhtlemine pealekauba. „Noh, sellest siis...“ See oli üsna keerukas... Meelde tuli, mis surelikud selle kohta ütlevad! „Konkubiin!“

Tähepöörise suust purtsatas vesi, ta heitis äreva pilgu Solariale ja siis seda, mida Solaria vaatas. Ta sarv sähvatas ja vaikuseloits langes nende kolme peale. „Päikene, kui sa elada tahad, ära kunagi ütle seda sõna Ristiku läheduses,“ hoiatas ta ja pühkis habemest vett.

„Mis asi on konkubiin ja miks see Ristiku vihaseks teeb?“ torkis Kuukene süütu küsimusega niigi pingelist õhustikku. „On see mingit erilist laadi maagia? On see mingi maagia, mida ta ei oska?“

„Ei, Kuukene. See on täiskasvanute sõna ja sina seda öelda ei tohi,“ ütles Tähepööris tõsiselt ja tema kiire reaktsioon ning vihane ilme näitasid seda, et nad ei rääkinud sellistest asjadest esimest korda.

Kohe, kui Tähepöörise poolt kostis„täiskasvanute sõna“, muutus Kuukese ilme kavalaks ning ta küsis: „Kas samamoodi, nagu „liks“ või?“

„Jah, täpselt nii, Kuukene.“

„Aga mis...“

„Kuukene, kas sa oled kuulnud, et Ristik ja Küpsis ootavad varssa?“ küsis Tähepööris, üritades sellega vältida järgmisi sõnu, mis ei tarvitsenud enam nii süütud olla. Kui varsa armiline nägu särama lõi, niipalju, kui seda kapuutsi varjust näha oli, lisas Tähepööris: „Miks sa ei lähe ja ei küsi?“

„Okei!“ rõõmustas Kuukene ja ruttas paari poole. Ta peatus ja komistas ning külvas paari üle küsimustega, mis olid üha ebamugavamad, kui küsitavate näoilmeid hinnata. Küpsise näkku tõusis üllatus, siis puna ja järgmiseks juba piinlikkus, kui ta andis endast parima, et varsa jutuvadaga sammu pidada. Ristik vaatas Tähepöörise poole sellise pilguga, nagu tahaks ta teda ära tappa ja pilk muutus veel vihasemaks, kui vanem täkk irvitas ja kabjaga lehvitas.

„Päikene, ma tean, et asjad käivad siin teistmoodi, ma soovitan sul olla ettevaatlik,“ rääkis Tähepööris tasa. „Kõik ponid on siin võrdsed ja enamik näeb siin üksteises sõpru. See on habras asi, kuid midagi erilist on juhtumas, kui kõik ponid töötavad siin koos. See läheb iga päevaga tugevamaks, kuid ikka veel on kolme rassi vahel pinget. Kui arvad, et mõne poni roll siin solvab kedagi, siis küsi enne minu käest.“

Solaria pilgutas segaduses silmi. „Ma ei saa aru, mis sa mõtled. Nende suhteks on teener ja peremees. Kui ta tegeleb koristamisega, siis on ta toaneitsi. Kui aitab isiklikes asjades, siis on assistent. Kui mu silmad mind ei peta, siis ta rahuldab rohkem nagu... Lihalikke vajadusi. Selliseid nimetatakse ko...“

Ära ütle seda sõna,“ nähvas Tähepööris vihasemalt, kui ennast varjav alikorn oodata oskas. „Sa kuuled minu sõnu, aga ei mõista nende tähendust, laps. Siin paigas on kõik võrdsed. Ta on tema naine ja tema on abikaasa. Nad armastavad teineteist nii palju, kui üks poni teist armastada saab ja nende rassil ei ole siinkohal tähendust. Ükskõik, milline nende varss ka olema ei saa, armastavad nad teda nii, nagu vanemad oma last ikka armastavad.“ Solaria üritas vastata, kuid Tähepööris segas vahele: „Siin pole oluline, kas sul on sarv või tiivad. Siin pole oluline see, mis sa oled, vaid see, kes sa oled.“

See jutt käis vastu kõigele, mida Solaria enda valitsetavast rahvast teadis ja ükskõik, kuidas ta sellele ka ei lähenenud, see lihtsalt ei klappinud. Ilmselt, nagu iga reegli puhul esineb erandeid, võib ka Ristik sobilike partnerite puuduses laskuda järglaste saamiseks enese positsiooni kohta nii madalale, mõtles ta lõpuks. Ta jättis selle ning võttis järgmise teema, millest Tähepööris rääkinud oli... Selle, mis võis selle kommuuni ebarealistlikkusele selgust anda. „Sa rääkisid, et siin toimib mingi jõud, mis ponisid liidab?“

Tähepööris kallutas pead ning Solaria nägi kübara ääre alt imestusest kaardus kulmu. „Kõik ponid, kes on otsustanud siia jääda, et hoida see koht elus ja toimimas, peavad käituma teatud selgelt piiritletud viisil. Kui need ponid töötavad ühiselt, suudavad nad saavutada palju rohkem, kui üksinda. Nad saavutavad palju rohkem, kui sama arv ponisid sama asja tehes Solaria jäigas kastisüsteemis.“

Ennast varjav alikorn suutis sellist mõtetust kuuldes vaevu hoiduda pruutsatamast, aga ilmselt reetis näoilme ta emotsiooni, sest Tähepöörise näol oli näha väsinud ja kannatlikku naeratust.

„Ausus. Ustavus. Lahkus. Headus. Naer. Neid viit asja näed sa siin külas tihti ja kogu oma aastate jooksul pole ma kunagi midagi sellist näinud,“ rääkis vana ükssarvik. „Mõnita, kui tahad, kuid midagi siin toimub ja see on reaalne. Peaaegu et materiaalne. See on midagi rohkemat, kui lihtsalt staatusest või sünnipärast sõltumatu sõprus. Olla osa sellest, on midagi vägeandvat. Ma pole end aastaid nii noorena tundnud, aastaid pole ma tundnud sellist lootust.“

Vägeandvat, mõtiskles Solaria võimalustest, mida see sõna endas kätkeda võib ja üritas aru saada, millest Tähepööris ülepea rääkis. Siin maal oli vägi ammu enne seda, kui tulin mina ja kujundasin liigid ennast teenima. Ehk avaneb võimalus rakendada seda väge... Et püüda seda füüsilisel kujul ja kasutada selleks, et vabaneda Rändaja haardest.

„Me oleme sel teemal juba küllalt udutanud. Loodan, et võtsid mu põhilised soovitused südamesse, või muidu ei ole sind selles maailmas kauaks,“ ütles Tähepööris ning vaikuseloits nende ümbert hajus. „Tule, me peaksime minema põldude juurde. Miski ütleb mulle, et sa võid kuidagi eriliselt sobida selle töö peale.“

--

Solaria lootis näha laialdasi ja lainetavaid põlde, mis olid enne mässu nii tavalised. Tema üllatuseks oli küla põld vaid nende armetu vari. Lainetava vilja või kõrguva maisi asemel olid vaid haledate võrsete read, mis vaevu sõrgatsini ulatusid.

Üllatavaim oli aga see, kui palju vaeva selle armetu saagi kasvatamine nõudis. Kümme maaponi patrullisid vagude vahel, iga kabjapuudutus hajutas maasse maagiat, et pinnasele ja taimedele elu anda. Viis ükssarvikut jalutasid ümber põllu, igaühe valvata oli oma osa põllust, mille kohal nad hoidsid hubisevate tulekerade parvi. Taevas lendlesid mõned pegasused ja hoidsid muidu lauspilves taevast selgena, et põld saaks nende väheste tundide jooksul päikest, mil taevakeha ülalpool silmapiiri oli.

„See hoiabki meie kommuuni elus, Päikene. Ilma kolme rassi koostööta oleksime näljas,“ rääkis Tähepööris, ta vaatas Solaria mõistmatut nägu ning jätkas: „Ilmselt pole sa põllupidamist just palju näinud, kuna oled enamiku elust pealinnas veetnud, mis? Ideaalsetes tingimustes suudavad maaponid saaki kasvatada ja selle eest hoolitseda ilma mingi kõrvalise abita. Praegustes tingimustes hoiavad ükssarvikud taimi ja mulda külmumast ja pegasused taeva selge, kui päike väljas on. Windigo talv on julm, aga me elame selle üle.“

„Windigo?“ küsis Solaria. Tema huvi äratas rohkem ükssarviku terav toon, kui öeldud termin.

Tähepööris vaatas teda ühega oma pilkudest, mis tundus olevat liiga heasüdamlik, et olla kahtlustav. „Windigod olid olendid, kes toitusid emotsioonidest nagu kurjus ja vihkamine ja nad olid tuntud talvise ilma pärast, mille nad endaga kaasa tõid. Sadu aastaid pole enam ühtegi nähtud ja mina arvan, et nad jäid ühe Solaria puhastusaktsiooni ohvriteks. Greifid ja draakonid pääsesid väljasuremisest, kui alistusid talle, aga windigod ilmselt ei alistunud. Naljakas on see, et ponid on arvanud, et Solaria ise on üks windigo ja ta ei hävitanud liigikaaslasi mitte selleks, et ponisid kaitsta, vaid seepärast, et ta on ahne ega tahtnud võimu teistega jagada.“

Tähepöörise jutustus tuletas meelde uduseid mälestusi jääst ja lumest emotsioonivampiiridest, kuid midagi täpsemat Solariale meelde ei tulnud. Ta kapjade ees oli liiga palju väljasurnud liike, ta ei suutnud neid kõiki meeles pidada. Aga viimane lause äratas ennast varjava alicorni huvi. „See väide on absurdne. Miks peaks mõni poni uskuma, et kuninganna Solaria võiks olla keegi selline olend?“

„Ilmselt tema jäise ja lumise välimuse pärast?“ küsis täkk juhmil ilmel. „Iseenesest võiks selline kastisüsteem tekitada päris hästifunktsioneeriva ühiskonna, kui iga poni toimiks nagu mutrike masinavärgis. Aga paraku ei toimi. Pettumus, julmus ja viha on levinud igasse kasti ja Solaria ei tee selle leevendamiseks midagi. Nii see windigo teooria sündiski.“

„Ega sa ometi usu seda?“

„Ei, ei usu. Ma ei arva, et Solaria on üks windigotest. Minu arvates ta lihtsalt ei hooli.“ Selles lauses oli nii palju kibedust, et see pani ennast varjava kuninganna üllatuma. Pealegi oli täkul täiesti õigus. Ta ei jõudnud selle üle kauem mõelda, sest Tähepööris ohkas ja jätkas: „Ei ole praegu see aeg, kus vana ja väsinu peaks levitama muret ja vimma noorele ja lootusrikkale. Tegelikult loodan ma näha, mida sa oma maagiaga teha suudad, et me sulle sobivaima koha leiaks. Kas sa oskad sellist tulekera manada, nagu neil ükssarvikutel seal põllu ääres on?“

„Muidugi oskan,“ vastas Solaria veendunult. Nad kasutasid loitsu, mida Solaria kunagi proovinud ei olnud, seega vajas ta kiiret pilguheitu, et mõista kasutatava loitsu valemit. Tema üllatuseks oli tegu põhjalikult modifitseeritud loitsuga, mida kasutasid tavaliselt lahingumaagid, aga sellel oli hulk pisikesi muudatusi, mis ei paistnud olulised. Ta hingas kergelt, sulges silmad ja manas loitsu nii, nagu ta tavaliselt loitse manades teinud oli.

Ta ette tõusis tulekera, sellise kergusega nagu teinuks selle meistermaag. Erinevalt soojadest keradest põllu kohal, oli see nagu tükike päikest.

„Tartarose nimel, laps, kas sa ei oska piiri pidada?“ katkestas Solaria keskendumise Tähepöörise kisa ja ta avas silmad, et näha, millest selline ärevus.

Täkk oli ümbritsetud sädelevast kaitseväljast, ta rüü ja kübara ääred olid mustaks kõrbenud ja silmis oli paanika. Lumi väljaspool ta kaitsevälja oli hetkega sulanud ja maapind tulekera all oli kohati kõrbenud. Põlluäärne taragi oli mustaks tõmbunud ja mõnest teibast immitses suitsu. Solaria keep oli peaaegu tuhaks kõrbenud, aga lakk, mis selle varjus oli olnud, oli puutumata. Tähepöörise kaitseväli hajus ja ta astus lähemale, ettevaatlik ilme näos. „See oli... Noh... Ootamatu, Päikene. Ega sa viga ei saanud? Pean tunnistama, et olen üllatunud, laps. Loits oli hästi formeeritud, kuid selle vägi oli liiga suur.“ Täku ettevaatlikkus asendus mõtiskleva hindamisega. „Sa taipad loitsumanamise olemust hästi, kuid sind pole piisavalt õpetatud. Kas su õpetaja ei õpetanud sulle, kuidas oma väge timmida?“

„Ei noh,“ vastas Solaria pärast pausi. Põhimõtteliselt on see ju õige. Ma pole kunagi pidanud enda väge timmima.

„Muidugi ei ole ta sulle seda õpetanud,“ pomises Tähepööris ning köhis kõri puhtaks. „Aga kui läheksime põldudest kaugemale ja harjutaksime seda väe timmimist, et saaksime paraja hulga soojust, mis?“

--

Päike oli juba loojumas ja Solaria muudkui üritas ja üritas tekitada paraja kuumusega tulekerasid, kuid ei saanud hakkama. Välu, mille nad harjutamiseks olid valinud, oli põletusjälgedest ja sulanud porist juba kirju. Vaatamata Tähepöörise rahulikule ja kannatlikule õpetamisele pettus alikorn üha enam ja enam. Ülesanne pidi olema ju äärmiselt lihtne. Ei aidanud ka ükssarvikutäku nõuanded.

Väike kari ponisid oli kogunenud ohutust kaugusest Solaria püromaanimängu vaatama, see muutis iga järgmise ebaõnnestumise veelgi talumatumaks. See on väljakannatamatu! Kindlasti on siin peale põldude soojendamise teha ka midagi sellist, mida ma oskan, mõtles ennast varjav alikorn. Ta pidi juba Tähepöörise poole pöörduma, et mõnd muud tööd proovida, kuid ta uhkus peatas ta. See ei ole midagi, vaid lihtne loits, lihtne lähivälja manipuleerimine. Ma olen Solaria, ma ei saa sellisele lihtsale asjale alla vanduda!

Aga probleem ei kavatsenud temale alandlikult alistuda, ta proovis veel kolm korda – ei mingit õnnestumist. Probleem ei olnud loitsus, vaid väes, mida soovitud tulemuse jaoks vaja oli. Solaria lihtsalt ei suutnud piirata oma väge piisavalt, et saavutada vajalik tõrvikutulega võrreldav tulemus. Isegi neid põrgukuumasid kerasid manades ei tunnetanud ta oma väes kergeimatki langust, ta ei suutnud kuidagi mõõta selle kulu ja nii ei saanud ta ka mingit taustsüsteemi, mille põhjal soovitud tulemuseks vajalikku hulka välja mõõta. Kui ta üritanuks olemasoleva oskusega põldudele appi minna, siis ilmselt kõrvetanuks ta taimed ära.

Ent siis turgatas Solarial, et ta teab nüüd täpselt, kuidas lahendada vähemalt üks probleem, mis ta ees on. Ta pöördus kiirelt näoga pealtvaatajate poole ja hüüdis: „Mul on vaja...“ Ta pidi peaaegu ütlema „katsejänest,“ kuid sai selle kurku pidama. Kuidas surelikud nimetavadki neid, kes pakuvad oma teeneid? Ah... „Vabatahtlikku!“

Kuulnud seda hüüatust, tõmbus kari veidi tagasi ja ponid vahetasid närvilisi pilke. Möödus hetk vaikust ning keegi hüüdis „Mina tulen!“ Kari tõmbus kahte lehte ja nooruke pegasusetäkk kappas lagedale. Ta enesekindlus hajus, kui ta sattus külmunud sulalumele ja hakkas libastuma ja koperdama. Viimaks leidsid ta kabjad kõvema toetuspinna ja ta sai sirgelt seista ning Solariale naeratada.

„Päike, mida sa...“ hakkas Tähepööris küsima ja ta muutus ärevaks. „Päikene, oota!“

Kostis õrn särtsatus ning vabatahtliku kõrval hõljus väike tulekera. Kõik pealtvaatajad hoidsid hinge kinni, Tähepööris nende hulgas, ning vabatahtlikus hakkas tõusma paanika, kui ta aru sai, milleks teda vaja läks. Kui selgus, et pegasus ei põlenudki ära, kostis ponikarjast kergendusohete koor.

„Õnnestumine!“ rõõmustas Solaria väikest tulekera vaadates ja temas tõusis... tunne, et ta on saavutanud midagi. Kuna mu maagia ei saa ponidele viga teha, siis saab kasutada vabatahtlikku, kelle abiga saab paraja hulga väge loitsu sisse panna! Ta naeratus venis laiemaks, kui ta kordas katset, mille tulemusel hõljus põllu teise otsa kohal juba teine tulekera. „Ahhaa! Topeltõnnestumine!“ Ta kordas loitsu kümmekond korda, kuni lagendik oli valge ja soe nagu olnuks suvi. Ta loits pidi ääre pealt katkema, kui kari tuli teda õnnitlema ja tunnustama. Rõõmsad näod ja lahked sõnad tekitasid ennast varjavas alikornis emotsiooni, millega ta üldse tuttav ei olnud, aga see oli... Meeldiv.

Solaria oli kogemusest sellises õndsustundes, et ta ei märganud, kuidas Tähepööris oli kõndinud Ristiku kõrvale, samuti ei märganud ta seda innukat pilku, millega vanem täkk noorema poole vaatas.

--

5. Naer

Ei möödunud päevagi, kui jutud Solaria tegemistest levisid ülejäänud varjatud kommuuni elanike kõrvu ja pärast pikki arutelusid Tähepöörise juures voorustest, täpsusest ja mõõdutundest, võis ta osaleda põldude soojendamisel. Ja kuna see töö temas mitte mingit väsimust ei tekitanud, nõustus Tähepööris järgmisel päeval tema soojendatavat piirkonda laiendama.

Mõne päeva pärast laiendati seda veel, siis mõne päeva pärast veel rohkem, kuni jõuti üllatava lahenduseni: Solaria võis ühel päeval nädalas soojendada kõiki põlde, andes sellega ülejäänud meeskonnale nii igatsetud vaba päeva, mil nad said puhata ja taastuda. Plaanis oli anda ka Solariale vaba aega, et ta saaks oma väge taastada ja aidata linnas mõnede teiste tööde juures.

Mida ta aga ei Tähepöörisele ega ühelegi teisele ükssarvikule ei öelnud, oli oletus, et ta võinuks neid põlde soojendada aastaid, enne kui oleks neid tulekerasid manades mingitki pingutust tundma hakanud. Isegi tulekerade mitmesajakordne paljundamine ei tundunud talle raskem kui see maagia, millega ta oma välist kuju hoidis ja alikorniolemust varjas. Ainus probleem, mida Solaria oma töökorralduse juures kohtas, oli poni, kes oli saadetud „tema järele vaatama,“ et oleks kindel, et ta saaks vajadusel abi. Aga „järelvaataja“ osutus kasulikuks hoopis muul moel.

„Oled ikka kindel, et sa puhata ei taha? Mulle tundub küll, et sellise hulga loitsude üheaegne valitsemine võib päris väsitav olla,“ ütles pegasus, kes käis Solaria kõrval naabervaos ja oli enda nimeks öelnud „Kepsutaja.“ Nooruke täkk ei lasknud kunagi mööda võimalust rääkida Solariaga (õigemini rääkida Solariale) ega paistnud külmast vastuvõtust üldse häiritud olevat. Selline käitumine kestis nende vahel ligi kaks nädalat, kuni Tähepööris viimaks märkas, et Solarial käib abiks seesama täkk, kes aitas tal esimest korda õige kuumusega tulekera manada. Solaria võinuks täku vastu kenam olla.

Solaria leidis viimaks nipi, kuidas täkku kasutada. Ta oli märganud, et täku südametöö kiirenes alati, kui ta tema juurde tuli ja ta tegi hulga katseid uurimaks, kas ta maagia mõjutab kuidagi täku keha. Nii lootis ta leida nipi, kuidas Rändaja needus murda ning naasta oma õiglasele kohale siin maailmas. Solaria kavatsus kukkus aga läbi, kuna ta maagia ei tekitanud katsejäneses mingeid negatiivseid efekte ning täku kummaline südametöö jätkus sõltumata sellest, millist maagiat ta täku peale manada üritas.

„Vastus su küsimusele on sama, mis eelmisel korral: see töö pole mulle väljakutse,“ vastas Solaria, üritades Kepsutaja sisikonda tema enda ribidega välja kiskuda. Tuttavlik energiaväli haardus ümber täku kere, aga loits keeldus toimimast. Ta ei lasknud pettumusel enda näost välja paista ning lasi kogutud energial tulekeradesse hajuda.

„See on vapustav! Ma tean, kui tänulikud on teised põllumeeskonna liikmed, et saavad kabjad sirgu ajada ja veidi puhata,“ ütles täkk ja Solaria tundis jälle seda imelikku deja vu tunnet, kui jutt tavapärastelt teemadelt kõrvale kaldus. „Enne sinu tulekut ei olnud neil eriti võimalust veeta aega oma pere, oma sõprade ja... Väga eriliste ponidega.“

„Siis on hea, et minul sellist aega vaja ei ole,“ vastas Solaria ning üritas nagu muuseas Kepsutajat avakosmosesse lämbuma ja külmuma teleportida. Kui Kepsutaja süda jälle kiiremini lööma hakkas, kergitas Solaria kulmu, kui nägi, kuidas tema mõrvakatse täkule mõjunud oli.

Kepsutaja nägu oli punaseks tõmmanud ning ta vaatas kiiresti kõrvale, kui Solaria pilk tema peale langes. Ta kõverdas suud ja kogeles: „E-ega see sellest pole, et me nii palju aega koos oleme veetnud?“

Peaaegu seosetu kõne, suurenenud vererõhk ja kiirenenud südametöö... Kas mul on edulootust? „Mul ei ole selliseid suhteid ja mul ei ole sellist aega vaja,“ ütles Solaria, üritades Kepsutajat uuesti teleportida, jälgides samal ajal hoolega oma katsejänest. Erinevalt eelmisest katsest, hakkas Kepsutaja pulss ja puna kahanema. Ta proovis mõned korrad rääkida, kuid ta ei suutnud. Kuidas ma vihkan ebaõnnestumisi, halas Solaria sisimas ning jätkas oma patrulli.

„Ah jah, see on hea ju? Palju vaba aega lihtsalt,“ õnnestus Kepsutajal viimaks öelda, kui ta oli end kogunud ja taas Solaria kõrvale traavinud. „Enamikel päevadel pean ma taevast selgena hoidma, et põllud saaks võimalikult palju valgust, kuniks päike paistab. Ülejäänud aja veedan siin... Koos sinuga.“

Ta süda hakkas jälle kiiremini lööma ja Solaria tundis sisimas ärritust – ta polnud veel mitte mingi loitsuga alustanud! Mis nüüd ometi toimub, mis vastuolud need olgu?! Äkki pole asi minu katsetes, vaid materjalis, millega ma töötan? Selle kinnitamiseks tuleks teistsorti katseid teha...

„Väike Kuukene paistab sinusse kiindunud olevat. Sa pead päris hea õpetaja olema! Tähepööris on teda õpetanud nii kaua, kui ma siin olen olnud, kuid tal on vist keskendumisega probleeme.“ Lühikest peatust kasutas Solaria selleks, et üritada Kepsutaja kaela telekineesi abil kahekorra väänata, aga midagi ei tulnud välja. Täkk jätkas kõndimist, nagu poleks ta elu kallale kiputudki. „Sa oled liiga noor, et sa võinuks olla õpetaja enne kõike seda, mis juhtus. Kas sa olid pealinnas üliõpilane?“

Järjekordne vihasööst segas Solaria keskendumist, kui jälle üks surelik ta välimuse järgi vanust pakkus. „Ma olen sinust vanem,“ ütles ta, ja ta häälest pidi kostma ärritust, kuna täkk võpatas neid sõnu kuuldes.

„M-muidugi oled! Ma ei tahtnud öelda, et sa kogenematu oled või miskit!“ ütles Kepsutaja kiiruga, vabandas jälle ja kogeles edasi. Solaria hakkas tema lipitsemisest tüdinema.

Alles siis, kui Kuukese keebis kuju küla poolt allamäge lähemale põrkles, muutus Solaria erksamaks. Väike sälg tegi üle aiateivaste üsna ettevaatamatu hüppe ning peatus ennast varjava alikorni ees. „Päikene! Päikene! Su vahetus on läbi ja ma tahan sulle midagi näidata!“

„Aga...“ alustas Kepsutaja, kuid varss pööras oma pimedad silmad tema poole ja näitas keelt.

„Sul oli küllalt aega üritada Päiksega flirtida, Kannike! Nüüd on minu kord temaga aega veeta!“ teatas Kuuke ja justkui käsu peale ilmus nähtavale järgmine ükssarvikute vahetus, kes traavisid küla poolt mäest alla. Nende tulekerad olid juba valmis manatud ja nad võtsid viivitamata oma kohad sisse, kui Solaria oma loitsud katkestas.

„Flirt?“ kokutas Kepsutaja ning ta pulss kogus taas tuure.

„Kannike?“ küsis Solaria, vaadates vaheldumisi elevust täis varssa ja täkku, kes oli infarktile lähemal kui kõigil neil nädalail, mil Solaria teda selleni viia oli üritanud.

„See on ta nimi, totakas!“ ütles Kuuke, kallutas pead ja näitas kabjaga täku suunas. „Kas ta ütles sulle mingi muu nime? Nagu näiteks Kepsutaja? Ristik rääkis, et ta tutvustab end nõnda kõigi märade ees, aga ikkagi hüüavad kõik teda Kannikeseks.“ Varss kehitas õlgu ega teinud Kannikese kokutamisest ja puterdamisest välja. „Mida iganes, aga meil on aeg minna või me magame selle maha!“

Kuuke tuiskas minema ning Solaria traavis järele. Mida nüüd, mõtles ta, kui nad põiklesid küla ääres väiksemate majade vahel ja hiilisid varjust varju, kui keskväljakule lähemale jõudsid. „Kuukene, mida me siin teeme?“ küsis ennast varjav alikorn.

„Tss! Ole tasa või sa rikud kõik ära!“ sosistas Kuuke, lömitas maha ja roomas ümber järgmise nurga.

Mida ta teeb? Tal ei tohiks vaja olla otsenähtavust, et „näha,“ kui ta kasutab oma puude kompenseerimiseks loitsu, mõtiskles Solaria varsa toimetamisi jälgides. Keep, mis tal alati seljas oli, oli siin maja kõrval koli vahel ideaalne kamuflaaž, aga ta värises, kui paigale jäi. Ta ilme oli hoolikalt ükskõikne ja Solaria ei saanud aru, mida see kõik tähendas, kuni ta heitis pilgu üle hoovi teisele poole.

Hoovi teises ääres oli väike maja, kus elasid Ristik ja Tark Küpsis ning kõik paistis esmapilgul täiesti tavaline. Järgmisel hetkel tajus ta ukse kandis mingit loitsu, mis pidi aktiveeruma, kui mõni poni sinna kabja pani. Loitsu sisemised keerud olid nii segased ja puntras, et alikorn ei tabanud selle algusi ega lõppe ega eesmärki, siis vaatas ta jälle enda kõrval kössitavat varssa.

See on vist lõks Ristiku jaoks, järeldas Solaria ning vaatas taas ukse poole. Tuleb nentida, et olen üllatunud, et keegi nii noor on suuteline selliseks riukaks või kavatsuseks. Kui ta on piisavalt vana, et luua selline lõks vaenuliku ükssarviku elimineerimiseks, siis äkki sellise mõttega lõks ajab selle ohvri piisavalt kauaks segadusse, et mõjuda surmavalt? Miks ta seda teeb üldse?

Olukorra lahtimõtestamine jäi aga pooleli, sest see, kelle jaoks lõks mõeldud oli, ilmus hoovi. Ristiku seljas oli mingi lihtsam keep, mis oli täis tolmu ja ümbruskonnas kasvavate mändide okkaid. Ta pidi oma tööst tõesti väsinud olema, sest ta ei kõhelnud sekunditki, kui pani kabja läbi ukseava ja loits hakkas tööle.

Solaria tõmbus pingule ning tontlik muie tõusis ta näkku. Väiksest Kuukesest võiks saada mu õpilane, kui keegi nii noor on nii kaval, et suudab kõrvaldada lahingumaagi ilma otsese rünnakuta. Äkki ei pea mina siis oma raevu kasutama, kui agendid ja palgamõrtsukad on samamoodi head...

„Kallis? Ma olen kodus ja puuriidad on taas piisavalt kõrged,“ ütles Ristik ja avas ukse, märkamata, et ta karv ja lakk olid nüüd helelillad.

Mis asja?

„Kas see toimib? Kas see töötab? Ristik oli üks igavene liks, kui ma kohtumise ajal Tähepöörisele vingerpussi tegin, nüüd tahtsin ma talle tagasi teha!“ rääkis Kuuke kiiresti.

Solaria segaduses pilk langes taas varsa peale... Ja nägi, et isehakanud ründaja oli samuti helelilla. Lõksu mõte oli muuta Ristiku värve, kuid valesti manatud loits mõjus Kuukesele kah? See on... See...

Esimene märk sellest, et midagi on valesti, oli Solaria kõhulihaste pinguldumine. Ennast varjav alikorn oli sedavõrd häiritud Kuukese rünnaku ebaloogilisusest, et ta ei tunnetanud seda enne, kui see pinge haaras ka ta rinna. Kägisev heli vallandus ta suust, ta üritas hoida meeli selgena ja enese seisundit analüüsida. Ja siis tõusis ta pähe õõvastav mõte. Mis siis, kui lõksu eesmärgiks ei olnudki Ristik, vaid hoopis mina? Hirm tõusis Solaria meeltesse, kui lihastõmblused õhu ta kopsudest välja pressisid ja talle tundus, et ta ei saa enam sisse hingata.

Kuuke küsis midagi, kuid ta ei kuulanud, sest ta kammis maagiaga oma keha. Mingeid loitse ta ei leidnud ja krambid kahekordistusid vaatamata ta otsingutele. Ta üritas loitsu hajutada, kuid seda segasid kopsud, mis õhupuudusest valutama hakkasid. Solaria püüdis varsale otsa vaadata pilguga, mis lubas aeglast ja valulikku surma, kuid vaadet hakkasid segama pisarad, kui lihastõmblused ta näoni levisid.

„Mis siin toimub? On Päiksega kõik korras?“ küsis kuskilt Ristiku hääl.

Minuga pole üldsegi kõik korras, tohlakas, see vars üritab mind tappa, karjus Solaria oma mõtteis ja ta jalad hakkasid tõmblema, nagu kogu ülejäänud keha.

„Ma... Arvan, et ta naerab, aga ta vist ei tea, kuidas ta seda teha?“ vastas Kuuke küsimusega.

„Korras siis? Aga ütle mulle, kui ta abi vajab. Ja miks sa lilla oled?“

„Ise oled lilla!“

Hetk vaikust.

„Kuupaiste! Pööra see kohe tagasi!“

Kas see on NAER? Kuidas saavad ponid seda vabatahtlikult üle elada? Maksan sulle kätte, Kuuke! Sinu „naer“ saab olema tuhat korda hullem, vandus Solaria, kui tal õnnestus kopsud taas õhku täis tõmmata. Aga kohe kaotas ta kontrolli oma hingamise üle ja järgmine lagin haaras ta keha.

Vaatamata asjatutele pingutustele oma hingamist stabiliseerida ja takistada üle keha levivaid lihastõmblusi ja et sellest taastumiseks kulus minuteid, ei saanud Solaria eitada, et terve ülejäänud päeva tundis ta ennast palju paremini.

--

6. Märgid.

„Naerujuhtumist“ oli möödas peaaegu terve kuu. Solaria õppis salakülas elavatest ponidest midagi täiesti ootamatut, üritust, mida lihtrahvas nimetas „peoks.“

Solaria pidi ringijooksvatest varsakarjadest peaaegu üle hüppama, kui ta otsis teed Kuukese tuttavliku keepi mässitud kogu suunas. „Mis sellise asja põhjuseks on? Ma ei tea küll ühtki nii tähtsat sündmust, et sellega sellist kogunemist võiks kaasneda,“ küsis ta, üritades segasest liikumisest mingitki sotti saada. Hulk täiskasvanud ponisid olid tavapärase töö kõrvalt aega leidnud, nad aitasid kaunistusi üles panna ja lobisesid omavahel.

„Pilvi ja Kippar said puusamärgid!“ ütles Kuuke sellise õhinaga, nagu see selgitanukski kõik. „Ja Kannikese märk muutus täiesti teiseks! Me peame üks kord aastas pidu nende ponide auks, kes on saanud puusamärgid või kellel need muutunud on. Aga ma arvan, et see on sinu pärast, et tänavune pidu nii vara korraldati!“ Kapuutsi varjust armilisest näost paistis lai naeratus.

Solaria mõtles edasi pärida, kuid miski, mida Kuuke mainis, pani ta peatuma. „Minu pärast? Miks sa seda arvad?“ Kuni mina troonil olin, ei peetud mingeid pidusid...

„Sinu märgi pärast!“ teatas Kuuke rõõmsalt. „Sina tulid ja sa tegid nii palju tööd, et põllusoojendajad said puhata! Kõik ponid räägivad, kuidas kõik on hakanud sulama, mis tähendab, et päike tuleb tagasi, mis tähendab, et põllusoojendajad saavad veel rohkem vaba aega, et teisi ponisid aidata, vaat seepärast saame pidutseda!“

Sula... See ei ole võimalik! Solaria pingutas oma meeli ja tunnetas laotust, ka hõõguvat taevakeha, mille liikumist ta valitses ja pidi ehmatusest peaaegu kukkuma. See on planeedile ligemale tulnud! Ma suudan veel orbiiti kontrollida, aga kaugus ei allu mu korraldustele. Rändaja, su surm saab olema aeglane ja piinarikas, kui ma sinu needusest taastun. Vaatamata selle sajatuse julmadele sõnadele, ei olnud selles kaugeltki mitte nii palju viha, kui varasemates oli olnud. Ehkki väiksemgi kontrollikaotus mu maagia üle on masendav... Siis selline muutus on talutav. See muudab külaelanike eluolu kergemaks.

Seda mõeldes heitis Solaria pilgu taas külaväljakule kogunenud ponidele. Pakse riideid eriti enam ei paistnud, mõnel ponil oli seljas vaid vest. Peaaegu kõik väljakul mängivad varsad olid aga üldse ilma riieteta.

„Kuuke, miks sina teiste varssadega ei mängi?“ küsis Solaria. Tema häälest kostis aus uudishimu. „Ma olen märganud, et ponid siin kogunevad seltskondadesse, vastavalt nende tööle, huvidele ja eale. See tundub kummaline, et sina oled alati kas minu või Tähepöörise juures.“

Varsa naeratus vähenes pisut ja ta seletas: „Noh.... Teised varsad arvavad, et ma olen... Tontlik. Ma olin peaaegu koguaeg toas, aga siis õpetas Tähepööris mulle tajumisloitsu, millega ma hakkasin tunnetama asju enda ümber. Ma mõtlen oma silmadele ja ma ei pea nägema ponisid, et teada kus nad on ja see hirmutab neid. Mõned arvavad, et ma olen vist mingi kummitus.“ Ta kõhkles hetke ja jätkas kiiruga: „Sellest pole midagi. Ükski poni ei kiusanud mind pärast seda, kui õppisin tegema isetabavaid lumekuule, kasutades telekineesi ja meelitusloitsu!“

Kujutlus Kuukesest, kelle ümber hõljub kümneid lumepalle, ja kes karistab oma vaenlasi nagu Solaria enese miniatuurne vorm, pani ennast varjava alikorni muigama. „Nad ei oska arvata, kui võimsaks sa võid saada, Kuuke. Küll nad oma viga tulevikus tundma õpivad.“ Naeratus kadus aeglaselt ta näolt, kui järgmine küsimus ta mõtteisse tõusis. „Kuuke, miks sa seda rasket keepi maha ei võta? Sul peaks selle all juba üsna palav olema.“

Varsa rõõmus naeratus kadus täielikult ja nägu tõmbus kapuutsi varju. „Ma ei saa,“ ütles ta tasa.

„Miks sa ei saa?“ küsis Solaria uudishimulikult, aga kapuutsi alt ei kostnud mingit vastust. Ta ei hakanud end peale suruma, kuna Kuuke paistis keebi all lausa kössi tõmbuvat. Selle asemel meenutas Solaria teisi vestlusi, mis ta varsaga pidanud oli, ning tahtis kabja otsaette panna, kui talle meenus huvitav asi, mida siin justkui üle tähtsustati. „Sa rääkisid, et see pidu on nende auks, kes said puusamärgi, aga sa ütlesid ka... Et mõnel on märk muutunud?“

„Jaa! Mõnedel ponidel, kel märk on juba puusal, on see muutuma hakanud!“ rääkis Kuuke õhinal ja tema harjumuspärane rõõmsameelsus oli taastunud. „Seda juhtub harvemini ja Tähepööris arvab, et see on sellest, et see maagia, mis neid märke tekitab, on viimaks elama hakanud. Igal ponil, kel märk juba puusal, võib see muutuma hakata ning neil, kel veel ei ole, võivad ilmuda täiesti imepärased märgid!“

Mitu korda võib üks varsakönn raputada minu loodud maailmakorra alustalasid? See peab olema tahtlikult korraldatud! Solaria ohkas löödult. Ta hakkas väljakule kogunenud ponisid tähelepanelikumalt vaatama ning pidi taas kabjaga otsaette lööma, sest ta polnud seda enne tähele pannud.

Väljakul liikus üle kümne poni ja alles nüüd, kui Solaria tähelepanelikumalt vaatas, märkas ta, kui laialt need märgid varieerusid. Kui mõned puusamärgid olid oodatavad, nagu näiteks maaponide märgid, mis seostusid põllupidamise või muu raske tööga, siis enamiku märgid olid... Erilised. Ristiku ja Küpsise juures lobises seotud lakaga pegasus, kellel oli puusal liivakell, Küpsise ja Ristiku märgid aga seostusid nende nimedega. Kahel kõige energilisemal varsal olid seal pilv ja teisel hüplev kivi. Kannikesel oli puhta arusaamatu märk – mingi kogum mulle.

Mida see tähendama peaks? Solaria mõistus karjus. See oli vapustav. Märgisüsteem oli loodud selleks, et igal ponil oleks oma eesmärk! Kuidas sai see küla toimida, kui neil siin ei olnud täpselt määratletud rolle?

Tema katsed nähtust aru saada katkesid ootamatult, kui tuttav teravatipuline müts talle läbi külakoja akna silma hakkas. „Kuuke, ma lähen räägin veidi Tähepöörisega, eks?“

„Ma ei tea, palju sa temaga rääkida saad, kui ta töötab. Ta ei taha kunagi rääkida ega midagi teha, kui ta oma raamatutes tuhnib,“ vastas Kuuke pahuralt.

„Ma tulen kohe tagasi, kui jutud aetud, siis äkki näitaksid mulle seda imelist toitu, mida „koogiks“ nimetatakse ja mida sa nii hirmsasti armastad?“ pakkus Solaria ja varss naeratas ootusärevalt. Teinud varsal tuju heaks, tungis ennast varjav alikorn läbi ponikarja külakoja poole.

Tähepööris oli hõivanud ühe nurgalaua, mis oli täis igasugust kirjalikku materjali. Kirjarullid ja raamatud olid laotud pinkidele ja laud oli viimase tollini täis lahti rullitud pärgamenti, suuremas osas vähemalt kolmes kihis. Ükssarvik paistis olevat sügavalt mõttesse vajunud, ta lihtsalt vaatas tööd enda ees. Ta oli sedavõrd keskendunud, et ei pannud üldse tähele, kui Solaria tema juurde jõudis ning üle ta õla vaatas.

Laual lebasid loitsud ja maatriksid ja need olid äärmiselt keerulised ja midagi kaugelt rohkemat, kui lihtne lähiümbruse mõjutamine, milles enamik loitsudest seisnes. Üks lõpetamata loits äratas eriti Solaria tähelepanu ja üllatas teda, sest selles paistis tema sisseseatud jäiga märkidekontrolli likvideerimise alus. „Ah...,“ ütles ta, kui aru sai.

Rohkem ta uurida ei jõudnud, sest Tähepööris peaaegu hüppas toolilt maha ja viskus ringi ning oli seljataha ilmunud märaga silmitsi. „Päikese nimel, laps! Kas sulle pole kunagi õpetatud, et niimoodi ei tohi ponide taha hiilida? Sõjast on juba mitu aastat möödas, aga mõnel meist on veel refleksid, mis mõeldud lahingus kasutamiseks. Sa võid haiget saada!“

Ennast varjav alikorn kohmerdas tagasi, tundes end kui paha pealt tabatuna. Ta proovis mõned korrad seletada, aga Tähepööris ohkas ja naeratas. „Vabandust, et häält tõstsin. Ma mõtlesin, et äkki oleksid väljas ja naudiksid koos Kuukesega sooja ilma?“ küsis täkk, vaadates korra pabereid, siis jälle Solariat. „Aga seoses sellega... Ega sa kuidagi tea, miks ilm niimoodi käitub?“

„Ei, ei tea,“ ütles Solaria. Ta ütles seda vist liiga rahutult, kuna Tähepöörise kulm tõusis üsna kõrgele. Solaria jätkas kohe: „Kuigi su küsimus on hea, on mul veel üks küsimus. Kuuke rääkis just selle kogunemise põhjusest ja et mõned märgid, mis ponidel on, ei ole... Need ei ole sellised tüüpilised märgid, mida ma olen harjunud ponide puusadel nägema.“

Tähepööris hoidis Solariat oma kõiketeadva pilgu all. Hetke pärast täkk noogutas. „Ma arvan, et seda oli oodata. Külmal ajal olid kõik ponid liiga hõivatud, et märgata mõningaid muutusi. Sa oled ju igale rassile tüüpiliste märkidega tuttav, eks? Ja ma pakuks, et Kuukese seletus tekitas sinus vaid rohkem küsimusi?“ Kui ennast varjav alikorn mõlema küsimuse peale noogutas, siis täkk jäljendas tema noogutusi ning kogus mõtteid.

„Võin vist öelda, et Ristik oli esimene. Ära nüüd ütle, et kolm ristikulehte oli Solaria ajal lahingumaagi kohta normaalne märk?“ alustas Tähepööris ja muigas kergelt, kui nägi Solaria silmis teravat pilku. „See selleks, aga ta oli pärast üht lahingut peaaegu suremas ja kaotas teadvuse. Kui ta ärkas, oli ta meie kalli Küpsise hoole all. Omavahel öeldes, kui ta avas silmad ja nägi seda mära esimest korda, tundis ta, et tema ebaõnn on viimaks pöördunud. Ja kui ta lõpuks voodist tõusis, oli ka ta märk muutunud. Sealtmaalt loobus ta ka oma vanast identiteedist selle kasuks, mis tal on nüüd.“

Aga... Aga see on ju arulage! Kui sul on väge, et muuta endaga seotud märk, miks sa siis näed vaeva sellise mõttetusega, nagu sihuke õnnesümbol? Solaria ei saanud aru. „Ma pole kindel, et mõistsin seda. Sa suutsid ta märki muuta, aga....“

Tähepööris tõstis kabja. „Pean möönma, et olen üsna üllatunud, et suutsid minu puudulikest märkmetest sellised järeldused teha. Aga sul on õigus vaid osaliselt,“ ütles ükssarvik, vaadates märkmeid enda ees, ja tuhnis siis veidi selle virna jalamis. „Ma uurisin võimalusi see märgisüsteem murda, et me saaksime Solaria kastisüsteemist vabaks, aga siis sain teada huvitavast arengust Ristiku juures. Üsna pea pärast seda hakkasid märgisaamise eas varsad omandama puusamärke, mis olid kaugel sellistest, mida me ootasime.“ Ta vaatas Solariat ja naeris. „Nagu oleks märgisüsteem iseenesest murdunud. Kui märgid muutuvad iseenesest, on ju üsna rumal arendada loitsu, mis märke muutuma sunniks.“

Lõpetanud oma seletamise, heitis Tähepööris Solariale ühe oma kahtlustavatest pilkudest. „Ma kardan, et sa oled minus uudishimu äratanud, Päikene. Sul on õigus keelduda vastamast, aga ma olen sunnitud küsima: On see märk su puusal seesama, mis sul alati on olnud?“

„J-jah, muidugi jah!“ kinnitas Solaria, üritades näida nii enesekindel, kui suutis, ehkki ta kippus Tähepöörise pilgu all kössi tõmbuma. Kas ta küsis seda seepärast, et ta ei tea vastust või seepärast, et ta just teab? Väike paanika hakkas Solaria meeltesse tõusma.

„Jah, ma arvasin kah sama,“ vastas täkk, noogutas ja vabastas Solaria oma pilgu haardest. Ta istus laua taha tagasi ning hakkas märkmeid uurima. „Me oleme näinud seda fenomeni vaid paar aastat ja sedagi vaid käputäie varssade ja noorte ponide peal. Siin pole midagi konkreetset, kuid siin paistab korrelatsioon seoses ilmuvate märkidega ja tunnustega, mida märgikandjad omavad. Kõik nad seostuvad viie omadusega, aga viis on vist vähe või mis? Midagi on siit puudu.“

Kuna täkk teda enam ei jõllitanud, julges Solaria jälle edasi astuda ning vaadata üle Tähepöörise õla. „Viis? Kas see on seoses nende omadustega, millest rääkisid mõni aeg tagasi? Ausus, ustavus...“ Ta sõnad surid huultele, kui ta üritas jälle mõista kümneid loitsusid, mis olid kas pooleli või alles teoreetilises arengujärgus. Ajarännak, tegeliku potentsiaali vallandamine, tõlke- ja interpreteerimisloitsud, pealegi veel hunnik uuringuid millegi ümber, mida nimetati „harmooniaelementideks,“ kattis pea igat paberilehte ta ees. Vana ükssarviku paberitööde uurimised jäid paraku katki, sest uks lendas valju kolakaga lahti.

„Päike! Päikene! Sa pead seda proovima!“ hüüdis Kuuke, kes galopeeris Solaria poole. Ta selja taga telekineesiväljas hõljus kandik selle müütilise „koogiga.“ Koogitükk viskus vähimagi hoiatuseta otse ennast varjava alikorni näo suunas, kuid peatus paar tolli enne nina ning jäi rahulikult hõljuma.

Varss lausa väriseb ootusest, et kuna ma seda „kooki“ proovin. Äkki on naljakas vaadata, mis teda niimoodi erutab, mõtles Solaria, kui näksas pakutud maiust. Siis näksas veel. Siis juba hammustas. Siis hammustas juba laialt. „Kuuke, ütle mulle... Kas seal on veel seda kooki?“ küsis ta, kui oli varsa pakutu kõik viimseni ära söönud.

„Jah, on küll! Aga peame kähku minema, muidu saab otsa!“ vastas Kuuke ringi viskudes ja uksest välja sööstes. „Kuna saak tuli nii hea, saime ka kõiki suurepäraseid maitseid ja aroome ja kaunistusi, nagu maasikad ja...“

Solaria traavis varsa sabas, näol naeratus. Tähepöörise igasugused sepitsused lükkusid tahaplaanile, kuna teda piinas tõsine mure, et kas ta veel seda oivalist maiust saab, mida surelikud tema eest kogu tema valitsemisaja jooksul varjanud olid.

--

7. Kahetsus

Solaria puhkas sohval oma toa akna kõrval ning rüüpas sooja jooki, mida Tark Küpsis nimetas „kakaoks.“ See jook, aga ka kook ja muud tavalised toidud olid ennast varjava alikorni jaoks viimastel nädalatel justkui salapatuks muutunud. Ma teen seda, et paista surelike hulgas tavaline, mõtles ta ja rüüpas pika sõõmu. Kui aeg saabub, lõpetan sellised asjad ära. Aga see aeg pole käes. Libaükssarvik rüüpas järgmise sõõmu ja nautis sooja tunnet, mida kakao temas tekitas, vaatas siis üle kruusiääre teist poni oma toas.

Kuuke istus ta kõrval, keha täielikult keebi varjus. Arme täis nägu oli küll kapuutsi all, kuid Solaria võis niisamagi ette kujutada põnevust ta näos. Põnevus asendus arusaamisega, siis rõõmuga ja ta ütles: „See on...“

POP!

Solaria näkku tõusis tontlik naeratus, kui Kuuke toast haihtus. Ta rüüpas jälle kakaod ning vaatas raamatut, mille ta lugemiseks oli võtnud. Tähepöörise tööd on... Üllatavad. Ta tulemused on täiesti absurdsed, kuid nendes on loogika, mis omakorda on ahvatlev. Ja mõjuv.

Koridoris lähenes kabjaklobin, uks lendas lahti ja Kuuke tormas tuppa. „See on teleport...“

POP!

Solaria ei tõstnud varsa poole pilkugi, kui viimane taas haihtus. Mõtted ta peas läksid lausa keema, kui ta edasi luges. Tähepööris teoretiseeris, et selle maailma rassid on suutelised maailma oma maagiaga mõjutama, olles samas omakorda mõjutatud maailma poolt. Ta usub, et need „elemendid“ esindavad ponide tõelist ja ehedat olemust ja selle küla edu on tõestuseks, et nad võivad saavutada „harmooniat“ ja seeläbi palju edukamad olla.

Enne seda, kui Solaria siia varjatud kommuuni saabus, lükanuks ta selle idee kohe kõrvale. Ilmselt põletanuks ta sellise ketserliku teksti kohe ära ja selle lollaka autori kivikujuna oma aeda paigutanud. Nüüd aga...

Jälle lähenesid uksele kiired sammud ning Kuuke tormas ukseavast läbi. „See...“

POP!

Tähepööris uskus, et maailm on selle elanike peegeldus ja vastupidi, et kui üks paraneb, siis teine vastab, mõistis ta ja tung raamat ära põletada asendus küsimusega. Aga kui tal on õigus? Idee millegi nii suure ja monumentaalse tähelepanemata jätmisest ärgitas filosoofilisi mõtisklusi kahe poole vastasmõju ümber. Peast käis läbi igipõline küsimus munast ja kanast, kuid ta ei jõudnud pikalt mõelda, kuna uksepiidalt kõlas koputus.

„Tere õhtust, Päikene,“ ütles Tähepööris sisse astudes. „Vaatan, et sa loed mu vanu märkmeid nagu nohik. Loodan, et see ei sega sul Kuukest õpetamast.“

„Ära ole rumal, Tähepööris. Ma just õpetan teda.“

Lähenev kabjaklobin andis lähenevast varsast märku. Ta hingeldas kergelt ja küsis: „Miks see on...“

POP!

„Õpetad?“ küsis vana ükssarvik kahtlevalt.

„Muidugi,“ ütles Solaria kakaod rüübates. „Ta imeb kõik teadmised endasse kui käsn, siis ma mõtlesin, et õpetaks talle, kuidas tuvastada loitsu mõjusid ilma oma maagiat kasutamata. Lihtne vaatlus on kõik, mida vaja läheks, ei mingit keerulist valemit.“

Kuuke tormas üle läve, hüüdis „Ma...“

POP!

„Lihtne vaatlus?“ kordas Tähepööris kahtleval toonil. Ta tõstis kabja lõua vastu ning heitis kiire pilgu üle toa. „Peab märkima, et su nõidus on siin kavalalt manatud, kuid oled sa ikka kindel, et ta suudab välja mõelda, mis tingimustel see aktiveerub?“

Solaria keeras laenatud raamatu järgmise lehe. „Olen päris veendunud, et ta haukab need parameetrid lahti. Tegelikult istus ta siin oma veerand tundi enne, kui selle nõiduse esimest korda vallandas.“ Ta katkestas lugemise ning heitis ükssarvikule solvunud pilgu. „Kas kahtlustad, et mul on selle katsega mingi tagamõte?“

Taas kostis koridorist kabjaklobin, aga seekord see aeglustus lõpuks rahulikule sammule. Kuuke ilmus uksepiida tagant nähtavale ja küsis: „Kuidas see...“

POP!

„Ma ei süüdistaks sind kunagi milleski sellises, Päikene,“ ütles Tähepööris kõrvale vaadates. „Keskmine poni võiks arvata, et teed seda kättemaksuks selle eest, et Kuuke ütles sulle, et tuline sinep on üks eriline koogikreem. Või selle eest, et puistas enne hommikust vanniskäiku su kasukasse veidi jahu. Sa oled meie vigurivändal üsna sihikul, seega keskmine poni võiks arvata, et teed seda kättemaksuks.“

„Noh, seega peaksin olema vist tänulik, et sa oled üle keskmise poni, eks?“ vastas Solaria ja suunas täkule pilgu, mis pannuks keskmised ponid kössitama.

Traaviv kabjaklobin hakkas juba hingeldamise varju kuhtuma ja kaks vanemat poni peatasid jutuajamise, kui Kuuke uksepiida tagant taas tuppa jõudis. „Ma hakkan...“

POP!

Tähepööris itsitas abitult ja kallutas pead nii, et kübaraäär varjas pilgu. „Siinkohal tuleb sind muidugi tunnustada, sa suudad teda ennast kokku võtma panna. Ta pole sinu õppetükkide üle kunagi kurtnud, see on midagi, mida mina üle kahe päeva järjest ei suutnud.“ Ta ohkas ja taganes koridori. „Ma lähen tagasi alla paberite juurde. Kui midagi vaja on, anna aga teada.“

Solaria noogutas täkule ja jätkas lugemisega. See, mida ma tunnen, on rahulolu õnnestunud õppetunni andmise üle, mõtles ta, hoidudes loendamast, mitu korda Kuuke samasse lõksu langenud oli. Kuuke tunneb suurt naudingut, kui õpetab mulle tavaliste ponide elu. On see siis vale, kui minagi tunnen tema õpetamisest rõõmu?

Õhtutunnid läksid mööda ning Kuukese kiired galopid kahanesid traaviks, siis sammuks, lõpuks aeglaseks sammuks. Kesköö oli möödas, kui ta leidis viimaks võiduka vastuse: „Tähed... Esimene sõna... Sõna loeb... Teleport.“ Varss hingeldas pikalt ning vaatas siis Solaria poole, võidukas naeratus näos.

„Tubli!“ kiitis ennast varjav alikorn. „Mida sa sellega nüüd õppisid?“

Möödus minut, kuni varsa hingamine rahunes. „Seda, et kui ma mõnd poni lollitama lähen, pean olema kindel, et minust jälgi ei jääks?“ küsis ta aeglaselt, ilmutamata vähimatki kahetsusmärki.

„Osaliselt õige,“ ütles Solaria raamatut sulgedes. „Sa pead ka õppima, kuidas oma sihtmärke paremini valida. Tähepööris ilmselt ei reageeri, Ristik ilmselt sõimab sind, Tark Küpsis võib su nädalaks maiustusteta jätta.“ Kättemaksuhimuline irve tõusis ta näkku ja ta püüdis seda ka häälde üle kanda. „Isegi mind võid valida. Kas nüüd saime aru?“

„Täielikult! Ma luban jääda vahele vaid ponidele, kes on liiga täiskasvanud, et ise pulli teha!“ kuulutas Kuuke itsitades ja ta õpetaja lõi kabja otsaette. Itsitus lakkas viimaks ja varss istus maha. „Päikene, kas ma võin täna siin magada? Ma ei viitsi oma tuppa minna.“

Solaria kergitas kulmu ning ohkas alistunult. „Sa võid jääda. Tähepöörise raamatud on nii põnevad, et ilmselt ma ei maga. Võid mu voodis magada, kui... Mis asja sa teed?“

Selle asemel, et minna toanurka lihtsasse sängi, traavis Kuuke sohva juurde ja hüppas üles. Varss puges Solaria vastu ja kui ta end sisse oli seadnud, vaatas oma kapuutsi alt suurte silmadega libaükssarviku poole. „Tähepööris luges igal ööl raamatuid ja ma ei jäänud kunagi ise magama. Ega sa pahanda, kui magan sinu kõrval? Ma luban, et ma ei sega sind.“

Mis sorti loits see veel on... See sund, mõtiskles Solaria, kui tundis ennast nüüd nende pimedate piimvalgete silmade vangina. Ei mingit maagiat ega midagi pole mu peale suunatud, aga ma ei suuda keelduda! „Noh hea küll... Aga ma nõuan, et sa keebi maha võtaks. Tänane õppetükk ajas su kohutavalt higistama ja ausalt öeldes pole ma kindel, kas seda keepi pestud on. Kunagi.“

Kuukese olekust paistis kõhklus ning ta vaatas maha. „J... Jah,“ nõustus ta vaevukuuldava sosinaga. Maagia harutas kaela eest sõlme lahti ja narmendav keep voltis end maagiaväljas hõljudes ise kokku ning maandus sohva jala kõrvale. Rõivas ei seganud enam ning varss puuris end Solaria külje alla nii sügavale, kui suutis ning ta silmad sulgusid aeglaselt.



Ma näen teda esimest korda ilma keebita, avastas Solaria ning ta rinnus tõusis õõnes valu, kui ta varssa vaatas. Need pimedad silmad ja armid ta näos püüdsid alati pilku, kuid see polnud kaugeltki kõik. Põletusjäljed jätkusid, ta sarvest mööda kuni kõrvadeni välja, Ka kaela ja esijalgade esiküljed olid armilised ja põlenud. Põletused ei saanud olla juhuslikku päritolu, kuna neil ei paistnud konkreetset suunda. Põhjus oli tõenäoliselt mingi maagiline purse... Kuuke värises läbi une ja Solaria ei suutnud vastu panna tungile sirutada esijalg ümber varsa. Lõpeta see sund, Kuuke! Ühel päeval avaldad sa mulle selle saladuse!

Vaatamata parimale tahtmisele jätkata Tähepöörise raamatute uurimist, libises ta pilk ikka ja jälle varsale ta kõrval. Põletustest puutumata nahk oli pehme sinine ja kuusirbid kaunistasid ta puusi. Lakk ja saba olid helehallid ja pidevast keebikandmisest täiesti pulstis. Selleks, et Kuukest mitte kõvemini kaisutada, oli vaja monumentaalset tahtepingutust, seega pühendas ta tähelepanu jälle armidele.

Kui see maag veel elab, kes selle toime on pannud, siis saab tema leidmine minu esimeseks prioriteediks, kui võimule naasen. Tahan talle isiklikult öelda, mis ma sellest arvan, vandus Solaria. Ennast varjav alikorn sulges raamatu ja ka enda silmad. Ta ei olnud juba nädalaid mõtisklenud loovaimatest karistusviisidest, tal oli plaanis välja uurida viimne kui detail... Kuid ta mõtted libisesid taas varsale ta kõrval.

Solaria ohkas, avas silmad ja vaatas jälle Kuukest. Mu senised õpetused olid selleks, et valmistada Kuukest tulevikus minu raevu agendiks, aga ta ei tea mu kavatsusi. Ta peaks mu kavatsustest rohkem teadma, järeldas ta. Plaanid, kuidas seda saavutada, hakkasid ta peas juba kuju võtma, kuid viimne kui mõte pudenes taas laiali, kui ta nägi jälle varsa põlenud nägu oma külje vastas. Äkki... Äkki ootame sellega veidi, otsustas Solaria ja ta andus viimaks tungile tõmmata varss endale lähemale.

Nad lebasid kaua külg külje kõrval, kuni Solaria tundis silmapiiri tagant tõusva päikese esimesi kiiri. Soe valgus hakkas aeglaselt tuppa imbuma ja ennast varjav alikorn lihtsalt lebas ja peesitas hommikuvalguses, kuni Kuuke end liigutas, et mugavamat asendit võtta. Ta liigutas veel ja ärkas ning sirutas ennast. Sel hetkel läksid ta silmad suureks ja pöörasid aeglaselt akna ja tõusva päikese poole.

Ja siis pistis ta kisama.

Kuuke püherdas sohvalt maha ja tormas aknast eemale, nägupidi vastu seina. Kokkupõrge pani ta vaaruma, aga ta sai tasakaalu kiiresti tagasi ning hakkas kapjadega seina peksma. Ta kisa kestis veel mitu sekundit, kuni Tähepööris tuppa jõudis.

Vanema ükssarviku teleportatsiooni lööklaine oli suurusjärgu võrra tugevam, kui Solaria lõks oli olnud ja ta liigne maagia lõhkus aknaklaasid ja lõi kogu mööbli vähemalt poole tolli jagu paigast. „Kuuke! Minu juurde!“ hüüdis Tähepööris ja ta esijalad sirutusid välja, kui varss ta hääle suunas sööstis. Varsa nutt sumbus Tähepöörise kübara all veidi ning vaikis viimaks, kui Tähepööris talle tasast hällilaulu ümises.

Täku ilme ei olnud tuvastatav, kui ta vaatas korra avatud akent ja siis kokku pakitud keepi sohva jala juures. Ta maagia tõmbas kardinad akna ette ja kokku volditud keebi lähemale. „Kuuke, oht on möödas. Su keep on valmis,“ sosistas Tähepööris.

„M-mis keep see on?“ halises varss kusagilt sügavalt Tähepöörise kübaraserva alt.

„See on võlukeep,“ ütles vana ükssarvik aeglaselt taganedes ja sidus räbaldunud keebi Kuukesele selga. „See on loitsitud, et kaitsta sind. Ma luban, et mitte miski ei ohusta sind, kuni sa seda kannad.“ Tähepööris kallistas varssa kõvasti ja pani ta siis maha.

„K-kas sa lubad?“

„Kabi südamel.“

Ukselt kostis koputus ja Küpsise murelik hääl: „On siin kõik korras?“ Murelik mära tõmbas ukse praokile ja mingi sõnadeta teade käis tema ja Tähepöörise silmade vahel. „Kuukene kullake, tule alla kööki. Ma just võtsin kaneelileiva ahjust välja ja ma leian ka võid,“ pakkus Küpsis ning naeratas varsale soojalt, kui see uksest välja kõndis.

Tähepööris ootas, kuni uks kinni langes ja ta rääkis, selg endiselt Solaria poole: „Vabanda mind, Päikene. Ma lootsin, et seda vestlust me vahel ei toimu kunagi, aga nüüd on see vist vältimatu.“

Ennast varjav alikorn polnud kogu selle aja tolligi liigutanud ja lasi nüüd välja hingetõmbe, mida ta nii kaua rinnus oli hoidnud. „Miks... Ta niimoodi endast välja läks? Ma ei suuda mitte midagi sellist meelde tuletada, mis niisugust hirmu võinuks põhjustada.“

Tähepööris hingas sügavalt ja ohkas. „See kõik algas Koidumurdja juhtumist...“ Täkk peatus ning muheles. „Pead mulle andestama. Pea kõik täiskasvanud siin teavad, mis toimus, kuid sina võid olla liiga noor ega tarvitse sellest kuulnud olla.“

„Ei saa öelda jah, et „Koidumurdja“ minu jaoks midagi tähendaks,“ tunnistas Solaria. Huvi teema vastu summutas ta nördimuse järjekordse vanusehindamise üle.

Tähepööris noogutas, vaikis pikalt ja rääkis lõpuks: „Koidumurdja oli maag, kelle anne oli tema ea kohta erakordselt kõrge. Tema oskused olid üle tema väe ning teda peeti parimaks kandidaadiks, kes võis oma isalt peamaagi tiitli pärida. Kahjuks oli Koidumurdja maagide hulgas ka... Üsna radikaalne, kui hakkas mõtlema, kuidas asjad käima peaks.

Ta kohtus sageli Komandör Taifuuni ja teiste sõduritega ja kuulduste järgi kohtunud ta salaja koguni tööliste kasti mõjukamate liikmetega. Minu teada plaanis Koidumurdja põhjalikke reforme, et töölisi leebemalt kohelda ja et maagidel ja sõduritel oleks suurem ülevaade ja vastutus,“ rääkis Tähepööris. Täku häälde ilmus selline emotsioon, mida Solaria polnud iial kuulnud ja see muutus üha tugevamaks, kuni ta rääkis: „Nende plaanidega teeninuks ta tsensuuri või vallandamise, kui need välja tulnuks... Kuid siis sündis ta tütar.“

„Kuuke?“ küsis Solaria ja Tähepööris noogutas.

„Sa tead juba, milline imelaps ta on. Kerge telekinees kolmeselt, elementaarne haare juba neljaselt. Neljaselt! Mina oskasin kuueselt vaevu vaid valgusloitsu! Enamik maagide varssadest hakkavad maagiat harjutama viieselt, aga tema tegeles juba loitsudega, mida harjutasid temast poole vanemad praktikandid.“ Täkk naeris väsinul häälel. „Mäletan, et mõned kahtlustasid, et selle arenemiskiiruse juures võib ta peamaagi tiitli isa eest ära napsata enne, kui ta isa selleni jõuab. Aga teatud väga võimukad ponid tahtsid olla kindlad, et seda ei juhtuks.“

„Ja Koidumurdjal tekkis probleeme nende liiga ambitsioonikate...“ üritas ennast varjav alikorn küsida, kuid Tähepöörise raevu täis pilk pani ta tagasi tõmbuma.

„Kuuke oli tema tütar, ta armastas teda viimse kui karvaga!“ sisistas ta Solariale ja surus hambad kokku ning hingas raskelt. Ta pööras näo taas ukse poole ja jätkas: „Koidumurdja ei teinud muud, kui kiitis oma tütart kõigile, kes kuulsid ja kiitis teda ka teda nendele, kes ei tohtinuks kuulda. Erinevalt teistest maagidest, kel vereliinid puhtad, oli Kuukese sünnitanud tavaline maaponist kokk, kes töötas Koidumurdja majas. Ehk et ta on ühe Koidumurdja „noorusevallatuse“ tagajärg.“

„Mis võib ka seletada leiget suhtumist teiste maagide poolt nii andekasse...“ püüdis Solaria ettevaatlikult rääkida, silmad otsimas Tähepöörise olekust märke vihast, mida ta eelmise küsimuse peale oli hetkeks näidanud.

Veidi kuumust oli Tähepöörise häälde tagasi tulnud, kui ta jätkas: „See polnud tähtis. Alguses nad arvasid, et segavereline kukub teiste pärijate kasuks läbi. Kui ta aga läbi ei kukkunud, kahtlustasid nad, et Koidumurdja on mingi pettuse toime pannud, et oma radikaalsetele mõtetele tõestust näidata. Kui ka see osutus alusetuks... Süüdistasid nad Koidumurdjat, et ta sepitseb koos töölistega mässu ja nad viisid asja printsess Plaatinani. Printsess uskus nende juttu ja ta küttis asja veelgi rohkem üles.“

Reetmise palgaks on surm. Kui Koidumurdja oli sõduritega mestis, siis võisid nad saata Peamaagi teda karistama, järeldas Solaria. Ta avas suu, et seda öelda, kuid aeglaselt kasvav valu ta rinnas pani ta peatuma.

„Printsess Plaatina viis sõna Päikeseõukonda ja palus kuninganna Solarialt audientsi seoses Koidumurdja reetmisega... Ja ta...“ Tähepöörise õlad vappusid ja ta pööras näo Solaria poole. Pisarad jooksid ta habemesse, kui ta nuttis. „Ma ei tea, mis loitsu ta manas, kuid kõik ponid, kes nägid Koidumurdja maja, rääkisid, et see oli oma ereduses ja kuumuses nagu kild päikesest enesest. Koidumurdja... Mu poeg... Suri tules enne, kui sinna jõudsin. Kuukene, mu kallis pojatütar, pidi tuhaks põlema. Kõik, mis suutsin, oli vaid see, et päästsin ta elu! Ta ei tulnud enam päeva ajal välja, kuna kartis, et päike paneb ta põlema ja ma ei osanud teha muud, kui valetada, et see kalts ta seljas on müstiline võluese, mis kaitseb teda!“

Tähepöörise sõim ja hala jätkusid, kuid edasine jutt oli juba kurtidele kõrvadele.

Mina... Tegin seda? Kuukese armid on kõik minu pärast? Valu Solaria rinnus kasvas hüppeliselt. Nad ei allunud mu reeglite süsteemile! Ise tõmbasid selle endale kaela, protestis Solaria, kuid see mõte kõmas õõnsalt. See küla ei allu minu seadusele. Kas Ristik ja Küpsis väärivad surma? Kas nende sündimata varss väärib surma? Kas Tähepööris väärib sama saatust kõige selle eestvedamise eest? Ja ka Kuuke selles osalemise eest? Ei, nad on head, nad ei vääri seda...

Tuttavate külaponide näod ta mälestustes asendusid tuhandete vaevu meenuvate karistamistega, armupaluvate olendite õudusest karjuvate nägudega. Kas ka teised väärisid seda? Või olid nemadki nagu Ristik ja Küpsis? Või nagu Tähepööris ja Kuuke?

Need mõtted tabasid teda kui füüsilised hoobid. Kui palju? Kui paljud isad matsid minu tapetud poegi? Kui paljud varsad said minu pärast viga ja jäid orbudeks? Mõtted tuhandetest või miljonitest sellistest tema režiimi ajal sündinud juhtumitest peaaegu murdsid ennast varjava alikorni. Kas see süsteem, mida üritasin luua, oli nende eludest väärtuslikum? Oli see seda väärt, et Kuukene kogu eluks vigaseks jääks? Ta üritas oma mälestustest nendele tegudele mingitki õigustust leida, kuid meelde tuli vaid genotsiid, mida ta oli jälle ja jälle korranud.

„Päikene?“ Küsimusega kaasnes õrn patsutus ja Tähepööris tõstis kabjad üles ja tegi rahustava žesti, kui mära temast eemale tõmbus. „Mul on kahju. Ma tean, et oled elanud rahulikku elu ja oli pisut liig see kõik nüüd korraga sinu peale välja valada.“ Kui vastust ei järgnenud, sulges täkk silmad. „Mul on kahju. Ma ei ole vist parim jutukaaslane. Mine parem alla ja tee koos Kuukese ja Küpsisega väike hommikueine.“ Ta sirutas ühe jala ümber šokis mära õlgade ning juhatas ta aeglaselt trepist alla kööki.

„Päikene! Proovi seda!“ hüüdis Kuukene õhinaga. Hirm päikese ees oli lahtunud, kui maitsev söök ees oli. Varsa koon oli leivapurune ja muutus veel purusemaks, kui ta järgmise viilu sisse ahmis. „See on oivaline, kuni see soe on! Proovi aga!“ ja Kuuke leviteeris järgmise viilu mära suunas. Ta rõõmus tuju hakkas lahtuma, kui pakutut kohe vastu ei võetud. „Kas sa ei tahagi? Ma luban, et ma ei mananud sellele midagi..“

Kõik muu, mida varss öelda tahtnuks, jäi aga ära, kui Solaria tegi ainsa asja, mis võinuks leevendada seda valu, mida ta tundis. „Mul on nii kahju, Kuuke,“ nuttis ta ja haaras varsa kõvasti kaissu. „Mul on nii kahju. Ma ei teadnud... Ma ei teadnud sellest midagi.“

Kuukese rabelemised ja protestid sellise kohtlemise üle jäid kuulmata. Vaid üks mõte vasardas ta peas. Kuidas ta ka ei püüdnud, ei õnnestunud tal meenutada seda loitsu, mis hävitas Kuukese pere ja muutis ta elu lõpuni vigaseks. Selliseid mälestusi oli liiga palju, et nendest see üks üles leida.

8. Vabandused

Lohutav linnulaul ja mängivate varssade rõõmukarjed jõudsid Päikese kõrvu, kui ta külakojast välja, tolmusele rajale traavis. Päike oli kõrgel taevas ning soojendas mõnusalt ta kasukat, kui ta mööda rada ruttas. Temast kiirustas mööda kari varssasid, kes peatusid korraks, et Päiksele lehvitada, kihutasid siis pööraselt edasi, külaväljakut ääristavate majade vahele.

Külaponid ja linnud polnud ainsad, kes sooja nautisid. Esmakordselt pärast seda, kui Päikene salakommuuni vastu võeti, paistsid puud ja nurmed rohkem rohelised kui pruunid. Temperatuur oli tõusnud nii kõrgele, et tuleloitsimine põldude kohal lõpetati ning sellega tegelenud ükssarvikud võisid uued tööd ja hobid valida.

Ristik oli üks esimesi, kes alustas täkule kohaste tisleritööde ja ehitusega. Mõne nädalaga oli ta koos teiste ükssarvikutega ehitanud linna äärde mitu maja. Ühte olid nad koguni Päiksele pakkunud, kuid esialgu oli ta pakutust viisakalt keeldunud.

Samas Tähepöörise asjatoimetused olid jäänud samaks, niipalju, kui Päikene teadis. Enamiku ajast tegeles ta teadusega, sellele järgnes ajaveetmine Kuukesega ja tema „seiklustega,“ mida ta pigem ära püüdis hoida. Vahetevahel nägi Päikene vana täkku Ristikuga rääkimas. Nende toon oli tasane ja pilk tõsine ning jutt jäi kiirelt katki, kui Päikene lähemale tuli. Seega ta oletas, et seda pole sobilik nuhkida.

„Hei, tere hommikust, Päikene,“ tervitas teda maamära, kel nimeks Nõelatera, kui Päikene tema õmblustöökotta sisse astus. Ta oli vanem, pleekinudsinine poni, kel puusamärgil õmblusnõel. „Kuidas ma abiks saan olla?“ küsis ta soojalt naeratades.

„Ma ei tahaks teid jälle tüüdata,“ vastas Päikene, vaadates riiuleil lebavaid materjale ja tööriistu. „Mul oleks vaja natuke kangast ja teie riistu kasutada, kui laenaksite neid mulle.“

„Heh, oled ikka kindel, et tahad jälle proovida? Ma tean, et sa tahaksid kangesti midagi päris ise teha ja ma pole ainus, kes rõõmustab, kui sinusugused noored proovi teevad, aga...“ Nõelatera tõstis kabja suu ette nagu varss, kes püüab itsitamist varjata. „Oled ikka kindel, et ei vaja minu abi? Muidugi saaksid sa palju oma maagiat sellesse panna, aga tulemus oleks... Vähem piinlik.“

Päikese viha ainsad märgid olid tõmblev kulm ja kokkusurutud lõuad. Need ei kahandanud aga õmblejanna lõbusat tuju, kui ta tõi vajalikud asjad ja need üle leti ükssarviku ette lükkas. „Siin need on, kullake. Ära seekord oma loovust kontrolli alt välja lase, eks?“

„Tänan soovitamast, Nõelatera. Seekord pean ma seda meeles,“ ütles Päikene kangelt. Ta pööras ringi ja lahkus õmblustöökojast ja hoidus tagasi vaatamast, et mitte näha, kuidas Nõelatera uue hooga itsitama puhkeb.

Kui Päikene oli esimest korda rõivaste loomise vastu huvi tundnud, oli ta õmblejannat jälginud, kui ta üht rõivast õmbles. Jälginud seda tööd vaid tunnikese, oli Päikene kindel, et võib maaponi oskusi korrata ja õmmelda kõike, mida vaja. Niidi ja nõela liikumise salvestas ta loitsuks, mis tundus vajavat vähe tähelepanu, seega sai ta rohkem keskenduda oma projekti teistele etappidele.

Kuna ta oli liialt keskendunud ülesandele enese ees, olid niit ja nõel, mis õmblesid riiet kokku, rännanud kuidagi ta esijalgade juurde ning need kokku põiminud. Kui Päikene viimaks nägi, mis toimub, olid õmblusvahendid juba ta sõrgatsiteni jõudnud. Selleks hetkeks, kui ta loitsu peatas, jõudsid niit ja nõel veel mõned tollid ta esijalgupidi üles õmmelda. Et mitte raisata väärtuslikku niiti, kutsus Päikene Tähepöörise ennast lahti harutama. Vana täkk vabastas mära ta tahtmatust köidikust... Pärast mitut minutit naeru. Tähepööris vandus, et hoiab juhtumit saladuses ja nad läksid kumbki oma teed.

Ülejäänud küla kuulis sellest äpardusest muidugi vähema kui nädala pärast.

Ma ei lase ennast häbistada ilma, et sa tunda ei saa, Tähepööris! Ühel päeval... porises Päikene omaette, kuid vaikis äkki. Ma põletasin ta pere surnuks ja tegin ta viimase pärija elu lõpuni vigaseks. Mis karistus sellest veel hullem võiks olla?

Päikese jalutuskäik lõppes ühe puu varjus, mis oli talve üle elanud ja millel võrsusid helerohelised lehed. Ta istus maha, pigistas silmad kinni ning raputas pead. Solaria võis mõelda, kuidas Tähepöörist karistada, kuid MINA ei saa samu vigu korrata. Ma veetsin ajastuid, üritades luua täiuslikku valitsemiskorda... Aga milleks? Ma isegi ei mäleta, milleks ma seda süsteemi üritasin luua ja mida sellega saavutada lootsin. Ma isegi ei mäleta, kes mind neid asju tegema õpetas...

Mära avas aeglaselt silmad ja laotas õmblustarbed enese ümber. Lihtne tegevus andis Päikesele nõrga, kuid märgatava rõõmu ja tunde olla vajalik. Need olid kaks asja, mis olid Solaria elust täielikult puudunud. Solaria irvitanuks selliste asjade üle. Ta poleks näinud vajadust õppida, kuidas seda.... Ta ilmselt poleks tunnetanud vajadust selle protsessi tulemuse järele. „See pole süsteemile vajalik,“ võinuks ta mõelda. Päikese ennasttauniv mõttekäik viis põneva järelduseni. Ma olin alati karistanud ponisid, kes süsteemi eesmärgi vastu eksisid, et sundida neid olema head mutrikesed selles masinavärgis. Aga kas mina kunagi võtsin aega mõelda, et äkki olen mina kah vaid mutrike mingi järgmise poni masinavärgis?

Ta ohkas ja jättis need mõtted. Solaria ja ta süsteem on läbi kukkunud. Kõik, mida ta teha oskas, oli hävitada seda, mis talle ei meeldinud. Päikesetaevana proovin ma teha asju paremaks. Iga kahtlus, mis mära mõtteisse tõusis, sai kõrvale lükatud ja ta mõtestas oma eesmärgi. Ma teen Kuukesele parima keebi, mis võimalik, maksku see mis maksab!

Kangas, jah, võis olla rohmakas, kuid see ei teinud Päikesele muret. Arvestades valu, mida Kuukese praegune keep saab, on tähtsaim vastupidavus, mõtles ta ja proovis riiet maagia abil kokku. Kui rõiva põhimik on valmis, lisan sellele mõningased väed. Kui ta hakkab seda kogu aeg kandma, on vaja termoregulatsiooni. Ka vihma- ja muidu ilmastikukindlaks ei ole seda raske muuta. Äkki ma... KESKENDU! Päikene andis enesele vaimselt vastu pead, et ta mõtted niimoodi uitama läksid, sest hiljutise piinliku olukorra kordusetendus oli taas väga lähedal. Tal on vaja...

„Tal on vaja koondada kogu tähelepanu ülesandele tema ees. Ehkki selle kohta tõendeid ei ole, kahtlustab Päikene siiski salaja, et lihtsad niit ja nõel tunnevad tema hirmu lõhna...“

„Tere päevast, Kuuke,“ tervitas Päikene, ignoreerides hoolega varsa öeldud lauset. „Oletan, et lõpetasid oma patukahetsuse ja said vabaks, või põgenesid jälle oma vangistajast mööda?“

Armiline ükssarvikuvarss köhatas tähtsalt: „Ei saa aru, milles asi oli. Ma vaid kasutasin üht Tähepöörise igavat raamatut palli löömiseks! Seal ei oleks nii kõvasid lööke olnud, mis selle katki oleks teinud.“ Kui Kuuke vaikseks jäi, kiikas Päikene korraks tema poole ning nägi, et pahuruse asemel paistis räbaldunud kapuutsi alt iseteadlik ilme. „Päikene, kas lugeda on lõbus?“

„Lõbus? Ma ei tea, kas see on lõbus...“ vastas Päikene ja meenutas viimastel nädalatel laenatud Tähepöörise raamatuid. See oli ühe poni teadmiste süstemaatiline kirjapandud kogum. Ma ei usu, et see...

„Päriselt?“ hüüatas Kuuke ja suur kõvade kaantega raamat mütsatas Päikese õmblustööde keskele. Varss hüples elevusest ja oleks peaaegu tasakaalu kaotanud. „Toimetaja lõpetas selle just möödunud nädalal ja luges teistele varssadele ette. Paistis, et neil kõigil oli lõbus!“

Varss lõpetas hüplemise ja tõmbus oma keebi varju. “Teistel ei olnud siis lõbus, kuni mina seal olin. Ma siis arvasin... Et äkki on siis lõbus, kui sina seda mulle ette loed!“

Ma ei mõista, miks peaks minu osalus seda „lõbu“ suurendama, kuid see varss on mulle mu saabumisest saati nii palju asju õpetanud, mõtles Päikene ja ohkas alistunult. Äkki hakkan ma aimama selle „lõbu“ põhivalemit, mis mõnel päeval teda nii lihtsa asjaga haarab. „Hästi siis, Kuuke. Miks ka...“

„Oled nõus? Jah!“ rõõmustas varss ja hakkas uues elevushoos taas kabjalt kabjale hüplema. Ta istus kohe maha, kui vanem mära köhatas, aga värises endiselt, sest vaikselt istumine nõudis temalt praegu suurt tahtejõudu.

See oli veidraim raamat, mida Päikene kunagi näinud oli. See jutustas noorest maaponist, kes elas tavalist elu maailmas, mis oli väga pärismaailma moodi, kui siin polnuks ridamisi õnnetuid juhtumeid, mis tundusid vaevu usutavad. Pärast katastroofi naases sõprade ja pere näol uus lootus ning lugu jätkus läbi terve maailma, et peatada uskumatu kurjus. Möödusid tunnid ja Päikene sattus samasugusesse vaimustusse, nagu varss, kellele ta luges, kuid siis saabus paratamatu lõpp.

„Kus ülejäänud lugu on?“ küsis Päikene ja uuris raamatu viimast valget lehte. Ta keeras lehte ja vaatas ka tühja tagakaant ning keeras lehe jälle tagasi. „Kuuke, ma nõuan, et sa viiks mu kohe selle poni juurde, kes selle kirjutas! Ma ei talu seda teadmatust, et mis juhtus Sünge Merega või kuidas sai wendigo ta venna karistamatult tappa ja põgeneda!“

Kuuke kallutas pead ja sügas kõrva. „See ongi raamatu lõpp, Päikene. Toimetajal on plaanis edasi kirjutada, kuid selleks läheb aega...“

„Jama!“ kuulutas Päikene. „Lähme, Kuuke. Me lähme selle Toimetaja juurde ja ta ütleb meile, mida me tahame, või ta saab tunda!“ Ta tõusis ja tahtis külaväljaku poole traavima hakata, kuid peatus, kui kuulis Kuukese itsitamist. See oli heli, mida ta oli kartma õppinud. „Mis on, Kuuke?“ küsis ta näoga varsa poole pöördudes.

Armiline varss naeris laialt ja pani kabja raamatule. „Loll Päikene! Pool lõbust on mõtisklemine, et mis juhtub edasi. Teine pool lõbust on sellest sõpradega rääkimine!“ kuulutas Kuuke ja hingas kiiresti. „Mis sa arvad? Mis sa arvad, äkki wendigo viis ta ära või äkki ta vend pääses? Või äkki ta vend oligi wendigo! Pane tähele – laipa ju ei leitudki!“

Päikene üritas varsalt kuuldud küsimustetulva üle juurelda, kuid ta leidis enese mõtisklemas selle üle, mida varss talle esimesena rääkinud oli. Ta ütles, et selle raamatu lugemine koos teiste varssadega ei olnud lõbus, aga see on lõbus koos minuga. Ta ütles, et pool lõbust on sõbraga selle raamatu üle arutlemine. Ta ütles ka mõned kuud tagasi, et teised varsad ei salli teda, kuna ta on armides ja pime. Ta ei olekski minu juurde tulnud, kui mina poleks talle seda teinud.

Ta oli seda järeldanud kaudsete tõendite ja varsa juhuslike juttude põhjal, kuid alati viis see selle tuima südamevaluni, mis ei tahtnud kuhugi kaduda. Tähepööris nimetas seda „kaastundeks,“ kuid see sõna justkui ei hõlmanud seda tunnet, mis piinas teda erineval viisil kogu selle aja, mis ta varsaga veetis. Vaid üks asi leevendas seda valu ja ta ei kõhelnud enam hetkegi ning haaras varsa tihedasse kallistusse... Õigemini proovis vähemalt.

POP!

Teleportatsiooni pauk ehmatas Päikese mõtteist üles ja ta pilk langes hapu näoga Kuukesele, kes istus nüüd mõni meeter kaugemal. „Ei-ei-ei, seda enam mitte. Kui veel üritad, teleporteerun oma peidukohta,“ hoiatas varss, nägu protestiks kõrvale pööratud. Põlglik poos ei püsinud kaua, sest Kuuke muutus murelikuks. „Miks sa viimasel ajal nii pealetükkiv oled, Päikene? Sa oled hullem, kui Tähepööris ja Küpsis, kui ma väiksem olin.“

„Ma... Ma tegin mõnele ponile palju halba, Kuuke,“ ütles Päikene. Temas tõusis seletamatu tung kõik ära rääkida. „Ma ei tea, kui halb see nüüd on ja ma ei tea, kuidas seda heastada. Ma ei tea, kas ma saan seda heastada.“

„Kas sa proovisid vabandust paluda? Tähepööris käseb mul alati vabandust paluda, kui midagi halba olen teinud,“ rääkis Kuuke ja tõstis kabja lõua vastu. „Ma tean, et sul oli probleeme ponidega, keda sa kohtudes soojendasid, äkki mõnel ponil on sinust vale ettekujutus? Sa oled hea poni, Päikene. Sa leiad alati aega minuga mängida! Ma olen kindel, et kui sa vabandad ja ütled talle, et sa tahad seda heastada, ta andestab sulle kindlasti.“

Varsa soovituse lihtne tarkus võitles ta südames selle valuga, mille Kuukese usaldus oli temas tekitanud. Ainult vabanda ja luba olla parem? On see tõesti nii lihtne? On lihtne vabandus piisav, heastamaks seda, mis ma olen talle teinud... Tema perele ja Tähepöörisele? Ma tahan teha paremini... Ma teen selle paremaks. Otsus teha seda, mida varss soovitas, oli kindel, aga hääl jäi kurku kinni. „Kuuke, Mul... Mul...“

„Seda ma arvasin, et olete kahekesi koos,“ kostis Päikese tagant ja mära hüppas ehmatusest õhku. Pilk üle õla kinnitas, et hääl kuulus Tähepöörisele, kes vaatas oma kübara ääre alt lõbusa pilguga. „Ära vaata mind nii, laps. Ma hiilisin su taha täpselt nii vaikselt, nagu märatsev draakon.“

„Tähepööris! Tähepööris! Ma oskan teleporti!“ kuulutas Kuuke võidukalt ja näitas oma oskust. Ta väike sarv sähvatas energiast ja ta paiknes Tähepöörise ette. „Ma näitan sulle pärast täpsemini, aga ma just kasutasin seda Päikese käest põgenemiseks! Ta üritas mind ahistada!“

„Ma ei üritanud...“ alustas Päikene protestiga, ta hääl oli süüdistusest nördinud. Tähepööris tõstis kabja ja ta vaikis.

„Kuuke, ma ei ole kindel, et see sõna tähendab seda, mida sina arvad seda tähendavat,“ ütles vana täkk ja tõstis kabja näo ette.

„Ma tean täpselt, mida see tähendab!“ kuulutas Kuuke. „Seda sõna kohtab Toimetaja raamatus! Kui ma küsisin temalt, mis see on, ütles ta, et see oli kallistus, millest ma pean vanematele kohe rääkima, kui see juhtub!“ Ta nina tõmbus segaduse pärast krimpsu. „Mõtle vaid, Ristik ja Küpsis ahistavad teineteist kogu aeg! On nad sellest sulle juba rääkinud?“

Tähepööris hakkas seda kuuldes ärritunult pead raputama. Õli tulle valamise asemel otsustas ta teemat vahetada. „Kuuke, ma just tulen Toimetaja kodust. Ega sa temalt luba küsimata üht raamatukäsikirja ole laenanud?“

„Olen küll! Kuid ma viin selle kohe praegu tagasi, sest me saime selle läbi! Räägime hiljem, Päikene!“ ütles Kuuke ja nii varss kui raamat haihtusid maagiasähvatuses.

Tähepööris ohkas ja pöördus Päikese poole. „Tore, et sa temaga nii palju tegeled. Talle on see kindlasti kasulik, kui tal on poni, kes tema järele vaatab... Ja temaga rääkida saab.“ Ta muheles veidi oma kesise sõnavaliku pärast, aga vaatas siis Päikest tõsiselt. „Kuid meil vist on üks tõsine jutt, Päikene. Isegi loitsude abiga... Kardan, et see koht on liiga avalik. Kui sa järgneks mulle, palun...“

Päikene noogutas ja järgnes täkule. Neid tervitasid nende teel pea kõik äriomanikud või nende abilised, kuid Tähepööris ei peatunud ühegi juures kauemaks, kui momendiks. Päikene vahetas täku eeskujul kõigi ponidega neid sõbralikke žeste ja iga tervitusega kaasnes väike annus soojust. Viimaks mõistis ta, see soojus ei tulnud päikeselt.

Solariaga ei juhtunud seda kunagi. Ponid hirmusid, kui mina ilmusin. Nüüd on nad õnnelikud, kui näevad Päikest. Kui nad näevad Mind, avastas Päikene. Pidin ma alles kuri olema, et tahtsin enda alluvates sellist hirmu tekitada. See aga... See siin on palju parem. Ta hoidis seda õrna sooja tunnet endas, mille see avastus esile oli kutsunud, kuid Kuukese lahked sõnad olid sellele kibedusevarjundi andnud.

Ukseriivi kolksatus äratas Päikese ta mõtteist üles ja ta astus Tähepöörise järel külakotta. Ristik oli juba kohal ja istus ühe kaugema laua ääres ning Tark Küpsis sulges ja riivistas ukse kohe, kui nad sisse olid astunud. Varem oli saal Päikesele lohutavalt mõjunud, kui see oli täis lustlikke ja lobisevaid ponisid. Kuid kui ponisid oli vaid neli, tundus saal kurjakuulutav. See tunne süvenes veelgi, kui kardinad ette tõmmati ja Tähepööris manas loitsud, takistamaks vähimagi heli väljajõudmist ja mis blokeerisid ka igasugused luuramisvõimalused.

„Päikene, ilmselt on sul seoses selle kohtumisega küsimusi ja aega on meil selleks küllalt. Praegu pean ma vist vabandama,“ ütles Tähepööris Ristiku kõrvale istudes. Ta hingas sügavalt ning tõstis pead just nii palju, et Päikene sai vanale täkule otsa vaadata.

„Ma tean, kes ja mis sa peaksid olema, Päikene.“
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 4/17
Intervjuu: Jüri Kallasega
HÕFFil, kaheksandat korda
Repliik – kaheksa lühijuttu aastas
HÕFF 2017 – lõputa filmid, seltskondlikud üritused ja lekkiv WC
Palju õnne, Lon Chaney
Raamatuarvustus: Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist
Eesti õudus uues kuues
Raamatuarvustus: Astronaudi soovitused eluks Maal
Filmiarvustus: Vene uus ulmefilm: Külgetõmbejõud
Reaktori märtsi juttudest
Raamatuarvustus: Täheaeg 16 Hirmu planeet
Raamatuarvustus: Domineeriv värv: tumepunane.
Uudiskirjandus 4/17
Ulmkonnakroonika 4/17
Jutt: Te olete teine
Jutt: Mitmekihilisem
Jutt: Räppar vastu tahtmist
Järjejutt: Celestia. 2.
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0097)