1. Kojusõit

Cristopher oli surmani tüdinud. Ta oli väsinud, tal oli kõrini ja ta ootas lifti maapinnani jõudmist, et lõpuks ometi koju minna. Mitte selleks ei olnud ta Mimameidir-le tööle kandideerinud, et seal kaksteist kuud ainult koristamisega tegeleda. Sõbrad kõik kiitsid, et “mis sul viga, viisteist päeva antakse puhkust!” Seda ei uskunud neist keegi, et selle hulka kuulus ka viis päeva liftiga tööle ja sama palju sealt tagasi sõitmist. Aga nii just käiski nende vedamine geostatsionaarsele orbiidile. Cristopher tundis, et teda on röövitud.

Kui ta sinna tööle läks, oli ta oodanud, et saab lõpuks ometi täita oma suure unistuse ning kosmosest maa peale vaadata. Nüüd, aasta hiljem, polnud ta rohkem aknast välja saanud vaadata, kui kaks korda. Needki suhteliselt alguses. Isegi nendes kuradi liftides polnud ühtegi akent temasuguste jaoks. Tähtsad ninad ja kliendid istusid muidugi suurte panoraamakende taga ja vahtisid kogu ilu. Temasugune nigro istugu teiste ehitajatega koos akendeta kambris.
Ta oli vaadanud oma magamiskapslis väikese ekraani pealt arulagedat filmi, kui ta ennast taas süngetelt mõtetelt tabas. Nüüd otsustas ta lifti peale jalutama minna. Alumise tasandi jalutusrada oli lühike - kolmkümmend meetrit mööda koridori, mis tegi ringi ümber lifti keskmes oleva liftikaabli kambrit piiravate magamiskapslite. Enamasti jalutas ta seal üksi. Ehitajad ja teised koristajad magasid tavaliselt väsimust välja, vahtisid mingeid tobedaid filme, või tegelesid asjadega, millega inimesed oma pisikeste magamiskambrite intiimses keskkonnas ikka tegelesid. Isegi dušši all ei saanud liftis käia. See oli kõige tüütum. Cristopher teadis, et kuuenda korruse ühes sviidis oli vann. See teadmine oli vastik. Ennast kapslist välja libistades ja koridoris püsti tõustes tajus ta, et on jälle raskem. Mida kaugemale alguspunktist geostatsionaarsel orbiidil lift jõudis, seda rohkem Maa raskusjõud mõjule pääses.
Räägiti, et Mimameidir pidavat olema muljetavaldav vaatepilt, kui sellest eemalduda. Temal polnud võimalik seda näha isegi siis, kui neid transpordisüstikuga selle üüratu asustuslaeva juurest liftijaama lennutati. Aga sees ei olnud selle kolm kilomeetrit pika ja sajameetrise diameetriga silindri mõõtmeid võimalik otseselt tajuda. Koridorid, koridorid, lõputud koridorid. Alguses oli ta seal korduvalt ära eksinud ja ainult tänu sellele oli ta need kaks korda ka akendeni jõudnud. Üks kord oli ta juhtunud sillale, teine kord ärganute rehabiliteerimisruumi. Mõlemal korral oli sellest suur pahandus sündinud.

Cristopher kõmpis ringi ümber lifti keskosa ja püüdis lihtsalt mitte millelegi mõelda. Hetkeks see isegi õnnestus. Siis hakkas ta arvutama, kauaks tal sedagi tööd oli. See tühine sada tuhat inimest, kes Maalt pidid lahkuma, polnud kaugeltki piisav, et tema olukord tööturul oleks kergemaks läinud. Mitte, et ta kehv oleks olnud, kuid tavapärane kraamimine oli juba ammu robotite töö. Ainult keerukamad kohad jäid inimeste teha. Kui haridust ei olnud, siis oli tööd ikka väga raske leida. Aga noh, tal oli vähemalt midagigi. Saadud peamiselt seetõttu, et tema füüsis oli teistest kandidaatidest selgelt üle. Selle eest oleks pidanud tänulik olema. Ja selle eest, et all ootas teda tema Faith, kellega nad pidid peatselt abielluma. See hoidis teda liikvel. See tekitas tunde, et elu võib ilus olla.

Iseenesest võiks ju õnnelik olla. Ikkagi - töötada niivõrd ajaloolise missiooni juures - inimeste esimene asustamisretk väljapoole päikesesüsteemi. Esimene kord kui sada tuhat inimest hakkab asustama teist planeeti, mis oli nüüd elukõlblikumaks muudetud. Muidugi pidid asustajad esialgu veel enamuse ajast siseruumides püsima, kuid seal pidada saama juba atmosfääriõhku hingata. Läbi maski küll, aga ikkagi.

“Kurat selle planeedi nimi oligi?” mõtles Cristopher. Njah, ta polnud sedalaadi tühisust iial nii oluliseks pidanud, et seda meeles pidada. Igatahes oli temale antud austav ülesanne koristada ehitusmeeste järelt, kui need hibernatsioonikapsleid paigaldasid. Alul oli tühi hibernatsioonikamber olnud võimas vaatepilt - paarsada meetrit pikkust ja kolmkümmend meetrit läbimõõtu. Selle võrra oli muidugi ka tööd rohkem, kuna esialgu oli see kõik olnud kaaluta olekus ja prahti tuli mööda kambrit taga ajada. Nüüd oli see kapsleid täis ning tagantpoolt tulid testijad oma töödega. Ning kogu krempel käis ringi, nii et oli olemas “all” ja “üleval”. Õieti “väljas” ja “keskel”.

Kõige hullemad olid aga jõukamad väljarändajad. Mõni oli ikka ennast nii täis, et läheb või lõhki. Käisid sust mööda nagu tühjast kohast ja lasid giididel endale igasuguseid asju näidata. Loopisid prahti laiali, sülitasid maha ja kusesid tualetis põrandale või prill-lauale. Noh, mitte kõik, aga päris mitmed. Cristopher oli alati imestanud, kuidas võimaldatakse sellistel töllidel minna uut planeeti asustama, kes ei suuda WC-s potile pihta saada. Tema pidi sihukeste järelt siis koristama.

Ja siis kogu see korporatiivne sõnnik. Ettevõte, kes seda laeva ehitas, pidas töötajatele alailma motivatsioonikoosolekuid. Seal räägiti nendega nagu tittedega. Et “hakkame kõik paremini tööle” ja “koristame enda järel ära” ja “teeme seda, mida siiani, ainult, et kiiremini ja paremini”. Kõigil oli alati oksemaitse suus, kui sellisele järjekordsele kogunemisele pidi minema. Jahutuskompleksi ehitusdirektor oli lakutud vend, kes kurat-teab, mis annete tõttu oma ametiposti täitis ja pidas kohutavalt tähtsaks meestele iga natukese aja järel sellist upituskõnet pidada. Ise oli see idikas sellisest motivatsioonimudelist hullult vaimustatud. Pärast taolist demotivatsioonikoosolekut oli kõigil selline nägu peas, nagu neile oleks maoloputust vaja, muidu surevad sõnasolgi mürgitusse. Esiteks jooksid kõrvad virtsavett ja teiseks tuli kaotatud aeg tagasi teha.

Seekord olid nad imekombel oma töödega mõned päevad varem hakkama saanud ning saadeti kaks päeva varem koju.

2. Taaskohtumine

Väike, ühekorruseline hallikassinine maja lösutas Poway linnakeses Melodie tee lõpus suurte põõsaste vahel. Oli tuulevaikne õhtu. Taevas oli Hämariku ja atmosfääritolmu koostöös punakaspruuniks värvunud. Christopher lasi ennast Melodie tee otsas maha panna ja lonkis kodu poole. Hetke pärast kriiksus aiavärav ja mees hingas sisse kodutanuma lõhnu.
“Issand, sa pidid ju paari päeva pärast tulema alles!” hüüdis hommikumantlis Faith, enda silmi uskumatult Cristopheri ees seistes, kui too tuppa astus. Magamistoast kostus mingeid imelikke hääli. Cristopher üritas halba aimates naisest mööda trügida. Naine tahtis teda suudeldes takistada. Kui magamistoas aken lahti tehti, tõukas Cristopher naise endast eemale, tormas trepikojast välja ja nägi palja ülakehaga meest põgenemas. Ta haaras maast kivi, viskas põgenejale järele, ei tabanud ja istus trepile. Maailm vajutas oma pöidla talle pähe. Pea vajus kätele ja mees ei tahtnud mitte millestki mõelda ega kuulda. Istus teine nii tükk aega, tõusis siis püsti, rebis ukse lahti ja astus tuppa. Naine vaatas teda hirmunult. Cristopher ei pööranud talle märgatavat tähelepanu, viskas oma koti maha ja läks sõnatult duširuumi, lukustades enda järel ukse. Kiirelt loopis ta oma riided põrandale, läks kabiini, lasi vee endale pähe ja võpatas. Vesi oli kuumem kui ta oli arvanud. Kiiresti reguleeris ta selle paika ja lasi kogu mustuse endalt maha voolata. Nii füüsilise kui kõik muu. Ta küüris ennast tükk aega. Ikka tundis ta end räpasena. Siis haaras ta äkilise mõtte ajel žileti ja raseeris pea paljaks. Äravool ummistus märgadest juustest. Vihaselt korjas ta karvad kokku ja viskas need WC-potti. Lõpuks kükitas ta duši alla maha ja lasi veel lihtsalt pähe pahiseda. Äkki tundis Cristopher selgelt, et mis liig, see liig, pani duši kinni ja läks tilkuvana tuppa.

Faith oli endiselt hommikumantli väel ja üritas kohe mehele “meeldima hakata”. See tõrjus ta eemale. Cristopher üritas ennast rahulikuks sundida:

“Pane ennast riidesse. Sul on tunni jagu aega, et oma nodi kokku panna ja lahkuda.”

Faith istus seina äärde maha ja hakkas nutma ning halisema:

“Ah nüüd visatakse mind välja. Nüüd olen siis mina süüdi? Ise oled sa nädalate kaupa ära. Mida ma tegema pean? Üksindusest hulluks minema?”

“Pane oma asjad kokku ja mine minema. Ja ära tee nägu, et mina olen süüdi. Tulnud siis rääkima kui sul probleem oli! Käi välja mu kodust!”

Faith üritas veel vaielda, üritas panna Cristopheri ennast süüdi tundma, aga oli kõiges selles erakordselt edutu. Lõppeks korjas ta olukorra lootusetust tajudes ja ise samal ajal meest sõimates, oma asjad kokku, võttis auto ja läks. Viis päeva tühjust ootas ees. Cristopher kuivatas end, läks elutuppa, pani kõrvaklapid pähe ja vaatas räpigruppi “Yo, git lost Ya!” videoid, märgates endalegi ootamatult, kui sarnane ta grupi solistile on. See mõte kõditas natuke tema ego. Masenduse vastu sellest siiski abi polnud.

Hommikul voodis pikutades vaatas ta telekat, kuna midagi targemat tal ikka teha ei olnud. Uudistes räägiti nagu ikka Mimameidirist ning nendest, kes on juba endale broneerinud koha reisiks uuele planeedile. Ja siis tuli pommuudis. Kui Cristopher selle peale hiljem mõtles, oli selle põhjus ilmselt asjaolu, et äralend oli küll lähenemas, kuid kõik sada tuhat kohta ei olnud veel täis. Inimesed andsid ennast küll karjade kaupa üles, kuid enamuse füüsiline ettevalmistus oli enam kui puudulik. Paksusid lihtsalt keelduti pardale võtmast, kuna nad poleks kapslitesse ära mahtunud ja keegi ei teadnud, kuidas keharasva ülejääk pika hibernatsiooni ajal käitub. Oli teatud alust arvata, et aastate jooksul muutub selline rasv keha jaoks mürgiseks. Igatahes oli uudis selles, et “Yo, git lost Ya!” laulja oli otsustanud samuti teisele planeedile kolida ning läbinud kõik vajalikud katsed, et broneerida endale koht pardal. Temasugune rikkur oli endale muidugi ostnud sihtkohas ka robotite poolt ehitatava maja. Enamus ülejäänud rahvast pidi ise omale hooned püsti lööma.

Sellest hetkest alates muutus Cristopheri suhtumine teise Cristopheri, muutus armastusest põlguseks. Kui enne oli ta olnud tema jaoks jumaldatud laulja, siis nüüd järjekordne tõusik, kes loodab uusasunduses teiste üle peremehetseda.

3. Tagasi tööl

“Nii. Asjad on muutunud…”
See oli esimene asjalik kõne, mille too libedik meestele pidas. Vähemalt algus oli asjalik.
“Nüüd on teie ülesanne tagada, et kapslitesse paigutatavad reisijad ei jätaks endast maha mitte midagi, mis võib reisi ajal oma elu elama hakata. Ehk siis kõik muud ruumid välja arvatud hiberneerimislabor, on teie koristada ja need peavad saama piinlikult puhtaks. Christopher majandab meil prahiladu. Laevas liigub ringi väga palju inimesi ning palume näidata lahkujate vastu üles mõistvat suhtumist. Lahkuvad nad ju omaste juurest ilma igasuguse võimaluseta kunagi tagasi pöörduda.”

Edasi järgnes tavapärane tühi demotivatsioonimöla.

Cristopher mõtles enda lähedaste peale. Need olid praktiliselt kõik surnud. Jah, tal pidada olema Kanadas sugulased, aga tal polnud vähematki aimu, kust neid seal täpsemalt otsida. Ja ausalt-öelda polnud otsimisel ka mõtet, kuna ta ei tundnud neid inimesi niikuinii.

Pärast koosoleku lõppu kobis iga mats oma kapslisse ja algas lõputult igav loksumine geostatsionaarsele orbiidile, kus süstik neid peale pidi võtma. Viie päeva pärast tuli vahetada üks kinnine ruum teise vastu, et siis lõpuks Mimameidiri pardale jõuda. Cristopher pikutas ja mõtles vastutahtsi Faithi ja kõige selle peale, mis nüüd edasi saab. Neil polnud tiimis ühtegi naist. Ta oli kuulnud, et vanasti oli koristamine peaasjalikult naiste töö olnud. Nüüd ei sattunud neid koristamise ligi peaaegu üldse. Ilmselt selle pärast, et koristamine oli muutunud peaasjalikult erinevate masinate juhtimiseks ja see tõmbas mehi ligi. Ka mõtles ta selle peale, et miks just teda pandi prahiladu majandama. Tavaliselt oleks ta selle peale vihastanud, kuna prahiladu haises rõvedalt. Praegu tundus, et see on isegi hea. Et saab üksi olla ja ainult hooti teiste juuresolekut kannatada.

Kogu sõit ülespoole toimus taas väheneva raskustungi käes pisitasa kergemaks muutumise käigus filme vahtides ja oodates. Cristopher oli seekord eriti kannatamatu. Ta tahtis juba käed töö külge panna, et saaks tegutsema hakata, ning et vastikud enesehaletsemise mõtted ei segaks teda. Sestap kõmpis ta tavapärasest rohkem mööda jalutusrada ringi.

Pärast laevale jõudmist seadsid nad ennast ilmselt viimast või eelviimast korda sisse väliskorpuse ligidale loodud ajutises eluruumis ja asusid tööle.

Päevast-päeva toodi pardale inimesi, kes läbisid hiberneerimislaboris ettevalmistuse, keda uinutati, jahutati maha, ning paigutati hibernatsioonikapslisse. Oma järjekorda oodates tolgendasid nad aga alailma mööda laeva ringi. Cristopher nägi neid ainult siis, kui ise laevas ringi liikus. Prügilaos õnnestus tal kohtumisi vältida kuni ühel päeval väisas teda ootamatu külaline.

Cristopher paigutas järjekordset kokkupressitud prahikuubikut räkki. See pidi enne starti laevast välja heidetama ning väikeste rakettmootorite abil otse atmosfääri kukutatama, kus see pidi ära põlema. Natuke kõhe oli seal ruumis toimetada, kuna kaamera oli katki ning trümmi avamine pidi toimuma kas ruumi ukse tagant tema erivõtmega või keskselt sillalt. Cristopher teadis, et tema eluspüsimine sõltus sellest, et kellelgi sillal ei tuleks ootamatut mõtet trümmi tühjendada. Aga ta lootis, et papist suur lipik, mis oli sillal võtme külge pandud, ei jäänud märkamata. Korraga avanes tema selja taga uks ning tuttav hääl kõneles ülbel toonil.

“Hei, hei, piilu värki, mees, mis meil siin on, mees?”

Cristopher keeras ümber nagu ussist nõelatud ja jäi otsa vahtima ei kellelegi muule kui teisele Cristopherile, “Yo, git lost Ya!” räpparile, kes oli mööda koridori hulkudes prahilattu jõudnud ning vahtis nüüd ringi ja krimpsutas nina. Prahiruumi hais segunes tugeva lõhnaõli lõhnaga. Erinevalt varasemast, oli räppar kiilas. Endise fänni austus ja “kuradi väljarändajate” järelt koristaja põlgus läksid korraks konflikti. Siis viimane võitis ning ta naasis tagasi oma töö juurde. Cristopher tõmbas hooba ning järgmine kogus prahti kolises pressi kolusse.

“Mees, sul on päris äge töö, mees,” jõudis räppar vahepeal öelda, kui hüdrauliline press prahi raginal kokku pressis. “Mine persse, mees,” pomises Cristopher omaette. Räppar seda ei kuulnud.

“Jou, kutt, veedad siin terve päeva või mis värk, ähh?”

Cristopher üritas räppari poole mitte vaadata ja hakkas oma kapriisse telfriga kuubikut räki poole tõstma. Telfer oli väsinud ja tõstet ei saanud sooritada kõige otsemat teed pidi, Sestap nägi kogu tegevus välja üsna kohmakas.

“Jou, las ma näitan sulle, meez, kuidas seda tehakse, pane end valma, meez!” kostis korraga räppar ja tõukas Cristopheri eemale. Tekkis hetkeline rüselus, mille käigus oleks prahikuubik telferist peaaegu Cristopherile peale kukkunud. Ta hüppas viimasel hetkel eest ja kuubik lagunes põrandale kukkudes laiali.

“Raisk!” karjatas Cristopher.

“Sa, eee, oskad rääkida, lödinäpp, sa tead seda, jah?”

Cristopher tundis, et natuke veel ja ta keeb üle, aga vaikis endiselt. Selle asemel võttis ta labida ja hakkas lahti pudenenud prahti tagasi kolusse kühveldama.

“Jou, nigro, sul mingi bitch on, mees?”

See liigutus tuli ei-tea-kust. Igatahes oli see jõuline, järsk ja kiire.

“KÕLL!” käis labidas vastu räppari kiilast peakolu. See kukkus kokku, korises silmad pahupidi, tõmbles natuke ning oligi surnud.

Cristopher vahtis hämmeldunult põrandal lebavat meest. Mida ta teinud oli? See oli kohutav! Tal polnud aimugi, et selline viha võib tema sees peidus olla. Ja mis ta nüüd teeb?

4. Räppar

Nüüd oli ta siis mõrtsukas. Nüüd pannakse ta veel vangi kah ning hea on, sest muidu rebivad fännid ta tükkideks. Või tapab mõni neegrigängsta ta ära. Ja lisaks saab Faith hea kõhutäie tema üle naerda.

Cristopher vaatas maas lebavat nimekaimu ning togis seda jalaga. Mida kuradit ta’s nüüd pidi tegema?

Korraga hakkas ta äkilise mõtte ajel kiiresti tegutsema. Ta kiskus laibal rõivad seljast ja puges ka ise tunkedest välja. Hetkeks viibisid prügilaos kaks alasti meest. Siis sättis ta ennast räppari riietesse koos kuldketi ja muude aksessuaaridega. Järgmiseks pani ta räpparile enda riided selga.

Siis pressis ta kokku uue kuubiku prahti, vinnas räppari püsti ja toppis selle käed koos kuubikuga räkki nii, et räppar jäi räki külge seisma. Seejärel andis ta trümmiluukidele korralduse poole minuti pärast automaatselt avaneda ning jooksis prahilaost välja. Seina taga olevas WC-s tegi ta elu hoolikaima käte- ja näopesu ning katsus ümber kehastuda, pomisedes omaette ebooniksit. Viimaks hakkas ta mööda laeva jõlkuma nii, nagu eksinud räppar seda teha võiks, ise kõiki vastutulijaid ignoreerides või nende kallal ülbitsedes.

Kahe tunni pärast jõudis ta inimeste käest juhatust nõudes hiberneerimislaborisse, kus poole tunni pärast pidi tema järjekord kätte jõudma. Enne seda tehti talle veel kontrollskänn ja vereproov. Arstid kirusid maapealseid tohtreid ja üks nooruke anesteetik teatas, et “kui te vaid teaksite kui palju meile siia praakandmeid saadetakse. Küll aetakse asju sassi, küll on muud jamad. Teie A veregrupi asemel oli meile kirjutatud AB. Kuidas võib nii eksida?. Me peame kõik üle kontrollima.”
Cristopher oli rahulik ja kasutas ebooniksit hoolikalt läbi kaaludes. Ta oskas seda nigroslängi küll, kuid ei olnud harjunud selles kõnelema. Tohtrid panid tema ebatavalise vaikimise selle kraesse, et ilmselt on mees eelolevast pisut hirmunud. Üks tuli isegi juurde ja rahustas teda:

“Ärge muretsege. Te olete heades kätes.”

“Jou, tibi, ma tean seda,” oli vastus, mis Cristopheri arvates tundus sobilik olevat.

Peagi tehti talle tuimestused mõnedesse kohtadesse, torgati kuus nõela sisse, ühendati need erinevate voolikute külge ning lasti nii tundide kaupa lebada, et kõik vajalikud kemikaalid saaksid piisavas koguses organismis laiali viidud. Siis teatas anesteetik: “Nüüd paneme teid tuttu! Kui teil veab, ärkate umbes viiekümne aasta pärast, et maanduda juba hoopis mujal.”

Cristopher ohkas sügavalt. Ta jõudis veel mõelda, et kas tõesti tema sigadust ei avastatagi, ning siis mähkis magus uni ta endasse. Kapsel tema talveunes kehaga sai endale numbri 79 547, sinna peale kanti nimi: Christopher George Latore Wallace ning lõpuks transportis robotkäsi selle oma kohale suures hibernatsioonikambris.

Mõni minut hiljem sai Mimameidiri kõrval hõljuvat prahikonteinerit vedav väike rakettmootoriga kosmoseaparaat uued korraldused ning jäi ootama ümbertöötlusjaama kogumissatelliidi külaskäiku...
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 4/17
Intervjuu: Jüri Kallasega
HÕFFil, kaheksandat korda
Repliik – kaheksa lühijuttu aastas
HÕFF 2017 – lõputa filmid, seltskondlikud üritused ja lekkiv WC
Palju õnne, Lon Chaney
Raamatuarvustus: Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist
Eesti õudus uues kuues
Raamatuarvustus: Astronaudi soovitused eluks Maal
Filmiarvustus: Vene uus ulmefilm: Külgetõmbejõud
Reaktori märtsi juttudest
Raamatuarvustus: Täheaeg 16 Hirmu planeet
Raamatuarvustus: Domineeriv värv: tumepunane.
Uudiskirjandus 4/17
Ulmkonnakroonika 4/17
Jutt: Te olete teine
Jutt: Mitmekihilisem
Jutt: Räppar vastu tahtmist
Järjejutt: Celestia. 2.
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0070)