Triinu Merese avaldamisdebüüt oli koolilehes, kus ilmus tema kirjutatud artikleid. Tema kirjanduslikuks debüüdiks oli aga 2009. aastal ilmunud luulekogu "Lagunemine". Kuid nagu ta 2011 aastal Sirbile antud intervjuus mainib, et ta näeb end pigem proosakirjanikuna, kes vahel luuletab, kui poetessina, kel vahel ka mõni proosapala ilmub. Tehti see intervjuu tema ulmedebüüdi puhul - Triinu Merese jutt "Joosta oma varju eest" sai 2011. aastal Eesti Ulmeühingu ja kirjastus "Fantaasia" jutuvõistlusel esikoha. Jutt ilmus antoloogias Täheaeg 9, "Joosta oma varju eest". Ka Reaktoris on tema kolm kirjutamisvaldkonda esindatud: kaks juttu, luulet ja lisaks veel 6 arvustust ja artiklit.

Kuue avaldamisaasta jooksul pole Triinu Mereselt ilmunud mitte just mägede viisi teoseid, saadakse ju isegi kolme või enama romaaniga aastas hakkama, kuid tundub, et see-eest on teda armastanud hindamiskogud. Lisaks 2011 aasta jutuvõistluse võitmisele jõudis ka 2009. aastal ilmunud luulekogu "Lagunemine" Betti Alveri preemia nominentide hulka. 2014 aastal kuulus Meres juba ise Eesti Ulmeühingu ja kirjastus "Fantaasia" jutuvõistluse žüriisse ja samast aastast kuulub ta ajakirja "Algernon" toimetusse.

Triinu Meres on Täheajas, Reaktoris ja Algernonis kokku avaldanud 6 juttu (august 2015): "Joosta oma varju eest" 2011, (Täheaeg 9), "Sulavesi ja vereside" 2012 (Täheaeg 10), "Nagu nuga vööl" 2012 (Reaktor), "Kuningate tagasitulek" 2012 (Täheaeg 11), "Nahk" 2013 (Reaktor), "Relvade kasutus" 2015 (Algernon) ja lisaks peotäie ulmelist luulet Reaktoris. Allpool on jutte vaadeldud küll mitte ajalises järjestuses, vaid nende žanri ja temaatika kaupa.

Kui Merese ulmejutud kõige lühemalt kokku võtta, siis laulusalmi parafraseerides: "armastus on see, mida neis leida võib". Ulmet, seda muidugi ka, sest muidu poleks need ju ulmejutud, kuid kindlasti armastust, kas vähem või siis rohkem. Selles osas on kindlasti kõige ilmekamad näited jutud "Nahk" (Reaktor veebruar 2013) ja "Sulavesi ja vereside" (Täheaeg 10). Mõlemad jutud on kirjutatud minavormis ja nii saab naispeategelasest väga lähedase ja emotsionaalse pildi. Mõlema jutu žanriks on fantasy, kuid erinevusi on neil juttudel küllalt.

Jutu "Nahk" sündmused kulgevad kaasajal. Kuigi pikka aega ei toimuks jutus nagu mitte midagi, on need väikesed igapäevased sündmused edasi antud intensiivselt, tehes seal juures ka vihjeid eesootavatele traagilistele sündmustele. Kõik see lubab lugejal saada lähedaseks kauni modelliga, kellel on oma ohtlik saladus, ning sõbraliku fotokunstnikuga ja kõik see ainult tõstab jutu teises pooles lahvatava konflikti panuseid. Vaid neli tegelast, üks surm ja lisaks kõhklused "Mis on siis tegelikult kõige parem lahendus?". Jutt "Nahk" ilmus ka kogumikus Tuumahiid 2: Toorium.


Triinu koos Ats Milleriga

"Sulavesi ja vereside" tegevus toimub eestipäraste kohanimede, kuid Eestist erineva geograafiaga alternatiivajaloolises maailmas, mis on oma arengult kuskil keskajas. Peategelane, tähtsa üliku tütar, kirjeldab sündmustele tagantjärgi vaadates tema ja ta armastatu ühist lugu. Ulmet on selles loos üsna vähe, pigem on Meres üles ehitanud just sellise maailma, oma konfliktide, moraali ja geograafiaga, kus sai just selline lugu toimuda, lugu, kus vereside pannakse proovile. Kirjutamisvormilt on "Sulavesi ja vereside" üsna eriline, seda võib võtta samaaegselt kui mina- kui ka sinavormis kirjutatuna - peategelane kirjutab meenutusi oma kallimale. Huvitav kogemus ulmejuttude üldiselt üsna konservatiivse vormiga juttude maastikul.

Esimesena Reaktoris ilmunud Triinu Merese jutt "Nagu nuga vööl" (Reaktor juuli 2012) ja "Relvade kasutus" (Algernon märts 2015)on natuke sarnased nii pealkirjalt kui sisult. Mõlemad on žanrilt fantasy, mõlema puhul on peategelaseks mees, mõlemas jutus on relvi ja sõdureid ja surma. Mõlemas on naised olemas, kuid tagaplaanil, mõlemad peategelased kas ei leiagi oma päris armastust või jäävad sellest ilma, et minna ja täita oma kohust. Kohus ja au on tee, millelt ei saa maha astuda.

Esimene neist, "Nagu nuga vööl", on pehme alternatiivajalooline lugu hirmust, väärikusest ja oma kuritöö lunastamisest. Lugu toimub samas maailmas kui "sulavesi ja vereside", meie keskaja-taoline arengutase, Eesti moodi kohanimed, kuid geograafia ei ole kindlasti pärit meile tuntud Eestist. Lumine mets, kaks meest rabelevad maas, üks neist haavatud. Mida teha, kui oled sellise sündmuse tunnistaja? Mida teha, kui peaksid oma süü lunastamiseks hülgama oma pruudi, et hakata truuks teenriks võõrale ja abikaasaks ja toitjaks naisele, kes sind võib-olla vihkab? Küsimused on suured ja panused aina kasvavad, nii jääb loo lõppemisel ootus järjele, ehk isegi pikemale romaanile, mida pole kahjuks ilmunud. "Nagu nuga vööl" ilmus ka kogumikus Tuumahiid 1.

"Relvade kasutus" on stiililt kirjeldav ning autor jääb sündmustest üsna eemale. Pilguheit tegelastele ja sündmustele on tihtipeale üsna põgus, kuid eks selle jagu saab juttu rohkem käänusid ja kõverusid sisse kirjutada. Kuulda tõde tulevikust ja selle siis ära unustada, leida armsam neidis, kes purjuspäi kõrtsis mehi peksab ja neid ka seksuaalselt ära kasutab, ning jääda tast siis ilma, lahingust lahingusse käia ning siis viimaks otsustava lahingu käiku täiesti ootamatult pöörata.

Merese kolmas paar jutte on SF žanrisse kuuluvad: "Joosta oma varju eest" (Täheaeg 9) ja "Kuningate tagasitulek" (Täheaeg 11). Jutus "Kuningate tagasitulek" loksuvad suure sõja järellained ja ringi müdistavad ülivõimetega mutandid, Jutt "Joosta oma varju eest" algab stseeniga haavatuid täis lahinguväljal ja ka selles jutus on tegevuses sümbiontinimesed. Probleemiks neist juttudes, küsimuseks, millele vastust otsitakse ja võib-olla ka leitakse, on aga muu: liitlassuhted, sõprus või isegi armastus vaenlaste vahel, nende vahel, kes võivad olla isegi hullemad kui vaenlased, saagi ja saaklooma vahel. Kas mõistus võib võita hirmud ja loomulikud tungid, kas inimene võib andestada teisele ta patud ja kuritööd. Kõigile neile küsimustele on vastuseid otsitud ka mitte-ulmekirjanduses, kuid Triinu Merese neis kahes jutus ei ole ulme vaid lihtne butafooria, see ei ole ka savi looja käes, millest jutu jaoks sobiv maailm voolida. Ulme on siin päris.

Triinu Merese ulmežanri luuletustest "Kus hundist räägid (Reaktor veebruar 2013) ma kahjuks midagi öelda ei julge. Luule on minu jaoks liiga võõras territoorium. Artiklit ette valmistades lugesin need läbi ja panin enda jaoks kirja järgmised märksõnad: Surm, armastus, kummitused, armastus, surm, palju tundeid ja neis pettumine. Ja veelkord surm. Kõigi luuletuste žanriks fantasy. Vähemalt osa neist luuletustest on algselt ilmunud Merese luulekogus "Lagunemine" ja seda on luulehuvilised igal juhul kiitnud.

Lisaks ulmele on Meres avaldanud ka jutu kogumikus "Maajuttude kogumik". 2008 aastal pärjas eesti rollimängijate ühendus Keskmaa Ordu Meresele aasta tolkienisti tiitli. Triinu Meres kirjutab aktiivselt oma blogis.