1. Atentaat
Kirsipunane linnamaastur peatus järsult pidurdades suure kandilise hoone kõrval. Väikelinna kultuurikeskuse ümbruses polnud ühtegi vaba parkimiskohta. Lisaks tavapärasele laupäeval linna poodlema tulnud maarahva sõidukitele olid kõik vabad maalapid autosid ning suuremaid ja vähemaid busse tihkelt täis.

Krista Werner uuris kulmu kortsutades põgusalt ümbrust ja jättis maasturi lihtsalt kõnnitee serva pargitud masinate taha, natuke peatänava ühest sõidurajast kõrvale. Lülitanud mootori välja, haaras ta kõrvalistmelt koti ning väljus autost, riputades koti samal ajal üle pea vasemale õlale. Ta lükkas autoukse tagantkätt kinni ja vaevumata tagasi vaatama, kas see ikka sulgus, tõttas pargitud autode vahelt läbi ning tormas kultuurikeskuse peasissepääsu poole.

Paar jalakäijat vaatasid talle järele ja vangutasid pead nähes, kuhu ta oma auto oli jätnud.
Ilusatele tüdrukutele võib mõndagi andeks anda, mõtles titekäru lükkav vanaisa noorele tumedapäisele naisele viivu jooksul järele vaadates ja jalutas läbi sompus novembrihommiku edasi kesklinna poole. Arvestades mõnesaja meetri kaugusel linnakese spordihallis toimuva parteikongressiga, mis oli kogu selle parkimishulluse põhjustanud, siis mis oli üks vales kohas seisev maastur rohkem või vähem?

Krista Werner jooksis paarist trepiastmest alla, nelja paekivist laotud samba vahelt läbi ja oli kolme sammuga trepist üleval ning ukse juures. Ta tõmbas selle lahti ja sööstis läbi hoone vestibüüli. Võttes kaks astet korraga, jooksis ta üles teisele korrusele, sisenes lukustamata ukse kaudu külgmisse trepikotta ja jätkas liikumist aeglasemas tempos, valvsalt ülespoole vaadates ja külgmisi koridore silmas pidades. Ta tõmbas üle õla rippuvast käekotist välja umbes viiekümne sentimeetri pikkuse musta värvi relva, millel oli kokkupandav kaba ja ühe raua asemel seitsmest mõne millimeetrise läbimõõduga peenemast torukesest koosnev trummel. Seal, kus automaatidel on tavaliselt salv, paiknes sellel relval võimas nanokondensaatoritest koosnev akupank.

Krista jõudis katusele viiva metallukseni ja katsus ettevaatlikult linki. Uks oli lukustamata. Oh seda väikelinnade õndsat süütust! Ilmselt täitis siin mõneski kohas luud ukseluku aset… Õige vargsi lükkas ta ukse praokile. Ta ei näinud muud kui lumist katusepinda. Võibolla ei olnud Ahto Salu siin? Võibolla oli ta valinud valesti ja palgamõrvar oli end sisse seadnud hoopis teisel pool teed pargiserval olevas kõrghoones? Võibolla oli kogu tema info vigane ja ta oli siin ringi tormates endale ilmaasjata tähelepanu tõmmanud? Krista sundis end rahulikuks, lükkas prillid ninal ülespoole ja õngitses kotist välja väikese kohvri. Selles oli oma pesadesse pakitult viis drooni ja tahvel. Paari näpuliigutusega äratas ta tahvli ellu ja vaikse pininaga tõusid droonid karbist lendu ning kadusid uksepraost välja.

Pikakasvuline mees oli end seadnud katuseserva varju mõned meetrid uksest paremal, kuid parasjagu Krista vaateväljast väljapoole. Tal olid seljas paksud elevandiluu värvi talveriided, et pikalt külmas passimine võimalikult mugavamaks teha. Pika rauaga täpsuspüss oli värvitud valge-hallilaiguliseks ja ta vaatas keskendunult läbi optilise sihiku spordihalli esise platsi poole, kuhu iga minut pidid saabuma parteikongressile tulevad VIPid. Krista ei näinud, kas see ikka tõesti oli Salu. Mehe kehaehitust arvestades oli see võimalik. Mõned sammud eemal lebas katusel politseiniku surnukeha. Kas üldse oligi oluline, et see püssiga tüüp ilmtingimata oli Ahto Salu? Tema kavatsustes polnud kahtlustki, olgu ta siis kes iganes!

Krista saatis pildi tahvlist oma prillidesse, kontrollis kiiresti, et tarkvara tema silmade liikumisele korrektselt alluks ja pakkis siis kohvri kokku ning pani käekotti tagasi. Vaikselt vabastas ta relva kaitseriivist, lükkas ukse lahti ja liikus katusele.

Pikk mees veeretas end lume krudinat kuuldes täpsuspüssist eemale. (See ikkagi oli Ahto Salu!) Tema kätte ilmus justkui eikusagilt püstol, kuid ta jäi sekundi murdosa võrra hiljaks. Krista tulistas käigult järjest mitu lasku. Relv ta käes sumises, pragises ja plaksus vaikselt: iga lasuga sülgas see mitmekordse ülehelikiiruseni kiirendatud sulametalli tilgakesi, tekitades Salu riietele inetud põlenud servadega augud.

Krista nägi silmanurgast liikumist ja keeras vasemale. Nüüd jäi tema hiljaks. Üks kuul tabas teda õlga, peaaegu rebides ta käe küljest, teine tungis kõhtu, purustades tema sisemust ja rebides seljast väljudes sinna suure verise avause. Ta põlved andsid järele ja ta varises poolenisti külili katusele. Läbi hägustuva pildi nägi ta pikka kasvu meest, kes tuli tema juurde ja kükitas ta ette ning lükkas ta selili.

Persse! oli tema viimaseks mõtteks, kui ta vaatas otsa äsja tapetud snaipri teisikule.

Pikakasvuline mees haakis naise sõrmed relva küljest lahti ja asetas selle kõrvale. Ettevaatlikult, et end mitte veriseks teha, eemaldas ta naise käekoti õlarihma ja asetas koti relva juurde. Ta avas naise jopeluku ja leidis põuetaskust õhukese rahakoti, mille vahel olid dokumendid. Krista Werner. Mees muigas. Mõelda vaid, et ta kasutas oma pärisnime… Teadaolevates maailmades oli naise nimeks alati Krista. Perekonnanimed varieerusid lähtuvalt sellest, kas ta oli abiellunud või mitte; mõnikord oli ta ka ise nime muutnud. Lihtsalt eristumiseks.

Ta pistis rahakoti jope taskusse. Seejärel võttis ta oma teisiku relva ja vaatas korraks üle suure parkimisplatsi mõnesaja meetri kaugusel kõrguva tumeda spordihalli poole. Selle peaukse esisel trepil sagis suurem hulk rahvast – teiste seas oli koos saatjatega kohale jõudnud punaste lokkis juustega naine, kes oli suure kära saatel otsustanud kandideerida partei esinaiseks. Mees tõstis relva palgesse ja seiras kaks hetke läbi optilise sihiku, kuidas punapäine naine inimestega tervitusi ja käepigistusi ja kallistusi vahetas. Tema poliitiline agenda oli suhete normaliseerimine idanaabriga. Tema platvorm, mida aktiivselt pooldasid nii kohalikud venelased kui lätlased ja liivlased oli NATO baaside lepingu lõpetamine ja sõdurite ära saatmine. Oli selline 50/50 võimalus, et ta valitakse senise nii-öelda Euroopa-meelse esimehe asemel Eesti Föderatsiooni suurima opositsioonipartei esinaiseks. Ja oli võrdlemisi kindel, et tema partei võidab kevadised parlamendivalimised nii nagu tema pooldajad olid just võtnud enamuse föderatsiooninõukogu valimistel.

Päikesekiired tungisid läbi tinahalli pilvekatte, kullates üle lumised puud. Kõlas lask ja punapäine naine varises maha. Äratallatud lumel tema all hakkas laiali valguma tumepunane veri.

Ahto Salu lükkas täpsuspüssi Krista Wernerilt võetud käekotti. Krista relv ja oma surnud teisiku püstol läksid sama teed. Ta korjas maast üles teisiku seljakoti. Ta sulges ukse, mida Krista oli kasutanud katusele jõudmiseks ning läks ukse juurde, mille kaudu tema oli katusele tulnud ja astus eredast päikesevalgusest hämarusse selle taga. Kui ta ukse sulges, lakkas see eksisteerimast justkui poleks krohvitud seinas seda kunagi olnudki.

Väikesed droonid püsisid veel mõne sekundi õhus. Krista käivitatud taimer tiksus nulli ja need hävisid sädemeid pildudes praginal.

2. Peegeldused
Vana mõisahoone seisis künka tipus, suurte tammede, vahtra- ja kastanipuude varjus, vaadates maailma oma tühjade akendega justkui pimedaks jäänud silmadega. Ajuti kogunesid puulatvades varesed, teinekord võis näha üle ümbritsevate heinamaade liikumas metskitsi, kuid üldiselt näis, et nii metsloomad-linnud kui lehmad justkui hoidnuksid vanast hoonest eemale.

Krista oli esimest korda mõisaga lähemat tutvust teinud üheksa-aastase tüdrukuna. Koos omavanuste külalaste jõuguga olid nad roninud künkast üles, luusinud ringi mõisa ümber vohavas metsistunud pargis. Tundnud põnevust ja olnud elevil leides rohu ja väänkasvude alla mattunud vanu hauatähiseid. Viimaks kogunesid nad kõik kobarasse murenenud laia kivitrepi jalamile ja vahtisid vaikides üles poolenisti pehkinud, kuid veel roostes hingedel püsivate suurte uste poole.

Mattias pani jala trepile ja ütles: „Mina igastahes lähen küll sisse vaatama! Võibolla leian sealt veel miskit vana lauahõbedat või mingeid münte või asju… Kes kaasa tuleb?“

Hetk kõhklust ja Krista hakkas trepist üles minema.

Teised lapsed kõhklesid.

„Mida te põete!?“ utsitas Mattias neid tagant.

„Mu ema ütles, et see pole hea koht,“ tähendas Karl, teistest väiksem tedretähniline poiss ebalevalt.

„Kas sa kardad kummitusi või?“ naeris Mattias.

Veel üks tüdruk ja kaks poissi järgnesid Kristale, kes oli juba suurte, lagunenud uksepoolte juurde jõudnud.

„Ja kui kardangi kummitusi, mis se’st!?“ teatas Karl trotslikult ja virutas ühele lahtisele kivitükile jalaga. „Vaata, mis sa ise teed, kui seal mõne otsa satud!“ Ta surus käed rusikasse ja keeras teistele selja ning marssis eemale puude vahele.

„Anna aga jah jalgadele valu!“ hüüdis Mattias talle järele ja keeras ringi ning kiirustas Krista kannul trepist üles.

Suur uks kääksatas kaeblikult ja see kajas hämarast jahedusest neile vastu. Krista püüdis külmavärinaid maha suruda ja sikutas lahtiselt lehvivad särgihõlmad koomale. Rõske õhk tundus justkui kleepuvana teda ümbritsevat.

Võttis natuke aega, et silmad hämarusega harjuksid. Põrand oli kaetud paksu tolmukihiga, millele lisandus krohvitükke, kuivanud puulehti ja muud prahti. Põrandalauad vetrusid jalge all ja ta liikus ettevaatlikult edasi. Avara saali tagaseinas tõusis trepp kahe kaarena teisele korrusele. Laest rippus alla vana lühtri vars. Vaimusilmas võis Krista ette kujutada selle mõisa hiilgeaegu, mil siin liikusid ringi uhketes kleitides daamid ja neid saatvad ülikondades aadlimehed ja muu jõukam rahvas. Kauge mineviku kaja, mis oli hiljem mattunud teistsuguste aegade pärandi alla.

Ta astus veel ühe sammu edasi ja vajus korraga raginal läbi pehkinud põrandalaudade.

Tema karjatus lõhestas õhku ja pani teised ehmatusest kisama.

Krista prantsatas alla pimedusse, lüües oma jalad valusalt ära ja leidis end kiviplaatidega kaetud põrandalt. Ümberringi vallandus imelik naksumine, vidin-kidin ja õhk oli korraga täis lendavaid olevusi, kelle tiivad riivasid Krista pead ja nägu, kes kiskusid teda riietest. Nahkhiired!

„Appi!“ karjus Krista, püüdes oma nägu ja pead kaitsta ja kätega vehkides nahkhiiri eemale ajada.

Kogu see tormlev parv tungis rüsinal keldrilakke tekkinud august välja, vallandades mõisa sisenenud laste kisa.

Keegi ei kuulnud Kristat, keegi ei tulnud appi.

Kui lõpuks viimanegi nahkhiir oli kadunud, jäi ta hingetuna põrandale lamama. Natuke rahunenuna pühkis ta oma näo pisaraist kuivaks ja vaatas ringi. Kelder ei olnud täiesti pime. Nii august, mis tema põrandast läbi kukkumise käigus oli tekkinud, kui ka väikestest aknaavadest tuli piisavalt valgust, et ta oma ümbrust näeks. Ta ajas end jalule ja hakkas väljapääsu otsima. Aknad oleksid nõudnud mööda seina üles ronimist. Mõne tünni või kasti või lihtsalt tugevama lauajupi toel polnuks selles midagi võimatut. Kuid aknaavades olid roostes metallvarvad, mille vahelt ta ilmselt poleks läbi mahtunud.

Ta tundis kahetsust, et tal polnud käepärast taskulampi. Nii mõnigi pimedam sopp selles keldris oleks tema pilgule paremini avanenud.

Ta leidis trepi. See oli võrdlemisi lagunenud olekus. Kukkumisest õppust võtnuna, proovis ta igat astet, enne kui oma kiitsaka lapsekeha sellele toetada riskis. Ilmselt polnud ühestki trepist üles minek tal varem nõnda kaua aega võtnud. Viimaks oli ta tagasi peasissepääsu juures.

Näha polnud ühtegi tema kaaslast.

„Argpüksid!“ karjus ta vihaselt.

Olgu nendega, kuidas oli. Tema tahtis näha, mis mõisas veel oli. Peale keldri ja nahkhiireparve. Ta läks ettevaatlikult trepist üles teisele korrusele ja piilus ühte ja teise tuppa, kuni leidis ilmselt kunagisest magamistoast või mõisaproua salongist suure peegli.

Tundus kuidagi ilmvõimatult kummaline, et sellises räämas kohas oli veel niisugune ilus peegel alles. Jah, selle raam oli kriimuline ja luitunud, selle pind kaetud tolmuga ja peegli enese pinnal jooksid mõrad ning paarist kohast olid väikesed killud kukkunud põrandale prahi sekka, aga isegi Krista taipas, et see pidi väga väärtuslik olema. Ta korjas killud üles, sobitas need oma kohtadele ning pühkis ettevaatlikult pabertaskurätikuga peegli pinnalt tolmu ja jäi oma peegeldust silmitsema. Midagi oli nagu valesti…

Peeglist vaatas talle vastu üheksa-aastane tüdruk. Tüdruk seisis keset pimedust. Krista vaatas toas ringi – kõrgest aknast sisse paistev päevavalgus muutis isegi selle räämas ruumi heledaks… Ta muutis oma asukohta peegli suhtes, nihkudes ühele ja teisele poole, seejärel lähemale ja kaugemale. Tulemus oli sama: peeglis oli keset mustavat pimedust lihtsalt tema peegeldus. Ei mingit udusematki jälge räämas ja lagunevast mõisatoast, milles ta ise seisis. Ja mis veelgi kummalisem – peegeldus ei liikunud, vaid püsis kangekaelselt ühel kohal.

Krista astus peeglile lähemale ja märkas imestusega, et mõrad olid selle pinnalt kadunud. Ta sirutas ettevaatlikult käe ja puudutas uuesti selle pinda. Pind justkui oli seal ja justkui polnud ka. Seekord peegeldus liikus temaga kaasa, kuid nende väljasirutatud sõrmeotsad ei ulatunud päriselt teise omi puudutama.

Ja siis asetas Krista peegelpilt käed rinnale risti, kallutas pead natuke ühele küljele ja tegi talle silma.

Krista ei mäletanud, et ta oleks kunagi varem ega ka aastaid hiljem niimoodi oma elu eest jooksnud nagu sel päeval.

* * *

„Hei!“

Krista ei teinud hüüdest välja, vaid tormas ummisjalu edasi.

„Krista!?“ hüüdis onu Arto ja lõi kirve paku sisse. „Mis juhtus?“ Ta pühkis otsaesiselt higi, kuivatas käed püksisääre külge ning läks tüdrukule järele.

Krista oli juba jõudnud aiaväravani , paiskas selle lahti ehmatades läheduses toimetava kanakarja poolenisti lendu ja silkas üle hoovi vana oksliku kastani juurde, mille harude vahele oli eelmisel suvel tema isa Viljar koos onu Artoga onni ehitanud. Kribinal-krabinal ronis tüdruk köisredelit mööda üles ja kadus puu võrasse.

Arto sulges enda järel värava, et kanad uitama ei pääseks, ja läks kastani juurde.

„Krista!“ hõikas ta üles poole. Onni esise „rõdu“ põrandas oli auk, millesse ilmus nüüd tõsine lapsenägu, suurtest pruunidest silmadest hirm vastu vaatamas.

„Kas ma tohin üles tulla?“ uuris Arto õetütrelt.

Krista noogutas ja tõmbus augu eest kõrvale, et onu Arto üles mahuks. Ta sisenes onni, istus selle ühte nurka nahast istumiskotile, tõmbas põlved lõua alla ja võttis kätega säärte ümber kinni ja jäi enda ette põrnitsema.

Arto tuli kummardades sisse ja maandus teisele istumiskotile, nii et onni põrand värises.

„Vaata ette, onu Arto,“ ütles Krista muiates. „Sa oled nii suur, et võid kogu onni puu otsast alla tuua, kui nõnda mürgeldama hakkad.“

„Eks ma püüan, eks ma püüan,“ vastas Arto. „Räägi, mis juhtus. Mis sa niiviisi tormad nagu oleks vanakuri ise kannul?“

Vanakuri ise! Et ta ka just niiviisi pidi seda ütlema, mõtles Krista. Onu Arto oli see, kellele meeldis igasuguseid lugusid rääkida ja teinekord õhtuti raamatuid ette lugeda. Krista ema vahest torises, et need polnud väikestele tüdrukutele just kõige sobilikumad jutud, kuid Arto üksnes ütles, et muinasjuttude kaudu on alati lastele elutõdesid õpetatud ning Krista rõõmuks rääkis ja luges ikka edasi.

„Mitte vanakuri,“ ütles ta onule tõsisel ilmel silma vaadates. „Aga seal oli see peeglitagune mina... Me mängisime mõisapargis ja viimaks läksime mõisa sisse… Ära sa emale räägi! Tema hakkab jälle muretsema ja õiendama ja mis kõik veel. Ja siis seal oli see peegel ja… noh, tegelikult enne veel ma kukkusin läbi põranda keldrisse, kus oli jube pime ja sünge ja ma kartsin nii, et võdinad olid selja peal ja siis olid seal nahkhiired. Õudselt palju nahkhiiri! Aga siis ma leidsin selle peegli. Ja noh – peeglis olin ju tegelikult mina ise, kuid siis korraga oli seal see teine tüdruk. Ta viipas mulle…“ Krista hääl vaibus sosinaks.

„Vaata aga – seekord on sinul põnev lugu jutustada,“ tähendas Arto jäädes näiliselt rahulikuks hoolimata Krista jutu peale kiirenenud pulsist.

„Ei – see pole lugu!“ protesteeris Krista. „See oli päriselt! Ma ise nägin seda, ma ei kujutanud seda endale ette.“ Ta pani käed rinnale risti ja mossitas. Tüüpilised täiskasvanud! Ikka kahtlevad selles, mis lapsel öelda on. Miks on neil ometi nii raske asju uskuda?

„Aga mis asi on see päriselt, Krista?“ küsis siis onu Arto. „Kuidas sa tead, et asjad on päriselt?“

Ettevaatlikult asetas Krista jalad põrandale, lasi käed lõdvaks ja toetus ettepoole. „Mis mõttes, kuidas ma tean, millal on asi päris päriselt?“ küsis ta vaikselt.

„Kuidas sa näiteks tead, et me oleme päriselt siin ja päriselt peame seda vestlust, mitte et see on hoopis üks teine lugu kellegi kolmanda ettekujutluses?“

Krista kergitas imestunult kulme.

„Päriselt või?“

„Justnimelt!“ naeris Arto ja Krista naeris koos temaga.

„Aga see peegel ja see tüdruk,“ ütles siis Krista uuesti. „Ma ei kujutanud seda endale ette, isegi kui me kõik siin, see kõik siin on üks ettekujutus, siis selles ettekujutluses oli seal peegli taga üks päris teine tüdruk ja ta lehvitas mulle. See on üks paganama mõistatus, mida minu pea kinni ei võta!“

Arto ohkas. „Kui hästi sa saladust pidada oskad?“

Krista kehitas õlgu. „Kui hästi vaja on?“

„Seda saladust pead sa hoidma justkui sõltuks sellest sinu elu,“ ütles Arto vaikselt.

Krista tõsines ja vaatas teda mõne pika hetke jooksul vaikides.

„Kas päriselt sõltubki sellest minu elu?“ küsis ta viimaks.

„Mitte ainult sinu elu, vaid minu ja sinu ema ja isa ja… võibolla veel mõne inimese elu.“ Arto võttis taskust karbi, milles hoidis oma paksuraamilisi prille. Tavaliselt oli Krista teda nendega näinud siis kui onu luges raamatut või ajalehte või tegi tööd oma arvutiga. Või siis kui ta nokitses keldrikorruse töötoas mingite vidinate kallal, mida ta nimetas „oma masinavärkideks“.

Arto pani prillid ette ja tõusis püsti ning õngitses taskust telefoni. Krista polnud väga kindel, kuid talle tundus justkui läbinuks onni jälle kerge värin. Onu Arto oli ikka kindla peale tema puuonni jaoks liiga suur. Järgmine kord ta enam ei luba tal üles tulla, otsustas ta ja jäi siis täielikus hämmingus, suu poolenisti lahti silmitsema ust, mis ilmus – justnimelt ilmus! – onni külgseina, kus polnud seni muud kui puitlaasplaadid.

Krista silmad läksid suureks nagu tõllarattad, kui onu Arto selle uue ukse juurde astus, selle lahti tõmbas ning seal taga jämedale puuoksale ronis. Ta vaatas tagasi ja viipas Kristale: „Tule-tule!“

Ettevaatlikult astus Krista ukse juurde ja piilus välja. Ümberringi laius põlvekõrgune hein ja hooletusse jäetud vana viljapuuaed. Tüdruku süda peksles ärevusest justkui tahaks rinnust välja ronida. Onu Arto sirutas talle käe ja ta võttis sellest kinni ning astus puuoksale. See oli justkui seesama kastanipuu, kuid nagu päriselt polnud ka. Ta vaatas ringi ja nagu muudest veidrustest polnuks küllalt olnud – uks, mille kaudu ta onnist välja astus, seisis justkui tühjas kohas keset puuoksa. Selle ümber polnud onni seina. Polnud üldse mingit onni. Ainus vihje tema onnile oli see, mis avatud uksest paistis. Ta tundis, kuidas seda vaadates hakkab ta pea kergelt ringi käima. Onu Arto haare tema käe ümber tugevnes.

„Rahu, rahu!“ ütles ta vaikselt. „Istume…“

Nad istusid puuoksale ja Krista tõmbas kopsud sügavalt õhku täis. Nende kohal pilvitus taevas säras samasugune suvepäike nagu koduski. Sellest sai Krista aru, et ta ei ole enam oma kodus, vaid kusagil mujal. Sellel kohal, kus seisis tema kodumaja, oli siin näha põõsastikku mattunud ahervaret, mille keskelt punastest tellistest laotud korsten üksildasena ülespoole kerkis. Eemal, metsaveerel oli väike majake, rohkem nagu onni moodi. Selle ees istus - Kristal pidi peaaegu hing kinni jääma –, see oli ju onu Arto.

„Tsst!“ tegi onu Arto tema kõrval oksal. „Me ei saa siia kauaks jääda. Aga ma tahtsin sulle seda näidata, et sa ei hakkaks arvama, et sul midagi viga on… Saad aru? See, mida sa seal mõisas nägid, oli… noh, kuidas ma sulle seda selgitan? Ütleme siis, et see oli peegeldus. Peegeldus sellest, mis on kuskil mujal päriselt olemas.“

„Kas sa oled võlur?“ küsis Krista onule otsa vaadates. Kõik need tema lood! Kui paljud neist võisid siis tegelikult tõesed olla? Mitte metsiku fantaasia viljad, vaid päriselt, päris asjad.

Onu Arto naeris ja raputas pead. „Ei, ei, seda kindlasti mitte. Võlukunsti ja nõidumisega pole sel mingit pistmist. Kuigi jah – võhiklikud inimesed, need, kes ei tea, kes ei saa aru võivad nõnda mõelda küll. Siin pole mingit pistmist salajaste oskustega. On vaja teadmisi, on vaja arusaamist – hea küll, oskusi on ka vaja, kuid eeskätt on vaja õigeid masinavärke.“ Ta koputas oma paksuraamiliste prillide sangale ja näitas Kristale telefoni. „See maailm on lihtsalt mitmekihilisem ja veidramgi veel,“ muigas ta.

See oli esimene kord kui Krista tema telefonile tähelepanu pööras. See oli harilik vähem kui sentimeetri paksune ümardatud nurkadega klots. Musta värvi, ühel küljel klaas, tagumine külg metallist. Sellel polnud ühtegi firmamärki ega nimetust. Polnud ka nuppe, millega Krista telefonide puhul muidu harjunud oli… Millisel telefonil pole nuppe?

Liikumine tõmbas Krista tähelepanu.

„Aeg tagasi minna!“ teatas onu Arto.

Eemalt lähenes onnile jooksev tüdruk. Tema tumepruunid juuksed lehvisid tuules ja ta nägu õhetas, tema suured pruunid silmad oli hirmust pärani. Ta jooksis justkui oleks tal vanakuri ise kannul olnud.

3. Otsija
Järgmine kord läks Krista mõisa tagasi kui ta oli 17-aastane.

Sel kevadel läks varakult soojaks, juba aprillis olid puud-põõsad hiirekõrvus ja rohi hakkas rohetama ning võililled õitsema. Sel kevadel suri onu Arto. Või noh – kui täpne olla, siis ta kuulutati surnuks. Sest tema kadumisest oli möödunud juba päris pikk aeg ja kui siis viimaks leiti lume sulades metsaraja kõrvalt tema katkised prillid ja mõned riideräbalad, otsustas politsei, et midagi head see ei tähenda.

Kummalisel kombel olid asjad onu Artoga pärast seda nende puuonnis toimunud jutuajamist ja seina sisse justkui ei kusagilt ilmunud ukse kaudu põgusat ühes teises kohas käimist muutunud teistsuguseks. Ta oli harvemini kodus. Ja veetis suurema osa sellestki vähesest ajast keldris oma asjade kallal nokitsedes. Kõige rohkem tundis Krista puudust tema lugudest. Justkui oleks onu kõik enda teada olevad lood ära rääkinud. Ajuti näis ta isegi Krista suhtes tõrjuvana.

Mitte et elu selle tõttu oleks kuidagi seisma jäänud. Enamasti ei pööranud Krista sellele suuremat tähelepanugi. Ja mida aeg edasi, seda enam kõhkles ta kunagi toimunule mõeldes, kas see üldse oli ilmsi või segunesid tema mälestustes tegelikkusega needsamad onu Arto fantaasiaküllased jutud, mida ta oli nõnda armastanud.

Ja siis ühel päeval onu Arto enam ei tulnud. Ja veel tükk aega hiljem teatas ema ühel õhtul, et onu on surnud.

Kiriku kõrval surnuaias sängitati mulda tühi kirst. Mis oli Krista arvates veider. Võinuks ju lihtsalt liivase platsi ühte serva paigaldada hauakivi, istutada mõned lilled, asetada pärjad ja küünlad ning lugeda sõnad peale ja laiali minna. Surnukeha ju polnud.

Aleviku klubihoones peeti vaikne peielaud. Tuli välja, et onu Arto oli töötanud kuskil ülikooli laboris ja tal oli igasuguseid kummalisi tuttavaid. Suur portree, mis oli lauas asetatud tühjale kohale, kujutas onu Artot just niisugusena nagu ta oli Krista mälusse jäädvustunud: selline kerge muie, mis justkui andnuks mõista, et tema teab nii mõndagi sellist, millest sinul pole õrna aimugi. Elu ajal oli Arto olnud tema suur lemmik. Kõik need tema lood ja masinavärgid, mille kallal ta keldris nokitses. Nüüd aga ei suutnud ta kannatada foto pilku. Vaikselt lipsas ta õue ja jalutas läbi aleviku ja metsatuka koduni ning ronis kastani otsa oma vanasse puuonni.

Onni külgseinale oli joonistatud uks ja aken. „Aknast“ paistis mahajäetud viljapuuaed, metsaserv ja väike osmik metsaserval. Pilt oli luitunud, kuid siiski arusaadav.

Võibolla onu ikkagi pole surnud? Võibolla on ta lihtsalt seal kusagil mujal?

Korraga jõudis ta otsusele, ronis puu otsast alla ja seadis sammud vana mõisa poole.

Suurest peauksest sisse astudes ei leidnud ta põrandas auku, mille oli aastate eest läbi vajudes sinna tekitanud. Ta ei mäletanud, et aastate jooksul oleks mõisas kordagi mingit ehitustööd tehtud. Vanal põrandal polnud jälgegi sellest, et mõni laud oleks välja vahetatud. Ta proovis ettevaatlikult oma jalgealust: põrand oli reetlikult pehme enam-vähem sellel kohal, kus ta oli läbi kukkunud. Mõis tundus olevat täpselt sellises seisus nagu ta seda mäletas. Võinuks eeldada, et lagunemine on edasi toimunud, et kõik tunduks rohkem katki, rohkem pehkinud, rohkem räämas. Aga ei – näis justkui oleks aeg massiivsete kivimüüride vahel peatunud ja kõik, mis seal oli, säilis muutumatuna. Ta läks pehkinud koha kõrvalt ringi ja jõudis trepini. See nagises ja tundus tema raskuse all värisevat, kuid pidas siiski vastu. Edasi suundus ta joonelt sinna tuppa, kus tema mälu järgi oli olnud kummaline peegel.

Peeglit ei olnud.

Krista käis läbi kõik teise korruse toad. Seejärel kindluse mõttes esimese korruse toad. Ta ei hakanud minema keldrisse, sest oli täiesti kindel, et seal polnud ta peeglit näinud.

Peeglit, mille teisel poolel oli olnud pimedus ja omasoodu tegutsenud teisik, lihtsalt polnud.

* * *

Ta leidis peegli onu Arto töötoast maja all keldris.

See oli maast laeni ulatuva kolariiuli ja seina vahel. Kotiriidesse mässitud ja osaliselt ämblikuvõrkude ja tolmurullidega kaetud, kuid selle raami alumine nurk paistis riide vahelt välja ja Kristale piisas ainsast pilgust, teadmaks, millega tegemist.

Krista sikutas selle ettevaatlikult välja. Peegel oli parasjagu raske kolakas. Ta lükkas kotiriide kõrvale ja toetas peegli vastu riiulit. Peegli pinnal jooksid mõrad ja Krista märkas kohe neid paari kildu, mille ta ise kunagi oli kohale asetanud. Ta seisis käed puusas peegli ees ja silmitses enda peegeldust justkui oodates, et kohe peaks midagi eriskummalist juhtuma.

Aga ei juhtunud midagi.

Viimaks kehitas ta õlgu ja sättis kotiriide peeglile tagasi. Seda tehes puutusid tema sõrmed peegli tagumisel küljel vastu külma ja siledat materjali, mis ei olnud puit. Üks antiikse väljanägemisega peegel ei peaks sisaldama midagi peale puidu, klaasi ja võibolla metalli. Ja miks peaks metalli olema peegli tagaküljel? Ta lasi kotiriidel põrandale vajuda, tõmbas peegli riiulist eemale ja keeras selle teistpidi. Peegli raam oli päris mitu sentimeetrit paks. Kuid selgus, et peegel ise oli üsna õhuke, jättes tagumisele küljele ruumi… Krista vaatas ja polnud päris kindel, mis nimelt see asi oli, mille jaoks seal ruumi oli. Osa sellest oli justkui sõrestik, raami kontuure järgisid peenikesed torud ja seal oli veel neli neljakandilist karpi. Kõik osad olid omavahel juhtmekimpudega ühendatud.

Krista ei olnud päris kindel, kas see seadmestik oli plastikust või metallist või mingist muust materjalist. See ei tundunud külmana nagu klaas ja metall, kuid ei jätnud ka päriselt sellist plastiku muljet, mis oli omane enamikule elektroonilistele seadmetele, millega ta oli kokku puutunud.

Silma hakkas üks lahtine, pistikuga juhtmeots. Krista uuris seda lähemalt ja tundus, et sõrestiku küljes oli pesa, kuhu see pistik võis sobituda. Ta kõhkles ainult hetke.

Peegel ärkas ellu. Kostus umbes selline heli, mida teevad laetavad kondensaatorid fotoaparaadi välgus. Vaprusevärinad mööda selgroogu roomamas keeras Krista peegli ettevaatlikult uuesti ringi. Esimese asjana hakkas talle silma, et peegli pinnalt olid mõrad kadunud. See oli ühtlane tume tasapind, mis tundus justkui õige kergelt voogavat. Ta toetas peegli jälle vastu riiulit ja uuris seda lähemalt. Peegeldus oli väga tuhm. Ta puudutas peegli pinda käega ja tõmbas selle ehmunult tagasi, sest pinda justkui polnudki. Oli mingi teistsugune asi, tuntav barjäär õhu ja peegli tasapinna vahel, kuid tema käsi läks sellest vabalt läbi. Tunne oli justkui kastnuks ta käe mingi paksema vedeliku sisse.

Ta vaatas oma kätt – sõrmed olid kuivad. Peegli tasapind oli jätkuvalt täiesti veatu, silmanurgast võis eristada vaid seda kerget voogamist. Ta vaatas keldris ringi ja leidis ühe puidust liistujupi. Ettevaatlikult torkas ta selle läbi peegli. Seal teisel pool ei olnud mingit takistust. Mitte midagi, mille vastu mõnekümnesentimeetrine puupulk oleks puutunud. Peegli pinna voogamine muutus selgemini tajutavaks ja vaikne undamine intensiivsemaks. Siis korraga kostus peegli tagant praksumist ja plaksumist ning järgmisel hetkel jäi puidust liist peeglisse kinni, sest selle tasapind muutus lihtsalt tavaliseks peegliks, milles olid mõrad. Ta tõmbas liistu liiga tugevasti. Peegel kaotas tasakaalu ja raksatas põrandale puruks.

Krista tõstis liistujupi kildude vahelt üles. See oli umbes kolmekümne sentimeetri pealt täiesti sirgelt maha lõigatud.


4. Sekkumine
Kolmandal korral sattus Krista mõisahoonesse kui ta oli 19-aastane.

Ta oli käinud naaber-alevis ööklubis ja üks sümpaatne noormees pakkus talle küüti tagasi koju. Nad sõitsid poisi BMW’ga läbi pimeda septembriöö, Krista istus juhi kõrvalistmel, veel kaks poisi sõpra olid tagaistmel, nad nautisid pimeduses kitsal teel kihutamisest tekkivat adrenaliinivoogu ja head muusikat, nii Krista kui sõbrad tagaistmel olid parasjagu ülevas meeleolus tarbitud alkoholist ja Krista oli enam kui kindel, et ka autojuht polnud 100% kaine.

Poiss peatas auto kuskil pimeduses.

„Mis nüüd?“ imestas Krista.

Noormees nõjatus tema poole ja suudles teda suule.

Või selline vallatu pealehakkaja… Krista paotas kergelt huuli suudlusele vastates. Siis oli poisi käsi tema põlvel ja liikus sealt reie siseküljele ja edasi jalge vahele; poiss asetas teise käe ta kaela taha ja tõmbas teda natuke enda poole.

„Mhkmhmm…“ tegi Krista, saamata suudluse vahel korralikult hingegi tõmmata.

Poiss ei teinud kuulmagi. Käsi kobas Krista rindu ja suudlus muutus jõulisemaks, keel otsis läbipääsu Krista huulte vahele.

„Ei!“ sai Krista sõna suust ja tõukas poissi natuke eemale.

„Mis sa pirtsutad!?“ kostus tagaistmelt turtsatus ja üks seal istuvatest noormeestest haaras temast kinni.

Hirm ja viha tulvasid Krista soontes, ta püüdis end vabaks väänata, samal ajal lasi poiss ta kõrval oma kätel tema kehal käia otsides teed riiete alla. Krista virutas käega huupi üle istme seljatoe ja tabas oma kinnihoidjat silma, vallandades karjatuse ja vandumise. Haare lõdvenes niipalju, et ta sai teise hoobi juhile virutada.

Ta rebis meeleheitlikult turvavööd. Autouks kisti pärani ja poiss tagaistmelt haaras Kristal juustest ja tõmbas tüdruku autost välja.

„Ma sulle õpetan löömist, lits!“ karjus ta ja virutas Kristale rusikaga näkku.

Hetk hiljem toibudes oli ta selili autokapotil. Juht oli tema kohal, õiendades ta teksade rihma kallal. Silmanurgast jõudis Krista veel märgata, et ülejäänud kaks noormeest olid teepervel ja tõuklesid omavahel. Ta viskus istuli ja tõukas ründajat kogu jõuga. Poiss kaotas tasakaalu ja kukkus ootamatusest hüüatades tagurpidi maha.

Krista kargas maha ja tormas teed mööda edasi. Taibates, et jookseb auto esilaternate valgusvihus, keeras ta teelt maha, hüppas üle kraavi ja ronis traadist elektrikarjuse alt läbi.

„Küll ma su veel kätte saan!“ karjus poiss ta selja taga.

Krista ei pööranud ringi. Ta jooksis mätlikul heinamaal edasi – maapind tõusis kergelt ja kuupaistel nägi ta enda ees kerkimas tumedamat puudeviirgu. Vana mõisavare!

Ta jõudis puude vahele, vaatas korraks tagasi, nägi jälitajat komistades lähemale tulemas ning sööstis edasi tumeda mõisahoone suunas. Kivitrepist üles, uksest sisse (Neetud roostes hinged! siunas ta mõttes kaeblikku kääksatust, mis teda kaugele reetis.) Tal oli niipaljukest veel selget mõistust jäänud, et suutis vältida läbi põranda kukkumist (Paras tollele tõprale, kui sinna nahkhiireurgu maandub!) ja ronis ettevaatlikult trepist üles teisele korrusele.

Puidu ragin ja vihane vandumine reetsid jälitaja, kes ei osanud nõrgast kohast põrandal mööda minna. Krista vaatas üle trepipiirde alla ja nägi ehmatusega, et poiss oli suutnud siiski alla kukkumist vältida.

„Kohe tulen üles, mõisapreili!“ irvitas ta üleval seisvat Kristat silmates.

Krista jooksis läbi tubade, otsides peidupaika ja kaalus juba aknast alla hüppamist, kui noormees ta ühes toas nurka ajas. Hingeldades jäi Krista seisma, selg vastu seina ja häälestas end viimaseks vastupanuks.

Selja taga seinal oli midagi. Ta käsi puudutas nikerdustega puitraami ja jahedat peegli pinda, mis polnud nagu päriselt klaas, vaid justkui midagi muud, midagi poolvedela massi sarnast, millesse oli tahtmise korral võimalik oma käsi sisse suruda. Ta käsi peatus väljaulatuval osal. See oli justkui kinni hoidmiseks mõeldud. Käepide! Ta surus oma sõrmed selle ümber ja kui poiss astus lähemale, et temast kinni haarata, tõmbas ta peeglist välja püstoli, sihtis sellega ründajat ja vajutas päästikule. Kõlas plaksatus ja sekundi murdosa jooksul valgustas ruumi sinakas sähvatus. Poiss karjatas ja taarus tagasi. Krista vajutas veelkord päästikule, vallandades uue sähvatuse. Ta tulistas veidra relvaga veel ja veel ja veel. Poiss varises suitseva ahervarena põrandale.

Relv pudenes kolksatusega Krista käest põrandale. Jalad ei kandnud teda enam ja ta vajus käpuli maha. Süda paha ja pisarad silmist voolamas öökis ja kõõksus ta mitu minutit, enne kui suutis enesekontrolli tagasi saada.

Suutnud lõpuks kuidagimoodi end kokku võtta, pöördus ta peegli poole. Tihkes hämaruses nägi ta iseenda peegeldust seismas, käed rinnal risti ja murelik ilme näol. Aeglaselt ajas Krista end jalgadele. Peegelpilt osutas põrandal vedelevale püstolile ja sirutas käe küsivalt välja. Krista korjas relva üles, tajudes alles nüüd selle raskust ja mõistes, et see ei näe välja nagu üks päris tavaline püstol. Ta torkas selle ettevaatlikult läbi peegli pinna. Peegeldus naeratas ja võttis püstoli vastu.

Krista pööras peeglile selja ja jooksis minema.

* * *

Ta seisis kodus, keldris vana peegli ees ja silmitses enda mõranenud peegeldust. Ta oli tookord paari aasta eest keldripõrandalt peaaegu kõik killud üles leidnud ja need hoolikalt alusele tagasi liiminud. Ema oli küll õiendanud, et mis sellest vanast risust alles hoida, kuid Krista oli endale kindlaks jäänud ja nii seisiski peegel jätkuvalt tema toas, kapi kõrval seina najal. Meenutusena onu Artost. Meenutusena sellest, et maailmas oli veidraid ja seletamatuid asju.

See polnud päris samasugune nagu mõisaseinal. See siin tundus suuremana. Näis vanemana. Ja oli katki. Mitte lihtsalt peegli osas mõranenud, vaid ka see mehhanism seal tagaküljel ei töötanud enam. Ta oli paaril korral uuesti ühendanud põlemisjälgedega pistiku sinna sõrestiku pesasse, kuid midagi ei juhtunud.

Krista nägu oli löögist kannatada saanud – ülahuul oli natuke lõhki ja paistes, vasema silma all, põsesarnal ilutses tumenev sinikas. Külmkapist võetud külmakotist polnud enam muud suuremat kasu kui pakitsuse leevendamine. Tunne oli imelik – segu vihast, hirmust, häbist, kergendusest, mille üle laotus totaalne uskumatus. Et nagu päriselt või!? Mis mõttes ta lasi selle kuti maha? Teda prooviti vägistada... Fakk! Nojah siis…

Ta suutis end hommikul välja vabandada trepil komistamisega ja kannatas välja ema ja isa moraaliloengu teemal peod ja alkohol ja üleüldse.

Tagasi Tartusse jõudes vältis ta loenguid ja teisi koolikohustusi ning otsis hoopis välja enesekaitsetreeningute pakkujad.

„Kui sa otsid kättemaksu, siis see siin pole õige teeots,“ ütles hallipäine väikest kasvu vanamees, kes viis treeninguid läbi ühe vana kortermaja keldris. Vanamees silmitses Krista paranevat huult ja suurt, juba roheliseks tõmbuvat sinikat vasemal põsesarnal.

„Jah ma tean – kes kättemaksu otsib, peaks kaevama kaks hauda,“ ütles Krista ja osutas oma näole: „Selle autor on juba surnud.“

„Või nii,“ kergitas vanamees kulmu. „Ja sellest sulle ei piisa?“

„Kes endast võitu saab pidavat olema tugevam linna vallutajast,“ sõnas Krista ja tegi vanamehele kerge kummarduse. „Õpetaja…?“

5. Taju
Krista oli juba hakanud vargsi, õige ettevaatlikult lootma, et sellest kõigest ei tule üht suuremat sorti jama. Loomulikult oli see naiivne lootus. Ta oleks pidanud paremini teadma. Paremini, et endale mitte illusioone luua justkui võiks tema elu normaalselt edasi kulgeda. Kuid mis lõpuks tuli, erines sootuks sellest, mida ta oli kartnud, mida oli mitu aastat üle õla vaadates oodanud.

Väike kohvik Tartu kesklinnas oli mõnus koht, kus maha istuda, süüa suurema nälja eemale peletamiseks natuke midagi, juua üks kohv, mis novembrilõpu külma eemale peletas ja lugeda või kribada eelseisvaks seminariks kiirelt mõned märkmed.

Tumehalli mantli, värvilise salli, rohelise villase mütsi alt välja piiluvate lokkis pruunide juustega ja paksude raamidega suuri prille kandev mees lihtsalt astus midagi ütlemata Krista laua juurde, tõmbas tema vastas tooli laua alt välja ja istus. Ta asetas ettevaatlikult aurava teetassi enda ette lauale, naeratas Kristale põgusalt, võttis mütsi peast, pistis selle mantlitaskusse ja õiendas siis oma teega, solgutades metallist sõela vette ja välja. Krista tundis tee aromaatset lõhna. Ta vaatas meest ja mõtles, et see ei ole küll tüüpilise politseiniku moodi. Pigem nägi ta välja nagu elukutseline üliõpilane või siis mõni humanitaarvaldkonna doktorant.

Mida iganes… Politseinik või lihtsalt tutvust sobitada sooviv võõras – Krista ei soovinud temaga tegemist teha. Ta sulges arvutikaane ja pani selle enda kõrval toolil seisvasse kotti.

„Palun ära mine ära,“ ütles mees.

„Mis te tahate?“ küsis Krista, valmis siiski iga hetk tõusma. Huvitav kas mees püüaks teda jõuga kinni pidada? Siin suhteliselt tihedasti rahvast täis kohvikus? Võibolla jälitaks ta teda ja võtaks ta kinni kusagil kõrvalisemas kohas?

„Ma olen Markus Grünthal,“ tutvustas mees ennast. „Ja ma olen otsija.“

Nagu see peaks midagi tähendama? „Mida te otsite?“ küsis Krista imestunult. Nimi oli kuidagi kahtlaselt tuttav, kuid ta ei suutnud seda oma mõttes millegagi siduda.

„Noh, antud juhul otsisin ma sind.“ Grünthal rüüpas tassist ettevaatlikult lonksu. „Pärast seda intsidenti seal mõisas oled sa meile parasjagu palju tööd andnud. Usu mind, sellise segaduse klaarimine ei ole lihtne. Mitte, et ma sulle muidugi midagi ette tahaksin heita. See oli ikka üks paras jama ka, millesse sa sattunud olid. Ja see tüüp põhimõtteliselt sai, mis ta oli ära teeninud, kuid jah… Meil on olnud omajagu palju koristamist.“

Krista haaras koti ja tõusis tooli kolinal eemale lükates (ja nii mõnegi imestunud pilgu teenides) püsti.

„Mul on tarvis loengusse jõuda...“ pomises ta ning tuhises kohvikust välja.

Hirm surus raske kamakana sisikonnas kui ta mööda tänavat edasi kiirustas. Teadusfilosoofia loeng pidi toimuma Lossi tänava õppehoones. Esimest korda leidis ta end soovimas, et sinna olnuks pikem maa.

* * *

Auditooriumis oli väike grupp peaasjalikult keskkonnatehnoloogia, keskkonnakorralduse, mikrobioloogia, geenitehnoloogia, biokeemia ja võibolla veel paari-kolme eriala üliõpilasi. Segiläbi esimese astme ja magistrantuuri õppurid.

Pikk, piitspeenike, lokkis pruunide juustega ja suuri paksude raamidega prille kandev mees astus uksest sisse ja kõndis hoogsate sammudega auditooriumi ette poodiumile, kus asetas mõned märkmelehed kõnepuldile ja võttis seejärel kätte kriidi ning kritseldas tahvlile: EPISTEMOLOOGIA / MARKUS GRÜNTHAL.

Ta pöördus ringi, silmitses üliõpilasi ja teatas: „Tahvlid on välja mõeldud selleks, et mõnitada vasakukäelisi!“

„See on minu vabandus nendele varesejalgadele…“ Ta osutas pöidlaga üle õla tahvlile. „Professor Arakas palus mind tänast seminari läbi viima.“

Krista soovis et tal olnuks võimalus maa alla vajuda või õhku haihtuda, kuid ometi pidi ta mõttes nõustuma Grünthaliga: vasaku käega pead sa kriiti lükkama mööda tahvli pinda, mitte tõmbama nagu on paremakäeliste privileeg. Noh – kasu on sellest teinekord niipalju, et see mõnus KRII-IIKS!!!, mida kriit tahvlil teeb, lõikab luust ja lihast läbi.

Grünthal silmitses oma kuulajaskonda vaikides. Ta lubas endale õige kerge naeratuse kui tema ja Krista pilgud kohtusid. Üliõpilaste silmad olid keskendunud õppejõule, nad ootasid, mis edasi juhtub. Või vähemalt nii Grünthalile meeldis mõelda. Üldiselt olid olemas need ajad, mil õppejõu ülesandeks oli oma aine ilusasti ette lugeda, viia läbi nõuetekohased seminarid, kus tudeng sai samuti oma teadmiste või nende puudumisega hiilata, võtta vastu eksam ja minna oma eluga edasi. Tudengil oli see rõõm, et ta kirjutas kuuldu üles. Või siis laenas mõistliku tasu eest seda, mis keegi kohusetundlikum kodanik oli krampis käega kümneid pastakaid kulutades kirja saanud. Loeng, see on info jõudmine õppejõu konspektist tudengi konspekti ilma aju läbimata. Sellisel kujul oli ülikoolis loengute pidamine keelatud. Nii oli kõlanud ühe Grünthali kunagise õppejõu õpetamise kreedo. Tol ammusel ajal oli tudengil olnud loengus vähemalt midagi teha. Nüüdsel a’al olid õppejõududel ettevalmistatud e-konspektid, mida noored kalapilgul ekraanidel sirvisid (eeldusel, et nad parasjagu uudiseid, ilmateadet, viimaseid meeldimisi ja jagamisi ja muud taolist ei tarbi) ning õppejõu peamine missioon oli „verine võitlus“ tähelepanu nimel. Selles võitluses vange ei võetud.

„Kes teist teab, mis asi on epistemoloogia?“ küsis Grünthal ja asetas kriidi tahvliservale ning nühkis käsi vastamisi, et neid veidi puhtamaks saada.

Reaktsiooniks oli mõningane elavnemine. Klaasistunud pilgud pöördusid ekraanidele: sülearvutid, tahvlid.

Grünthal toetas küünarnuki loengupuldile, surus teise käe taskusse ja ootas, mida tudengid e-konspektist välja loevad. Tal oli aega. Lausa kaks akadeemilist tundi. Küsimus ei olnud selles kui palju materjali ta neile ette lugeda jaksas. Muidugi olid tal omad põhipunktid olemas – selleks olid need paar paberilehte kõnepuldil. Aga ta tahtis, et nad kasutaks oma Jumalast kingitud andi – aju – sellel otstarbel, milleks nad selle olid saanud – mõtlemiseks. Kui ta selle tagasihoidliku eesmärgi saavutaks, siis ausõna, ratsionalism, empirism, deduktsioon, induktsioon, aprioorsus, uskumus, tabula rasa, Descartes, Locke, Hume, Berkeley, Gettier, Kirkham ja kõik muu oli puhas boonus.

Krista piidles ettevaatlikult altkulmu Grünthali poole, kes näis seisvat võrdlemisi ükskõiksena ja ootavat vastust oma küsimusele. Kuidas oli võimalik, et see tegelane teadis tema juhtumistest vanas mõisas? See oli niivõrd painav küsimus, et tal oli lausa füüsiliselt raske olla. Võibolla peaks lihtsalt püsti tõusma ja ära minema? Võibolla ei peaks ta üldse enam siia tulema? Lõppude-lõpuks oli see siin vabaaine... Mis ühest küljest tähendas, et nad kõik olid seal tõepoolest vabast tahtest ja ilmselt uudishimust, kuid teisalt oli see tunnistus sellest, et ainepunktide täissaamise kõikidest mitte eriti hiilgavatest viisidest oli see tunnetusteooria alastele filosoofilistele mõttemõlgutustele pühendatud kursus vahest ehk kõige vähem hull valik.

Krista tundis end justkui lõksu püütuna. Ja korraga ta naeratas. Mida teeb metsloom, kel pole taganemisvõimalust? Näitab hambaid, hakkab vastu... Võitleb kuni viimse hingetõmbeni! Ta sulges arvuti kaane, pistis oma asjad kotti ning jäi sirge seljaga, käed rinnal risti istuma ja ainiti õppejõudu silmitsema.

„Epistemoloogia on teisisõnu tuntud kui tunnetusteooria, või siis tunnetusõpetus…“ ütles üks noormees teisest reast valju selge häälega.

Grünthal naeratas laialt ja tegi auditooriumile sügava kummarduse. Vähemasti ei pidanud nad nüüd taluma seda piinlikkusehetke, mil selgub, et mitte keegi kohaletulnutest ei oska leida seost tema küsimuste ja e-konspekti vahel.

„Mida see maakeeles tähendab?“ esitas ta kohe järgmise küsimuse.

„See on filosoofia haru, mis tegeleb inimteadmise uurimisega,“ ütles Krista valju selge häälega. „Teadmise päritolu, selle loomus, piirid. Kuidas teadmine tekkib? Milline on teadmise kindlus? Kuidas me teame, et see, mida me teame, on tegelikult tõene? Lisanduvad veel uskumused – kas meie uskumused on õigustatud? Millele need tuginevad? Kas meie teadmistele ja uskumustele meid ümbritseva kohta on olemas ka tegelik vaste? Kas meie teadmised peegeldavad maailma reaalsust?“

Väga hea! Grünthal oli sisimas tõeliselt rahul. Seda initsiatiivi ta oligi oodanud.

„Põhimõtteliselt võib öelda, et filosoofid on läbi aegade püüdnud mõtestada maailma, milles me elame,“ sõnas ta. „Miks me elame? Mis on tõde? Kas Jumal on olemas? Vaim või mateeria? Mis on hea, mis halb?“

Sissejuhatus oli tehtud. Ta võis edasi minna: „Niisiis epistemoloogia… Illustreerime selle küsimuse sisu sellise näitega: kuidas te teate, et mina olen siin?“

Vaikus. Noh – eks küsimus oli ju ka natuke totakas, aga ta ikka küsis seda. Iga kord oma loengute sissejuhatuseks. Neid oli tarvis töödelda, trügida ja torkida, et see ajudele laotunud tuimusekiht pragunema hakkaks.

Ta osutas tüdrukule esimeses reas, kes istus lugeda oskava noormehe kõrval.

„Ee… noh, ma näen ja kuulen teid…“

„Väga hea!“ hüüatas Grünthal (natuke dramatiseeringut sellesse tolmunud auditooriumisse). „Teil on meeled! Te ammutate meeltega informatsiooni end ümbritsevast keskkonnast. On olemas koolkond epistemolooge – empiristid, kes ütlevad, et meelte vahendusel saadavad teadmised on need ainsad õiged. Kui teadmine ei ole meelte abil – kogemuse abil, kui soovite – tõendatav, siis see ei saa olla teadmine. Nüüd, mida teie meeled teile minu kohta ütlevad?“

„Te olete meesterahvas, ütleksin, et umbes kolmkümmend viis kuni... ee... viiskümmend aastat vana, küllalt heas füüsilises vormis, juuksed veel peas, prillid ees…“ loetles Krista. Mõned noortest nohisesid naerda. „Teil on seljas tumesinine nii-öelda vabavormi pintsak, sviiter selle all, jalas mustad – ilmselt teksariidest püksid, tänavakäigu kingad…“

„Teie nimi on Markus Grünthal, teil on doktorikraad religioonifilosoofias, olete ülikooli õppejõud olnud kümme aastat, loete peamiselt tunnetusteooria, eetika ja religioonifilosoofia kursuseid,“ loetles tagumisest reast pikajuukseline noormees.

„Haa!“ Grünthal osutas käega tema poole. „Seal on meil spikerdaja!“ Auditooriumis pöördusid pead ja tekkis väike elevus. „Mida ma sellega öelda tahan, on see, et neid teadmisi – kui mu nimi välja arvata – ei saa te hetkel oma meelte vahendusel kuidagi moodi genereerida. Need on teile nii-öelda ette antud! Kuidas sa tead, et need teadmised on tõsikindlad?“

Noormees tagareas tõstis tahvelarvuti. „Noh – nii on kirjas teie profiilis ülikooli veebis.“

„Aga kuidas sa tead, et see, mis seal kirjas on ka tegelikult tõele vastab?“ pommitas Grünthal edasi.

Noormees kehitas õlgu. „Ma usun, et te ei saaks endale lubada valeandmete avaldamist…“

„Justament! Ta usub!!!“ Nagu oleks see mingi eriline revolutsioon. „Meil on siin usklik! Kuidas sa saad kindel olla, et see, mida sa usud ikka tegelikult ka nii on, kuidas sina seda usud?“

„Ma usaldan ülikooli, mis on selle oma veebilehele üles pannud?“ küsis tüdruk esireast.

„Väga hea!“ Grünthal oli rahul. Mõtlemise alged, see ülimalt ohtlik nakkushaigus oli hakanud auditooriumis levima.

„Just nii. Sa usaldad autoriteete! Epistemoloogia küsimus on, kuidas sina saad oma teadmise tõesuses, tegelikkusele vastavuses kindel olla! Autoriteedid kisume siin kohe maha. Teil on vaja kaljukindlaid tõendeid iga teadmise jaoks, eks ole!? Aga tuleme nüüd esimese küsimuse juurde tagasi. Kuidas te teate, et see, mida te näete ja kuulete olen tõepoolest mina?“

„Mis mõttes?“ küsis noormees teisest reast.

„Kuidas su nimi on?“ küsis Grünthal temalt vastu.

„Andreas Tammiste,“ vastas ta.

„Niisiis on meil siin härra Tammiste!“ ütles Grünthal teiste poole pöördudes. „Kuidas te teate, et ta on siin?“

„Me näeme ja kuuleme teda…“ vastas tüdruk esireas.

„Aga kas ta ikka on siin?“ ei jätnud Grünthal järele.

Krista kummardus ettepoole ja virutas Tammistele sõrmenukkidega lagipähe. Valuröögatus, vandumine ja naer segunesid.

„Uskuge mind, professor, Tammiste on küll siin!“ sõnas ta, nõjatudes tooli seljatoele tagasi.

„Väga hea! Eksperiment… Te liigute edasi järjekindlalt empiirilist teed mööda! Härra Tammiste, pidage meeles, et te ei saa selle intsidendi alusel ei mind ega ülikooli kohtusse kaevata, vaid peate selle mure lahendama tütarlapsega eraviisiliselt.“

Grünthal noogutas talle ja muigas. Kas ta tõesti pilgutas silma? imestas Krista õppejõudu vaadates. Kes ta selline õigupoolest oli? Ilmselt siiski mitte politseinik... Või mine sa tea, võibolla oli mingi salapolitseinik?

„Niisiis – me oleme veendunud, et siin on härra Tammiste,“ Grünthal tõstis sõrme püsti ja kõrgendas häält, et järjekordsest elevusepuhangust üle kostuda. „Või kas ikka oleme veendunud? Minu hinnangul oleme teinud kindlaks, et meil on siin keegi, keda on näha, kuulda ja käega katsudes tunda. Te olete rakendanud oma meeli. Miks on tähtis teadmiste kogumisel rakendada erinevaid meeli?“

„Sest ühe meelega saadud info ei pruugi olla piisav?“ pakkus Krista.

„Kuidas on teie nimi?“ küsis Grünthal ja kostitas teda järjekordse muigega.

„Krista... Krista Werner,“ vastas Krista ja naeratas õppejõule vastu (näitas hambaid!).

„Niisiis preili Werner – kuidas te võite olla kindel, et siin olen mina ja ma näen välja nii nagu mind eelnevalt teie kolleeg kirjeldas? Te näete mind. Aga kuidas te teate, et see mida te näete olen tõeliselt mina, aga mitte näiteks mingisugune projektsioon – minu tegelik mina võibolla näeb välja oluliselt erinev ja istub südamerahus kuskil kilomeetrite taga mugavalt tugitoolis ja sõrmitseb juhtpuldil nuppe.“

„Sellist tehnoloogiat ei ole ju olemas!“ ütles Krista.

„Teie teada!“ torkas Grünthal.

„Noh – kas te soovite, et ma tulen ja virutan teile ka, professor?“ Krista tõusis.

Grünthal raputas pead. „Tänan, ei. Kuid minu küsimuste mõte on selles, et see mida me teame, ei ole alati epistemoloogilises mõistes teadmine – need on pelgalt arvamused, uskumused…“

Krista trügis ridade vahelt läbi.

„Mis siis nüüd… ee… preili Werner?“ hõikas Grünthal talle. „Kas teil on mõni tähtsam koht, kus olla?“

„Tegelikult küll!“ hõikas Krista üle õla ja kiirustas ukse poole. Paar naeruturtsatust ja peavangutust saatsid teda.

„Nii et selleks, et öelda, et ma midagi ikka tõsikindlalt tean, on mul vaja selleks kinnitust oma meelte vahendusel?“ küsis Tammiste.

Grünthal pöördus auditooriumi poole tagasi, kuid kõõritas endiselt uksest väljuvat Kristat: „Põhimõtteliselt seda empiristid väidavad. Neile muidugi apelleerisid omal ajal ratsionalistid, kes väitsid, et teadmiseni on võimalik jõuda ka nii-öelda puhta mõttetöö tulemusena...“

Krista tõmbas ukse kinni suurema hooga kui oli mõelnud ja see prantsatas raskelt kinni, lõigates Grünthali hääle läbi.
6. Mitmekihilisem
Ta kiirustas auditooriumist välja, tõttas treppidest alla ja astus läbi raskete puidust uste tänavale. Ta süda peksles meeletult ja paanikahoog muutis niigi kiirenenud hingamise katkendlikuks. Mis jama sisse oli ta ometi sattunud!?

Ta peaaegu jooksis Lossi tänavat mööda alla ja keeras paremale Ülikooli tänavale. Põigeldes inimeste vahel ja siin-seal kõnniteelt sõiduteele astudes liikus ta nii kiiresti kui jalad kandsid edasi. Keegi ei pööranud talle rohkemat tähelepanu kui üksnes otsese kokkupõrke vältimiseks vajalik oli. Ühest loengust või seminarist teise tormavaid üliõpilasi oli linna vahel alailma rohkem kui üks. Ei midagi erilist. Kiire pilk üle õla – ei tundus, et keegi ei järgne talle. Ta pööras Tolly parki, liikus diagonaalis Küüni tänavani, et sealt edasi läbi pargi Vabaduse puiestee äärde bussipeatuseni jõuda.

Tumedat värvi väikebuss lõikas tal pidurite kriginal tee ära. Veel enne kui see päriselt seisma jäi, tõmmati küljeuks lahti ja sellest hüppasid välja kaks tumedates riietes meest. Krista tardus kõigest hetkeks. Ta pillas koti käest ja sööstis paremale, kuid juhi kõrvalistuja krabas tal mantlihõlmast ja paiskas ta pikali. Tugevad käed haarasid temast kinni, talle tõmmati kott pähe ja lennutati bussi küljeuksest sisse. Ta maandus raskelt põrandale, libises edasi ja lõi pea millegi kõva vastu.

Toibudes loksus ta bussi põrandal ja niipea kui ta püüdis end liigutada ilmnes, et tema käed on seljataha seotud ja jalad mingi tugeva sooniva asjandusega kammitsetud.

„Püsi vagusi!“ nähvas kusagilt lähedusest käre hääl.

Krista põrkus ehmudes eemale ja lõi pea uuesti millegi kõva vastu ära.

Kus on sinu kaitseinglid kui sa neid nii hädasti vajad!?

Ta süda peksles meeletult ja hirm tundus hinge kinni pitsitavat. Justkui neil ammustel kordadel seal mõisavaremetes.

* * *

Krista sundis end rahulikuks. Nägemisest ilma jäetuna, sundis ta end keskenduma infole, mis tuli teiste meelte vahendusel. Aja kulgemist oli pimedas raske hinnata. Võibolla sõitsid nad umbes viisteist minutit? Teekond lõppes järsu pidurdusega. Küljeuks kisti kaks hetke hiljem lahti ja sisse pahvatas hulk välisõhku. Omaenda hirmu ja higi lõhna sekka haistis ta bussi mootori heitgaase, odavat meeste parfüümi ning seda iseloomulikku hõngu, mis lehvib linnade tööstuspiirkondades üksnes hilissügiseti ja kui talvel on sulaks läinud.

Tugevad käed haarasid Kristast kinni ja ta kisti välja. Bussiuks tegi siinidel liikudes nühkivat heli ja mürtsatas ta selja taga kinni. Maapind jalge all oli natuke pehme ja nad liikusid pladinal läbi porilombi. Raginal tõmmati üles tõstevärav ja ta lükati hoolimatult sooja ruumi. Ruumi täitis intensiivne segu puidujääkide põletamise, õli ja metalli lõhnast ning ere valgus paistis isegi läbi Krista pead katva koti.

Ta suruti istuma toolile ja tema käsi köitev plastikriba lõigati järsu tõmbega läbi. Noatera puudutus vastu nahka oli külm. Umbropsu krabas ta kinni enda ees seisva mehe kätest ja murdis neid kogu jõudu kokku võttes ülespoole. Karjatus mattus ebamäärasesse mulinasse kui noatera mehele kõrri tungis. Krista tõukas ratastel tooli jõuliselt jalaga ja valuröögatus kinnitas talle, et see tabas märki. Ta rebis koti peast ja püüdis ühe käega silmi ereda valguse eest kaitstes leida mingit käepärast relva.

Väärtuslikud sekundid. Tumedas riides mees, kelle nägu varjas suusamask, õngitses hõlma alt püstolit. Krista kahmas enda kõrvalt laualt haamri ja lennutas selle mehe otsaette murdosa sekundit enne kui tolle käsi ja relv temaga ühele joonele said.

Lask raksatas ruumis valusalt kõrvadesse ja kuul möödus Krista õlast paari millimeetri kauguselt, põrgates seinast nurga all eemale ja lüües sädemeid ahju metallpinnal tükkideks purunedes.

Tuhmi mütsatusega vajus mees põrandale.

Krista seisis hingeldades paigal, olles sooritanud vaevalt kaks sammu ja pool pööret. Tema jalge ees valgus betoonpõrandale ühe surnud vangistaja veri. Teine oli võibolla veel elus.

Ohhsa raisk! mõtles ta. Nüüd olen ma kindlasti suures jamas...

Silmanurgast märkas ta mingit liikumist… või asja. Ta pöördus sinnapoole ja tema ülimaks hämminguks moodustus töökoja seinale, mis hetk tagasi oli vaid lage telliskivisein, halli värvi metalluks. See avanes ja sisse astus Markus Grünthal.
7. Veidramgi veel
„Pea kinni, Werner!“ hüüdis Grünthal tema selja taga. Krista peatus paari sammu kaugusel tõsteväravast. „Üks kord oma elus – ära põgene!“

Krista seisis, selg Grünthali poole ja tõstis aeglaselt käed. Ta ootas. Mida täpselt, selles polnud ta isegi kindel.

„Mida sa teed?“ küsis Grünthal imestunult ja tuli lähemale.

Ta peatus Krista kõrval, kallutas pead ja üritas talle silma vaadata.

Krista kõõritas ettevaatlikult tema poole.

„Ma… ee… ma ei tea…?“ ütles ta ettevaatlikult. „Mis te minust tahate!?“

„Taeva pärast, rahune maha!“ naeris Grünthal. „Ma ei kavatse sind tappa, kui sa selle pärast mures oled. Lase oma käed alla!“

Grünthal pöördus ja vaatas ruumis ringi.

„Jeerum, milline jama!“ vangutas ta pead.

Ta astus põrandal maas lebava röövli juurde, lükkas haamri jalaga eemale ja kummardus, mehe pulssi katsuma.

Krista tegi ettevaatliku sammu värava suunas.

„Kas sa ei taha teada, kes need tüübid on?“ küsis Grünthal tema poole vaatamata.

Krista peatus ja pöördus. „Ee… Mitte eriti,“ ütles ta.

„Kas sind ei huvita, kuidas ma tean mõisast?“ jätkas Grünthal. „Kuidas ma siia sain? Kus on sinu loomulik uudishimu?“ Ta tõmbas teadvusetul mehel suusamaski üle näo. „Mõni sinu tuttav?“

Krista vaatas habemetüükas noormehe nägu.

Ta raputas pead. „Ei, ma ei tea, kes see on,“ ütles ta vaikselt.

Grünthal otsis läbi suusamaski kandnud noormehe taskud.

„Pole dokumente, pole raha, pole muid võtmeid kui ilmselt nende bussi omad,“ ütles ta. „Telefon… Odav nupukas…“ Ta eemaldas telefoni tagakaane. „Ettemakstud kõnekaart. Ei ühtegi salvestatud kontakti. Kõnelogis ainult üks number.“

„Te ikkagi olete politseinik?“ uuris Krista.

Grünthal vaatas üle õla talle otsa ja naeratas. „Ei, ma ei ole politseinik. Ma juba ütlesin korra – olen otsija. Ma otsin inimesi. Selliseid nagu sina…“ Ta tõusis ja sirutas käe Krista poole. Ta hoidis paberile trükitud kümme-korda-viisteist sentimeetrit formaadis fotot.

Krista tuli lähemale ja nägi üllatusega, et pildil oli tema ise, jalutamas üle Raekojaplatsi, kott õlal, konspektikaust kaenlas, juuksed tuules lehvimas.

„Ma ei saa aru,“ ütles ta ja vaatas Grünthalile otsa.

Grünthal keeras pildi ringi ja Krista nägi selle tagumisele küljele kirjutatud nime KRISTA WERNER.

„Sa olid nende sihtmärk,“ ütles Grünthal.

„Mina!? Mispärast…?“ Krista vaatas vaheldumisi surnukeha, teadvusetut noormeest ja Grünthalit. „Kas see kutt, kelle ma maha lasin oli mingi tähtsa nina poeg või?“

„Ei, see oli lihtsalt kohalik külakaak,“ raputas Grünthal pead.

Väljast kostus mootorimürinat ja auto pidurdusraginat kruusateel. Krista pilk hüppas tõstevärava poole.

„Hei!“ nähvas Grünthal. „Sa parem ära mõtlegi! Tule – me peame mõlemad kaduma.“ Ta osutas käega ukse poole, mille kaudu ta oli ruumi sisenenud.

„Kuidas te üldse…“ alustas Krista.

„Mitte praegu!“ katkestas Grünthal teda. „Läksime! Meil pole enam aega.“ Ta pistis foto põue ja pöördus minekule.

Krista seisis kaks hetke paigal, suutmata selgelt mõelda.

Ja siis jooksis ta Grünthalile järele. Mees tõmbas halli värvi metallukse lahti ja Krista astus sellest läbi. Ta jäi üllatunult seisma, nii et Grünthal, kes talle järele kiirustas, koperdas talle otsa ja oleks peaaegu kukkunud, enne kui tasakaalu tagasi sai. Krista keeras ringi ja vaatas ust, mis oli poole kõrguseni oranžiks võõbatud betoonseinas. Uks lakkas tema silme all olemast. See oli kuidagi isevärki kadumine, justkui oleks keegi selle paberilt kustutanud. Krista astus seina juurde ja katsus seda käega.

„Kuidas…?“ küsimus suri ta huultel ja ta pöördus järsult Grünthali poole, kes seisis paari meetri kaugusel ja vaatas teda naeratades.

Krista vaatas vasemale ja paremale. „Mida kuradit see kõik tähendab!?“ pahvatas ta. „Kuidas me siia saime? Me oleme kaubamaja aluses parklas, eks ole? Mis toimub!?“ Ta oli peaaegu hüsteeriline.

„Läksime!“ Grünthal noogutas peaga vasemale ja hakkas liikuma. „Anna endale aega ja proovi senikaua asja rahulikult võtta… See maailm on üks parasjagu veider koht, pole midagi parata.“

Uimasena läks Krista talle järele. Nad istusid päevinäinud olemisega väikesesse Fordi, Grünthal sõitis parklast välja, suundus otse Turu ristmikule ja keeras sealt Võidu sillale.

„See on päris muljetavaldav, kuidas sa need tegelased kahjutuks tegid,“ ütles ta ja heitis kiire pilgu Kristale. „Võibolla natuke äärmuslik, aga igatahes selge, et sinuga ei peaks niisama tüli norima tulema.“

Ma tapsin selle mehe, mõtles Krista endamisi. Jeerum! Ma olen kaks inimest tapnud...

„Kas see teeb minust mõrtsuka?“ küsis ta Grünthali poole pöördudes.

„Definitsiooni kohaselt on mõrv inimese tahtlik ebaseaduslik tapmine,“ tähendas Grünthal. Ta keeras Narva maanteelt maha Fortuuna tänavale. Linnaliiklus oli õhtusele ajale tüüpiliselt tihe.

„Ma kaitsesin ennast,“ ütles Krista vaikselt.

„Šokk on täiesti normaalne nähtus. Kui sa poleks šokis, kui tapmine tunduks normaalne, siis ilmselt tuleks olla mures sinu vaimse tervise pärast. Sellega võib harjuda. Lõpuks. Sellega õpib elama, kuid see ei tähenda, et see hea oleks või et see peaks kuidagi kergelt käima.“

„Kuhu me läheme?“ küsis Krista.

„Siia,“ vastas Grünthal ja keeras Pikalt tänavalt maha Pärna tänavale ja sealt kohe suure luitunud fassaadiga maja tagahoovi.

„Mis koht see on?“ küsis Krista auto akendest välja vaadates.

Võrreldes linnaservas olnud garaaž-töökojaga, kust nad hetk tagasi mingi trikiga olid kesklinna sattunud, ei tundunud see suhteliselt hämar tagahoov sugugi turvalisem.

„Kannatust, kohe varsti näed,“ ütles Grünthal ja keeras mootori välja.

Nad väljusid autost ja Grünthal suundus ukse juurde, mille kohal ega kõrval polnud ühtegi silti. Taibates, et Krista ei järgne, keeras ta ümber ja astus paar sammu tagasi tema poole.

„Sa võid ju joosta kui soovid,“ ütles ta vaikselt. „Oled piisavalt suur tüdruk, et ise endaga toime tulla. Natuke õnne ka ja saad isegi päris suures jamas olles hakkama. Aga kaua sa põgened?“

„Miks ma üldse pean põgenema!?“ küsis Krista sõjakalt. „Kes need tüübid olid? Miks nad mu kinni võtsid? Ja kes teie selline olete? Mis asja on ühel ülikooli õppejõud selliste… kriminaalidega? Kurat küll! Ma peaks võibolla tõesti politseisse pöörduma! Mis toimub!?“

Grünthal tuli Krista juurde ja vaatas talle tõsiselt silma. „Oled sa lõpetanud?“

Krista hingas sügavalt sisse, hoidis kaks hetke hinge kinni ja lasi siis õhu pahinal välja.

„Hakkas kergem?“

Krista noogutas. „Tegelikult küll…“

„Lähme sisse,“ ütles Grünthal uksele osutades. „Sa saad oma vastused. Vähemalt mõned. Päriselt!“

Ukse taga oli hämar koridor, mis läks otse läbi maja eesukseni. Grünthal pööras paremale ja nad tõusid mööda nagisevat puutreppi üles teisele korrusele. Grünthal avas ühe ukse, mille taga oli pealtnäha harilik kontoriruum riiulite, kirjutuslaua ja toolidega. Ta võttis mantli seljast, riputas selle ukse kõrval nagisse ja sirutas käe Krista poole.

„Lubad ehk aidata?“

Krista kõhkles hetke ja võttis siis oma mantli seljast ja ulatas Grünthalile.

„Kohvi? Või siis jah – sa vist oled pigem tee-inimene…?“ Grünthal naeratas ja suundus kõrvalruumi, kust kostus kapiuste kolksatusi, nõude kolinat, veesolinat ja kaks hetke hiljem veekeedukannu kohinat. „Roheline tee melissi ja sidruniga! Sobib!?“ hõikas ta Kristale.

Krista astus akna juurde ja vaatas õue. Väljas oli pime. Tänavalaternad heitsid sisehoovile tuhmi kuma. Ta võttis kätega enda ümber kinni, proovides maha suruda mööda selgroogu üles roomavaid värinaid. Mõned minutid hiljem tuli Grünthal kahe aurava teetassiga ja asetas need lauale ning tõttas korraks tagasi ja naasis suhkrutoosi ja lusikatega. Oma teetassi kühveldas ta muljetavaldava koguse suhkrut, segas seda energiliselt ja maandus siis kirjutuslaua taha toolile.

Krista istus tema vastu.

„Reaalsus, mida sa… mida me kõik tajume, pole tegelikult muud kui informatsioon,“ ütles Grünthal.

„Jah, ma tean – maailm on mitmekihilisem ja veidramgi veel,“ kordas Krista kadunud onu Arto sõnu.

Grünthal naeratas. „Päris hästi öeldud. Mida sa oled näinud ja kogenud, ma mõtlen lisaks sellele, mis seal mõisas juhtus?“

Krista rääkis lühidalt kogemustest onu Arto ja selle kummalise peegliga.

„Noh, siis ilmselt ei tule sulle erilise üllatusena, et on olemas suur hulk – kas just lõpmatu, kuid ütleme siis et väga suur hulk paralleelseid infovooge, mis moodustavad palju rohkemal või vähemal määral erinevaid nii-öelda paralleelmaailmasid.“ Grünthal rüüpas kuuma teed ja jälgis Krista reaktsioone.

„Sobilike seadmete abil on võimalik reaalsust muuta ja avada uksi nendesse teistesse maailmadesse,“ ütles Krista.

„Sa teed mu eest pool selgitustööd ise ilusasti ära,“ noogutas Grünthal. „Ütleme nii, et enamasti see pole sugugi nii lihtne.“

Krista võttis tassi kätte. Endalegi üllatuseks ei tundnud ta enam hirmu, vaid pigem valdas teda uudishimu. Kas tõesti saab kõigi nende aastate möödudes nüüd viimaks selgeks, mis olid onu Arto saladused? Mis värk oli selle peegliga ja mis tegelikult oli juhtunud mõisas kui ta oma ründaja tappis?

„Mis te minust tahate?“ küsis ta.

„Põhimõtteliselt on mul sulle tööpakkumine,“ ütles Grünthal.

Või nii. „Et liitu meie salajase vennaskonnaga ja koos päästame maailma kurjuse jõudude käest?“ ei suutnud Krista hoiduda sarkasmist.

„Mitte just päris,“ tähendas Grünthal. „Salajane on see asi küll tõesti. Mõistetavatel põhjustel me ei käi seda teemat kõigile reklaamimas… Või siis kui teistpidi vaadata, olen ma ise võrdlemisi avalikus kohas peidus: see loengu osa, mis puudutab tunnetusteooriat, on mõeldud väikse sondeerimisena. Ma olen aastate jooksul paar inimest sedasi leidnud. Pole välistatud, et oleksin su kolleegide hulgast seegi kord kellegi leidnud, aga paraku pidime seekord natuke varem lõpetama. Enne kui ma oleksin nendega jõudnud selle meeldiva tõdemuseni, et kõik olemasolev koosneb justkui mitte millestki.“

Ta tegi käega žesti justkui soovides seda teemat kõrvale lükata. „Mis kurjuse jõududesse puutub, siis neid me veel kohanud ei ole. Ikka inimesed on need, kes oma plaane sepitsevad ja tegusid teevad. Ja ausalt öeldes pole mu töö mitte mingi interdimensionaalse spionaaži laadne värk, vaid pigem selline värbaja-amet. Me ise nimetame endid otsijateks. Ehk siis me otsime inimesi, kes tuleksid toime selles veidras ja mitmekihilises maailmas.“

Millegipärast oli Kristal tunne, et Grünthal ei jaga temaga kogu tõde. Aga arvestades kuivõrd veider see kõik oli, siis mida oli temal talle ette heita?

„On mul valikut?“ küsis ta hoopis.

Grünthal oli üllatunud. „Ah… Ee… tegelikult küll mitte väga.“

Ja Krista taipas, et oli oma küsimusega tabanud naelapea pihta.

Ta asetas tassi lauale. „Hea küll, doktor Grünthal. Aitab keerutamisest – mis teema siis minuga õigupoolest on?“ nõudis ta nii enesekindlalt kui suutis.

Grünthal trummeldas mõned hetked sõrmedega vastu lauda ja tõusis siis.

„Tule, ma näitan sulle!“

* * *

Nad astusid läbi ukse hämara sinaka valgusega täidetud ruumi, mille põranda keskel oli kaks roostevabast terasest plaadiga lauda ja mille tagumises seinas kõrgus mitmerealine jahutusega sahtlite süsteem. Ruum lehkas tugevalt desinfektsiooni- ja puhastusvahendite järgi, millele sekundeeris ilmeksimatu kokteil erinevas lagunemisstaadiumis olevatest surnukehadest, mis hetkel olid kõik külmkambrites.

Mida kuradit!? Krista jäi seisma vaevalt kaks sammu äsja lagedasse seina tekkinud uksest sissepoole.

Grünthal läks joonelt külmkambrite juurde, uuris ustel silte ja tõmbas siis ühe lahti.

„Tule siia!“ viipas ta Kristale.

„Kas sa oled peast segi või?“ sisistas Krista igasugust viisakust unustades. „Ütle mulle, et me pole politseijaoskonna surnukuuris!“

„Väga hea! Just nii ongi,“ vastas Grünthal laia naeratusega ja tõmbas sahtli välja. Sellel lebas valge linaga kaetud surnukeha. „Tule siia!“

Krista astus vastikustunnet ja ärevust maha surudes lähemale.

„Kui keegi peaks tulema…“ alustas ta.

„...siis anna jalgadele valu!“ katkestas teda Grünthal ja osutas käega avatud ukse poole, millest paistis jätkuvalt tema töötuba Tartus, Pika ja Pärna tänava ristil olevas vanas majas.

Ta tõmbas lina kõrvale paljastades umbes kolmekümneaastase mehe surnukeha.

„Saa tuttavaks – see on Ahto Salu,“ ütles Grünthal.

„Ja miks see oluline on?“ päris Krista. Surnu näoilme tundus üllatunud. Tema rindkerel olid kõrbenud servadega augud. „Mispärast te mind siia surnuid vaatama tõite?“

Grünthal astus järgmine külmiku juurde ja avas selle ja tõmbas surnu välja. Lina kontuuri järgi oli aimata, et tegemist on naisterahvaga.

„Probleem on selles, neid kahte ei tohiks siin olla,“ ütles Grünthal. „Ma mõtlen siin, selles maailmas. See siin on üsna teistsugune versioon meie kodusest Eestimaast – polnud siin suuri sõdasid, näljahädasid ja katkuepideemiaid, mis 16. kuni 18. sajandini vaheldumisi rahvaarvu hõrendasid. Vana Liivimaa saatus oli sootuks teistsugune. Siinses Eesti Föderatsioonis on ligi kümme miljonit elanikku ja see ulatub lõunas kuni Daugavani – Riia on samuti eesti linn… Lisaks veel Pihkva, mõnedki tugipunktid Peipsi idakaldal ja tükike Ingerimaast teisel pool Narva jõge samuti.“ Ta osutas surnukehadele: „Need kaks on siin täiesti elu ja tervise juures olemas. Ja tõele au andes tõuseb sellest üks õudne jama kui nad peavad hakkama selgitama, mis värk on… Vaata, see vend siin tuli kohale kindla kavatsusega korda saata poliitiline atentaat. Ja see siin –“ ta viipas linaga kaetud naise surnukehale – „pidi selle ära hoidma. Tal läks see peaaegu korda.“

Krista vaatas surnukehasid. „Nad on mõlemad surnud… Kes kelle siis tappis? Ja mis see minusse puutub?“

Grünthal osutas naise surnukehale. „Tema oli hea kolleeg. Kunagi oli ta otsija nagu minagi. Kuid mitte sellest meie maailmast, vaid ühest teisest. Viimased aastad töötas ta tasakaalustajana, siludes olukordi, mis võivad paralleelmaailmades palju tohuvapohu põhjustada. Sul on kõvasti potentsiaali, Krista, et tema töö üle võtta. Mulle väga meeldiks kui sa seda teeksid. Aga kõigepealt tähtsamad asjad.“

Ta õngitses taskust mälupulga moodi asja ja läks teise seina ääres oleva kirjutuslaua juurde ja käivitas sellel seisva arvuti.

„Mis sa teed?“ küsis Krista.

„Vaja natuke nende andmebaase surkida, et vähendada kogu seda jama, mis siin kokku on keeratud,“ sõnas Grünthal üle õla ja õiendas arvutiga. „Need kaks ei peaks siin olema. Kui asjad oleksid läinud nii nagu planeeritud, siis neid siin polekski… Meie reaalsus, Krista on kihiline. On palju paralleelseid reaalsusi. Rohkem või vähem sarnaseid. See Ahto Salu tuli siia kuritegu korda saatma. Ja minu kolleeg siin püüdis teda takistada. Tal läks see peaaegu korda, kuid siis veel üks teine Salu mõrvas ta ja asjad läksid palju, palju keerulisemaks.“

Grünthal ühendas mälupulga arvuti külge. „Üks väike viirus teeb nende süsteemis puhta töö. Ja siis peame me need surnukehad siit minema tassima. Natuke vanamoodsat füüsilist tööd.“

„Sa kavatsed need surnukehad varastada!?“

„Psst!“ tegi Grünthal ja näitas käega, et Krista vaiksemaks võtaks.

„Kes see on?“ küsis Krista naise surnukeha juurde tagasi pöördudes.

„See… noh… Sa parem vaata ise,“ ütles Grünthal.

Ettevaatlikult tõmbas Krista lina surnu näolt ära ja põrkus õhku ahmides tagasi. Surnud naine oli tema ise! Ta nägu oli rahulik, justkui magaval inimesel, kuid tema õlas oli inetu, kõrbenud haav. Krista hoidis ikka veel linast kinni ja tõmbas seda tahtmatult üha enam surnu pealt ära, paljastades teise, keset kõhtu oleva haava. Ta lasi lina lahti ja see libises põrandale, paljastades surnukeha täielikult.

Grünthal seisis korraga tema kõrval ja pigistas õrnalt ta õlga. „Rahu, Krista, ainult rahu!“ ütles ta vaikselt. „Sinuga on kõik korras! See siin – noh, see on kõigest üks teine versioon…“

Õudustundega põrnitses Krista surnut ja mõtles, et see on tõesti veidram kui mistahes väljamõeldised, millega onu Arto teda lapsepõlves oli lõbustanud.

„Tule, aita mind!“ ütles Grünthal ja läks Ahto Salu nimelise mehe surnukeha juurde.

Krista ärkas justkui tardumusest. Grünthal võttis kinni surnu kaenlaalustest ja Krista haaras pahkluudest. Nad tassisid pikka kasvu mehe läbi ukse Grünthali töötuppa ja asetasid ta põrandale. Seejärel tulid nad tagasi.

„Vaata sinna kappi,“ osutas Grünthal väikesele uksele. „Võibolla leidub neil siin laibakotte…“

Ta ise võttis Krista Werneri surnukeha sülle ja kandis läbi ukse oma töötuppa ning asetas selle Ahto Salu kõrvale. Kaks hetke hiljem tuli Krista kahe rulli keeratud musta laibakotiga. Ta jäi kaame näoga keset ruumi seisma suutmata surnukehadelt pilku pöörata.

Uks, mis toimis ühendusteena kahe maailma vahel väreles hetkeks ja lakkas siis olemast.

„Noh, nüüd peame neile veel sobiliku matmispaiga otsima,“ ütles Grünthal laibakotte lahti rullides.
8. Harjutused iseseisvaks eluks
Põrandalaua kriiksatus kostus koridorist nendeni läbi ukse niipalju summutatuna, et Krista ei pannud seda tähelegi. Seetõttu tabas Grünthali tugev tõuge teda täiesti ootamatult. Samal hetkel kui ta tagurpidi eemale kukkus löödi koridori viiv uks raksatades lahti. Ruumi valgustasid sähvatused, täitis ragin ja hääled, mis karjusid üksteisest üle.

Meeleheitlikult rabeles Krista põrandal roomates kõrvalruumi.

Hetk hiljem taarus läbi ukse sisse raskelt vigastatud Grünthal ja langes põlvili, peaaegu Kristale otsa. Krista sai napilt jalad eest ja haaras mehest kinni, et ta päris kummuli ei vajuks.

„Professor!“ karjus ta Grünthali pilku püüdes.

Kolksatusega pudenes põrandale relv, mida Grünthal käes hoidis. Ta nägu moonutas valugrimass, ta püüdis midagi öelda.

„Kuvar…“ Tema keha läbis tõmblus ja siis see lõtvus. Krista ei suutnud seda enam püsti hoida.

Kes endast võitu saab… Krista mõte töötas palavikuliselt. Iga hetk võisid uued sissetungijad platsis olla. Midagi tuli teha… Kohe! Ta krabas põrandalt relva. Mis kuvar? Ta vaatas ruumis ringi – see oli tavaline kontori tagatuba. Külmkapp, kraanikauss, väike kööginurk. Ei mingit arvutit, ei mingit kuvarit.

Ta vaatas relva. Polnud küll kindel, kuid tundus, et see on sarnane püstolile, mida ta oli mõisas kasutanud. Eestoas toimus liikumine. Ta sirutas käe ja vajutas päästikule. Plaksatus ja sähvatus ning (ilmselt üllatusest tingitud) röögatus. Ta vajutas veelkord päästikut ja siis veel ja veel. Tulistati vastu. Seinast ja uksepiidast lendas tükke ja sädemeid, ninna tungis kõrbemise lehka. Kuid lasud olid halvasti sihitud.

Krista katsus Grünthali taskuid. Telefon! Võtmed, väike märkmik…

Telefon ärkas ellu ja küsis koodi või näpujälge. Kuid lisaks sellele oli ekraanil paanikanupp. Ta vajutas sellele ja temast vasemale tekkis seina sisse uks. Ta tulistas veelkord eestuppa ja sööstis siis ukse juurde. Koridor selle taga oli pime ja mis peamine – tühi! Ummisjalu tormas ta trepile. Ta koperdas astmetel ja oleks peaaegu kukkunud. Iga hetk jälitajaid enda kannule oodates lonkas Krista trepist alla ja pääses ukse kaudu sisehoovile. Õues sadas vihma ja jäine tuul piitsutas vett talle näkku ning lõikas justkui noaga läbi tema õhukeste riiet. Tema mantel! Rahakott, telefon, dokumendid… Kõik oli maha jäänud!

Sisehoovis seisis kolm autot. Need olid võõrapärased, kaks tükki väikesed voolujoonelised ja üks igavene kolakas kuuerattaline ja nurgelise tegumoega. Ta vaatas võtmekimpu oma käes: mõni tavalise tegumoega uksevõti, üks, mis nägi välja justkui oleks mõeldud tabalukule ja üks oli võibolla autovõti. Lisaks silindrikujuline võtmehoidja, mille ühes otsas oli justkui elektripistik. Külmast lõdisedes liipas ta autode juurde ja proovis seda võtit ühe väiksema küljeukse lukus. Ei sobinud! Värisevate kätega astus ta järgmise väiksema sõiduki juurde. Ka selle jaoks polnud sobivat võtit.

Nutt kurgus ja süda paaniliselt pekslemas kiirustas ta suure maasturi juurde. Jälitajatest polnud ikka veel märki, mis iganes ka neid kinni hoidis. Auto sisemuses süttisid tuhmid tuled ja Krista arvas end kuulvat vaikset klõpsatust. Ta tegi viimased sammud ja haaras ukselingist. See avanes! Ta nuttis ja naeris korraga ning tundis autosse ronides sellist kergendust, et korraks hakkas tal lausa palav.

Silmist vett pühkides hakkas ta otsima süütelukku, kuhu võti torgata. Seda polnud! Paanikalaine uhkas temast uuesti üle. Ta vahtis meeleheites vihjeid otsides masina armatuurlauda. Rooli kõrval, armatuuril oli silt START koos keeramist näitavate nooltega ja selle kõrval ümar ava, mis nägi välja nagu 12V pistikupesa. Võtmehoidja! See polnudki võtmehoidja, vaid hoopis võti. Krista lükkas selle pesasse ja pööras päripäeva. Masin ärkas mörisedes ellu. Käigukang oli lihtne: FD, stopp ja RW. Ta lükkas selle edasi režiimile ja masin nõksatas kergelt liikuma. Kaks pedaali – pidur ja gaas, sama loogika nagu kodustel automaatkäigukastiga autodelgi.

„Kuhu soovite sõita?“ küsis meeldiv naishääl.

Ta võpatas ja lasi gaasi lahti. Auto käik aeglustus, kuid midagi muud ei juhtunud.

Ta polnud iial varem nii suure masinaga sõitnud, kuid selle rool oli kerge, pöörderaadius üllatavalt hea ja ta keeras probleemideta parkimiskohalt välja ning ninaga hoovivärava poole, mis oli kinni. Nõksatades jäi auto seisma. Paanikasööst pani Krista südame uutel tuuridel tööle.

„Kuhu soovite sõita?“ kordas naisehääl.

Majauks paiskus lahti ja ta nägi sealt välja hüppavaid tumedaid kogusid. Jälitajad olid viimaks kohal! Midagi mõtlemata vajutas ta kõvasti gaasipedaalile ja masin rammis end raginal läbi värava.

Esiklaasi allaserva ilmus auto kujutis, millel ilutsevad punased märgistused teavitasid teda viga saanud auto osadest. Ta keeras tänavale, esimesest ristist kohe paremale ja kihutas edasi. Ta ignoreeris helisignaale ja visuaalseid märguandeid, mis teavitasid teda, et ta ületab kiirust ja et üks esituledest on purunenud ja et tuuleklaasi on tekkinud väike mõra ja et kõrvalistuja poolse esiratta rehvi rõhk on madalam kui normid ette näevad.

„Kuhu soovite sõita?“ küsis taas naishääl.

„Ma ei tea!“ karjus Krista. Ta polnud enam tegelikult koduses Tartus – see oli võõras maailm!

„Sain aru,“ tuli viisakas vastus. „Kas soovite peatuda, et rahulikult otsustada?“

„Ei!“ nähvas Krista vastu. Tänavavõrk ja majad olid võõrad, kuid ta hoomas Tartu linna piisavalt hästi, et saada aru, kuhupoole tal on tarvis isegi siin maailmas sõita, et linnast välja saada. Ta sõitis üle Emajõe silla – Turu ristmiku asemel oli mitmetasandiline tunnelite ja estakaadide süsteem, mis võimaldas tal peatumata edasi sõita suunas, kus pidanuks olema Riia tänav. Tunnelis kulges mitmerealine kiirtee linna piiri poole ja ta jõudis uuesti maapinnale alles kusagil teisel pool Vaksali tänavat ja sealset raudteesilda.

„Kas soovite juhiseid lähima teeninduseni, et parandada auto vigastusi?“ küsis masina assistent viisakalt.

„Ei!“ ütles Krista. „Kuidas ma selle… kuidas ma sind välja lülitan?“

„Täismanuaalse režiimi kasutamine linnaliikluses ei ole mitte mingil juhul soovitatav…“ alustas assistent.

„Hea küll!“ katkestas Krista. „Jää lihtsalt vait!“

„Minu seadistused ei võimalda mitte tähelepanu suunata auto kriitilistele vigastustele,“ teatas assistent. „Kas soovite, et kompenseeriksin need iseseisvalt minu jaoks võimalikus ulatuses?“

„Jah, kui see ei tähenda peatumist ega kuhugi teenindusse sõitmist,“ ütles Krista pärast hetkelist mõttepausi.

Riia maantee lõpus oleva ringtee asemel oli järjekordne tohutu mitmetasandiline ristmik. Ta valis suuna, mis osutas Tallinnale ja möödus mingist tohutust tuledes säravast hoonest, mille kõrval talle tuttav Lõuna keskus nägi välja justkui juhuslik külapoekene.

„Kus pärapõrgus ma olen?“ pomises ta.

„Te möödute parajasti Tartu Ostutsentrumist, asute Tallinn-Tartu kiirmagistraalil, mis on tasuline maantee – Tallinnani on 179 km, lähim mahapööramiskoht on Vorbuse sõlm, seejärel…“

„Selge!“ katkestas Krista uuesti masina assistendi.

Lubatud sõidukiiruse näidik ekraanil tema ees teatas, et liikuda võib maksimaalselt 350 km/h. Ja – tal oli raskusi oma silmade uskumisega – kui on vaja liikuda kuni 500 km/h, siis on lubatud lendamine kahel ülemisel rajal… Tõepoolest – tema pea kohal kümnekonna ja veel kõrgemal paarikümne meetri peal oli näha mööda (üle?) vilksatavaid masinaid. Ta liikus ise ligikaudu 100 km/h, kuid masin oli niivõrd sujuv ja tee nii lai ja sile, et kiirus ei tundunud üldse nii suur. Temast vasemalt möödusid vuhinal suuremad ja väiksemad sõidukid. Üks juhtidest pidas oluliseks talle signaali lasta.

Ei, ta ei vajutanud lennurežiimi tööle. Piisas sellestki, et 300 km/h mööda kiirteed kihutada. See tekitas isegi totakalt meeldiva tunde. Ta isegi otsustas, et ta teab, kuhu minna. Ühte kohta, kus ta oli sellesinase sibulamaailma veidrustega varem kokku puutunud.

Ta ütles masina assistendile vana mõisa nime. Kaks hetke hiljem küsis assistent: „Kas soovite kiireimat või lühimat marsruuti?“

„Ee… lühimat?“ ütles Krista ja tuuleklaasile tema ette tekkisid juhised. Õige tee värvus pastelselt roheliseks. Kohalejõudmise aeg: üks tund ja neliteist minutit. Vahepeal tuleb sõita pehme kattega teedel. Kütusevaru: 89%, piisav 540 – 850 km läbimiseks sõltuvalt valitud töörežiimist ja teeoludest.

„Kas sa nüüd jääksid palun vait?“ küsis Krista.

„Saan lülituda minimaalse infoga režiimile,“ vastas assistent.

„Hea küll,“ nõustus Krista.

Poolteist tundi hiljem peatus Krista vana mõisahoone müüris oleva uhke sepistatud metallist värava ees. Tal oli läinud kauem aega, sest ta oli sõitnud ettevaatlikult, enamasti palju aeglasemalt kui tohtinuks. Sadas jätkuvalt vihma. Ta oli mõnevõrra rahunenud, kuid muretses hullusti selle pärast, mis nüüd edasi saama hakkab. Ta kartis, kuid samas oli selge, et tal on vaja mingitki abi. Tal polnud õrna aimugi, kuskohas, millises nendest loendamatutest paralleelmaailmadest ta on ja kuidas siin asjad käivad.

Värav oli suletud, kuid mõisa ette viivat teed ääristasid põlevad tuled ja mõis ise oli valgustatud ja akendes säras valgus. Mida teha? Ronida autost välja ja lõgistada värava kallal, seni kui keegi tuleb? Õues sadas jätkuvalt ja oli tuuline.

„Majaassistent soovib infot teie külaskäigu põhjustest,“ teatas korraga auto assistent.

„Ma… ee… see tähendab, et ma…“ Krista jäi vait. Mida ta peaks ütlema? Tal polnud tegelikult õrna aimugi, kes siin elas ja mida teadis. Kas see mõis võis olla igal pool kohaks, kus on mingi ühendus erinevate maailmade vahel? Noh, lõpuks polnud tal eriti valikuid, mingil hetkel tuleb ikkagi tundmatus kohas vette hüpata.

„Ütle edasi, et ma olen Krista Werner ja tulen professor Grünthali juurest,“ ütles ta. „Ja et Tartus oli… ee… intsident?“

Kaks hetke hiljem avanes värav ja assistent teatas. „Teil paluti edasi sõita. Auto võib parkida varjualusesse. Kas soovite, et teen seda ise?“

„Jah, ole nii lahke!“ ütles Krista ja turtsatas naerda. Auto hakkas iseseisvalt liikuma ja suundus ettenähtud parkimiskohale.

Mõisa peahoone poolt tuli tõtates tume kogu, vihmavari pea kohal. Krista väljus autost ja jäi hetkeks oma hirmudega võideldes seisma. Tulija oli keskealine mees, kes naeratas talle napilt ja ütles: „Tulge palun kaasa, preili Werner!“ Ja nähes, et tal pole ühtegi soojemat riideeset seljas, vangutas kahetsevalt pead: „Vabandage minu hooletust, oleksin ma vaid teadnud…“ Võttis kiirete liigutustega oma ülekuue seljast ja asetas selle Kristale õlgadele. „Lähme ruttu sooja, preili Werner!“ Nad kiirustasid mõisa otsaseinas oleva ukse juurde.

Suur köök, kuhu nad sisenesid, oli soe, hämaralt valgustatud, tohutus kaminas lõõmas tuli ja massiivsel laual keset ruumi seisid kausid ja kandikud suurema söömaaja jääkidega. Akende all kappide juures toimetas parasjagu keegi meesterahvas kohvimasinaga. Kuuldes ukse avanemist ja sulgumist pöördus ta ümber ja Krista jäi soolasambana seisma, vaadates otsa naeratavale professor Grünthalile.

„Teretulemast!“ ütles Grünthal.

„Aga…“ tegi Krista ja astus sammukese tagasi ukse suunas põrgates otsa enda taga seisma jäänud mehele, kes oli ta siia juhatanud.

„Ah?“ Grünthal kergitas kulme. „Oh – muidugi! Kui mõistmatu minust… Vabandust preili Werner. Ei, ma ei ole see Markus Grünthal, keda teie teate. Mis ei tähenda, et te siin kuidagi vähem teretulnud oleksite… Ma kinnitan teile, et siin on teil turvaline olla! Tulge –“ ta osutas laua ääres seisvatele toolidele. „Võtke istet. Ma kujutan ette, et natuke süüa-juua ei teeks paha. Jaanus otsib teile midagi sobivat selga oma ülekuue asemel… Ja noh – siis me räägime.“

„Mis koht see on?“ küsis Krista ettevaatlikult laua taga istet võttes.

„Musta või valget?“ küsis Grünthal tassi ja kohvikannu võttes.

„Mis? Ah-soo… Noh, tõele au andes olen ma natuke rohkem nagu tee-inimene…“ ütles Krista ja naeratas vabandavalt.

„Pole hullu!“ tähendas Grünthal. „Ja see koht siin on koolimaja. Meiesugustele… Sa poleks saanud valida paremat kohta kuhu tulla. Professor Grünthal oleks su nii-ehk-naa lõpuks siia toonud. Ilmselt varem, mitte hiljem.“

* * *

Mitmetasandiline maanteeristmik kõigi oma peale-, maha- ja ülesõitudega oli justkui hiiglaslik betooni ja asfaldi monstrum keset põllumajandusmaastikku. Kuni polnud tarvidust Tallinn-Tartu maanteelt maha pöörata, jäi see kõik vaid hetkeliseks tulede säras vilksatuseks. Ja need, kes soovisid korraks kõrvale pöörata, et käia läbi bensiinijaama või vana maantee äärde jäävas söögikohas keha kinnitada, ei pidanud selles sigri-migris orienteerumist paljuks.

Bensiinijaama otsaseinas, sularahaautomaadi kõrval olevast uksest astus välja tumedas riietuses mees. Uks vajus tema selja taga aeglaselt uuesti kinni ja selleks ajaks kui ta üle väikese parkimisala muruplatsini jõudis, oli uks hakanud värelema ja haihtus siis sootumaks, jättes endast maha määrdunud kollase telliskiviseina. Mehe nägu kattis suusamask, automaatrelv rippus rihma otsas rinnal ja suur osa tema jõupingutustest kulus kahe suure torujupi tassimisele. Need olid ühekordse kasutusega soomust läbivad granaadiheitjad. Ta asetas ühe toru ettevaatlikult murule parkimisplatsi servas, seadis teisel sihikud ja käepideme paika, laskus ühele põlvele ja suunas relva mõnekümne meetri kaugusel olevatele kütusemahutitele ning vajutas päästikule.

Toru mõlemast otsast sähvatasid leegid, sellest paiskus välja tulejutt ja muljetavaldava kõmakaga lendas bensiinijaama kütusetagavara tulekerana taeva poole.

Tumedas riietuses mees jättis kasutatud granaadiheitja sinnasamasse vedelema, haaras teise kaenlasse ja tõttas kergel sörgil mõnesaja meetri kaugusel oleva suurt põhimaanteed ületava silla poole. Paar hilist bensiinijaama külastajat seisid ehmunud nägudega oma autode juures ja ei taibanud relvastatud meest nähes isegi varjuda.

Liiklusvoog suurel maanteel oli hilisest ajast hoolimata intensiivne. Suur veoauto, järelhaagisel trobikond tuliuusi, äsja tehasest tulnud sõidukeid kulges laisalt Tartu suunas. Mees seadis teise granaadiheitja valmis ja läkitas lasu otse läheneva veoki kabiini. Külili paiskunud järelhaagiselt lendasid ilusad uued autod kõrvulukustava ragina saatel mööda maanteed laiali. Sekka kõlas pidurite kriginat, keegi lasi signaali, justkui oleks see midagi muutnud, lisandus veel raksatusi kui suurel kiirusel liikuvad sõidukid eesolevasse segadikku sisse sõitsid. Selles sõidusuunas oli nüüd inimestel mõneks ajaks tegevust. Tumedas riides mees kõndis üle maantee silla teisele servale ja võttis kätte automaadi.

Ta ei tulistanud huupi. Sihitud üksiklaskudega purustas ta Tallinna suunas liikuvatel autodel esirehve, tekitades järjekordse ahelavarii, mis ummistas maantee lõplikult. Üks tüüp üritas oma ilmatusuure maasturiga trügida kaht sõidusuunda eraldavale maaribale, et ummikust mööda pääseda. Kiirete laskudega tühjendas terrorist oma esimese salve maasturi mootorisse, peatades selle ja luues niimoodi veel ühe lisatakistuse, mis üksnes suurendas segadust.

Tühi salv kukkus kolinal asfaldile. Mees jooksis silla lõppu ja trepist alla maantee kanalisse. Inimesed olid hakanud autodest välja tulema. Ta tulistas lühikese valangu üle nende peade. Hirmu- ja ehmatuskisaga otsisid nad autode vahelt varju. Tartu suunal lähenes suur ekspressbuss ja jäi kokku põrganud autode taha tekkinud ummiku veerel seisma. Terrorist sihtis bussi ja tappis ühe lasuga selle juhi. Seejärel tühjendas ta oma teise salve üksiklaskudega bussi pihta liigutades relvatoru järjest tagumise otsa poole.

Ta võttis taskust suitsugranaadi ja viskas selle keset kaost ning pöördus siis Tallinna suuna poole. Jõudnud silla alt läbi, hakkas ta tulistama autodest väljunud inimesi ja tagapool ummikusse kinni jäänud masinaid.

* * *

Aleksander Keevent jõudis niipaljukest reageerida enda ees liikuva sõiduautosid vedava veoki plahvatusele ja külili paiskumisele, et tema enda masina kokkupõrge järelhaagise jäänustega lõppes tagasihoidliku ehmatusega ja vastu vahtimist lennanud turvapadjaga. Vahetult tema masina kõrvale rammis end üks suurem maastur – selle juhi käsi ilmselt nii õnnelikult ei käinud. Selja tagant kostus raksatusi, pidurite kriginaid ja signaalitamist.

Keevent sai turvavöö lahti ja lükkas küljeukse pärani. Külmas sügisõhus oli teravat kütuselõhna. Ees vasemal vilkus justkui tulekuma ja laternate valges oli näha taeva poole kerkivat suitsusammas. Üle liiklusõnnetuse lärmi kostus Tartu poole jäävalt maanteesilla suunast pauke, millele lisandus veel omakorda popsatusi, raginaid ja pidurite kriginaid.

Mõne pika sammuga oli ta oma auto pagasiluugi juures, tõmbas selle pärani lahti ja vedas kõrvale veekindlast riidest katte, mille alt tuli nähtavale suurte valgete POLITSEI kirjadega kuulivest ja vahtplastist hoidikusse paigutatud püstolkuulipilduja koos tagavarasalvedega. Ta tõmbas kuulivesti selga, seadis relvarihma paika ja kinnitas relva selle külge. Tagavarasalved läksid taskusse.

Ettevaatlikult liikus ta ümber kummuli läinud veoki, leidis teepervelt selle juhi söestunud ja räsitud surnukeha ning liikus kiirelt edasi järelhaagiselt kõige kaugemale lennanud sõiduauto varju. Eespool oli näha, kuidas üks maastur püüdis Tartupoolses sõiduvööndis tekkinud ummikust mööda pääseda, kasutades kahe sõidusuuna vahelist mururiba. Keegi lasi auto esiosa sõelapõhjaks ja see jäi suitseva mootoriga keset eraldusriba seisma. Järgmiseks kuuldus automaadivalang ja kellegi hüsteeriline kisa.

Keevent ei näinud tulistajat. Ta hoidis relva laskevalmis ja liikus mööda teeserva edasi, valmis iga hetk pikali viskuma ja tulistama. Ta jõudis esimese sillapostini samal ajal kui teiselt poolt ilmus välja tumedas riides relvastatud mees, kes avas tule Keeventi selja taga oleva liiklusummiku suunas.

„Politsei!“ karjus Keevent üle lärmi. „Relv maha! Käed üles!“

Plaksatustega tabasid kuulid sillaposti, mille taha Keevent varjus. Ta liikus ümber posti ja tulistas paar lasku enam-vähem mustas riides mehe suunas. Uuesti tabasid lasud raginal betoonposti, lüües laiali kilde ja tolmu. Keevent laskus ühele põlvele ja riskis end posti tagant natuke välja küünitada, et saada paremat sihtimisvõimalust. Silmapilguks olid nad terroristiga samal joonel, kumbki andis kiirelt tuld ja mõlemad tabasid. Terrorist vajus kummuli kui Keeventi lastud kuul tema jala läbistas. Keevent sai ühe tabamuse vesti, mis lõi tal hinge kinni ja ilmselt lõi mõrad roietesse, teine kuul läbistas riivamisi nahka ja lihaseid kaela ja parema õla vahel, kohas, mida vest enam ei katnud.

Ta pillas relva käest. Vasema käega haava kinni vajutades üritas ta ennast uuesti posti varju saada. Mees mustas tuli liibates ümber posti ja jäi tema ette seisma. Ta tõmbas kabuurist püstoli välja ja suunas selle Keeventile. Lasku ei järgnenud. Vasemalt tuli hoopis sähvatus ja terrorist röögatas. Püstol, mis oli äsja sihitud Keeventile näkku, kukkus maha, mehe sõrmed jätkuvalt selle ümber klammerdunud. Keevent kuulis justkui summutatud piitsaplaksatusi, mis kaasnesid järgmiste sähvatustega. Terrorist kukkus selili maha ja aukudest tema rindkeres kerkis suitsu. Keeventile tundus, justkui kuulnuks ta rasva särinat.

Tal käis pea ringi ja nüüd tundis ta kuuma verd valgumas oma riiete all mööda selga ja rinda. Iga hingetõmme saatis valutorkeid üle keha laiali. Talle tundus, et keegi tuli lähemale, kummardus tema kohale ja ta nägi naise nägu. Võiks ju mõelda, et enne surma näed sa oma naise ja laste nägusid. Aga miks peaks sa enne surma viimase asjana nägema segastel asjaoludel kadunuks jäänud ja mitme veidra surmajuhtumiga seoses taga otsitava tudengineiu nägu? Korraga oli Keeventil täitsa lõbus. Nägus neiu noogutas talle ja viimane, mida Keevent mäletas, oli see, kuidas too neiu lohistas mustas riides mehe surnukeha mõned meetrid eemal silla posti sees oleva avatud ukse poole. Jah – mis mõttes on sillapostis uks? Kuhu peaks saama sillaposti kaudu minna? Ilmselt pimedusse…

Kui Aleksander Keevent uuesti teadvusele tuli, nägi ta esimese inimesena tõesti oma naist. Tiina Keevent oli samaaegselt õnnelik ja mures.

Juhtivinspektor Janek Arumägi istus mõned minutid pärast Keeventi teadvusele tulekut samal toolil, kus hetk tagasi oli olnud Tiina Keevent. Maanteel toimunud terroriakti uurimiseks moodustatud komisjoni juhtivinspektoril oli eelmise õhtu kangelasele küsimusi.

„Kuidas sa end tunned?“ küsis ta Keeventit silmitsedes.

Keevent kehitas õlgu ja pidi sealsamas kahetsema seda alateadlikku liigutust. Kui valu natuke järgi andis ja ta jälle normaalselt hingata sai, siis pomises ta vaikselt: „On olnud paremaid päevi…“

„Saad sa mulle rääkida, mis eile õhtul õigupoolest juhtus?“ küsis Arumägi edasi.

Keevent rääkis lühidalt, mis ja kuidas oli olnud.

„Sähvatused?“ küsis Arumägi kui Keevent jõudis selgitustega sinnamaale, kus terrorist oleks ta peaaegu maha lasknud, kuid siis jäi oma käest ilma.

„Nii see mulle näis, kuid ma ei ole kindel,“ ütles Keevent. „Ma olin juba üsna ära omadega…“

Arumägi noogutas. „Mis edasi sai? Miks ta su ellu jättis?“

„Ma ju ütlesin – mingi naine ilmus kuskilt välja ja lasi ta maha,“ ütles Keevent.

„Missugune naine?“ küsis Arumägi.

„Ma ei tea… Pikka kasvu? Tumedate juustega? Pime oli, kurat võtaks! Ma ei näinud õieti midagi…“ Keevent hingas raskelt. Otsaesine kattus higiga ja ta proovis seda vasema käega ära pühkida. Iga liigutus tegi valu. „Miks sa mind pinnid, Janek?“

„Sest me ei leidnud tulistajat!“ ütles Arumägi. „Sa ütled, et ta sai surma? Surnukeha pole. See kõik ei näe üldse hea välja…“

„Millele sa vihjad?“ pressis Keevent läbi hammaste. Kas tõesti võis olla kellelgi versioon, et tegelikult oli hoopis tema see maantee ja bensiinijaama tulistaja?

Arumägi tõusis. „Sa parane, eksole? Me räägime kindlasti uuesti… Võibolla juba homme.“

Keeventi pealekäimisel tõi naine talle sel õhtul haiglasse arvuti. Ta pääses kaugtöölaua abil ligi politseiserveritele ja natuke aega andmebaasides tuhnimist andis talle kätte tolle kadunud tudengineiu toimiku. Palatihämaruses vahtis Keevent arvutiekraanilt vastu vaatavat pilti. Oli mis oli – ilmselgelt polnud sillaposti sees mingit ust, ta oli piisavalt peast soe, et näha veidrusi. Kuid ühes oli ta kindel: Krista Werner oli ilmunud välja justkui maa alt, lasknud maha selle terroristi ja seejärel kadunud koos surnukehaga.
9. Ringi ja ringi
„Ma jäin hiljaks!“ raevutses Krista Werner. „Ma jäin hiljaks, kurat! Ja nüüd on seal kümned inimesed selle tõttu surnud või vigased…“

Markus Grünthal seisis teisel pool roostevabast terasest lauda, millel lebas laibakotis Harri Joonase surnukeha. Ta mõtles. Mida olnuks tal sellist öelda, mis pannuks Kristat end paremini tundma? Et selliseid asju ikka juhtub? Et keegi pole täiuslik? Et kõiki ei saa ja jõuagi päästa? Asjaolu, et need olid head argumendid, et see oligi tõde, ei teinud sellest pädevat lohutust.

„Saa sellest üle,“ ütles ta ja tõstis pilgu Kristale, kelle pruunidest silmadest paistis raev, ängistus ja pisarad. „Liigu edasi!“

„Arrrgh!“ Krista virutas rusika vastu terasplaati. „Mismoodi!?“

„Noh, sa oled Ahto Salu jälgi ajanud juba peaaegu aasta,“ kehitas Grünthal õlgu. „Ta on suutnud siiani sinust… meist mõned sammud eespool püsida ja pärast seda kui me saime Harri Joonasele jälile, siis on ta päriselt põranda alla läinud. Midagi on tal plaanis, tema rühmitus on kõrvalmaailmades juba piisavalt palju segadust külvanud. See äsjane juhtum kannab kõige muu kõrval endas sõnumit, et isegi nii vähetuntud ja kõrvaline paigake nagu Eesti pole terrorismi eest kaitstud. Võibolla oleks aeg kontakteeruda seal maailmas olevate Ahto Salu ja Harri Joonasega? Võibolla oleks ühel või teisel neist midagi kasulikku panustada?“

„Sel juhul Salu,“ ütles Krista kiiresti.

Grünthal naeratas ja Krista tundis, et ta punastab. „See Joonas tundub selline kahtlane vend igas maailmas,“ ütles ta. „Tal on kokkupuuteid kriminaalse seltskonnaga ja oma poliitilistelt ja religioossetelt vaadetelt on ta võrdlemisi äärmuslik tüüp.“

„Olgu siis Ahto Salu,“ noogutas Grünthal. „Enamik tema versioone on olnud rohkem või vähem sekkujad. Näis, kas sul õnnestub ühest teha otsija?“

* * *

Madalas ruumis, mis võis olla kelder või maa-alune punker, õiendas pikakasvuline mees lauale laotatud vesti kallal. Vesti „vooder“ koosnes kahest kihist: välimises olid hoolikalt laotud terasest kuullaagrikuulid. Sentimeetrise läbimõõduga. Teises, sisemises kihis oli lõhkeaine. Detonaatorid olid oma kohal, mees ühendas parasjagu viimaseid juhtmeid rinnataskutes olevate akude külge. Vastuvõtja oli ühes küljetaskus ja surnud mehe päästik seisis laua serval.

Teise, väiksema laua peal oli kulunud ilmega arvuti, mis oli ühendatud toa nurgas rohmaka masinavärgi külge. Esmapilgul jättis masin endast mulje justkui oleks see väikese ekraaniga plekk-kast. Ekraani all olid nupud ja nende all veel klaviatuur. Ühest küljest ulatus välja paks kimp juhtmeid, mis ühendas kasti seinale kinnitatud metallkontuuri külge.

Kui pommivest sai valmis, tõmbas mees selle selga. Kõige peale pani ta neoonkollase ürbi, mille seljal oli kiri: LENNUJAAMA PERSONAL. Seejärel klõbistas ta kiirelt arvutis, mille peale ärkas nurgas olev masinavärk undamise saatel ellu. Natuke staatilise elektri praginat ja surinal valgus seinale kinnitatud metallkontuuri vahele justkui elavhõbedast, aeglaselt voogava pinnaga kiht. Mees võttis lauanurgalt päästiku, vajutas nupu alla ja kontrollis vestitaskus olevat vastuvõtjat: selle punane tuluke asendus kuulekalt rohelisega. Laetud ja valmis.

Pomisenud kiire palve oma esivanemate hingede poole, kes sõdalaste teispoolsuses ootasid, astus ta punkri ukse juurde ja käivitas valvesüsteemi, mis oli ühendatud seinale kinnitatud massiivse lõhkekehaga. Väike „kingitus“ neile, kes siia nuhkima tulevad. Mees muigas kahjurõõmsalt. Nad tulevad niikuinii. Alati on tulnud.

Seejärel kõndis ta läbi metallkontuuri elavhõbedakihi-laadse eesriide.

Londoni Gatwicki lennujaam tundus punkri vaikuse kõrval nagu kõrvulukustavalt lärmakas põrgukatel. Keegi koperdas talle selga. Ta keeras end ringi ja jäi jahmunult otsa vaatama – iseendale!

Milline võis küll olla selle kohtumise tõenäosus? imestas ta.

Nad mõõtsid viivu jooksul teineteist pilguga. Teisiku silmad suurenesid hämmingus, kui ta nägi, mis peitus neoonkollase vesti all.

„Appi-iii....!“ karjus teisik.

Saast! mõtles pikk mees ja lasi päästiku lahti.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 4/17
Intervjuu: Jüri Kallasega
HÕFFil, kaheksandat korda
Repliik – kaheksa lühijuttu aastas
HÕFF 2017 – lõputa filmid, seltskondlikud üritused ja lekkiv WC
Palju õnne, Lon Chaney
Raamatuarvustus: Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist
Eesti õudus uues kuues
Raamatuarvustus: Astronaudi soovitused eluks Maal
Filmiarvustus: Vene uus ulmefilm: Külgetõmbejõud
Reaktori märtsi juttudest
Raamatuarvustus: Täheaeg 16 Hirmu planeet
Raamatuarvustus: Domineeriv värv: tumepunane.
Uudiskirjandus 4/17
Ulmkonnakroonika 4/17
Jutt: Te olete teine
Jutt: Mitmekihilisem
Jutt: Räppar vastu tahtmist
Järjejutt: Celestia. 2.
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (2.0470)